Viimane päev algas peale hommikusööki asjade pakkimisega. siis järgnes ujumine ja shoppamine. Eenevatesse päevadesse järgnes nii Arko kui Mellaga koos ujumine, mis oli lahe. Said nemadki Vahemere soolast vett ja lainete ürgset jõudu tunda. Arko tõrkus küll, kuid minu veenmiseoskus ja naiselik kavalus said võitu. Rand, milles käisime oli Costa Bravas ja randa oli ehitatud pikk allee, mis oli korraliku tänavakattega. Eraldi oli kaldtee terassile ja restoran koos invawcga. Ühes rannaosas oli ka invarand. Seal viis plaatidest tee liivani ja oli ka invaduss koos istmega. Kuigi jah veesurve dussis oli nii nõrk, et tuul vee toolil istujast kõrvale juhtis.
Arkoga läksime kuni liivani ja siis ta nihutas ennast kuni veeni. Enne veepiiri oli u 1 meetri kõrgune serv aga ka see barjäär sai läbitud. Siis saabus laine, mis Arko sõnul ta nagu konna liivale paiskas ja järgmine laine ta peaees vee alla taris. Vahemere vesi on tõeliselt soolane. Istusime rannal, jalad vees ja nautisime laineid, mis meid üha sügavamale liiva sisse kaevusid. Arko oli pärast väsinud, sest see laientega võitlemine ja ujmine võttis palju energiat. Aga sai tehtud! Läksime hotelli ja seal siis Arko avastas, et oli kaasa toonud paar kilo liiva, mis vannitoa põrandale pükstest ja püksitaskustest pudenes. Huvitav mida koristaja mõtles kui liivahunnikut vannitoas nägi? Ihhii...
Jõudsime veel poodidest kingitusi kaasa valida ja koti pakkimisel selgus, et kohver, mis oli tulles Riia lennujaamas kaalunud 15,0 kilo oli oluliselt raskemaks muutunud. Mina meie kohvrit ühe käega tõsta ei jaksanud. Tarisin siis kahe käega voodilt põrandale ja sõidutasin ratastel liftini ja sealt alla bussini. Barcelona lennujaamas selgus, et kohver kaalus 26,9 kilo. No ei tea, mida sinna sisse sai pandud aga vesi, õlled, brändi ja kingitused nii palju ka ei kaalunud.
Üks naljakas vahejuhtum oli veel Mellaga. Meelise ema Aime tuli koos Mellaga ja kohver oli Mellal ees ratastooli peal, jalgade vahel. Taga oli ka veel üks reisikott. Mella ise õnnelik, must kaabu peas ja naeratas. Siis võtti Mella ema eest reisikohvri ja läks seda viima bussi. Mina siis vaatan, et Mella kaabu kaob ja veereb minema ja Mella jalalabad aina kerkivad taeva poole. Mellal oli tasakaal ära kadunud, sest seja taha riputatud reisikott tiris Mella selili. Veel enne kui rahvas arugi sai, tormasin Mella selja taha haarasin ratastooli käepiidemetest ja sikutasin Mella istukile tagasi. Aime tuli ja ei saanud arugi, mida me itsitame ja askeldame. Ka kaabu sai Mellale pähe sikutatud. Juhtub, eriti naljakaid asju.
Läksime koos lõunat sööma, Siina tellis endale restoranis pizza ja meie tellisime minu soovitusel kalapaella. Tahtsin ära proovida seda kohalikku paellat, sest riisiroogade armastajana tahtsin saada kiidetud maitseelamust. Seda ma sain, erit siis kui tuli kelner veini ja panniga. Pannil oli paella koos mereandidega. Ehtsad krabid, teokarbid ja tõenäoliselt ka tükeldatud keheksajalad. Arko ja Siina tegid nägusid ja Siina kommenteeris, et õnneks ta tellis pizzat. Toit maitses hästi ja ka Arko ei raatsinud toitu alles jätta, vaid kugistas delikatessid tervelt alla. Nagu madu. Eelmistel päevadel supermarketis käisime uudistamas neid mereande ja need tundusid ikka jubedate elukatena. Nüüd issi on proovitud ja kauaks meeldejääv maitseelamus.
Buss viis meid Barcelonasse pärastlõunal ja lennukisse minek kujunes eriliste viperusteta. Kui jah Rita poleks seda kõmakat teinud, mis ajas turvameeskonna elevile, sest see valju müra, mis tekib ratastooli sisekummi lõhkemisel suures lennujaamas on kole. Lennukisse viidi meid koos ratastooliga esimestena. Nii hea oli näha naeratavaid Estonian Airi stiuardesse ja võtta kaasa tasuta Postimmes. Lugeda uudiseid ja nautida suupisteid.
Siis oli veel väike naljakas vahejuhtum lennukis. Nimelt avastasime hispaania kärbse ringi tiirutamas ja mina, kes alati kõike ja kõigest teab mugistasin naerda. Ka Mella ema märkas kärbest ja kiitis takka, et hispaania kärbes jah meiega Eestisse reisib. Küsisin Arkolt ja Mellalt, kes meie ees koos emaga istus, et kas ta teab mis on hispaania kärbes. Ta ei teadnud ja ma soovitasin tal pärast kodus see Interneti kaudu välja uurida. Ihhii guugledage. Naljakas. Õnneks see hispaania kärbes oma varjatud mõju meie peal ei proovinud. Nii Hispaania kui Eesti reisisaatjad olid tublid. Kuigi ebameeldivust tekitas see, et ratastoolis inimesed paigutati akna alla ja inimesed, nende abistajad nende kõrvale ja need lennukireisijad, kes pärast saabusid avaldasid nördimust, et nende akna alused kohad on häivatud ratastoolis inimeste poolt. Arko küll lohutas, et pole midagi, kui lennuk kukkuma hakkab, siis saate kohe tormata, me ei ole teiele eest. Õnneks olid lennuki meeskonnaliikmed nii tublid, et leidsid reisijatele teised akna alused kohad.
Tallinnasse maandusime peale südaööd. Maandumine oli sujuv ja reisilõpp käes. Tänasime meie giidi Helerit ja läksime hüvastijättes taksot ootama. Kuna Siina oma tarkusest oli võtmed poja juurde jätnud, siis oli ainus võimalus öömaja otsida. Kutsusime ta enda juurde üheks ööks. Siis tellisime takos ja kuna meid oli kolm inimest + 2 reisikohvrit + 2 ratastooli, siis ühte taksosse me ära ei mahtunud ja Arko läks ühe takosga ees Mustamäele ja mina koos siinaga tulime järele. Koju jõuda oli nii hea ja oma voodis uni nii magus. Võõrsil on hea, kodus parim.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar