31. detsember 2010

Loetud tunnid ja minutid 2010.aasta lõpuni

Alles see oli, kui ootasime milleeniumi. Nüüd siis juba kümme aastat sellest möödas. Nii vaadates tundub, et elu möödub kiiresti ja aeg lendab. Aga laste järgi vaadates olid nad siis 5 ja 8aastased ja nüüd juba iseteadlikud, targad ja armsad ka, kuigi vahel hinge täis ajavad. See aasta on olnud minu jaoks õpipoisi aasta, sest olen paljude inimestega kohtunud, Mustamäe Halduskogu liikmena osalenud koosolekutel ja komisjonide töös. Enim korda läinuks hindan sotsiaalkomisjoni töös osalemist ning paremini ja selgemini asjade ja töökorraldust. Hästi on läinud see, et meil on tööd, seda eriti uue väljakutsena sotsiaalnõustajana, et oma kogemusi ja oskusi edasi anda. Tõsi olen seda aastaid teinud aga sel aastal nõustusin loobuma suurest osast oma sissetulekust raamatupidamisteenusest loobudes, kuid juurde sain kaardistamistööd, abistamist, pildistamist ja jätkasin usinasti blogimist. Kõike kirja panna ei jõua ja nii sellist kokkuvõtet mõtlesingi teha. Lapsed võiksid koolis paremini õppida ja oma tuba koristada...

Tore on see, et sotsiaaldemokraadina ei saanud vait olla ei Kopli trolliliinide lühendamise osas ega Keskuse tänava trollipeatuse ligipääsmatuse pärast ning lumekoristuse korralduse üle. Kõike saab paremini ja korralikumalt tehtud. Need said korda: Kopli trolliliin jäi alles ja trollid peatuvad nüüd mõned meetrid Sõpruse puiestee pool ja inimesed saavad peale ja maha tulla. MTÜs Abikäsi sai käidud ja kodutute varjupaigas ja sotsiaalmajutusüksuses ning meile ei loodud suurt ülelinnalist kodutute maja. Tean, et tegemisi ja töid on palju olnud ja seal taga on mitmeid inimesi.

Oma tööalaselt on kahetsusväärne, et küsisime invatransporditeenusele raha juurde, kuid raha me ei saanud, limiit jäi väikeseks ja linnavalitsuse poolne otsus eitavaks. Samas lisandub iga päevaga uusi abivajajaid. Elu on raske nii töötutel, puuetega inimestel kui noortel peredel aga eestlased on visad ja saavad hakkama. Aastat jäi meenutama ka Brüsseli reis, Läti ja Leedu tuur jaanipäeva paiku ning augustikuine Norra. Mäed pakkusid minule suurima elamuse ja tahaks sinna taas tagasi, mis sest seal külm on aga ilus.

Uus auto tuli ka meie perre ja see on üks väga tore asi. Lund on liiga palju - see muuda raskeks liikumise, eriti ratastoolis inimeste joaks. Seevastu meeldis mulle see kuum kodumaine suvi väga. Sai mitmetes laagrites ja invaspordi üritustel osaletud. Ise korraldasime mitmendat aastat Vanalinna päevade ratastoolisõidu võistlust. Linetantsu tundides ja laagris käisime, telkisime ja tantsisime nii, et pori lendas. Meie sotside erakonnas toimusid mitmed muutused ja minu jaoks olid suhteliselt rasked ja keerulised ajad, mis omajagu õpetlikudki. Jõulupoed on selleks aastaks peetud, isu täis söödud nii verivorstist, hapukapsast kui seapraest. Mustamäe jõuluturulgi osaletud ja Naiskogu Kadri koosviibimistel palju arukaid tunde istutud. Jõulude ajal oli hea linnast ära saada ja nautida Jõgevamaal Arko ema juures vaikust ja rahu ja lumetormi. Surnuaial sai käidud küünlaid süütamas ning külas sugulastel.

Meie ümber on uskumatult palju inimesi, kellega koos on mõnus ja hea. Omamoodi mõnuski on lund rookida ja soojas toas istuda ning meenutada seda 365 päeva. Õnneks oli möödunud aasta kiire, kuid sellele vaatamata oli igapäevane pere- ja tööelu korras ning hea tujuga lähen taas uuel aastal tööle. Seal ootamas palju toredaid inimesi, tegusid ja kohtumisi. koos oleme tugevad! Kurb on, et eesti oma kroonid kaovad ja minu lemmikuks oli Liidia Koidula. Tahaks endale jätta alles aga ei tea kas raatsin. Europaanika minuni pole jõudnud. Sularaha on enamuses pangakontol ja natuke rahakotiski. Igale pereliikmele ostsin enne jõule isegi eurostardipaketid ära. Inimene harjub kõigega ja meil on ju 2 nädalat lisaaega sellele üleminekuks.

