30. märts 2016

Õigusapteek Haaberstis annab tasuta õigusnõu

Selline Raepressi uudis abivajajatele, et kui vaja siis pöörduge.

Raepress
30. märts 2016

Õigusapteek Haaberstis annab tasuta õigusnõu
Neljapäeval, 31. märtsil annab Eesti Juristide Liidu Õigusapteek Haabersti Vaba Aja Keskuses (Ehitajate tee 109A/2) tasuta õigusnõu kõigile huvitatutele.
Kell 10-14 on oodatud kõik, kes soovivad saada tasuta õigusabi perekonnaõiguse, elatisrahade nõuete, pärimisõiguse, notaritoimingute, töölepingu seaduse, töövaidluste lahendamise, korteriühistute problemaatika (kaebused KÜ tegevuse peale), täitemenetluse rakendamise, väärteomenetluse ja MUPO vaidluste, tarbijakaitse probleemide ja vaidluste, maksuõiguse, kohtusse pöördumise, kohalike omavalitsuse ja riigiasutusega suhtlemise ja dokumentide vormistamise ning lepingu- ja võlaõiguse alal. Õigusabi antakse eesti ja vene keeles. Nõustamine toimub elavas järjekorras. Tasuta õigusabi annavad 12 vähemalt magistrikraadiga, viieaastase õigusnõustaja staažiga õigusnõustajat.
Täiendavat informatsiooni Õigusapteegi korralduse, nõustajate spetsialiteedi ja võimaluste kohta saab Eesti Juristide Liidu kodulehelt aadressil
www.juristideliit.ee, tel 631 3002 või EJL Facebookis.

Artikkel laste kasvatamisel piiride seadmisest

Selline asjalik ja vajalik artikkel eriti noortele lapsevanematele, kes oma lapsi alles tundma õpivad. Kasvatamine on töö ja lapsed tõepoolest vajavad piire, reegleid ja kasvatamist. Ainuüksi kasvamisest ja laste erilisusest võib väheseks jääda. Kui lapsele asju seletada ja rääkida temaga, siis on ka lapsel elu lihtsam. Eks neid piiride kompamisi ja jonnimist ning paha tuju tuleb ikka ette igas peres ja see käibki koos kasvamise juurde. Kuigi artikkel ise on ilmunud juba mitu aastat tagasi, siis on see huvitav lugeda. Artikli link on siin (LINK) .

Miks me laseme lastel endale pähe istuda?

Kas olete märganud, et üha rohkem lapsi käitub järjest häbematumalt ja agressiivsemalt? Ei, nad ei ole erilised. Nad on väga tõsine probleem.
Abielupaaril on kolme-aastane poeg, kes keeldub oma voodis magamast. Ta magab isa ja ema voodis nonde vahel, kusjuures ta ei luba isal sõrmeotsagagi ema puutuda – ja seda mitte üksnes voodis, vaid ka muul ajal. Kui isa poja reegli vastu eksib, saab ta lapselt jalaga. Poeg nimelt arvab, et ema peab kuuluma ainult talle.

See, et lapsed magavad ühes voodis vanematega, on muutunud hästi tavaliseks, väidab Kadri Järv-Mändoja, koolipsühholoog ja pereterapeut. Kuid palju olulisem on siin see, millest niisugused näited räägivad. Räägivad nimelt sellest, et lapsed, pugedes vanemate vahele, hakkavad ise pereelus piire dikteerima, nendib Järv-Mändoja, aasta ja kolme kuuse lapse ema.

Piirideta ja reegliteta kasvatus on aga viinud selleni, et lapsed ei ole võimelised oma käitumist kontrollima, sest neil puudub selleks vajalik psüühiline küpsus, nendib äsja ilmunud raamatu «Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?» autor meditsiinidoktor Michael Winterhoff, psühhiaater ja psühhoterapeut.

See ehmatav ja hoiatav raamat näitab, kuidas laste rahutu ja tujukas, allumatu ja koguni agressiivne loomus pole mingi ajastu eripära, nagu paljud ekslikult usuvad, vaid väära kasvatuse tagajärg. Teisalt näitab raamat, milliste kohutavate tagajärgedeni see viib, kui vanemad piire ja reegleid ei kehtesta, vaid lasevad lastel endale sõna otseses mõttes pähe istuda.

Kadri Järv-Mändoja aitab selgitada, miks kasvavad lastest türannid ja despoodid.
Kas olete samuti märganud, et lapsed on nüüdisajal allumatumad, häbematumad ja agressiivsemad kui varem?

Olen üheksa aastat koolis töötanud ja mu kogemus ütleb, et lapsi, kes ei taju piire, kes ei kuula ja on lugupidamatud, tuleb juurde küll.

Üks põhjus on võib-olla see, et eri põlvkonnad ei ela enam koos, nii et vanavanemad aitaksid, õpetaksid ja oleksid eeskujuks. Teine põhjus on vast see, et inimestel ei ole enam kogukonnakuuluvust, nagu varem oli kas või kirikuskäimine, mis aitas leida endas hingerahu.

Nüüd on elutempo kiirem ja see muudab ka suhted pealiskaudsemaks. Tean peresid, kus isa ja ema suhtlevad oma lapsega MSNis, kuigi elavad ühes korteris. Nii saab küll jutud
aetud, aga peaks rääkima ka silmast silma, et osata kuulata ja tähele panna, mis lapse elus toimub.

Kui palju teid üllatab, et probleemsed lapsed on pärit heal järjel ja haritud peredest?

See, kuidas perekond paistab väljastpoolt, on üks asi, teine asi on see, kuidas pere tegelikult toimib.

Enne hinnangute andmist ja diagnooside panekut tuleb põhjalikult süveneda peres toimuvasse, sest lapse emotsionaalsed või käitumisprobleemid on märk, et peresüsteemis on midagi paigast ära.

Põhiküsimus on vanemale see, kes on peres kõige tähtsam. Tihtilugu vastavad vanemad, et laps on kõige tähtsam. Tegelikult on kõige tähtsam vanem ise, seejärel tuleb paarisuhe ja alles siis laps. Paraku elavad paljud vanemad lapse jaoks või lapse nimel, sest muud suhted ei ole nii rahuldust pakkuvad. Ja see on ohtlik.

Miks?

Lapsel on väga raske, kui ta pannakse näiteks elukaaslase rolli ja räägitakse temaga täiskasvanute teemadel. Laps võtab vastutuse vanema heaolu eest, mis tekitab temas pinget.

Raamatu autor väidab, et lapsed vajavad ilmtingimata täiskasvanute juhtimist, sest iseseisvalt ei ole nad võimelised oma käitumist ja teguviise kontrollima, kuna neil puudub selleks psüühiline küpsus. Olete päri?

Jah. Lapsed vajavad turvatundeks piire ja neid kehtestavad täiskasvanud.

Millest see tuleb, et lapsele piiride kehtestamise asemel annavad vanemad talle liiga palju õigusi ja vabadusi?

On väga erinevaid p]hjusi. Mõned vanemad  arvavad vahel, et kui laps jonnib, siis see on tema kange tahtejõud ja ilma selleta jääd elu hammasrataste vahele. Tegelikult on liiga suuri õigusi andes efekt vastupidine: kui laps jõuab teismeikka, siis ei oska ta teistega ja ühiskonna normidega arvestada. Ta võib töös edukas olla, kuid pole õnnelik isiklikes suhetes.

Pole saladus, et paljud vanemad õigustavad oma lapse hälbelist käitumist tema erilisusega. On see usutav seletus?

Vahel ütleb vanem, et tal on omapärane laps, kellega kool peab arvestama. On suur töö vanemale selgeks teha, et lapsel on küll eripära, aga heaks arenguks peavad ka vanemad panustama.

Raamatu autor peab hädade peapõhjuseks moodsa kasvatuse rajamist partnerlussuhetele nii peres, lasteaias kui ka koolis. Kuidas selle tagajärgi ära tunda?

Partnerlussuhe tähendab, et me oleme kõik võrdsed, ja see on lapse jaoks keeruline. Ta ei tea, kuidas peaks olema ja mida tegema. Perekond ei saa just sel põhjusel tugineda demokraatia põhimõtetele.

Partnerlussuhtega on liiale mindud, kui laps hakkab dikteerima, kuidas asjad käivad, ja vanemad tunduvad lapsele kui tühi koht. Püüdlused reegleid kehtestada jooksevad luhta, sest seda tehes muutub suhe veelgi konfliktsemaks.

Milles näiteks väljendub partnerlus koolis või lasteaias?

Kui kaob õpetaja autoriteet ja suhted lapsega lähevad ainult sõbra tasandile. Laps vajab ikkagi täiskasvanut, kellele alt üles vaadata. Muidu on õpetajatel väga raske piire kehtestada. Õpetaja ei saa olla lihtsalt sõber. Ta peab olema juht.

Kas just lasteaias ja koolis tulevadki hälbed, mida peres võidakse armsaks eripäraks pidada, kõige paremini esile?

Kodus piirideta harjunud laps on lastekollektiivis probleemne, sest äkki hakatakse talt nõudma teiste järele ootamist, teiste vajadustega arvestamist ja aitamist, ja ta pole sellega harjunud. Vastureaktsiooniks hakkab laps nõudma hoopis tähelepanu, ja seda halvasti käitudes.

Kas pole paradoksaalne, et emad ja isad, kes enda arvates teevad heateo, kui nad last ei piira, saavutavad selle, et laps istub neile hoopis pähe?

Need vanemad suruvad oma vajadusi alla. Nad ütlevad, et laste käitumine ei ole neile probleem. Samas näen, kuidas nad energiast tühjaks jooksevad ja nii võetakse tihti appi füüsiline või emotsionaalne vägivald, sest see tundub aitavat.

Nüüdisajal on levinud arvamus, et kasvatades ei saavuta tulemusi piire seades, vaid hoopis lastele kõike kannatlikult ja heaga seletades. Mida sellest arvate?

Mis asi on seletamine? See ei ole moraalilugemine ja näägutamine, et «mitte kunagi sa ei saa oma asju tehtud!» jne. Seletamine on põhjuste-tagajärgede selgitamine, arvestades lapse ealiste iseärasustega. Väikelaps ei saa pikast jutust aru.

Talle tuleb öelda konkreetselt: «Mul on valus, kui sa mind lööd! Mul on piinlik, kui sa minu riideid kisud!» Piirid tuleb paika panna. Aeg on seletamiseks ja asjade arutamiseks küps siis, kui laps oskab vanemale vastata ja tema arvamust saab kuulata.

Paljud piirideta ning partnerluse põhimõttel kasvanud lapsed muutuvad vanemate vastu kurjaks ja vägivaldseks. Miks?

Üks põhjus on see, et laps on piiride puudumise tõttu muutunud ebakindlaks. Maailm on talle ebaturvaline. Ta ei tea, mida ta võib ja mida mitte, ning hakkab arvama, et võibki kõike.

Teismelised ütlevad ka, et kui piire ei ole, tekib tühi tunne, sest nad tunnevad, et neid ei armastata. Laps tõlgendab piiride puudumist armastuse puudumisena, ja see on valus. Valu teeb samuti vihaseks.

Kujutan ette, et enamik vanemaid mõtleb risti vastupidi!
Olen noortega rääkides saanud sellise pildi, et alguses on tore, kui saab teha kõike, mida soovitakse. Kirutakse vanemaid, kes panevad piire. Ja kadestatakse neid sõpru, kelle vanemad lubavad igal pool käia. Aga ühel hetkel saabub tühi ja kurb tunne.

On see ravitav?

Psühholoogilt oodatakse retsepti, mis hoobilt parandaks kõik vead. Nagu autoremonditöökojas, et toon auto – parandage ära! Aga suhted on keerulisemad: tuleb uurida, mis peres toimub, mis on probleemi algpõhjus. Alles siis saab sekkuda. See on pikaajaline protsess ja eeldab koostööd vanematega.

Kas see, kui vanemad peavad lapse tujukust ja häbematust tema tahtejõulisuse, algatusvõime ja iseseisvuse väljenduseks, pole mitte alateadlik enesepettus?

Võib küll olla, sest vanemal on väga raske tunnistada, et midagi on viltu läinud. See on vanema õudusunenägu, kui teda tabab süüdistus, et ta ei oska oma last kasvatada. See tähendab talle läbikukkumist, sest vanem ju armastab oma last, ta ei taha talle halba.
Raamatu autor ütleb karmilt, et psüühilise hälbega lastest saavad nürimeelsed, miimikata ja tühja pilguga inimesed. Ega ta liialda?

See on reaalne tagajärg, kui laps ei mõista piire, ei saa aru, kuidas ühiskonnas asjad käivad, ei saa aru teise inimese vajadustest ega oska neid arvestada. Kui ta ei oska ka endast aru saada, siis saamegi destruktiivse tühja pilguga noore inimese, kes ütleb õpetajale halvasti, sest talle ei ole see midagi imelikku – ta ütleb kodus vanematele samamoodi.

Raamatu autor hoiatab, et kui muudkui arutada, kuidas laste elu paremaks ja kergemaks muuta, siis selle tagajärjel muutuvad nad esiteks türanniks, teiseks ei omanda õpi- ega töösuutlikkust ning kolmandaks hakkavad ülejäänud neisse halvasti suhtuma. Kõlab see usutavalt?

Veel kord – laps vajab piire, et end hästi tunda ning elus õnnelik olla. Vanem peab arvestama nii lapse selle kui ka teiste vajadustega.

Ehk lapsele liiga palju vabadusi andes hävitame ta kui ühiskonnale kasuliku ja normaalse kodaniku?

Jah, täpselt. Selline laps saab täiskasvanuna olema õnnetu. Sest ta ei saa olla töös edukas, kui vanemad pole õpetanud teda ennast kokku võtma, tahet pingutama, süvenema. Siis on tal tulevikus raske.

Mis oleks lahendus?

Mõned põhitõed, kuidas vältida lapse kasvamist
türanniks
•    Vanema vajadused on sama olulised kui lapse vajadused. Kui vanem on rahulolev, siis on õnnelik ka laps.
•    Laps vajab piire, vanema kohustus on need seada.
•    Kehtestamisel tuleb olla konkreetne ja järjekindel. Abiks on mina-sõnum. Näiteks: «Kui sa koridoris karjud, on mul piinlik», «Kui sa mind lööd, on mul valus».
•    Tark vanem otsib infot ja abi. Tasub lugeda Jan-Uwe Rogge raamatut «Lapsed vajavad piire, vanemad seavad piire», küsida nõu perekeskusest Sina ja Mina (www.sinamina.ee).
•    Laps, kellega arvestatakse, oskab arvestada ka teistega.
Allikas: Kadri Järv-Mändoja


17. märts 2016

Hea teada: Juhiloa taotlemine muutub lihtsamaks

E-teenused arenevad ja selline hea uudis dokumentide vahetamisele ja taotlejatele.

Juhiloa taotlemine muutub lihtsamaks

Maiken Mägi, reporter
Kui siiani tuli juhiluba või muud liiklusregistri andmete alusel väljastatavat dokumenti taotledes teha pilt teenindussaali fotoboksis või võtta kaasa sobiv paberfoto, siis edaspidi saab maanteeamet kasutada dokumentide andmekogu fotot ja allkirjakujutist.
Kui taotlejal on kehtiv ID-kaart olemas, siis uut fotot juhiloa saamiseks tegema ei pea ning dokumendi taotluse saab edaspidi esitada elektrooniliselt, teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Uus kord võimaldab kokku hoida nii taotleja aega kui ka riigi kulusid. «Oleme juba mõnda aega tegelenud nullbürokraatia projektiga, millega vähendame bürokraatiat ja aruandluse hulka ettevõtetele. Sama põhimõtet püüame järgida ka tavakodanikega suheldes - ka siin peaks olema nii, et dokumendi jaoks ei peaks uuesti samu andmeid esitama, kui need pole muutunud,» sõnas majandus- ja taristuminister Kristen Michal.
Seega kui ühes riigiasutuse andmebaasis on olemas ajakohane dokumendifoto ja allkirjajäljend, siis saab teine riigiasutus seda fotot ja jäljendit dokumendi väljastamisel kasutada. Michali poolt täna allkirjastatud määruse alusel võib maanteeameti väljastatavatele dokumentidele kanda liiklusregistris või isikut tõendavate dokumentide andmekogus oleva elektroonilise foto ja allkirja või foto, mis vastab dokumendile kantava foto nõuetele. Dokumendi taotleja saab valida, millist võimalust ta foto esitamiseks eelistab.
Edaspidi ei tehta enam fotosid maanteeameti fotoboksides, vaid dokumentide vormistamisel kasutatakse liiklusregistris või isikut tõendavate dokumentide andmebaasis olevat fotot ja allkirja. 2014. aastast oli selles andmekogus olemasoleva foto kasutamine taotleja nõusolekul küll võimalik, kuid allkiri tuli siiski anda klienditeenindaja juures.
«Muidugi võib soovija teha iga dokumendi jaoks ka värskema foto, aga üldist kohustust selleks enam pole ja juhiloa taotlemine teenindussaalis võtab seega vähem aega. Ühtlasi saab taotluse esitada ka elektrooniliselt ilma teenindusbüroosse minemata,» lisas Michal. 2015. aasta lõpu seisuga oli maanteeamet väljastanud 609 219 kehtivat juhiluba.
 

Hea teada: Muutub töötavate töövõimetuspensionäride eest sotsiaalmaksu tasumise kord

Selline muutus siis ootamas ees tööandjaid, kes oma vähenenud töövõimega inimese eest küsivad sotsiaalmaksu soodustust Sotsiaalkindlustusametilt, siis juulist 2016 on vaja selle taotlusega pöörduda Töötukassasse.

Muutub töötavate töövõimetuspensionäride eest sotsiaalmaksu tasumise kord

Töövõimereformi jõustumisega 1. juulist 2016. a muutub töötavate töövõimetuspensionäride eest sotsiaalmaksu tasumise kord.
Riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise kord on kehtestatud rahandusministri 31. detsembri 2003. aasta määrusega nr 113. Korra kohaselt peab riigipoolse sotsiaalmaksu arvestust kuni 30.06.2016 Sotsiaalkindlustusamet, kes arvestab ja maksab sotsiaalmaksu riigi poolt tööandja igakuiselt esitatava taotluse alusel.
Sotsiaalmaksu riigi- ja tööandjapoolset tasumist isikute eest, kes saavad töövõimetuspensioni, reguleerib sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi SMS) § 6 lg 1 p 5 ja lg 3.

Veel samal teemal

Riik maksab äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja töötaja eest, kes saab töövõimetuspensioni, sotsiaalmaksu SMS § 21 nimetatud kuumääralt (2016. aastal 390 eurolt). Juhul kui töövõimetuspensionärist töötaja on töösuhtes mitme tööandjaga, maksab riik sotsiaalmaksu selle tööandja eest, kes töötaja palgalt tulumaksu kinnipidamisel arvestab maksuvaba tulu. Seega on sisu poolest tegemist sellele tööandjale antava maksusoodustusega, kelle juures töötaja peamiselt töötab. Juhul kui töötaja ei ole esitanud maksuvaba tulu arvestamise avaldust ühelegi tööandjale (näiteks avaldus oli esitatud pensioni maksjale), valib töötaja kirjaliku avaldusega ühe tööandja, kelle eest riik maksab sotsiaalmaksu.
NB! Sotsiaalmaksu tasub riik ainult töölepingu alusel töötava töötaja eest, mitte töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel tasu saava inimese eest. Riigiasutused ja ettevõtte juhatuse liikmed juhatuse liikme lepingu alusel ei saa sotsiaalmaksu tagastamise taotlust esitada.
Kui töövõimetuspensioni saav isik jõuab vanaduspensioniikka, hakkab ta saama vanaduspensioni ja sel juhul riik selle isiku eest sotsiaalmaksu ei maksa. Töötaja tõendab tööandjale, et tema on töövõimetuspensioni saaja, esitades oma pensionitunnistuse, kus peab olema märge vastava pensioniliigi (töövõimetuspension) ja tähtaja kohta.
Töövõimetuspensionit saava töötaja eest riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise kohustus tekib päevast, millal töövõimetuspensionit saav isik tööle võetakse või juba olemasolevale töötajale töövõimetuspension määratakse.
Sotsiaalmaksusoodustuse saamiseks peab tööandja igal kuul esitama Sotsiaalkindlustusametile riigipoolse sotsiaalmaksu ülekandmise taotluse, kus näidatakse töövõimetuspensioni saavate töötajate ees- ja perekonnanimed, isikukoodid, riigipoolse kohustuse tekkimise ja lõppemise kuupäev ning riigi poolt makstava sotsiaalmaksu summa. Taotlus esitatakse hiljemalt aruandekuule (palga arvestamise kuule) järgneva kuu 2. kuupäevaks (kui 2. kuupäev on laupäev või pühapäev, siis esimeseks järgnevaks tööpäevaks) riigiportaalis www.eesti.ee.

Kehtiva korra kohaselt võidakse maksta sotsiaalmaksutagastust tagasiulatuvalt maksimaalselt kolm kuud. Seega tuleks koos viimase (hiljemalt 4. juuliks) Sotsiaalkindlustusametile esitatava taotlusega esitada kõik eelnevate perioodide esitamata taotlused alates märtsist 2016 (aruandekuu juuni + kolm kuud tagasiulatuvalt).
Seoses töövõimereformiga alates 1. juulist 2016. a hakkab töövõimetuspensionäride riigipoolset sotsiaalmaksu tasumist korraldama ja tasuma Töötukassa. Viimane periood, mille eest saab Sotsiaalkindlustusametist sotsiaalmaksutagastust taotleda, on juuni 2016. Pärast 4. juulit Sotsiaalkindlustusametile eelmiste perioodide eest esitatud taotlused jäävad rahuldamata, samuti ei rahulda selliseid taotlusi Töötukassa.

16. märts 2016

Lugemissoovitus: Neuroloog Janika Kõrv: kui ma saaksin insuldi...

Selline asjalik ja huvitav artikkel, mida soovitan lugeda. Link artiklile on pealkirja sees.

Neuroloog Janika Kõrv: kui ma saaksin insuldi...
Janika Kõrv            
Rubriik: Tervis
Ma loodan, et seda ei juhtu. Aga risk on olemas, sest haigus on väga sage.
Igal aastal haigestub Tartu linnas esmasesse insulti üle 200 inimese, kirjutab Tartu ülikooli neuroloogia vanemarst-õppejõud ja Tartu ülikooli närvikliiniku dotsent Janika Kõrv Kliinikumi Lehes.
Ma ei ole veel väga vana, mistõttu pole risk väga suur, aga haigestuda võivad ka noored ja lapsed. Tartus läbi viidud rahvastikupõhiste uuringute andmetel on üldise eluesmase insuldi haigestumus võrreldav muude Euroopa riikidega, kuid noortel täiskasvanutel on see teistega võrreldes suurem.
Igaüks võib oma insuldiriski välja arvutada mobiilirakenduse abil, mis on kättesaadav: strokeriskometer.com.
Minu risk viie aasta jooksul insulti haigestuda on 0,68 protsenti. See on enam-vähem sama, mis minu eakaaslastel, kellel riskitegureid ei ole. Kuid kõiki tegureid siin arvesse ei võeta – insuldil võib olla enam kui 200 erinevat põhjust.
See kalkulaator arvestab ainult tuntud riskitegureid, mis on insuldi põhjuseks peamiselt eakatel: kõrgvererõhktõbi, kodade virvendusarütmia, suhkurtõbi jne. Noorte insuldi põhjused võivad olla väga erinevad: arterite lõhustav aneurüsm, geneetilised haigused, migreen, jne.

Vaatamata põhjalikele uuringutele jääb ligi 40 protsendil noortest haigestumise põhjus ebaselgeks.
Olen oma pereliikmetele selgeks teinud, et kui mul tekivad insuldi sümptomid, nagu näiteks kehapoole halvatus ja tuimus ning suunurga allavajumine, siis tuleb haarata telefon ja valida 112. On teada, et need, kes esmalt helistavad perearstile, õigeaegselt haiglasse ei jõua, mistõttu ravi hilineb. Mõnikord ei tunta insuldisümptomeid ära, kas eiratakse neid või peetakse millekski muuks. Noorte insult kulgeb sageli väga kergete sümptomitega, mistõttu võivad need jääda tähelepanuta nii inimesele endale, kuid vahel ka kiirabi või haigla meditsiinipersonalile. Ma loodan, et kui minuga peaks see juhtuma, siis ei peeta mul äkki tekkinud ühe kehapoole ja näo tuimust migreeni auraks – esimene migreeni aura minu vanuses on vähetõenäoline. (Migreeni auraks nimetatakse nähtusid, mis annavad märku peatselt algavast migreenihoost – toim.)
Insuldi sümptomid noortel naistel on sageli mittetraditsioonilised, näiteks võib esineda valu, teadvushäire või segasusseisund.
Termin „aeg on aju“ viitab vajadusele kiire verevoolu taastava ravi järele, et närvirakke päästa. Suure ajuarteri sulguse tõttu tekkinud ajuinfarkti korral hävib 1,9 miljonit närvirakku minutis ja aju vananeb 3,6 aasta võrra iga ravita jäänud tunniga. Kui minu insuldisümptomite tekkimisest on vähem kui 4,5 tundi, siis paneb kiirabi ehk ka vilkurid tööle ja helistab erakorralise meditsiini osakonna (EMO) arstile saabumisest ette. Loodan, et minu valves olev kolleeg neuroloog on kiirabi saabumisel juba EMO-s ootel ja kompuutertomograafia kabinet on minu jaoks vabaks tehtud.
Kui kõikide uuringute ja analüüside poolt vastunäidustusi ei ole, siis saaks minu ajuarterit ummistavat trombi lahustada veeni kaudu manustatava ravimiga ehk teha trombolüüs. Kui see protseduur paranemist ei too ja ajuarterite kontrastuuringul on tromb suures arteris selgelt näha, siis ma loodan, et see püütakse veresoone kaudu välja tõmmata ning verevool taastub. Ehk siiski minu sümptomid mööduvad juba EMO-s. Vaatamata sellele ma loodan, et mind võetakse mõneks päevaks haiglasse, et välja selgitada insuldi põhjus ning alustada kordusinsuldi ennetamisega. Järgmisel korral ei pruugi ma nii kergesti pääseda.
Kui vaadata nüüd uuesti seda riskikalkulaatorilt, siis minu risk viie aasta jooksul korduvalt haigestuda tõusis 10 korda (10,68 protsendini), mis on 25 korda suurem, kui minu soost ja samas vanuses inimesel, kellel pole olnud insulti ega muid riskitegureid. Üsna mõtlemapanev fakt, igatahes.
Mis minu heaks veel teha saab?
Pean hakkama tarvitama ravimeid, et ennetada korduvat insulti. Kui oleksin suitsetaja, siis kavatseksin sellest kohe loobuda. (Eestis tehtud retrospektiivse uurimuse alusel on korduva isheemilise insuldiga hospitaliseeritud patsientide hulgas suitsetajaid 28 protsenti.) Kui ma täielikult ei paranenud, siis ma väga tahaksin akuutravi lõppedes kohe jätkata funktsioone taastava raviga taastusravi osakonnas. Aga mul ei pruugi nii hästi minna. Uuringud on näidanud, et kuigi insuldi hilistulemused noortel on eakatega võrreldes oluliselt paremad, siis võrreldes oma tervete eakaaslastega on nende pikaajaline elulemus (elada jäänud aeg insuldist surmani – toim.) väiksem.
Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis 15–44-aastaste patsientide elulemus palju väiksem: seitse aastat pärast insulti on elus 75 protsenti.
Kas personaalmeditsiin võib meid insuldist päästa?
Mina seda ei tea. Võib olla on sellest kasu minu järeltulijatel, kuid täielikult ei saa seda rasket haigust likvideerida. Mida ma tean, on see, et viimaste aastate ravimeetodid (trombolüüs ehk trombe lahustav ravi ja trombektoomia ehk trombi välja tõmbamine veresoonest) ja ravi insuldiüksustes (kesk- ja regionaalhaiglates) on oluliselt insuldi prognoosi parandanud. Aga oma elustiili võiks üle vaadata igaüks ja perearsti juurde visiidi kokku leppida juba täna, et mõõta vererõhku, kolesteroolitaset ja veresuhkrut. Nagu ütleb vanasõna: „Tervis pole maast võtta”.
Toimetas Katre Tatrik, Tartu ülikool

15. märts 2016

Tallinn aitab üle lävepaku seminari kajastus

Raepressi ülevaade seminarist.

Tallinn aitab üle lävepaku

Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet korraldas täna ülelinnalise konverentsi „Üle lävepaku“, kus puudega inimeste probleeme käsitlesid nii sotsiaaltöötajad, meedikud, teadlased, õigustöötajad kui ka tervisedendajad.

Sotsiaal- ja Tervishoiuameti teenuste ja toetuste sektori spetsialistid Jüri Järve ja Marina Runno tutvustasid seminaril Tallinna ligipääsetavuse tegevuskava ning tegid ülevaate puuetega inimestele suunatud tegevustest. Tegevuskava eesmärgiks on muuta aastaks 2020 Tallinna füüsiline, meeleline ja kommunikatiivne keskkond oluliselt ligipääsetavamaks praegusega võrreldes.
„Tallinna juurdepääsetavust kavandav alusdokument määrab kindlaks jätkusuutliku arengu universaalse disaini valdkonnas, prioriteetsed strateegilised eesmärgid ja vajalikud tegevussuunad, et tagada pealinlastele hea ja ligipääsetav elukeskkond ja tooted,“ märkisid ameti spetsialistid ning lisasid, et kõige enam ootavad erivajadustega inimesed ligipääsetavuse portaali (ka selle mobiilse versiooni) loomist, Tallinna linna kodulehe, veebiteenuste ja Tallinna TV saadete ligipääsetavust nägemispuudega inimestele ning Tallinna turismiveebi arendamist.
Tallinna ligipääsetavuse tegevuskava töötati välja koostöös ekspertide, puudega inimeste organisatsioonide ja ühenduste esindajate ning linna ja riigi ametiasutustega. Juba lähitulevikus on see plaanis esitada linnavalitsusele arutamiseks ja kinnitamiseks.

Seminari esimeses osas tutvustas Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse projektijuht Mare Naaber asutuse poolt koordineeritavat ERFi meedet, mis toetab erivajadustega inimeste eluaseme füüsilist kohandamist. Tegemist on 2023. aastani kestva pilootprojektiga, mille sisu on toetada kuni 4500 euroga vähemalt 2000 puudega inimest üle Eesti oma kodu kohandamisel.
Päeva teises osas käsitles soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa-Ly Pakosta puudega inimeste õigust võrdsele kohtlemisele ning ülevaate esmahaigestunud noorte toimetuleku toetamisest Iru noortemajas tegi Tallinna Vaimse Tervise Keskuse direktor Merike Otepalu.
„Igal aastal haigestub Eestis esmakordselt psühhoosi ligi 400 noort inimest, neist umbes 200 inimest Tallinnas. Hinnanguliselt 50% haigestunutest ei jätka iseseisvalt ravimite tarvitamist peale haiglaravi, 80 protsendil haigestunutest psühhoos kordub viie aasta jooksul, mille tulemusena haiguse prognoos halveneb,“ tõdes Otepalu. „Uuringud on näidanud, et 75% haigestunutest on taastumise prognoosiga juhul kui inimene tarvitab regulaarselt ravimeid ning saab kompleksset tuge ja teenuseid peale haiglaravi.“

Mullu uue teenusena alustati Tallinnas omastehooldajate asendushoolduse teenuse osutamist MTÜ Koduhoolduskeskus Certis poolt. „Selle eesmärk on omastehooldajate hoolduskoormuse vähendamine lühiajalise puhkuse ja vaba aja võimaldamiseks,“ täpsustas seminaril ettekandega esinenud koduhoolduskeskuse juhatuse esimees Jaanika Luus. „Teenus on omastehooldajale ja hooldatavale tasuta ning seda osutatakse kõigil nädalapäevadel kl. 7-22 kuni 15 tundi kuus.“ Mullu osutati teenust 52 kliendile.
Eesti Töötukassa uutest teenustest (tööalane rehabilitatsiooniteenus, kaitstud töö ja kogemusnõustamise teenus) rääkis seminaril asutuse Tallinna ja Harjumaa teenusekonsultant Maarja Reinsalu.


Seminari “Üle lävepaku” lõpus tänas Tallinna abilinnapea Merike Martinson konverentsi korraldajat Sotsiaal- ja Tervishoiuameti meeskonda, samuti kõiki ettekandjaid ja neid rohkeid kuulajaid ja kaasa mõtlejaid, keda puuetega inimeste elu puudutavad teemad tänases Eesti ühiskonnas ükskõikseks ei jäta.

Tallinnas tutvustati uuringut puuetega inimeste uute teenuste vajadusest

Täna osalesin esimeses osas seminaril "Üle lävepaku". Seal tutvustati uuringut, räägiti ligipääsetavuse tegevuskavast, korterite kohandamisest jne. Päeva teise osasse jätkus ka palju huvitavat, kuid mul hakkas töö juures klientide vastuvõtt ning ei saanud pärast lõunapausi enam osaleda. Uuringust jäi kõlama, et ligi 40% puuetega tööealistest inimestest töötavad ja paljud soovivad tööle minna. Pigem osalise koormusega ja paindlikumate töötamise võimalustega. Üllatav oli see, et sotsiaalnõustamise ja kogemusnõustamise teenuse järele tuntakse vajadust, kuid  sotsiaaltöötaja poole oli viimase 6 kuu jooksul pöördunud ligikaudu 18% inimestest. Ehk näitab see infopuudust, mida inimesed ei oska otsida, kuid samas paljud puuetega laste vanemad on arvutikasutajad. Kuna kõikidele puuetega lastele koostatakse rehabilitatsiooniplaan, siis on selle täitmine, nõustamine ja muudatuste tegemine esmane sotsiaaltöötaja ülesanne. Uute teenuste järgi vajadust ei olegi, kuid paljud teenused võiksid olla paremini kättesaadavamad, omaosalus väiksem, limiit suurem, teenuse kasutamise maht suurem ja lisaks ootavad erivajadusega inimesed paindlikumat lähenemist.
Mina sotsiaaltöötajana soovitan inimestel pöörduda sotsiaaltöötaja poole, sest lisaks toetuste maksmisele on meie tööülesanneteks ka nõustamine, informeerimine, toetamine, teenuste tutvustamine ja pakkumine.
Ettekandeid saab lugeda siit (LINK).
Uuringutega on võimalik tutvuda siit (LINK) ja siit (LINK). 

Tallinnas tutvustati uuringut puuetega inimeste uute teenuste vajadusest
Tänasel Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti poolt korraldatud seminaril „Üle lävepaku“ tutvustati äsja valminud mahukat sotsiaaluuringut, mille eesmärgiks oli leida lahendusi puuetega inimeste toimetuleku ning nendele ettenähtud teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks.

Seminari avas abilinnapea Merike Martinson, kes õnnitles kohalviibijaid täna peetava Rahvusvahelise sotsiaaltöö päeva puhul ning rõhutas, et seminar toimub väga õigel ajal ja on teemakohane, pidades silmas viimastel aastatel puuetega inimeste hoolekandes toimunud reforme. Samuti on abilinnapea arvates meedias toimunud diskussioonid hakanud süvenenumalt käsitlema puuetega inimeste probleeme, mis kaasnevad ettevõetud ulatuslike reformidega hoolekande valdkonnas.
„Seminari pealkiri „Üle lävepaku“ on väga tabav iseloomustamaks seda arengut ja suunda , mida Tallinna linn puuetega inimeste hoolekandes ellu viib. Kohalik omavalitsus peab suutma koostöös puuetega inimeste organisatsioonidega luua sellise elukeskkonna , et erivajadustega inimene suudab astuda ise selle sümboolse lävepakuni,“ ütles Martinson oma avakõnes. „Teisel pool lävepakku peame ulatama sümboolse käe teenuste või vajalike tegevuste näol puuetega inimestele, et edaspidi saaksid nad julgelt ja väärikalt juba ise oma igapäevaelu elada.“

Täna esitletud uuring viidi läbi 3-15-aastaste Tallinnas elavate puuetega laste 202 põhihooldaja ja 16-65-aastaste 807 puudega inimese seas ajavahemikul oktoober 2015 – jaanuar 2016. Uuriti hinnanguid ja arvamusi viies teemaplokis: igapäevaeluga toimetulek, sotsiaalteenuste kasutamine, töötamine, majanduslik toimetulek ja hoolduskoormus. Eelmine sarnane uuring viidi läbi 2010. aastal. Tookord uuriti igapäevast toimetulekut ja eluasemeküsimusi. Uuringu läbiviimise idee tuli Tallinna Puuetega Inimeste Kojalt ja Tallinna Invakomisjonilt. Tellijaks oli Tallinna Linnakantselei ning läbiviijaks uuringufirma Saar Poll OÜ.

Kvantitatiivuuringu tulemustest selgus, et enamikul (84%) puudega tallinlastest on igapäeva elu abistajaks või toetajaks tema pereliige. Pea iga kümnendat (9,3%) puudega inimest, kes vajab kõrvalabi vähemalt mõned tunnid ööpäevas, ei abista regulaarselt keegi. Kõrvalabi vajadus on suurem 3-6-aastaste sügava puudega laste seas. Üle pooltele (58%) puudega laste põhihooldajatele ja pooltele (51%) puudega tööealistele on info erinevatest puuetega inimestele mõeldud sotsiaalteenustest, toetustest ja abisaamise võimalustest raskesti kättesaadav. Enam vajaminevateks osutusid rehabilitatsiooniteenused – 18% liitpuudega inimestest ei kasuta, aga kindlasti vajaksid neid. Abi saamiseks pöörduti kõige sagedamini kas pere- või eriarsti poole. 16% küsitletuist tööealistest ja 22% lastest arvas, et uutest teenustest aitaks nende elu senisest paremini korraldada tasuta füsioteraapia ja muud rehabilitatsiooniteenused.
Samuti selgus uuringust, et ligi iga kolmas puudega tööealine tallinlane töötab ning iga kolmas (33%) töötav puudega inimene vajaks praegusel töökohal paremini toimetulekuks mingit laadi abi. 76% vastajatest, kes ei tööta, aga sooviksid töötada, vajaksid töö leidmisel kõige enam nõustamist sobivate töökohtade osas (49%), informatsiooni pakutavatest töökohtadest (42%), ümberõpet uue elukutse omandamiseks (19%) ja tugiisikut, kes aitaks asjaajamistes (17%).
Suurt osa uuringus osalenud põhihooldajatest abistab keegi puudega lapse eest hoolitsemisel, kuid ligi iga viies (18%) vastaja on puudega lapse ainus abistaja. Nendest 73% on viimase poole aasta jooksul pidanud end puudega lapse abistamise või hooldamise tõttu töölt või õppetöölt vabaks võtma. Kõige enam aga vajatakse Tallinnas isiklikku abistajat (saatjat) ning päevahoiu- või intervallhoiuteenuseid.

Kvalitatiivuuringu tulemusel on info edastamise osas kavas rakendada „kõik ühest kohast“ põhimõtet, suurendada Tallinna kodulehel oleva teenuseid puudutava info arusaadavust, varustada perearstikeskused lihtsustatud infomaterjalidega, pakkuda puuetega inimestele infot lihtsamas keeles ja koos pildimaterjaliga ning koolitada paremini spetsialiste ja ametnikke.
Tõdeti ka, et haiglate ja suuremate perearstikeskuste juurde tuleb palgata sotsiaaltöötajad ning arendamist vajab tugiisikute süsteem ja kogemusnõustajate teenus. Kuna koduteenused jõuavad liiga väheste abivajajateni, siis peaks spetsialistide arvates puude määramisel hindama isikliku abistaja teenuse vajadust. Uuringus osalenud puuetega inimeste organisatsioonide esindajad, teenuse osutajad ja arstid pidasid vajalikuks ka uute tehnoloogiate kasutuselevõttu, vajadust vähendada pereliikmete hoolduskoormust, luua enam päevahoiuvõimalusi nii lastele kui täisealistele ning suunata eluruumide kohandamine eelkõige liikumis- ja liitpuudega inimestele.
Samuti arvasid küsitletud, et invatransporditeenus tuleb kombineerida abistaja teenusega ning ühistransporditeenuse osutajad võiksid vajadusel pakkuda ka saatmisteenust. Koolide ligipääsetavus aga peaks paranema nii füüsilises kui ka sotsiaalses kontekstis.
Arvestades puuetega inimeste arvu ja teenuste vajaduse suurenemisega on erivajadustega inimeste sotsiaalhoolekande eelarve suurenenud Tallinnas aastaga 207 377 euro võrra ehk 5%. Eelarve kasv väljendus oluliselt vajalike teenuste osutamiseks, sh transporditeenuse ja isikliku abistaja ning tugiisiku teenuse eelarve osas ning psüühikahäirega inimestele teenuste osutamiseks. Käesoleval aastal on linna eelarves puuetega inimeste hoolekande korraldamiseks eraldatud 4 455 703 eurot.

10. märts 2016

Hea teada: liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide väljastamine vajab riiklikku regulatsiooni

Veel üks 9. märtsi 2016 uudis mis on seotud invaparkimiskaardi kasutamisega Tallinnas.

Liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide väljastamine vajab riiklikku regulatsiooni

Tallinna Munitsipaalpolitsei Ametis toimunud koosolekul kinnitas Tallinna Linnavalitsuse invakomisjon tänavuse tegevuskava ning määratles eelseisvad olulisemad töösuunad. Istungil tõstatus põhiteemana liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide väljastamine, kaartide kasutamine ning nende riikliku regulatsiooni vajadus.
Invakomisjoni tööd juhtiva Tallinna abilinnapea Merike Martinsoni sõnul soovib linn, et liikumispuudega ja pimedatel inimestel ning nende saatjatel oleks invatranspordiga mugav parkida. „Kitsale sihtrühmale turvalise süsteemi loomiseks on kindlasti vajalik riiklik regulatsioon, sest sarnased probleemid on paljudes suuremates omavalitsustes,“ ütles Martinson.
Koosolekul määratleti liikumis- või nägemispuudega inimest teenindava sõiduki parkimiskaardi väljastamise ja kasutamisega seonduvad peamised probleemid: kaarte soovivad isikud, kellel puuduvad dokumendid, mis annaks aluse omavalitsusel väljastada liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaarti; kaarte kasutavad isikud, kes ei teeninda liikumispuudega või pimedat inimest; kasutatakse surnud isikute kaarte, mis on kehtetud, kuid kaardilt ei ole seda näha (võimalik kontrollida kaardi numbri kaudu).
Tallinna linnasekretäri Toomas Sepa arvates jääb arusaamatuks, miks riik ei suuda aastate jooksul välja töötada ja rakendada üleriigilist liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide andmekogu (nii nagu täna Tallinnas), mis tagaks koheselt järelevalve kaartide kehtivuse üle ning annaks võimaluse äpi kasutamisel kaaskodanikel näha, kas kaart on kehtiv või mitte. Samuti seaduse sõnastused on siiamaani ebaselged ja mitmeti tõlgendatavad.
„Põhiprobleemiks on see, et riigil pole ühtset liikumispuudega ja pimedat inimest teenindava sõiduki parkimiskaartide baasi, mis võimaldabki kaartide mittesihipärast kasutamist. Tuleb selgesõnaliselt öelda, kes on õigustatud parkimiskaarti saama, kuidas on võimalik kuritarvitamist tuvastada ning siis sellega võidelda,“ ütles Sepp. „Sotsiaalministeeriumile tuleb teha märgukiri ja selle delikaatse teema suhtes peaks meedia kaasabil tekkima ühiskondlik hukkamõist.“
Invakomisjoni ettepaneku kohaselt tuleb nimetatud probleemide lahendamiseks kiirendatud korras anda Tallinna Linnavalitsuse ja Ühisteenused OÜ koostöös väljatöötatud ja pealinnas rakendatud andmebaasile üleriigiline staatus ning kanda sellesse kohalike omavalitsuste poolt väljastatud kõik hetkel kehtivad ja tulevikus väljastatavad kaardid. 
Puuetega Inimeste Koja esindaja Genadi Vaher rõhutas, et oluline on teada, et parkimiskaart väljastatakse õigustatud isikule, mitte sõidukile ja seega on parkimiskaardi taotlemine, väljaandmine ja selle kasutamine isikupõhine ning lubatud ainult juhul kui tegemist on parkimiskaardi saanud isiku sõitude ja parkimisega. Andes parkimiskaardi kasutamiseks mitteõigustatud isikule või kui puudega inimest teenindav  juht ei kasuta seda sihipäraselt, tunnistatakse kaart kehtetuks. Kaardi koopia kasutamine ei anna erisoodustusi ja on võrdne kaardita parkimisega koos sellega kaasnevate sanktsioonidega. Kui kaart kaotatakse või varastatakse, tuleb sellest teatada koheselt parkimiskaardi väljaandjale – kaart tunnistatakse kehtetuks ning uus kaart tuleb taotleda uuesti, samadel alustel.
Samuti märgiti, et parkimiskaartide väärkasutamise vältimiseks ja vähendamiseks tuleks oluliselt tõhustada kontrolli ja olla järjekindel seaduses fikseeritud tingimuste nõudmisega ning rakendada rikkujate suhtes sanktsioone. 
Kõne all oli ka vajadus võltsitud kaartide kasutamise juhtudel käivitada kriminaalmenetlus.

Hea teada: Invakomisjon arutas ligipääsetavust Tallinna ühistransporti

Selline uudis siis 9. märts 2016 Raepressilt:  

Invakomisjon arutas ligipääsetavust Tallinna ühistransporti

Tallinna Linnavalitsuse invakomisjoni koosolekul andis Tallinna Transpordiameti sõitjateveo osakonna juhataja Udo Ots ülevaate ühistransporti ligipääsetavusest Eesti pealinnas.
Otsa sõnul uuendatakse Tallinnas veeremit iga aastaga ning praegu on madalapõhjalisi ühissõidukeid sõidukite üldarvust juba 72%. Tema sõnul on Tallinnas eelmise aasta seisuga 940 ühistranspordipeatust, millest 739 on varustatud ootekodadega. 185 peatuses ootekoda pole, kusjuures 48 peatusesse ei ole erinevatel põhjustel võimalik ja 53 peatusse ei ole vajalik ootekoda paigaldada. Perspektiivis aga oleks ametniku sõnul vajalik paigaldada ootekodasid 84 peatusesse.

Udo Otsa kinnitusel on 862 ühistranspordipeatust väljaehitatud ooteplatvormidega, sh 39 peatust ajutistele paneelidele, mis ei võimalda erivajadustega ja lapsekärudega sõitjatel mugavalt platvormi ning ootekoda kasutada. „Ühissõidukite peatuste kaasajastamisel sõitjate sh laste, vanurite ja erivajadustega reisijate paremaks teenindamiseks on vajalik ehitada välja koos platvormiga 78 peatust,“ tõdes sõitjateveo osakonna juhataja. „Lisaks vajaksid remonti 19 ooteplatvormi ning 2016. aastal on kavandatud paigaldada reaalaja infosüsteemi tablood Autobussijaama peatusse, kahte Hobujaama ja kahte Balti jaama trammipeatusse.“

Käesoleval aastal on Tallinna Transpordiameti olulisemateks arengusuundadeks nõudlusest lähtuva ühistransporditeenuse tellimine, selle kättesaadavuse parandamine ja liinivõrgu kaasajastamine. Samuti viiakse tänavu lõpule projekti „Liinivõrgu optimeerimine“. Suurematest töödest aga nimetas Udo Ots sellel aastal algavat Tallinna trammivõrgu ühendamist Tallinna lennujaamaga, mis loob  seejuures ühendusvõimaluse ka tulevase Rail Baltic’u reisiterminaliga.

Invakomisjon juhtis Tallinna Linnavalitsuse tähelepanu vajadusele luua mobiilirakendus, mille abil saaksid ka tavakodanikud kontrollida parkimiskaardi numbri järgi selle kehtivust. Teemaks oli ka see, et ehkki Tallinnas ei ole nägemispuudega isik kohustatud oma sõitu valideerima, võiksid validaatorite asukohad ühistranspordis olla ühtlustatud just liikumispuudega inimeste jaoks. Nende suurimaks probleemiks on pigem see, et vaatamata ratastooli koha olemasolule ühissõidukis ei ole ratastooli ennast võimalik fikseerida. Tehti ettepanek, et valmistajatehas peaks ühistranspordisõidukid varustama klambrite ja/või vöödega, mille abil oleks võimalik ratastooli ära lukustada.

Koosoleku aruteluteemaks oli ka võimalus lubada puuetega isikutel kehtiva invaparkimiskaardi olemasolul liigelda ühistranspordile mõeldud sõidurajal. „Praamile pääsevad sügava puudega inimesed ilma järjekorrata,“ nentis Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu nõukogu esimees Andrus Seppam. „Sama põhimõtet peaks kasutama ka Tallinnas.“
Invakomisjoni tööd juhtiv Tallinna abilinnapea Merike Martinsoni sõnul soovib linn, et puudega inimestel oleks ühistranspordiga turvaline sõita ja invatranspordiga mugav parkida. „Mida enam on julgeid ja aktiivseid puuetega inimesi ja hoolivaid ametnikke, seda paremini areneb transporditeenus erivajadustega isikute jaoks. Kitsale sihtrühmale turvalise süsteemi loomiseks on kindlasti vajalik riiklik regulatsioon,“ ütles Martinson. „Invakomisjoni otsusega teeb Tallinna linnavalitsus koostöös puuetega inimeste esindusorganisatsioonidega vastava pöördumise Sotsiaalministeeriumile ligipääsetavuse parandamiseks linnakeskkonnas.“

1. märts 2016

Hea teada: pereõed retsepti väljakirjutamise õiguse

Selline uudis siis alates märtsikuust 60 pluss uudistes. Artikli link on leitav pealkirja sees.
 
 
Alates 1. märtsist on pereõdedel korduvretsepti väljakirjutamise õigus. Muudatus aitab lühendada ravijärjekordi ning hoida kokku hoida perearsti tööaega eelkõige kroonilistele haigetele korduvretseptide väljastamisel. Perearsti määratud ravi jätkamise õiguse saavad üksnes need pereõed, kes on läbinud täiendkoolituse kliinilises farmakoloogias.
Seega ei pea patsient edaspidi alati pöörduma kordusretsepti saamiseks perearsti poole, mis annab perearstidele võimaluse pühendada rohkem aega inimeste kiiret lahendust vajavatele tervisemuredele, seisis Terviseameti kodulehel muudatust selgitavas teates. Muudatuse kaudu suurenevad üldarstiabi osutamisel pereõe õigused, nad kirjutavad ravimi välja koos asjakohase nõustamisega. Pereõdede retseptide väljastamise õigus  võimaldab terviklikumat krooniliste haigete jälgimist ja tervisealast nõustamist. Pereõde teeb  tõhusat koostööd perearstiga ning patsient saab ka edaspidi vajadusel alati arsti poole pöörduda.
Seadusemuudatuse kohaselt saavad perearsti nimistu alusel tegutseva perearstiga koos töötavad õed retseptiravimite väljakirjutamise õiguse juhul, kui nad on läbinud kliinilise farmakoloogia alase täiendkoolituse.
Pereõde peab Tartu Ülikooli täienduskeskuse väljastatud tunnistuse kliinilise farmakoloogia koolituse  läbimise kohta esitama Terviseameti registrite ja tegevuslubade büroole. Pereõe retseptiõigus kantakse tervishoiutöötajate registrisse. Nimetatud õigus hõlmab piiratud hulka ravimeid ja nende väljakirjutamisele on kehtestatud piirang. Pereõel on ainult korduva retsepti, mitte esmase retsepti väljakirjutamise õigus. Nimetatud piirang on vajalik selleks, et tagada ravimite ohutu kasutamine, kuivõrd esmane ravimivalik  sõltub konkreetsest haigusest ja patsiendist. Perearstil on ravimit valides enim informatsiooni ja pädevust kaalutletud valiku tegemiseks – ta teab kaasuvaid haigusi, varasemat ravi, on kursis muude ravimite samaaegse tarvitamisega jpm. Pereõde peab perearstiga konsulteerima mitte harvem kui üks kord korduvretsepti realiseerimise perioodi jooksul, et hinnata koos ravi jätkumist ja selle muutmise vajadust. Lisaks tuleneb arstiga konsulteerimise vajadus ka anamneesist, uuringutulemustest, haiguse iseloomust jms, mida tuleb vastavalt tegevusjuhenditele järgida.
Õdedele retseptiõiguse andmine on olnud teemaks alates 2009. aastast, kui Sotsiaalministeerium ja Eesti Perearstide Selts sõlmisid hea tahte koostöökokkuleppe „Esmatasandi tervishoiusüsteemi korrastamine ja jätkusuutlikuks muutmine”, mille üheks punktiks oli pereõdede tegevuse võimalik laiendamine, sealhulgas neile piiratud ravimite väljakirjutamise õiguse andmine.