Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 20

18. päev - 9.08.2013.
Arko teeb mulle peale kella 6 hommikul äratust ja teatab rõõmsal häälel, et vaata päike tõuseb metsa tagant. Ja tõusiski nii ilusasti peale vihamst ööd.   
Uni läheb varakult ära, sest kodu on kõigest mõne autosõidu tunni kaugusel. Pakkiisme asjad kokku ja alustasime sõitu kl 7.16. Sooja on mõnusalt 21 C. 
Kella 8.40 ajal jõuame Eestisse. Hurraa olemegi tervelt ja pikalt reisilt tagasi.  Hommikusöögi pausi teeme traditsiooniliselt Pärnu kaubamajakas ja sööme Hesburgeris burgerit kohviga. Maitseb nagu eesti toit ikka. Loeme ära e-postikirjade pealkirjad ja jäävadki viimased kilomeerid ning ongi läbi see Prantsusmaa ringreis. Reis kestis 18 päeva ja algas 23. juulil ja lõppes 9.augustil 2013. Täpselt nii nagu olime planeerinud. Läbisime 11 riiki ja kokku 8429 km. Tervis on meil jätkuvalt hea aga kehakaal mõnede kilomgrammide võrra kergem, auto endiselt töökorras, raha jäi ka alles. Tallinnasse jõuame kl 11 ajal ning kuigi tunnen ennast virga ja värskena, siis kujutan ette mitmeid kordi ma pean auto ja toa vahet käima, et asjad kõik koju saaksid. Arko on rahul ja unistan ühest suurest tassist kuumast koorega kohvist, voodist ja vannist. Aga esmalt vaatan vist ikka lapsed üle ja uurin kuidas nad oma täiskasvanu eluga on toime tulnud. Juba Pärnus oli nii tore poodi minna ja kuulda eesti keelt. Sellest tundest ei saagi enne aru, kui pole kaua eemal olnud. Nii hea on poes küsida ja suhelda ning ei pea mõtlema kuidas seda teha, sest selle reisi ajal ei kohanud me eesti keelt kõnelevaid inimesi. Olime ainult 2 omavahel suhtlevat inimest. Ilmateade lubab päikest, vihma ja äikst ning sooja kuni +25 C. Tere eesti suvi. 
Kodumaja hakkas paistma bussi tagant täpselt ajal, mille jäädvustas minu käsi fotokaameraga - ‎9. ‎august ‎2013‎. a., ‏‎11:22:54. 

Mina olen reisiga väga väga rahul, sest me saame reisil hästi läbi, ei kakle, ei tülite ja saame tööst eemal olla, kahekesi koos. 
Arko arvab, et väga mõnus reis oli aga natuke liiga palav. Ja Arko emotsioonid mahtusid ühele pildile. Aga meil on veel nädal puhkust ning siis jälle tööle. Nädalaga õuab veel palju puhata.   

Esmamuljed panin kirja 13.augustil 2013 

Tagasi Prantsusmaa reisilt, ning sellega saab tutvuda siit.

 Reis oli nii palav, et võttis kohe võhmale! Aga rõõmsad oleme mõlemad.

Kodu paistab!!!
Mul on hea meel enda üle, kes ma pilte viitsisin otsida ja juttu kirjutada ning ka lugejate üle, kes seda kõike vaevusid lugema ja osaliselt ka meie imelisest reisist osa said. 
Reisiblogi: Meie Prantsusmaa lõpp!

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 19

17. päev - 8.08.2013.
Hommikul ärkame kl 7.30 paiku ja mida sa ikka pikutad, kui uni on läinud.  
Siis märkame, et meie kõrvale on tekkinud öösel äge maailmarändurite auto ja on mida imetleda, sest rootsi päritoluga auto külg on reklaame ja külastatud maid täis. Toimetame vaikselt, et teisi mitte üles ajada aga need reisisellid leiavab samuti ärkamiseks aja sobiva ning jalad esiaknalt kaovad sandaalidesse. Tuleb taas õhtul kohatud valges pluusis külamees, kes taarakorjamise ringi teeb. Alustame eelviimast reisipäeva Poolast ja õhtuks loodame jäuda läbi Leedu riigist Lätti. Kodduteed on jäänud 860 km. Sõit kulgeb määda põldudest ja küladest, vaheldumisi autod, rekkad, bussid ja igasugused erinevad traktorid ja põllutöömasinad. Kui mõni suurem traktor oma koormaga läheb, siis võib tema taha tekkida kilomeetrite pikkune saba aga kõik sõidavad rahulikult ja tundub, et kannatlikult, sest on augustikuu ning saagikoristusaeg. Reisi ajal on olnud palju kõnesid ja osadele olen vastanud smsidega, sest on puhkuse aeg ja puhkan. Kahele kõnele otsustan siiski vastata. Esimene kõne on Marianne Mikkolt, kes tervitab ja teatab, et on KOV 2013 valimiste esinumber Haaberstis. Mul on selle üle hea meel, sest tublid naised on otsustanud kandideerida ja olen minagi oma jah sõna öelnud, et kandideerida oma 5. valimistel, sel korral Haabersti nimekirjas ja Marianne lubab head kampaaniat teha, koos meiega. Teiseks helistajaks on Rocca al Mare kaubanduskeskuse ehitaja, kes pöördus minu poole, et küsida ehitusloale kooskõlastust, kuid tegevuskeskuse maja oli kinni ning selgitasin, et oleme kollektiivpuhkusel. Suunasin ta siis abivalmil otsima Jüri kontakte Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu lehelt. Tundub, et ühing on tagasihoidlik ja peaks rohkem oma tegevusesse panustama ja reklaamima, et inimesed neid leiaksid. Olen isegi selles hoonete ja teede kaardistamisel ning auditite tegemisel abiks olnud ja ega see vabatahtlik töö mulle võõras ole. Olen seda teinud juba üle 8 aasta. 
Eile sai ostetud uus juukselõikamismasin ja ma kohe kibelen seda kasutama Arko peal. Selleks teeme vahepeatuse ühes teeäärses parklas ja Arko siis teeb esimesed lükked oma juuste peal. Tulemus on hea ja ongi ilus kiilakas mees valmis. Selline soeng ei aja higistama ja sobib talle hästi. Pai, pai selline ilus ümmargune peanupp ja täpselt seda ta sooviski. Sõidame edasi ja jõuame Augustowi linna. Selline lahe linn on enne Leedu piiri ja jalutame purskkaevu juurde ja käime turul ning poes kommi ja süüa-juua ostmas. Poolas toimib meie tavaline deebetpangakaart ja kõik on ok. Linna kohta on ka palju pildimaterjali internetis, mida saab vaadata siit. 
Kell 14.20 siseneme Baltikumi ja jõuame Leedu Vabariiki. Nii hea tunne on nagu oleks koju jõudnud, sest metsad ja teed on nii sarnased meie omadele. Tangime Statoilis autot ja käisime Kaunase Mega kaubanduskeskuses. Valisin endale sealt hästi laheda suure tumesinise (öösinise nagu hiljem teada sian, et seda tooni kutsutakse) käekoti. Sõidame seni, kuni jõuame 19 km enne Läti piiri asuvasse söögikohta, kus on ka miniloomaaed. Läheme karule külla kl 19 ajal õhtul ja karuott marsib puuris ringi. Sööme õhtusööki ja teenindus on täitsa heal tasemel, sest teenindaja märkas, et Arko on ratastoolis pakkus kohe ise abi, et ta toob toidu õue kandikuga. Üllatusime, kui saime teada, et see zooparkas on tasuliseks tehtud, hinnaks 5 leedu raha lt, kuid raha nad meilt ei tahtnud ja noormees selgitas, et meie jaoks on külastus tasuta. Aitäh! Karbonaad koos kartulipudruga on nii maitsev ja oleme vist harjunud, et süüa saab poole 8 ajalõhtul. Kõht täis jätkame sõitu Läti suunas ja kl 20.08 saabumegi Läti vabariiki. Riia linna all ööbime suures tanklas, kus saame öösel nii vihma kui äikest. Õhtul oli sooja kl 7 ajal +33 C. Palavus ja see vist meelitaski selle pauguga vihma kohale.  Koduni jääb veel vaid 269 km. 
17. päeva läbisõit on 634 km. 

 Ohhooo hommik käes! Tõusen ja säran.

 Sellised vahvad maailmarändurid meil naabriteks.

 Uus ja kliimele vastav sonks Arkol. Ise tehtud, hästi tehtud. Natuke ka minu abi läks tarvis. Ja tulemus on selline!

 Augustowi linnapargis.

 Loomaaias jälle karul külas.

 See toit oli tõeline nauding seal zooparkases nii hea, et söök kadus taldrikult kiiresti.

 Sõidame mööda teed kodu poole.

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 18

16. päev - 7.08.2013.
Tõuseme ja meie kõrval auto juures askeldavad rekkamehed, kes testivad puldiga autot, mis tahab sõita ainult tagurpidi aga edaspidi ei sõida. Tundub, et 3 suurt meest on saanud mänguasja. Sõidame kl 8.30 paiku mööda Ostrova trammide lõpp-peatusest, kus on toidupood. Läheme sinna täpselt avamise ajaks ja suur kaubanduskeskus on vanainimesi täis. Me Arkoga ei usu oma silmi aga tegemist on säästumarketi sarnase poega, kus pensionärid lastele mõeldud poekärudega ringi ruulivad. Sellistesse lipukestega kärudesse panevad vanainmesed kepi sisse ja siis aina lükkavad käru enda ees. Kuna tegemist oli tsehhipoega, siis oli seal sooduspiim müügil, mida osteti plokkidega, milles oli 12 liitrit piima. Huvitav küll kui palju nad seda piima joovad või see piim siis on nii pikaajalise säilivusajaga. Arko kusub mind vaatama pluusi, mille suuruseks on 6 XL. Tehakse ikka suuri T-särke. Inimesed ostavad ka suuri lihatükke ja kala. Ostame head ja paremat ning kohvi toon Lukoili tanklast. Maitseb täitsa koduselt aga linn tundub meie nõukaaegse suurlinnana ja trammid on sellised rohelised nagu meil 80te algusaastatel. 
Poola jõuame kl 10.19 ning jätkame sõitu 28,5 C soojuses kuni kl 15 ajal jõuame Gorskisse. Seal oleme ka varematel reisidel söömas käinud ja mulle see koht meeldib. Ostame ikka gtrillliha kartulitega, hapukapsa, peedi ja kurgisalatit ja pepsit. Kõht saab nii täis, et ei taha kohe autosse minna, vaid jalutame ringi ümber majakeste. Meie söök läheb maksma 63 poola zl, tualetikülastus 2 zl, kütuseliiter 5,36 zl. Statoili burger 2 zl, kuid olemas on ka invawcd ning laste mähkemevahetusruumid, mis tavaliselt asuvad naiste poolel. Aga iniemsed on rahul ja asjad saavad aetud. Ei tea kas projekteerijad on ajale jalgu jäänud, sest paljud isad käivad lastega seal mähkimistubades toimetamas ja ei kurda diskrimieerimise üle. Üldiselt on gps üsna täpne, kuid vahel seoses uute teeehitustega on segaduses ja suunab meid küla vahele, et see on siis masina arvates kiireim viis. Vahete vahel seikleme seni, kuni leiame jälle kiirema tee. Selliseid segadusi juhtub ka suuremates linnades, kus on palju uusi tunneleid ja teid. Varsti jõuame Poola pealinna Varssavi ja sealt koju jääb kõigest viimane 1000 km. Arko juba ootab koju jõudmist, sest eks see sõit väsitab ja tema on see, kes autot juhib. Mina aga reisiks veel ja veel, shoppaks poodides ja kaubamajades, avastaks uusi paikku ja külastaks loomaaedu ja botaanikaaedu. Sõidame poodide juurde ja külastame Juula poodi ja Varssavi Ikeat. Minu jaoks on see esimene selle poe külastus ja siis mul on vaja ikka kõike uurida ja katsuda. Ostame sealt kodu kaunimaks tegemise vahendeid ja Arkole juukselõikamise masina. Olen reisi ajal saatnud poistele sõnumeid, kuid vastu pole midagi saanud ja mures nende pärast, kuid noored naudivad vabadust. Poola teed on suhteliselt heas korras ja Arko meelest oleme reisil olnud terve igavikku. Vot sulle romantilist reisi, kui mees tõmbab vee peale. Igav = igavik! Ahhaaa. Vaatan välja. Ööseks jõudsime motelli parklasse. 
Tänase päeva läbisõiduks on 542 km. 

 Suurlinnad

 Kohvipaus

 Teeehitus

 On ikka ilus küll see vetevulin.

 Sellised nunnud murumunad.

Ikeas

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 15

14. päev - 5.08.2013.
Mäed ja Milano. 
Õhtuks jõuame mägedesse, mis on 875 m kõrgusel. Vaade on enne päikeseloojangut müstiline ja kuna avastame ja sellise lahingupaiga, siis turnin treppidest üles ja asun seda uurima. Teisel pool teed on ka selline kabelisarnane väike hoone, kus üks vanem härra küünalt süütamas käis. Mägede külgedel on karjaaiad, kuid loomi me ei näe. Samuti ei õnnestunud meil eile õhtul leida söögikohta, sest kõik olid suletud nii varasel tunnil ja ma olin isegi Arko nõusse saanud, et läheme hiinatoitu sööma. Sel korral lihtsalt pikniku tee ääres, sest söögikohta leida ei õnnestunud ja sõime oma tagavarasid eelviimast lihakonservi koos 2 mugulsibulaga. Tundub, et selle reisiga oleme pidevalt dieedil aga mitte nälgas. 
Mägedes kohtame vaid turiste ja meist mööda sõitvaid autosid, sh vilkuritega politseimasinad, mis ööpimeduses kedagi taga ajades mööda kihutavad ja kaovad mägede taha. Parkla kõrval on ka üks puhkeplats hütiga aga normaalne koht ning mäed mulle meeldivad. Mägedes on öö jahe ning sunnib mind lisa tekki otsima ja hommikul on ainult 22 C sooja. Pakime oma laagri kokku ja alustame sõitu Milano suunas. Mägedes avastame ühe kena kohviku, kus joome kohvi ja sööme crossante. Nii lahe maantee äärne koht  ja Milanoni on umbes 155 km. Siis satume mägedes ummikusse ja istume seal ummikus 45 kilomeetrit. Lihtsalt seisame ja siis liigume aga teed on siin heas seisukorras ja joonitud. Itaallased panevad igale suuremale sillale nimeks viadukt ja siis need on nummerdatud. Ummikue põhjuseks oli teetööd, sest mõnest kohast oli vaja teeserva laiendada ja siis pidi ühe rea sulgema ning meil ei jäänud muud üle kui oodata. Välismaalasi tervitatakse "tuututamisega", sest kui võõras number ja normaalselt tahad kurvilistel teedel kulgeda, siis kohalikud leiavad, et võõra numbriga autod on piduriteks ja annavad aina pasunat ka siis kui seisame valgusfoori taga või sõiduradu vahetades. Prantsusmaa liiklus oli tihedamaga Itaalias on jalakäijad tormakamad, kohe autoteele ja alustavad suvalistes kohtades teed ületama, seda ka keelava fooritulega. Meenub veel, et Prantsusmaal olid jalakäijate foorid sellised kitsad ja nii kehvasti märgatavad, et mul oli suur tegu, et üldse nähe, kus on jalakäijate foorid ja mis värvi tuled seal on. eks arvestasin siist teiste liiklejatega ja kui kultuurne Arko teed hakkas ületama, siis lihtsalt sammusin kaasa. Enne seda siis Arko seletas valju häälega, et punane ja nüüd roheline. Prantsusmaal on pikalt autojuhtidele kollane tuli enne punast ja seda teavad ja kasutavad autojuhid hästi ära. 

Milanosse jõuame keskpäeval ning termomeeter näitab +38 C varjus. Jalutame linna vanima toomkiriku ette platsile, mis kannab nime Piazza Duomo ja imetleme seda arhidektuuri. Tagant järele targutades on mul kahju, et me siiski sinna kirikusse sisse ei läinud. Oleks võinud aga läksime hoopis kaubatänavale kuulsate moebrändidega tuvuma. Prada jne nii meestele kui naistele eraldi poed ning uudistasin ka Swarowsky kristalle ja ehteid, kellasid, milledele olid allahindlused -50% ja hinnad olid kõigest 250 eurost ülesse poole aga ikka ei raatsinud selleks raha kulutada. Nüüd on Viru keskuses ka sama pood. Moepealinnas liiguva ringi lisaks rikastele ja kõrgmoodi kandvatele inimestele ka palju turiste ning suurel hulgal kerjuseid. Külastasime ka ühte suurt kaubanduskeskust, milles ekslesime liftidega, sest majaplaan näitas, et 7.korrusel on pood ja söögikoht aga kuna oli parajasti keskpäev, siis see oli nii paksult täis ärimehi, et uudistasime parem toiduosakonnas. Näitasin Arkole ühte hirmkallist kristallidega veepudelit ja tema arvas, et ei ole võimalik, et keegi on nõus veepudeli eest sellist hinda maksma, milleks oli 89 eurot. Ahhaa on mõnel veepudelil lausa kullahind! Mul oli nii suur janu seal tänavatel jalutades sellest kuumusest, et käisn jäätisekohvikust vett ostmas, mille 0,5 l pudeli eest tuli välja käia 1,5 eurot. Lõunat sõime tänavarestoranis ja see seenerisoto parmesani juustuga maitses meile. Eriti lahe oli, et klaasid olid laudadel kummuli, et tolmuseks ei läheks ja kui istusime, siis keeratu klaasid õiget pidi ja need saiakesed, mis lauda toodi lõhnasid nii imeliselt, et oleks need seal samas enne risotot apelsinimahlaga alla kugistanud. Jalutasime linnas ja päris lahe linn, kuigi tutvumiseks jäi vähe aega. Kõht täis jalutasime auto poole, et jätkata koduteed Austria suunas. Mis tegelikkuses juhtus oli see, et me imetlesime koske ja sellest kirjutan hiljem. 

 

Mälestusmärk lahingus hukkunutele.

Onju lahe vaade o kõrgustest Arko poole, mäenõlvade taustal.

Mõni meist peab ka autot valvama, kui mina ringi jalutasin aga ma polnud kade ja tegin pilte ka..

Selline jalapuhkamise nurgake.

Mäed ja tunnelid.

Hommikukohvil. Vaadake selle tassi sees on tilk kohvi ja seda nimetatakse Itaalias normaalseks kohviks!

Täiesti tavaline on, et all on poekesed ja üleval on elumajad.

 Milanos.

 See on minu lemmikpilte sellest reisist. Nii kena purskkaev ja ilus ümbrus.

 Sellised kiiruskaamerad olid teeäärtes.

 Vahvaid tramme kohtasime.

 Arko toomkiriku ees.

 Tuvi tädid ja onud.

 Ohhoo millised poed ja millise hinnad...

 Mahl ja vesi ja saiakesed ja Arko küsib, et kus mu risoto on???

 Tore on laua ääres istuda ja sööki oodata.

 Risoto seente ja parmesaniga. Maitses hästi.

 Uuemaid tramme nägi me ka.

 Sellised lahedad tunnelid, millest läbi sõitsime.

Mäed, mäed...