Head vana-aasta lõppu ja õnnelikku, edukat euroaastat!

30. detsember 2010

LINETANTSU TUNNID 2011

LINETANTSU TUNNID toimuvad alates 03.jaanuarist 2011 ESMASPÄEVITI Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse (Endla 59) saalis.

17.00 - JÄTKAJAD, KESKASTE kuutasu 4 eurot (60 krooni), TPIK liikmetele 2 eurot (30 kr)
18.15 - EDASIJÕUDNUD (kokkuleppehinnaga)

NB! Ratastoolikasutajatele ja algajatele linetantsu tunde kuni

suveni ei toimu.

Treener Kaie Seger, kaie@estonianlinedance.com , gsm 517 9066

Kontaktisik Tiia Tiik, tiia@tallinnakoda.ee, gsm 52 19 102

Rohkem infot leiad: http://www.estonianlinedance.com/

Rahulolu invatakso teenusega 2010

Uurisin kuidas kliendid on rahul invatakso teenusega Tallinna linnas. Selgus, et invatakso teenuse kasutamisega oli rahul püsinud samal tasemel ja isegi tõusnud 100 %-ni ning dispetserite teenindamisega oli rahulolu 100% ja taksoteenuse koordineerimisega, st Tallinna Puuetega Inimeste Koja ja minu tööga, olid rahul 97,5%.

Tallinna Puuetega Inimeste Koda viis küsitlust läbi üheksandat korda ja seetõttu on uurimuse tulemused võrreldavad eelmiste aastate tulemustega. Valimisse kuulus iga 10. invatakso magnetkaardi kasutaja. Kokku oli seisuga 01.12.2010 taksoteenuse kehtivaid taksokaarte 927, kusjuures vanim klient on 95-aastane naine ja noorim 3-aastane poisslaps.

Võrreldes eelmise aastaga on eelarve vähenenud invataksoteenusele -8,3% aga lisandunud on 146 uut invatakso kasutajat (kasv + 7%), kellest olid 65 eakat ja 71 tööelalist liikumis- ja nägemispuudega inimest ning 10 lapsele taotles taksoteenust lapsevanem. Ratastoolikasutajaid on juurde tulnud 26. Tööbussiringi kasutas 9 inimest, neist 8 ratastoolikasutajat ja 1 tugiraami kasutaja (2009 – 6 inimest).

Ankeetküsitlus oli kirjalik ja vastamine vabatahtlik, siis oli vastajaid võrreldes eelmise aastaga vähem – 42 klienti (2009 – 48, 2008 – 64 ja 2007 – 46). Kaks valimisse osutunud inimest olid surnud. Vastajatest olid 57,1% naised ja 42,9% mehed, vanuseline koosseis jagunes: 16 – 64-aastaseid oli 59,5%, üle 65-aastaseid – 38,1% ja alla 16aastaseid lapsi 2,4%. Järeldusi on võimalik teha, sest aasta aastalt suureneb puuetega inimeste arv Tallinnas, kuigi rahastus on jäänud samaks.

Kui veel eelmistel aastatel oli talvekuudel invatakso (Tulika Takso) kuulimiit 800 krooni, siis sellel aastal on 500 krooni, mis on sihtgrupi jaoks ebapiisav. Seoses Tallinna linna eelarve kärbetega on jäänud limiit samaks ka talvekuudel. Invabussiteenuse kasutajatel, kes kasutavad Termaki Autopargi AS-i on langenud sõitude arv võrreldes eelmiste aastatega 10 korralt 0,5 tunnist sõidult 8 korrale. Sotsiaalteenuste korraldamiseks aluseks on vastuvõetud sotsiaalteenuste nõuded. Taksoteenuse infomaterjalid on kättesaadavad nii eesti kui vene keeles ka meie kodulehel www.tallinnakoda.ee > taksoteenus all. Sel aastal puudus taksofirmadel vajadus ja huvi taksojuhtide koolitamiseks, kuid korraldasime koostöös Eesti Liikumispuudega Inimeste Liiduga koolituse AS Sebe bussijuhtidele, et pöörata tähelepanu erivajadustele ja osata abi pakkuda puudega inimestele.

Küsitlusest selgus, et taksoteenuse kasutamisega oli rahul püsinud samal tasemel ja isegi tõusnud 100 %-ni (2009 – 97,9%, 2008 – 93,9%, 2007 - 64,2%) ja seda, et teenus kerhvemaks on läinud ei arvanud sel aastal keegi (2009 – 2,1%, 2008 – 6,1%, 2007 - 20,7%) ning dispetserite teenindamisega oli rahulolu 100% (2009 – 100%, 2008 – 96,9%, 2007 – 95,7%) ja mitterahuldavaid kliente ei esinenud (2009 – 0%, 2008 – 3,1%, 2007 - 4,3%).

Taksoteenuse koordineerimisega, st Tallinna Puuetega Inimeste Koja tööga olid 42 vastajast rahul 41 vastajat, st 97,5% (2009 – 100%, 2008 – 93,8%, 2007 - 92,5%) vastas jaatavalt ja rahulolematu oli 1 vastaja, mis on 2,5% (2009 – 0%, 2008 - 6,2%, 2007 - 7,1%).

Esmakordselt küsitlesime ka taksojuhte. Ankeete laekus 1 taksojuhilt, kes hindas Tallinna Puuetega Inimeste Koja poolt korraldatud puuetega inimeste teenindamise koolitust heaks ja ta tundis, et tema lisakoolitust ei vaja. Juht kinnitas, et arusaamatusi ega probleeme klientidega ei esinenud. Samuti hindas heaks dispetšerite tööd tellimuste edastamisel abivajaduse, kliendi asukoha ja limiidi suuruse kohta. Ettepanekuna lisas ta, et limiit invabussikasutajatele võiks olla vähemalt 10 sõitu kuus. Meie toetame igati seda ettepanekut.

Koostöö ja infovahetus (koosolekud, nõupidamised, ümarlauad jmt) on olnud läbi aastate tähtsal kohal Sotsiaal- ja Tervishoiuameti ja linnaosa valitsuste sotsiaaltöötajate vahel. Üles on kerkinud probleem invatakso teenuse rahastusega, sest vajadus on oluliselt suurem kui limiit, mis on ebapiisav. Samas on võrreldes eelmiste aastatega langenud eelarve invatakso kasutamise maht -7,3%, kuid see summa 2 847 570 krooni oli juba kasutatud oktoobriks (2009 – 3 417 770 krooni, 2008 - 2 940 740, 2007 - 3 391 929). Vajalik on invatakso eelarve suurendamine, mis vastaks klientide tegelikele vajadustele. Praegu võimalus invataksot kasutada 2 – 4 korral kuus. Lisavajadus on uutele klientidele teenuse osutamiseks.

Uurimusega on võimalik tutvuda ja need edastatakse järgmiselt:
1) teenuse finantseerijale - Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile;
2)
teenust osutavatele taksofirmadele - Tulika Takso ja Termaki Autopark;
3)
TPIK kodulehele – www.tallinnakoda.ee > trükised ja materjalid > uurimus 2010.a.

29. detsember 2010

Täna moeetendusel TPIKis

Signe Järvi korraldas täna, 29. detsembril, Tallinna Puuetega Inimeste Koja saalis tuntud ja kuulsate staaride kasutatud riiete müügi. Kohal oli päris palju osalejaid ja oodatust vähem publikut. Oli ju märgitud alguse ajaks kell 12 ja karta on, et tööinimesed ka sel ajal tööl on. Käisin minagi seda moeetendust vaatamas aga enne seda tegin tööd ja kuulasin erinevaid lauljaid. Laulis Reet Linna, Marju Länik ja Erich Krieger. Õhtut juhtis vana tuttav Samuel Golumb. Kostüümid olid lahedad ja eriti kena olid beebimodellid ja lapsed ning noored neitsid ja noorhärrad pesudes. Päris lahe oli vaadata seda shoud, nagu päris.

Hea asi on selle juures, et korraldati ka oksjon, mille tulu läheb Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidule, kes siis jagab toetust puuetega inimestele. Tore algatus ja arvan, et iga toreda teo käimasaamine võtab aega ja eks Signegi õpib reklaami tegema ja moeshousid rohkem promoma. Tundub, et sel korral jäi Kroonikast ja FBst väheseks. Mulle meeldis kõige rohkem näha erinevaid staare, eriti Ühikarottide staarist vanaprouat Salmet. Ta on ikka täiega kaasaegne staar, sest käekotis oli paras ports autogramme koos ühikarottide flaieritega ja meie pere noored need endale saidki. Isegi telemehed olid kohal ja kajastasid seda moeetendust TV3-s ja Õhtulehes vt: STAARIDE RÕIVAD MÜÜGIKS: annetajaid rohkem kui ostjaid. Nii tore, nii tore, et isegi meie Janek Muru sai peigmehena üles astuda ja ennast tõelise staarina tunda. Kohapeal olles tundus, et osalejad olid väga rahul.

21. detsember 2010

Rakvere verivorstid on hääd

Mulle nad maitsevad ja nüüd oleme neid vorste söönud päris mitu korda. Vahepeal seoses suurte jõulupidudega sai isugi täis. nüüd sööks jälle kapsast ja vorsti ja kartulit tahaks ka. Mängisime seda Rakvere mängu ja registreerisime neid loosikoode ja võitsingu muinasjuturaamatu, milles ka kalender. Tore, kui õnn väikselt naeratab - hea, et siiski. Arko peab siis veel mängima või lotopileti ostma, sest tema suguvõsast on juu see kuulus lotomiljonär. Kuskil alles kirjutati, et lotovõit on seotud geenidega. Tahaks loota ja unistada ju võib.

Õde Tiiu ütles ka, et jõulude ajal enam verivorsti ei taha, et teeks parem kala. Mina jälle olen kana söönud päris sageli ja söök heameelega neid Arko ema tehtud päris ehtsaid verivorste. Need on sellised huvitavad ja maalähedased. Kurb on see, et rahvast on poodides palju aga meil kingid veel valimata. Eks homme läheme shoppama. Verivorsti ostma.

Täna enne linnarahva jõulukontserti Estoonias käisin ainult korraks Kristiine keskusest läbi ja see korraks oli mingi 40 minutit. Arko istus autos ja ootas ning arvas, et ma jäin kinke valima. Tegelikkuses korjasin kokku viimased linetantsu osalsutasud, invaspordiühingu jõulupeo rahad ja tahtsin need Swedbanki viia. Aga pangakontorit polnud seal, kus ta alles hiljuti oli. Läksin siis majaplaani uurima aga see oli nii väikene, et leiutasin seal seni kuni sain sotti, et vist on seal, kus enne oli kliki pood. Seal oli palju rahvast, kes tõi münte ära, kes tahtis eurostardipakette, kes muutis lepinguid või käis Id-kaardi järel. mina ootasin ja ootasin, sest kassasid oli töös 7, kuid järjekord venis. Lõpuks sain antud. Kontsert oli hea, kuigi ka sel korral ootasin mina fuajees viimaseid meie inimesi, kes pileteid tahtsid aga ise järele ei tulnud. Paar inimest jättiski teatamata ja tulemata. Nüüd peod läbi ja rahulik jõuluaeg varsti käes.

19. detsember 2010

Inimene õpib kogu elu

Sain eile paraja üllatuse osaliseks, kui ilmusin Põhja- Eesti Pimedate Ühingu üldkoosolekule kohale fotokaameraga. Tegin pilte kokku tulnud inimestest ja koosoleku juhatajast. Peagi esitas Janne saali tagant reast küsimuse, et kes pildistab ja kas on luba küsitud, sest avalik seadus näeb seda ette? Priit Kasepalu, koosoleku juhatajana, siis esitas küsimuse ja vastasin, et mina pildidstan, kuid tõepoolest luba ma ei küsinud, sest olen varemgi pilte teinud ja on teisedki, kes pildistavad või kogu koosoleku diktofonile salvestavad. Koosolekul olijad otsustasid, et võin pilte teha. Arhiivi jaoks, kui keegi pilte soovib.

Eks ma siis õpin sellistest olukordadest ja järgmisel korral küsin luba, tõenäoliselt koosoleku juhatajalt. Mulle tundub üha enam, et pimedate ühing on nagu salastatud organisatsioon, sest ühingu kodulehelt ei leia miskit uut, mis kajastaks ühingu juhtimist ja tegutsemist, sh uute, muukeelsete ja noorte liikmete kaasamist. Ja siis imestatakse, et miks väljastpoolt tulnud (loe: sattunud) inimestele tundub, et ühingus on elu seisma jäänud ja elame nagu 80-tes. Mis teha, ka mulle tundub see kohati nii, sest avatuse ja kaasaegse organistatsioonini on pikk maa. Sama lugu tundub mulle ka Pimedate Liidus. Tegelikkus on nii, et tavaliselt mind lausa kutsutakse pilte tegema, sest ühingutel on oma üritustest vähe pildimaterjale ja kuna tegemist on nägemispuudega inimestega, siis on minul endalgi hiljem hea uurida, kes meie ligi 600 liikmest üldkoosolekule kohale tulid. Tavaliselt olen viisakas pilditegija, kui inimene ei taha või käe näo ette paneb, siis teda pildile ei topi. Tobedad ja ebaõnnestunud pildid kustutan.

Juba aastaid on nii, et aktiivseid ja pimedate elu puudutavates küsimustes tuleb, kaks korda aastas toimuvale üldkoosolekule kohale inimesi 35 ringis. Valimiste ajal tuleb rohkem inimesi, sest tehakse ka eeltööd ja iga hääl loeb. Imestama paneb vaid see, et eile oli kohal 35 liiget ja volitusi oli tehtud minu mäletamist mööda 22le. Nii oli suurim volitustega häälte arv 6 ja 8. Arvan, et selline suur volituste arv annab kallutatud tulemuse häälte jagunemisel ja oma soovitud kandidaadile vajaliku häältetulemuse. Mulle tundub, et pimedad on kas vähe huvitatud ühingus toimuvast või on nad nii hõivatud, et ei jõua üldkoosolekutele.

Üldkoosolek kinnitas 2011 tegevuskava ja eelarve, esitas Eesti Pimedate Liidu juhatuse esimehe kandidaadiks Eero Tõniste, temale lisaks kandideerisid veel Priit Kasepalu ja Sülvi Sarapuu.
Sõnavõttudest jäi mulje, et jätkatakse sama tegevust, soovitakse kirjutada rohkem projekte, tegeleda Jursu koolitus- ja majutuskeskusega, ajada äri mereäärse maaga välja rentimise teel ning tegeleda rohkem sellega, et pimedad ja nägemispuudega inimesed oleksid oma tegutsemisega rohkem nii sissepoole kui väljapoole nähtavad.

EPL juhatuse liikmete kandidaatideks Janne Jerva, Priit Kasepalu, Kristiina Peetsalu, Aare Uustal. PEPÜ esindajatelks EPL üldkogule valiti: Artur Räpp, Priit Kasepalu, Eduard Borissenko, Vello Vart ja Jaanus Riimets. Soovitusena esitati kontrollorganitesse kandidaadid Tiia Tiik ja Katrin Margus. Kokkuvõtteks saab öelda, et koosolek kestis 3 tundi ja täna tuleme jälle kokku ja teeme jõulupidu Eesti Puuetega Inimeste Koja majas. Sellised mõtted siis peale pikka üldkoosolekut ja see on minu isiklik arvamus. Pilte näed, kui küsid.

Esmaspäevane meediakajastus Eesti Päevalehe rubriigis Säutsuvad ja blogivad.

Minu lisatud kommentaar 11.01.2011: Küsiti luba pildistamiseks ja selle ka sain. Sain ka targemaks õppetunni näol, et järgmisel korral küsin koosoleku juhatajalt luba pildistamiseks. Aga arvan, et tõenäoliselt järgmisel korral mul puudub huvi pimedate üritustel pilte teha, kuigi ka PPÜ põhikiri väidab, et üldkoosolek on avalik.

Eile Männi pargis jõuluturul

Aastalõpp on tegutsemist täis. Eile jõudsin Männi parki jõuluturule kella 16 paiku. Päeva valisin nii, et saaks kuulata Karavani kontserti, näha tuttavaid ja vaadata üle need püstkojad, kus ühes pakuti sooja teed koos lõkke ümber istumise võimalusega ja tesies olid koduloomad: jänesed, kitsed ja lambad. Hea heina lõhn oli ühes ja armas lõkke lõhn teises telgis. Verivorsi ja kapsa söömine oli suures telgis lõppenud aga jõuluvana kõndis ümber kuuse ja päkapikud tegid lastele kelguvõistlusi. Pargis sees, lava taga, käis äge töö hobustel, kes järjekorras seisvaid lapsi sõidutasid küll saaniga või ratsa. Hobusel olid aisakellad heledalt kilisemas. Pettumus oli märkimisväärne, kui selgus, et Karavan esines juba reedel ära ja eile oli kellade ansambel „Campanelli“. Ilus esinemine oli ja mulle meeldis. Männi pargis tõusis tugev ja vali tuul, mis keha kangeks muutis ja suurt jõulupuud kõigutas.

Aisakellade helin tuletas kohe lapsepõlv tuli meelde. Aasta siis oli 1979 -80 vist, kui kasuisa lapsepõlvekodus esimest korda aisakellasid nägin. Pisikese plikana käisin neid siis kohe uurimas, katsumas ja kolistamas. Siis olid talved ikka sama lumised, kui meil praegu ja saime külameestega metsas puude järel käidud, mina troonimas ree peal. Olid ajad. Tänapäeva lastele tulebki jõuluturule loomad, hobused ja aisakelad ning saanid linna tuua, siis teavad nemadki, kui tore ja mõnus on heinalõhn.

Õhtul koju jõudes hakkas väga külm. Pugesin teki alla peitu aga lambavilla tekk mulle sooja ei andnud. Õhtul selgus tõsiasi, et ma tõbine ja palavikku 37,6 C. Lasin siis endale sooja teed tuua ja võtsin kudumisvardad kätte ning vaatasin pehmeid ja karvaseid ja talente ka. Mulle meeldis, et rahvas Erki Andres Nuudi parimaks valis. Hea valik ja loodan, et noormeest ootab ees avar tulevik, sest ta ongi andekas ja päris oma talent.

17. detsember 2010

Uskumatu lumekoristus Selveri moodi

Kuidas kommenteerida sellselt paigaldatud liiklusmärki? Kadaka Selveri ees olev parkimist lubav märk lubab invaparkimisel poodi sõita? Õnneks selliseid autojuht pole.

Täna toimus meie korraldatud Tallinna Invaspordiühingu jõulupidu. Registreerus 31 inimest aga kohale jõudis neist 20. Korralda siis sellistele pidu, kes ei vaevu teatamagi, et kohale ei tule. Eile peale TPIK taksokomisjoni koosolekut tegime siin suuri ettevalmistusi. Läksime toidukaupa otsma Kadaka Selverisse. Suurtest lumesadudest oli möödas juba paar nädalat aga poe ees oli autode parkimiseks jäänud ruumi väga väheseks. Kuna meie peres on autojuhi load inimesel, kes kasutab liikumiseks ratastooli, siis soovisime õigustatult parkida oma sõiduautot poe ees asetsevatele invaparkimiskohtadele.

Probleeme parkimisega oli eelnevatel nädalatel ja Arko oli kirjutanud 6.12. selveri juhatajale ja pööranud tema tähelepanu sellele, et invaparkimiskohti ei saa kasutada liikumispuudega inimesed, sest autod lumehunnikutesse ikka ei parki ja peale selle pole ruumi, et oma autost välja saada. Uskumatu, mida pr Tamjärv vastas talle 14.12. aga nii see on:


Meil on tõepoolest väga kahju, et peate Kadaka Selveri parklas aeg-ajalt sumpama ja ruumipuudust kannatama. Teeme kõik, mis meie võimuses, et parkla oleks korras ja lumi lükatud. Meie koostööpartner, kes tegeleb nii riigimaanteede, kui Tallinna linna heakorrastusega on üle koormatud ja töötab oma võimete piiril. Selveril ei ole sellist masinaparki, millega hooldada parklaid. Kojamees on meil tubli ja hoolas naisterahvas, kes on igati töökas ja hoolitseb majaümbruse eest, temagi püüab parimat.
Invakohad on öösel traktorite poolt kinni lükatud ja meie kojanaine ei suuda sellest lumekuhilast jagu saada.

Täna hommikul käisime läbi ja tegin paar pilti olukorrast, kus parklas tavakohad on puhastatud, siis 2 invaparkimiskohta on endiselt lume all. Ehitusmääruse alusel on invaparkimiskoha laius vähemalt 3,5 m, sest liikumispuudega inimesel peab olema võimalik autost ümber istuda ratastooli aga hetkel on see võimatu. Lisan pildid, mis on tehtud 17.12.2010 hommikul.
Kas on võimalik midagi ette võtta ja kutsuda korrale äriettevõtted, et paraneks lumekoristus kaupluste ees paiknevatel invakohtadel? On enne kuulmatu, et selline suur kaubanduskett nagu Selver võib enda klientide suhtes sellist hoolimatust ja lugupidamatust lubada.

Invaparkimiskohad kellele? Kas taksojuhtidele või jalakäijatele? Selle märgi järgi peaks poodi sisse sõitma parkima?