Selline siis see tuli ja reedel, 10. 12.2010 toimus Haabersti vaba aja keskuses Eesti Invaspordi Liidu aastallõpu üritus, kus kuulutati välja parim invasportlane, kelleks oli Kardo Ploomipuu ja parimaks treeneriks Õnne Pollisinski. Tänati ka aktiivseid ürituste korraldajaid - Väino Marjakut, Endre Varikut, 20aasta konverentsi eestvedajat Peep Ehasalu, OÜ Invarut, filmimees Bogat ja isegi mind kaunite sportlike hetkede jäädvustamise eest. Saime kõik kingiks raamitud tänukirja, 2011 sportlaste kalendri ja punase valge säbulise jõulutähe. Tänukirjad andis üle EIL president Siiri Oviir. Kahjuks tegi Monika oma talvetempudega paljude osalejate puudumise ning kohapeal oli mõnus pisike seltskond, kelle oli kkku kutsunud sekretär Signe Falkenberg. Pilte vaata siit.
Ratastoolisõidust sai taas Vanalinnapäevade traditsioon
Milleks leiutada uut, kui on olemas unustatud vana – pikaajaline traditsioon, mis katkes 90ndate lõpus. Sellise jutuga tulid meie juurde eelmisel aastal Kesklinna Linnaosa Valitsuse terviseedenduse spetsialist Egle Eller koos Kultuuripealinn 2011 korraldajaga. Noored ja agarad töötajad soovisid meie abiga ellu äratada ratastoolisõidu võistlused. Peale mitmeid nõupidamisi alustasime koos Arko Vooluga projekti ettevalmistamist. Tegime hea projekti valmis, kuid suur oli meie nördimus, kui saime spordiametist vastuse, et ratastoolis sport pole piisavalt sport, vaid meelelahutus. Selline kirjalik vastus tekitas meis hämmeldust, nördimust ja nõutust. Kurtsime oma muret Vanalinnapäevade korraldajatele ja esitasime muudetud projekti Kesklinna Valitsusele. Aeg on ootaja jaoks pikk ja nii tundus see ka meie jaoks, kuid ettevalmistused sujusid ja ise olime optimistlikud. Esimesel aastal oli muretsemist palju, et kuidas osalejad kokku saame, kui turvaline rada on, kas saame ikka vabatahtlikke abiks, kas auhinnareisid antakse, kas Niki ikka esineb meile jne. Õnneks oli nii sõitjaid, pealtvaatajaid, uudistekajastusi ja positiivset tagasisidet koos EIL tänukirjaga jagus küllaga. Sel aastal olime targemad, julgemad ise projekti tegema, korraldama ja õppisime eelmise aasta üritusest mida paremaks muuta. Kõik sujus hästi. Ilm oli ka sel aastal suurepärane. Muutsime raja turvalisemaks, hankisime Signe käest rinnanumbrid, et võistlejaid paremini eristada ja otsisime juurde vabatatlikke. Mina ürituse korraldajana kutsusin abiks kohtunikke ja meditsiinitöötaja. Kodutöö sai hoolikalt tehtud, auhinnad ja joogivesi koos pirukatega varutud.
29. Tallinna Vanalinna päevade raames teist aastat toimunud traditsiooniline ratastoolisõidu võistlus Shnelli tiigi ääres Toompargis õnnestus. Kohal oli rohkesti pealtvaatajaid ja invasportlasi üle Eesti – Tallinnast, Jõgevalt, Viljandist, Rakverest, Harju- ja Rapla-, Jõgeva- ja Pärnumaalt. Sõidule registreerus 25 inimest, kuid kohale tuli neist vaid 19, mis pani mõtlema puuetega inimeste vastutustundest, sest kui inimene registreerib eelnevalt võistlustele ja starti ei ilmu, siis on midagi päris valesti. Tundes ja teades neid inimesi kaob minul usaldus nende suhtes ja ka tahtmine selliste sportlastega tulevikus arvestada. Tegelikkuses teavad, vaid need inimesed, kes üritusi organiseerinud on, kui tähtis on sõnapidamine ja kohustuste täitmine. Lihtne on kritiseerida ja arvustada, et midagi ei tehta ja kui tehakse, siis tundub see puuetega inimestele nii loomulik. Meie tahame, et meisse hästi ja võrdselt suhtutakse, siis peame kindlasti arvestame ka teistega. Nii juhtuski, et starti pääses 18 ratastoolis invasportlast, kuna mõned ei ilmunud kohale ja üks sportlane soovis starti minna elektrirolleriga.
Peakohtunik on see, kes otsustab juhendi alusel, et roller pole elektriline ratastool ja sellise abivahendiga võistlema ei pääsenud. Paratamatult oleks see olnud ebaaus konkurents teiste suhtes, sest kiiruse vahed on suured. Võisteldi 5 alagrupis: lapsed, naised, tugevad mehed ja nõrgad mehed ning elektriliste ratastoolide kasutajad. Võib tunduda naljakana, et tegime elektriratastoolide klassi, kui see ongi kõige nõrgemate sportlaste võimalus saada võistluskogemust ja tunda veres adrenaliinitaseme tõusu. Millegi pärast ei kahtle keegi vormeli ja kartide võidusõitmistes. Suhtumise asi. Igatahes oli see kõige atraktiivsem ajakirjanikele, kaamerameestele ja pealtvaatajatele.
Korraldajatena olime endast andnud parima, et rada oleks turvaline ja meile lisas kindlustunnet see, et kõik oskavad oma ratastooliga sõita. Elu näitab aga midagi muud. Nii juhtuski, et peale laste ja naiste sõitusid hakkasid juhtuma ekstreemsused. Oli tavatoolide kokkupõrge, mille tulemusena üks võistleja kukkus sõiduteele ning oli sunnitud kergema vigastuse tõttu katkestama. Samas vanim osaleja suutis valesti sõita ja siis kiiret tagasipööret üritades kukkuda ümber elektrilise ratastooliga ja sellest välja lennata. Õnneks olid käepärast abivalmid pealtvaatajad ja kaameramees, kes appi tõttasid ja sõit võis jätkuda. Kuigi rajalt väljasõit tõi ajalise kaotuse. Üks edev võistleja jälgis raja asemel hoopis kaamerameest, mille tulemusel leidis ennast naeratades kurvist väljas aga pori sees. Kõik need seiklused toimus raja peal nii kiirest, et tundusid lausa uskumatuna.
Kokkuvõttes olid 5 ala parimad: Lapsed (1500m) – I koht Hegert Toomsoo ajaga 7,40,25; naised (1500m) – I koht Marika Karafin ajaga 12,20,91; tugevad mehed (3000m) – I koht Leino Juhkam ajaga 14,49,10; nõrkade kätega mehed (1500m) – I koht Ragnar Lust ajaga 13,15,85; elektrilise ratastoolikasutajad (1500m) – I koht Jüri Lehtmets ajaga 8,48,53. Protokolli ja pildid lisame peagi meie kodulehele aadressil http://tallinnainvaspordiyhing.blogspot.com/ . Tallinna Invaspordiühing tänab Tallinna Kesklinna Valitsust, Vanalinna päevade programmi juhti ja kõiki vabatahtlikke ning osalejaid. Koos oleme tugevad, õpime oma vigadest ja kogemustest ning sportlastena oleme eeskujuks paljudele uutele noortele sportlastele, sest kogemused ja enese proovilepanek annab julguse. Selliseid võistluseid ongi vaja. Nii saame uusi invasportlasi oma ridadesse ja suudame muuta maailma paremaks, inimesed sallivamaks.
Tiia Tiik, Tallinna Invaspordiühingu juhatuse liige
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar