2. detsember 2010

Arturi arvamus auditist ja puuetega inimeste päevast

Märkasin Eesti Päevalehel tuttavat nime. Selgus, et meie pimedate ühingu liige Artur Räpp on võitnud oma arvamusloo eest Riigikontrolli auditi kohta kuuajalise Eesti Päevalehe kodupaketi tellimuse. Kurb ja piinlik ja koomiline ka, sest peres 2 pimedat inimest seda lugeda ei saa aga põhjust postkasti juurde minna ometi on, jagada sõbraga või kinkida mõnele naabrile. Tubli Artur! Ka eilsel Tallinna puuetega inimeste päeval tõdesid Eiki Nestor, Monika Haukanõmm ja Urmas Reinsalu, et sotsiaaltoetuste ära võtmine ei lahenda probleemi, vaid pigem on riigi abi vaja uue sotsiaalhoolekande seaduse muutmisel, mis aitaks kohalikel omavalitsustel sotsiaalteenuseid ja -toetuseid puuetega inimesteni viia. Suurim probleem on, et ajas muutunud sotsiaaltoetuste summad on väga tillukesed ja rehabilitatsiooniteenuste, taastusravi ja abivahendid pole suure omaosaluse tõttu paraku kättesaadavad kõikidele.

Artikkel ise siin: Eelmise nädala parima lugeja arvamuse kirjutas Artur Räpp

Ahoi, kas Eesti Riigikontroll seljatas loogika? Loogilises arutluses kehtib reegel: vääradest eeldustest ei saa teha tõeseid järeldusi. Praegu Eestis toimiva puuetega inimeste toetuste süsteemi alused ulatuvad tagasi kümnekonna aasta taha. Tollel ajal mindi üle invaliidsusgruppidelt töövõimetuse protsendile ning puude astmetele. Selle käigus ühendati erinevad toetused, telefoni, transpordi jm, üheks, vähendades toetuste määramisele kuluvaid administratiivseid kulusid ning võimaldati toetuse vajajal paindlikumalt toetust kasutada. Hiljem kohendati küll puude astme ning puudetoetuse määramise korda, kuid toetuse eesmärk jäi samaks. Praegu hinnatakse puudeastme ja kõrvalabiga seotud kulude määramisel mitte ainult ravimite ning abivahendite vajadust, vaid ka näiteks vajadust kõrvalabi ja juhendamise järgi. Nii et ravimid ja abivahend pole ainuke asi, mida puudega inimene vajab. Kui aga Riigikontroll lähtub oma analüüsis vaid kahest lisakuluartiklist, ravimid ning abivahendid, kas siis tuleb tõesti arvata, et nende järeldus, puudetoetused tuleb kaotada, on õige? Mis puutub aga lahendusse endasse, vahel võib ju ka pime kana tera leida, siis pakutu sobib üsna hästi juhtudel, kui lisakulud on kergesti fikseeritavad ja selgelt puudega seotud. Kuid puudega inimesed on erinevad ning nii ka nende lisakulude struktuur. Lihtne näide tekkivatest probleemidest on helistamine. Puudega inimesel on telefoni haaramiseks omi puudest tingitud vajadusi, peab leidma abilisi, neid kutsuma, ta peab osa asju tegema vaid telefonitsi, sest kohale minemine on ülemäära keeruline, ja muud sellist. Kuid kuidas seda lisakulu mõõta? Inimesed on erinevad , kuud on erinevad, kõne usaldusväärne dokumenteerimine on hoopis võimatu. Sisuliselt jääb vaid kaks võimalust, kas öelda, et seda puudest tingitud lisakulu ei kompenseerita või maksta teatud fikseeritud igakuist toetust.

Sarnaseid määratlemata kuluartikleid leiab hõlpsalt veelgi. Keerulisem on aga olukord selliste abivahenditega, mis on tegelikult täiesti tavapärases kasutuses. Näiteks arvuti . Pimedatel on info hankimine takistatud, mõelge korra, kui palju on tänapäeva maailmas infot ja valdavalt on see vaid visuaalsel kujul, pea kogu internet, paberile trükitud ajaleht, raamatud. Arvutiga, kuhu on installeeritud abiprogramm, mis on kenasti abivahendite nimekirjas olemas, pääseksid pimedad infole oluliselt paremini ligi. Kuid ainult programmist ei piisa. Nagu mainitud, vaja läheb ka arvutit ning internetiühendust. Mida teha? Kuidas võimaldada vaid töövõimetuspensioni saavale inimesele arvuti ja interneti ühendus? Kui pakkuda neid tasuta või sümboolse raha eest, võivad kohale joosta kõik õigustatud isikud, kelle tutvusringkonnas keegigi arvutit vajab.

Kui anda vaid neile, kes töötavad või õpivad, siis tekib kergesti surnud ring, selleks et töötada või õppida, on väga tihti vaja omada arvutit ning seda hästi vallata, selleks, et arvutit omada ja hästi vallata, peab õppima või töötama. Ehk aktiviseerumislävi läheb oluliselt kõrgemaks. Ja mida teha vähem aktiivsetega? Mainitud lahendusi on maailmas juba proovitud ning selliseid tulemusi need andsid. Näiteid halvasti dokumenteeritavatest kuid sellegi poolest reaalselt olemasolevatest kuludest saab tuua pikalt. Sisuliselt on võimalik neid katta vaid üldise toetusraha abil, olgu see siis adekvaatse suurusega töövõimetuspension, invaliidsustoetus, puudetoetus, toimetulekutoetus või midagi muud, mis kontseptsioonilistel või filoloogilistel kaalutlustel paremini sobib või öelda, et vabandage, see pole meie probleem. Mis puutub aga muresse, et 100 protsenti puudetoetusest ei lähe 100 protsendil juhul puudest tingitud kõrvalkulude katteks, siis sellel suundumusel on taga ka tugev tõukaja. Nimelt ajab töövõimetuspensioni saajaid naerma probleem, et Eesti keskmine pension on väike. Jah, see naer on läbi pisarate, sest Eesti keskmine pension on tõesti väike, kuid selline summa on töövõimetuspensioni saajatele vaid tulevikuunistus. Võib muidugi öelda, et vaatamata kõigele tuleb puudetoetust kasutada just täpselt ettenähtud moel. Seda saaks saavutada, nõudes iga kulutuse dokumenteerimist, näidates kui suur osa sellest oli puudega seotud ning hästi koolitatud ametnikud vaataksid neid kuludokumente läbi langetades otsuseid, kas näidatud kulu ja selle põhjendus on mõistlik või mitte. See vähendaks kindlasti puudetoetuse leivale ja piimale kulutamist, kuid kas kasvav administreerimiskulu laseks riigi raha kokku hoida, see on küll üsna küsitav. Jah, võimalik, et pakkudes krooniliste haigustega inimestele puudeastme asemel ravimitoetust, oleks toetus sihipärasem ja riigile vähem kulukas. Ega kroonilise haiguse põdemine ei tähendagi kohe puuet või puue kroonilise haiguse olemasolu. Ja töötud. Hm. Seaduse väänamine see nüüd on, kui töötu smuugeldab endale töötutoetuse kõrvale ka puudetoetuse. Kuid samas, inimene, kes ei lepi oma olukorraga, on ilmselt küllalt aktiivne, et haarata tõhusama õlekõrre järgi, kui rahakasutuse sihipärastamise käigus leitakse mõni praegusest parem õlekõrs või hoopis päästepaatki.

Praegune lahendus, kus ebaotstarbeka rahakasutuse vältimiseks kaotatakse toetus üldse ära, on nagu tolles loos, kus ahvi puuotsast alla saamiseks raiuti terve mets maha. Kuigi jah, asi toimib, metsa hinnaga. Ja palun, tõesti palun, mitte teha otsust, et viimane kui Eestis elav puudega inimene vajab täpipealt ainult ravimeid ning täpselt reglementeeritud abivahendeid ja ei kriipsugi rohkem. Elu on selleks liiga mitmekesine, et selline lihtsustus õige saaks olla.

Kommentaare ei ole: