25. aprill 2014

Töövõimereformist ja võrdsest kohtlemisest

Olen ka ise ennast mõttelt tabanud ja tuttavate, sõpradega arutanud, et miks lubatakse vanaduspensionäridel, lastega emadel jne inimestel töötada ja sissetulekut ei piirata. Nüüd aga on ettepanek töövõimereformi korraldamisel, et kui puudega inimene läheb tööle, siis alustatake teatud hulgast palgast piirama tema töötasu ja kui see läheneb eesti keskmisele, siis ei maksta üldse praeguse nimetusega töövõimetuspensioni ehk uue mõistena töövõimetoetust. Tänastes uudistes on läbi käinud väga hea arvamus töövõimereformi teemal. Millega põhjendada töövõimetoetuse ja vanemahüvitise saajate erinevat kohtlemist töise tulu teenimise osas? Mõlemal juhul on hüvitisesaajal objektiivne põhjus, miks ta ei saa tööelus täiel määral osaleda – esimesel vähenenud töövõime, teisel vajadus hoolitseda lapse eest. Ehk oleks mõistlik kasutada juba kord Riigikohtu abiga selgeksvaieldud põhimõtteid ka uue toetuse puhul. Ma ka ei saa aru, et kus on siin see võrdne kohtlemine, kui puudega inimesel on mitmeid erinevaid kulutusi tervisele, abivahendile, autole, invatranspordile, meditsiinitarvetele, ravimitele ning see kulu ongi sageli see, mis tehakse selle töövõimetuspenioni arvelt, et üldse saaks tööle ja tööl käia. Kui palk on väike ja see kulub kõik puudest tulenevatele lisakuludele, siis tekib küsimus, et kas üldse on mõtet tööle minna, kui kulud nii suured on. Sellele lisaks olukord, kus pole töökohti ja tööl käimine ja töötamine nõuab suurt füüsilist pingutust. 
Reelika Leetmaa on poliitikauuringute keskuse Praxis juhatuse liige ning töö- ja sotsiaalpoliitika programmi juht.

Reelika Leetmaa: töövõimereformi vastuseta küsimused

Vikerraadio päevakommentaar 12:49
Rubriik: Arvamus
Juba mõnda aega on avalikkuses rohkelt kõneainet pakkunud eelseisev töövõimereform, mille eesmärgiks on seatud terviseprobleemidega inimeste tööelus osalemise toetamine. 
Töövõimetuspensionäride vägi on kasvanud ligikaudu sajatuhandepealiseks, on arvukam kõrge töötusega piirkondades, pitsitab riigi rahakotti ega paku piisavalt tuge tööelus osalemiseks.
Uue kava kohaselt hakatakse senise töövõimetuse asemel hindama inimese töövõimet ning sellest lähtuvalt pakutakse teenuseid, mille abil saab võimalikuks tööelus osalemise. Värske ministripaar peab reformi teostamist ühehäälselt valitsemisala olulisemaks eesmärgiks ning kombib aktiivselt osaliste seisukohti. Selgi nädalal peeti plaani nii liikumispuudega inimeste, ametiühingute ning tööandjate, aga kakohaliku võimu esindajatega.
Kuigi reformi vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi, tekib uut seaduseelnõud lähemalt uurides ka mitmeid küsimusi, millest kolmel järgnevalt peatun.
Näib, et uus töövõimetoetus kannab endas pigem sotsiaalabi jooni - seda makstakse kõigile võrdselt, suhteliselt vähe ja rahastatakse riigieelarvest, mitte kindlustusmaksetest nagu varem.
Nii saab osalise töövõimega inimene tulevikus toetust 180 eurot ja puuduva töövõimega inimene 320 eurot. Minimaalse sissetuleku tagamine ongi iseloomulik just sotsiaalabi toetustele. Seevastu sotsiaalkindlustushüvitistega säilitatakse inimestele sotsiaalse riski ilmnedes - näiteks haigestumise, töö kaotuse, vananemise, aga ka lapse sünni korral - osa eelnevast sissetulekust.
Kui eelnev töine tulu puudub, tagatakse inimesele kindlustushüvitis kokkulepitud miinimumsuuruses. Nii sõltub praegu vanaduspension ja töövõimetuspension inimese eelnevast sissetulekust, miinimummääras rahvapension on tagatud kõigile; eelnevalt töötanud ja kindlustusmakseid tasunutel on õigus töötuskindlustushüvitisele, teistele on tagatud võrdse suurusega töötutoetus. Uues töövõimetoetuse skeemis puudub aga eelnevast sissetulekust sõltuv osa üldse ning põhjendust sellele valikule seaduseelnõust ei leia.

Võtame näite, milles haritud ja seni aktiivselt tööelus osalenud pereisa tabab 50-aastasena insult, mille tagajärjel ta kaotab töövõime ega taastu. Paneb mõtlema, kas 320-eurone igakuine toetus kuni pensionieani on ikka piisav ja õiglane kaitse? Eriti tänases olukorras, kus tugi omastehooldusele on vähene ning abivajaja eest kannab tavaliselt hoolt mõni tööealine perekonnaliige. Või eeldatakse, et inimene kindlustab oma sissetuleku selliseks puhuks erakindlustuspakkuja juures?
Teiseks jääb vastuseta küsimus, miks on vaja uut töövõimetoetust üle 640-eurose palgaga töötamise korral vähendada ning kas väljapakutudlahendus ikka soosib töötamist? Näiteks vanemahüvitist saavale inimesele säilitatakse töötamisel alati vähemalt pool talle määratud hüvitisest. Samuti ei vähendata hüvitist alla vanemahüvitise määra suuruse summa, milleks on sel aastal 320 eurot ehk plaanitava töövõimetoetuse maksimumsuurus.
Seevastu töövõimetoetuse maksmine lõpetatakse täielikult kui inimese töötasu ulatub 1005 euroni. Millega põhjendada töövõimetoetuse ja vanemahüvitise saajate erinevat kohtlemist töise tulu teenimise osas?Mõlemal juhul on hüvitisesaajal objektiivne põhjus, miks ta ei saa tööelus täiel määral osaleda – esimesel vähenenud töövõime, teisel vajadus hoolitseda lapse eest. Ehk oleks mõistlik kasutada juba kord Riigikohtu abiga selgeksvaieldud põhimõtteid ka uue toetuse puhul.
Kolmandaks tundub, et senine reformiretoorika põhineb liialt eeldusel, et mittetöötamine on töövõimekaoga inimese vaba valik. Hoopis vähem on räägitud sellest, kas meil on olemas piisavalt palju terviseprobleemidega inimestele sobivaid töökohti. On tõenäoline, et paljud töövõimekaoga inimesed saavad töötada vaid osa-ajaga.
Eurostati andmetel töötas Eestis 2013. aastal osa-ajaga vaid 9% töötajatest. Sealjuures reformi eeskujuks olnud riikides – Rootsis, Hollandis, Saksamaal ja Suurbritannias töötab osa-ajaga enam kui veerand töötajatest.
Teisalt on nendes riikides tööturuteenustest suur osa tööandjatele mõeldud teenustel, millega toetatakse töökoha säilitamist ja uute töökohtade loomist töövõimekaoga inimestele. Meil aga selliseid teenuseid napib – näiteks tugiisikuga töötamise teenust kasutas möödunud aastal vaid 74 inimest, veelgi kehvemad on lood sotsiaalteenustega.
Tundub ebatõenäoline, et alates järgmise aasta 1. juulist suudetakse pakkuda töövõimekaoga inimesteleja tööandjatelenii uusi teenuseid kui ka seniseidoluliselt suuremas mahus ja paremini kui täna. Seega võib vähemalt esilagu reformi tulemuseks olla tõdemus, et töövõimekaoga inimestele ei olegi sobivat tööd pakkuda.
Sotsiaalkaitse süsteemi kaudu annab riik kodanikele olulise sõnumi selles osas, mida oodata juhul kui satume silmitsi mõne sotsiaalse riskiga,antud juhulterviseprobleemidega. Loodetavasti jätkub otsustajatel aega ja jaksu käimasoleva reformi sõnumites kokku leppida ning tulevikus on töövõimekaoga inimestele tagatud nii piisav sissetulekukaitse kui ka senisest enam võimalusi tööelus osalemiseks.
Toimetas Priit Luts

Hea teada: kuidas hoida oma liigeseid

Kui häda kallal seljavalu näol, siis kohe tulevad kätte sellised artiklid, mida on huvitav lugeda. Kuna piiritus infoküllues kipuvad sellised põnevad artiklid ära kaduma, siis panen selle ka siia. Tasub lugeda ka neil, kellel endal probleeme pole aga kui on siis jooksuda perearsti juurde, sest tugevat ja kestvat valu ei peaks keegi kannatama. 

Hoia oma liigeseid: loe, millised haiguseid neid ohustavad ja mida saad teha, et liigesed oleksid terved

ELUKIRI: Reumatoidartriit on krooniline tõbi, mille korral liigesevaludega kaasnevad väsimus, nõrkus, isutus ning halb enesetunne. Arsti poole peaks PERH-i reumatoloogi Piia Tuviku sõnul pöörduma siis, kui liiges on silmanähtavalt paistes või hommikul on alaselg või liigesed kanged ja selline seisund on kestnud üle 12 nädala. Siis on põhjust kahtlustada reumatoloogilist ehk põletikulist haigust.
„Varane diagnoos ja ravi kiire alustamine mõjutavad väga suurel määral, kuidas haigus edasi kulgeb,” kinnitab ka Tartu Ülikooli Kliinikumi reumatoloog Mare Tender. Tänapäeval tuntakse umbes 120 liigeste, liigeselähedaste kudede, luude ja sidekoe haigust. Neid haigusi ühendab muutliku iseloomuga valu liigestes. Liigesepõletikele on iseloomulik, et liigesed on just varahommikul kanged, paistes, valusad ega liigu hästi, sest öösel kogunes neisse põletikuline tursevedelik. Liigesehaigused jagunevad kolme suurde rühma: liigeste kulumishaigused, põletikulised haigused ning teiste haigustega kaasuvad liigesevalud. 
Artriit või artroos?

Liigeste kulumise haigus ehk osteoartroos on kõige enam levinud mure ning seotud kas töö iseloomuga või lihtsalt eaga, sest põlve- ja puusaliigesed kuluvad igal inimesel. Osteoartroos on kõige sagedamini esinev krooniline liigesehaigus, mida kergemates või raskemates vormides esineb kõigil üle 70-aastastel inimestel. Tegu on liigesekõhre kulumisega. Haigestuvad nii mehed kui ka naised. Põlveliigese artroos tekib siiski naistel kaks korda sagedamini kui meestel. Ka sõrmeliigeste artroos on rohkem levinud naiste seas. Liigesevalu esineb vahel ka näiteks viirushaiguse, näiteks gripi korral, samas aga võib olla tegemist tõsise, pidevalt süveneva, liigeseid muundava ja lõpuks invaliidistava haigusega. Liigesevalu võivad põhjustada ka ülekoormusest või traumadest tekkivad ajutised liigesekesta, kõõluste ja lihaste paiksed põletikud, kusjuures liiges ise ei pruugigi haige olla. Kõige levinum iseenesest tekkiv, täpselt teadmata põhjusega hulgiliigesepõletik on reumatoidartriit.
„Õnneks on tänapäeval võimalik lihtsa vereprooviga, täpsemalt CRV-näitajate põhjal kolme minutiga kindlaks teha, kas liigesevalu põhjustab põletikuline protsess või on tegemist lihtsalt liigese kulumishaiguse ehk osteoartroosiga,” ütleb Järveotsa Perearstikeskuse perearst Diana Ingerainen. „Reumatoidartriiti ja teistesse põletikulistesse liigesehaigustesse võivad haigestuda inimesed igas elueas, imikust raugani, keskmine haigestumise iga täiskasvanute reumatoidartriiti on 54. eluaasta,” ütleb dr Tuvik. „Reumatoidartriit on autoimmuunne haigus, mis tähendab, et seda pole võimalik ennetada ei tervisliku toitumise ega rohke liikumisega,” lisab ta. „Ahelsuitsetamine on ainus elustiili faktor, mis nii-öelda soodsa geneetilise fooni korral võib reumatoidartriiti haigestumisele kaasa aidata. Ahelsuitsetajatel kulgeb haigus ka raskemalt. Patsientide pealt võib näha, et isegi vaimne või füüsiline stress võib põletikulist artriiti vallandada, aga sellel muljel pole statistilist jõudu, et võiks rääkida haigust vallandavast faktorist,” ütleb dr Tuvik.
Ohustab peamiselt naisi
Reumatoidartriiti haigestuvad peamiselt naised. Autoimmuunsed haigused esinevad neil üldse sagedamini östrogeenide olemasolu tõttu. „Naistel on organismis autoimmuunne reaktsioon võimsam. Seetõttu esineb autoimmuunseid haigusi naistel rohkem,” selgitab dr Tuvik. Haiguse algus võib olla äge, tähendades tugevat valu, liigesepunetust ja -turset, või alaäge, üksnes vaevumärgatava liigeseturse ja vähese valuga. Alaägedat haigusvormi on raskem diagnoosida, sest vaevust seostatakse külmetamise, venituse või äralöömisega. Tavaliselt algab põletik korraga mitmes liigeses. Mõnel inimesel võib liigesepõletik alata väga ägedalt. Turses ja kanged on 40 liigest, inimene on praktiliselt voodihaige ja söömine on raskendatud. Teisel aga on haiguse alguses haaratud vaid kaheksa liigest ja elukvaliteet pole kuigi palju halvenenud, haigus on alanud vähem ägedalt. Kui tegemist on sümmeetriliselt kulgeva hulgiliigesepõletikuga, mida kinnitavad laborianalüüsid, on mõlemal juhul tegemist reumatoidartriidiga. Haigust vallandav faktor on teadmata. Reumatoidartriidi korral on patsientidel avastatud mõned sagedamini leiduvad geenid, mis tähendab, et haigus võib olla päriliku eelsoodumusega, kuid on seda siiski harva. Pärilikkust on täheldatud perekonniti naisliini pidi.
Valuga minge kohe perearsti juurde
Juba alanud haigus, olgu see siis reumatoidartriit või liigeste kulumishaigus osteoartroos, saadab inimest kogu elu. Neid haigusi ei õnnestu täielikult välja ravida, kuid tänapäevase raviga saab haiguse kulgu märkimisväärselt mõjutada ja liigeseid edasiste kahjustuste eest kaitsta.
„Liigesevalude korral tuleks kohe perearsti poole pöörduda. Mitte keegi ei pea valu kannatama,” ütleb dr Ingerainen. Meditsiin areneb ja ka valuvaigistid muutuvad üha tõhusamaks ning neil on üha vähem kõrvaltoimeid. Liigesevalude vastastest ravimitest on ühed uuemad liigesesisesed süstid. „Hüaluroonhappe derivaatide süstimine on Soome arstide kogemuste põhjal andnud häid tulemusi, lükates liigeseproteeside paigaldamist mitmeid aastaid edasi. Meil Eestis neid süste haigekassa ei kompenseeri, süst maksab 240 eurot, kuid seda tuleb teha vaid kord aastas. Küll aga tasuks perearsti poole pöörduda, kui raviplaan näeb ette ortooside kandmist. Neid on perearsti saatekirjaga võimalik osta soodsamalt,” ütleb dr Ingerainen. Nimelt on liigesehaiguste ravis lisaks ravimitele tähtsal kohal ka kõhre kulumist pidurdavad toidulisandid ja spetsiaalsete ortooside ehk liigesetugede kandmine.
Tarvitage toidulisandeid targalt
„Kui inimene on terve ja liigesevalude üle ei kurda, pole tal minu arvates mõtet toidulisandeid võtta. Ka profülaktika mõttes mitte — et saan 40 ning lähen apteeki ja ostan glükosamiini. See pole minu arvates vajalik,” nendib dr Tender. Teine lugu on aga siis, kui liigesed on juba kulunud ja muutunud valulikuks. „Minu patsientidel on eriti häid tulemusi andnud selliste toidulisandite tarbimine, mille toimeaine on koer-kibuvits,” ütleb dr Ingerainen. „Ka üldtuntud glükosamiin on kasulik, kuid põhjustab nii mõnelgi inimesel kõrvetisi või muid seedehäireid.”
Samas soovitab dr Ingerainen kallist toidulisandit targalt tarbida. „Glükosamiin ja muud „liigeste toidud” ei toimi, kui neid võtta alla ühe grammi päevas,” nendib ta. „Kindlasti tuleb neid toidulisandeid tarvitades jälgida, et ei võetaks aladoosi, muidu on raha lihtsalt tuulde visatud. Glükosamiini müüakse enamasti 400-milligrammistes kapslites, nii et tuleks võtta kolm kapslit ehk 1,2 grammi kord päevas hommikuti koos rohke veega,” soovitab ta. „Uusimate uuringute kohaselt võib glükosamiini tarvitada pidevalt, kuid võib teha ka kolmekuuse kuuri ja siis kahekuuse vaheaja.” Ka apteekides käsimüügis olevate valuvaigistite osas soovitab dr Ingerainen hoiduda aladoseerimisest. „Kui võtta ibuprofeeni alla 400 mg, siis see liigesevalu ei leevenda. Liigesevalu vaigistab ibuprofeeni 600-800 mg annus, paratsetamooli peab võtma 1000 mg korraga,” soovitab perearst.
Hoidke liigesed liikumises
Igasuguste liigesehaiguste, ka reumatoidartriidi korral peaks hoidma liigeseid aktiivses liikumises. Liikumisvõtted tuleks selgeks õppida spetsialistide juhendamisel. Regulaarne võimlemine ei paranda mitte ainult üldist tervist, vaid tugevdab ka liigeseid toetavaid lihaseid, pidurdab või isegi väldib liigeste deformeerumist. „Haiges liigeses tekib turse, kui me seda ei liiguta, mistõttu halveneb liigese liikuvus ning liigeses tekib armkude,” selgitab dr Ingerainen. „Liigesed on nagu metall: kui raud lihtsalt seisab, siis läheb see varem või hiljem rooste, kuid liikumises ja õlitatuna ei juhtu sellega mitte midagi. Liigestega on sama lugu. Mida rohkem neid liikumises hoida, seda rohkem toodab keha liigesevedelikku ja seda paremas toonuses need püsivad.” Iga hommikut soovitab perearst alustada sirutus- ja venitusharjutustega. „Ärkamisliigutused peavad olema sujuvad, et haigesse liigesesse ei tekiks mikrotraumasid,” ütleb dr Ingerainen. Päevas soovitab ta kõndida 10 000 sammu. „Lisaks kõndimisele on eriti head, liigesesõbralikud tervisespordialad vesivõimlemine ja ujumine,” soovitab ta.

Hoidke liigeseid enneaegselt kulumast
1. Ei ole olemas kindlat vahendit, mis võimaldaks osteoartroosi vältida. Abiks on normaalse kehakaalu hoidmine, liikumine, lihaste jõudluse ja paindlikkuse säilitamine ning vigastustest hoidumine. „Osteoartroosi korral on kehakaal suure tähtsusega, ülekaal on riskifaktoriks enamasti kandvate liigeste (puus, põlv) puhul. Kuna kehakaalu mõjutavad liikumine ja toitumine, siis on tervislikult toitudes ja rohkelt liikudes võimalik seda haigust kontrolli all hoida,” ütleb dr Tuvik.

2. Kui liigesed veel paistes pole, tuleb liikuda, muidugi mitte just valu piire ületades. Sörkjooks ei sobi, eriti kui seda järsku ja ilma eelneva ettevalmistuseta tegema hakata. Sobivad kiirkõnd, jalgrattasõit, võimlemine ja ujumine. Tubaseks jääda ei tohi, muidu lihased atrofeeruvad, eriti reie nelipealihased.

3. Vältima peab raskuste tassimist (ka poes peaks käima pigem mitu korda kui et tulema poest raskete kottidega). Liigestele ei tohi panna suurt koormust, sealhulgas keha enda raskust. Meelde tasub jätta üks lihtne selga säästev reegel: kõiki raskusi tuleb maast tõsta sirge, mitte kumera seljaga.

23. aprill 2014

Seljavalu vastu aitab vabakava

Nädal koos seljavaluga on möödas. Aga võrreldes eelmise neljapäevaga on olukord parem aga mitte veel kontrolli all. Käisin perearstil, kes uuris ja puuris mind, rääkis pika jutu maha minu pikkusest, istuvast eluviisist ja töötamisest. Pakkus haiguslehte aga ma eelistasin töötamist, sest magamine ei aita. Siis saatis veel pilti tegema, soovitas ka valuvaigistit ning andis mulle võimlemisharjutused, mida soovitas teha 2-3 korda päevas. Nüüd tegelen oma vabakavaga teleka ees põrandal, sest ei mingit voodis võimlemist ja usute või mitte aga valu läheb peale võimlemist tuimemaks. Aga voodis sooja teki all on ka mõnus olla. Leidsin ka huvitava materjali seljavalude kohta. Kes lugeda ei viitsi, see saab pilte vaadata siit. Veel leidsin huvitavat lugemist seljaprobleemide kohta seljaravi kabineti lehelt, kus on kos küsimustega ka vastused, mis on kättesaadav siit

Aga elu on lill ja liikumine mõjub hästi. Kui rattaga veel ei julge sõita seljaprobleemide tõttu, siis kõndimisega saan hakkama ja tegime seda ka pühapäeval poodi minnes ning poekoti tassis Arko koju. Ta meil ju selline tubli peremees. Kiidan! Ka sellel nädalal olen kõndinud tööle ja koosolekutele ning kasutanud ühistrnasporti ja taksot. Pildikesi kodukandist. Elu on lill ja õues on nii mõnusalt soe. Päikest!






















20. aprill 2014

Häid pühi!

Soovin teile häid päikeselisi pühi! 
Ei suutnud kiusatusele vastu panna 
ja värvisime mune kiirkorras, 
st Arko tõstis munad potti 
ja mina viskasin sibulakoored vette. 
Maitsesid hästi 
ja olid kenad vaadata 
koos kollaste sulgedega.
Kukke ja jänest ma kapist otsida ei suutnud 
ja nii veedan jälle päeva voodis. 
Juba on natuke parem
aga mõtlen juba õudusega 
kuidas homne päev mööda saata...

19. aprill 2014

Hea teada: Seljavalu vastu ravimiga ja ilma

FBs üks sõber soovitas pöörduda abisaamiseks kiropraktiku poole pöörduda ja nii ma siis infot otsima hakkasin aga esmalt pöördun perearsti poole, sest usaldan teda ja tema nõandeid, soovitusi. Arst.ee lehel oli selline artikkel, mille lugemiseks siia üles panen.  

Seljavalu vastu ravimiga ja ilma

Valutava seljaga on ühel või teisel põhjusel hädas enam kui kolmveerand kaasmaalastest. Kas piirduda vaid valu tõrjumisega või parandada ka rühti?
Tekst: Marika Jürgenson
Valutava seljaga tullakse arsti juurde üsna sageli, ütleb perearst Sirje Reinmets. Hädalisi on igas vanuses. Noorematel põhjustab seljaprobleeme eelkõige raskuste tõstmine, vanematel korduma kippuvad kroonilised vaevused.
Seljavalu võivad valla päästa
• rühivead,
• istuv töö,
• ülemäärane või harjumatu kehaline koormus,
• raske füüsiline töö,
• staatiline asend,
• sage kummardamine ja pööramine,
• tõstmine,
• korduvad ühesugused liigutused,
• vibratsioon jm.
Seljavaluhoog võib alata näiliselt täiesti süütust liigutusest: mahakukkunud paberilehe tõstmisest, kummardumisest, toidukoti auto pakiruumi panekust, lapse turvatooli asetamisest, kehapöördest tööl või trenniharjutuse sooritamisest. Üsna sageli põhjustab ägedat seljavalu suur kehaline pingutus, eriti just niisugune, millega kaasnevad kehapöörded. Äkiliselt väljendunud järsk valu on aga kui jäämäe tipp: pinged seljalihastes on püsinud juba mõnda aega, enne kui endast valuga märku annavad. Kõige sagedamini lööb esmakordne tõsine valu selga 30–40aastastel, seljavalu eest pole kaitstud ei treenitud ega treenimata inimene.
Kiropraktik Gerly Truuväärt annab seljavalu korral abi igas vanuses inimestele. Ta soovitab ka neil, kel selg veel tunda pole andnud, lasta kiropraktikul oma lülisamba tervist hinnata. See võib säästa seljaprobleemidest tulevikus. Hea rüht, liikuv ja tugev selg on aluseks kogu keha tervisele. Keha vajab pidevat hoolt, mitte üksnes siis, kui endast valuga märku annab. Istuv eluviis ning stress ja ületöötamine võivad lõppeda põletikuga seljas, mis võib ka kõige suurema ja tugevama mehe põdema panna. Sageli jääb trauma või muu seljahäda korral vajaka küllaldasest taastusravist. Kiropraktika tegeleb peamiselt lülisamba ülevaatusega ja selle korrigeerimisega. Eestis on meditsiiniharidusega kiropraktikuid väga vähe, seega tuleb hoolega valida, kelle juurde minna. Kindlasti peab enne uurima inimese tausta: kiropraktiku haridus on sama mis arstidel, pärast bakalaurusekraadi saamist õpitakse ala veel viis aastat.
Ravi seisneb lülisamba ja närvisüsteemi täielikus kontrollimises leitud blokeeringute eemaldamises käte abil. Olenevalt inimese tervisest kasutab kiropraktik neuroloogilisi, kiropraktilisi, ortopeedilisi ja muid vajalikke teste, et välja selgitada probleemi algpõhjus. Seejärel otsustab ta, millise meetodiga saab inimest kõige efektiivsemalt aidata. Väga täpsete ja kontrollitud liigutustega aitab kiropraktik lülisammast korrigeerida. Kui vaja, saadetakse abivajaja lisauuringutele või teiste spetsialistide juurde.
Närvisüsteemi ühtne töö
Inimene on terve siis, kui kõik tema kehaosad toimivad harmoonilises kooskõlas. Kogu keha kooskõla kontrollib närvisüsteem: iga raku, koe, organi ja süsteemi funktsioneerimine oleneb sellest, kui tõhusalt närvisüsteem töötab. Kõik see, mida inimene teeb ja mõtleb, on otsene närvisüsteemi töö tulemus.
Närvisüsteemi kuuluvad peaaju, seljaaju ja närvid – need arenevad lootel tema esimestel nädalatel. Aju ja seljaaju on väga õrnad ja kergesti haavatavad ning on kaitstud luudega: koljuluu ja 24 liikuva selgroolüliga.
Paljusid terviseprobleeme tekitab subluksatsioon ehk liigeselukustus lülisambas. Kiropraktikas peetakse valude peamisteks põhjusteks kolme tegurit: traumat, stressi ja toksilist keskkonda. Trauma haavatavale lülisambale võib tekkida juba ema kõhus, sünnihetkel, rääkimata kukkumistest, õnnetustest ja istuvast elustiilist. Negatiivse stressi mõju kehale on tihti suurem, kui me esmalt arvata oskamegi. Meie ümber on palju negatiivset mõtlemist, muretsemist, ületöötamist, kiirustamist. Mõttemaailm ja käitumismustrid mõjutavad füüsilist keha ja on allikaks paljudele terviseprobleemidele. Toksilisi aineid võib leida kõikjalt – toidust, joogiveest, saastunud õhust –, aga ka arvutil, mobiiltelefonil jm elektromagnetilise kiirgusega aparaatidel on oma mõju.
Piisab vaid ühest neist tegureist, et närvisüsteemi häirida, ning keha kooskõla läheb tasakaalust välja. Tagajärjeks on mitmesugused vaevused, mis pikka aega ei pruugi füüsiliselt avaldudagi. Valu seljas on sümptom, mis viitab kehas juba pikemat aega pesitsenud ja eiratud ebakõlale.
Iga selgroolüli tagumisel küljel asub närviderikas liitekoht, selgroolülid on liigesed, mis peavad vabalt liikuma. Selgroolülide vahel asuvad diskid. Need kiulisest koest rõngad on selgroo vahelülideks, ühendajateks ja toimivad nagu amordid pideva gravitatsioonijõu vastu. Nende tervis on ülitähtis. Pidev surve ja vale liikumine või liikumatus võivad viia diskide sees oleva aine sopistumiseni, mille tagajärjel tekib põletik ja surve lähedalolevatele tundlikele närvidele. Diski sopistuse suurust saab kindlaks teha ainult magnetuuringu (MRT) abil. Pahatihti peab aga seljavalude käes vaevelnu nii kaugele arenenud probleemi korral kaaluma seljaoperatsiooni võimalust. Kiropraktiku eesmärk on sellist olukorda ära hoida, möödapääsmatu operatsiooni järel on kiropraktika aga üks tõhusatest taastusravivõimalustest.
Sobib kõigile
Kiropraktiku vastuvõtule võivad tulla kõik nii enne põletikku, põletiku ajal või siis, kui valuvaigistid on juba valu ära võtnud. See on ohutu raviviis ning sobib seetõttu nii vastsündinutele, rasedatele kui ka eakatele inimestele.
Raseduse ajal teeb naise keha läbi suuri hormonaalseid ja strukturaalseid muutusi, mis võivad kaasa tuua kaela- ja seljavalusid. Rasedusaegne kehakaalu tõus ja ettevõlvuv kõht võib põhjustada lülisamba muutusi ja rühi moondumist, mis omakorda võib mõjutada närve, lihaseid ja liigeste liikuvust. Kuna enamik raskusest koondub raseduse ajal kõhule, siis gravitatsiooni keskpunkt nihkub ettepoole. Et seda rasket koormat kompenseerida, muutuvad lülisamba loomulikud kumerused suuremaks (eriti just nimmepiirkonnas) ning tekitavad alaseljas ebamugavust või isegi valu, mis võib kiirguda ka jalgadesse ja vaagnapiirkonda.
Seljavalu ei pruugi olla üksnes lokaalne, vaid võib põhjustada peavalu, õlavalu ning samuti käte ja jalgade tuimust. Kui raseduse esimeses kolmandikus konsulteerida kiropraktikuga, on võimalik keha tasakaalustada, taasaktiveerides ja tugevdades tähtsaid selja- ja vaagnalihaseid, mis on rühi aluseks.
Vastsündinutel ja väikelastel võivad ebaharilik nutmine, halb söögiisu, pidevad kõrvapõletikud või rahutu magamine olla tingitud just blokeeritud seljaaju ja aju vahelistest kommunikatsioonihäiretest. Ka loomulikul teel sündinud lapse selgroog võib sünniprotsessi käigus olla viga saanud. Esimesel eluaastal on selgroo kontollimine tähtis kohe pärast sündi ja siis, kui laps hakkab pead hoidma, iseseisvalt istuma, roomama, ise püsti seisma, kõndima ning pärast ükskõik millist traumat. Viited sellele, et lapse lülisammast peaks kontrollima, võivad väjenduda rühihäiretes: ebaühtlane kõnnak või jalanõude ebaühtlane kulumine, kergitatud õlg, pööratud või kallutatud kael, seletamatud liigesevalud. Tihti võib saada vastuseid kiropraktiku juurest ka nendele muredele, mille põhjusi pole suudetud leida, näiteks öine märgamine, pidev väsimus, rahutus, hüperaktiivsus.
Lastel kasutatakse väga õrna valutut korrigeerimist. Mida varem lülisamba eest hoolitsema hakata, seda parem selja tervisele kogu eluks.
Ka seljaoperatsioon, artriit ja osteoporoos ei ole takistuseks kiropraktilisele ravile. Kiropraktik arvestab sellega ja seab alati oma raviviisi inimese järgi.
Täpsus ja parajalt survet
Selgroo korrigeerimisel kasutab kiropraktik parasjagu energiat, mis kindla võtte ja ajastusega suunatakse õigesse kohta. Eesmärk on saavutada liigeste vaba liikumine, et keha saaks taastada oma algse harmoonia. Kuna iga patsiendi närvisüsteem ja selgroog on just talle omane ja unikaalne, oleneb ravi ja ravikordade arv igaühe tervislikust seisundist, vanusest, läbielatud traumadest, elustiilist ja ka ravi eesmärgist.
Mõned inimesed tunnevad end paremini kohe pärast esimest seanssi. Teistel aga võib heaolutunde saavutamine võtta mitmeid nädalaid või isegi kuid. On palju tegureid, mis paranemisprotsessi mõjutavad: kui kaua on probleem vaevanud, kas käid regulaarselt kiropraktiku juures, täidad korralikult kiropraktiku nõuandeid, puhkad piisavalt, teed vajalikku trenni, sööd mitmekesiselt. Selleks, et saavutada stabiilsus, on vaja ravi korrata ja hiljem vähemalt paar korda aastas kontrollis käia. Kiropraktikud ei kirjuta välja ravimeid – taastades tasakaalu kehas, ravib keha ennast ise.
ERALDI lülisambapildi juurde:
Kogu keha tugi
Õigesti välja kujunenud selgroog peab olema eest taha vaates sirge, külgvaates aga väljavenitatud topelt S-tähe kujuga: kaela- ja nimmeosas ettekumerustega (lordoos) ning rinnaosas tahakumerusega (küfoos).
Keeruka ehitusega lülisammas peab täitma mitmesuguseid ülesandeid ning taluma hulka pingeid ja koormusi. Lülisammas on luustiku kõige kergemini vigastatav osa.
• Seitse kaelalüli toetavad ja tasakaalustavad pead ning võimaldavad selle liikumist.
• Kaksteist rinnalüli moodustavad rindkereelundite kaitse ja võimaldavad hingamist.
• Viis nimmelüli on ühendatud ristluuga ning peavad taluma kõige suuremat pinget.
Lülide mulgud moodustavad lülisambakanali, milles asuvad seljaaju ja närvijuured.
Lülisambale annab liikuvuse
• lülisid omavahel nelja fassettpinnaga ühendavad fassettliigesed,
• lülisid üksteisest eraldavad elastsed lülivahekettad ehk diskid.
Allikas: seljaarst Tiit Ilves, www.tiitilves.ee
Eraldi:
Seljavalu leevendamiseks
Leia valutu asend ja puhka.
 Äkitselt välja löönud valu on seljalihaste ülepingutamise ja lülisamba liigse koormamise tagajärg. Püüa leida võimalus lülisamba ja lihaste lõõgastamiseks. Ägeda seljavaluga jäta käsilolev tegevus sinnapaika ning võimalusel heida selili – see asend on lülisamba koormuse vähendamiseks kõige tõhusam. Leevendust võib tuua pea või jalgade alla padja asetamine. Peamine: proovi endale leida võimalikult valuvaba asend ja võimalusel püsi selles kas või terve ööpäeva.
Mine arsti juurde. Kindlasti pöördu arsti poole siis, kui esmasele seljavaluatakile on eelnenud järsk kaalulangus või väsimusperiood, valuga kaasneb jäsemete tuimus või sipelgate jooksmise tunne ning kui valukannataja on lapseootel või üle 60aastane.
Aseta haigele kohale külmakott. Ägedat seljavalu leevendab ja paranemist kiirendab külmakott, mis pannakse 10–15 minutiks valutavale kohale iga tunni järel. Ka apteegi käsimüügist saadavad külmageelid aitavad valu vähendada.
Võta valuvaigistit. Valu vaigistamiseks võid võtta käsimüügiravimeid: ibuprofeeni, paratsetamooli või aspiriini, kuid neid ei tohi mingil juhul kasutada rohkem ja sagedamini kui ravimi infolehel kirjas. Krooniliste seedeprobleemide ja kõhuvalu korral ole valuvaigistitega ettevaatlik. Kui käsimüügiravimid paari päeva järel valu vähendanud pole, pöördu kindlasti arsti poole.
Treeni lihaseid. Et seljavaluatakke oleks vähem, tee regulaarselt kõhu- ja seljalihaseid tugevdavaid võimlemisharjutusi. Tähtis on võimlemist jätkata ka siis, kui selg parasjagu kusagilt tunda ei anna. Väga hästi mõjub ujumine, kuid jõusaalis on valutama kippuva selja puhul mõistlik tegutseda ettevaatlikult: oskamatu treenimine võib nõrga selja hädasid süvendada.
Kroonilise seljamurega ei ole soovitatav valu vastu kasutada külmakotti ja külmageele. Korduva seljahädaga on vaja tingimata minna perearsti juurde, kes suunab vajadusel neuroloogi või teiste spetsailistide vastuvõtule, et teha kindlaks vaevuse põhjus ja määrata õige ravi. Selja edasiseks säästmiseks on õiged ja süstemaatilised ravivõtted vältimatud. Valu seljas ei pruugi olla tingitud probleemidest lülisambas, vaid võib viidata ka neerudele, naistehädadele vms.
Radikuliit on neuroloogiline haigus, mille korral valu kiirgub lülisamba kaela- või nimmeosast mööda õla- ja küünarvarsi sõrmedesse või mööda tuharat ja jalga varvasteni. Kui radikuliit on juba korra välja löönud, võib haiguse uue ägenemise esile kutsuda väiksemgi ülekoormus, kiire või ebamugav liigutus, pikaajaline sundasend, külmetus või viirus.
Radikuliidiravi määrab arst. Olulised on õiged võimlemisharjutused, millega tohib taastusarsti juhendamisel väga ettevaatlikult alustada juba valu ajal ning jätkata ka siis, kui selg üldse ei valuta.
Vältima peaks liigutusi, mis nõuavad ühel ajal eri lihasrühmade osalemist, eelkõige raskuste tõstmist kerepöördega (näiteks imiku ühel käel või lapse käekõrval hoidmine, koti ühel õlal kandmine, kehapöörded autosse istudes jms), sest raskuse ebaõige jaotumine annab lülisamba ühele poolele suurema koormuse. Raskusi tuleb üles tõsta ja maha panna koostöös kogu keha lihastega tasakaalustatult, kontrollitult ja turvaliselt aeglaselt. Isegi kerge eseme valesti tõstmine võib pinges selga vigastada.
Allikas: Sirje Reinmets

Lihavõtted voodis koos valutava seljaga

Olen juba kolmandat päeva voodis ja kui hommikul tunduski, et on natukene parem, siis nüüd on taas sama olukord, kus seljavalu on suur ja pöörata ei tahaks ennast kohe üldse mitte. Eile ilmus ei tea kust ka kole peavalu, mis siiski valuvaigistiga ära sai aetud. Kui mõni arvab, et ma külma saanud, siis seda ei tahaks uskuda. Veel kolmapäeval jalutasin rõõmsalt töölt koju ja teisipäevalgi peale koolitust õpetajate majas ei teinud selg tavapäraselt rohkem häda. Kõik sai alguse neljapäevahommikul ja kui olin vannis ära käinud, söönud ja korraks voodile istusin, siis püsti tõustes oli selg valu täis. Arko alguses ei võtnud minu oigamist ja hädaldamist tõsiselt. Tema läks invabussiga Astangule infopäevale ja mina kõndisin tasakesi bussipeatusesse. Kui bussile sain, siis istusin klapptoolile, sest ka iga pidurdus tõi nõksatades valu selga. Pirni peatuses hakkasin tõusma ja ei suuda. Kohe nii valus, et pisarad silmas ja üks keskealine naine vaatas mind sellise pilguga nagu tahaks öelda, et "ma tean, mida sa tunnned..." Trollile sain aga maha astumisega oli juba raskused ning jalg jala ette tippides ma tööle jõudsin. Likusin ühes istuvas asendis ja loobusin isegi kohvist, sest ei suutnud ennast püsti ajada. enne kella nelja helistasin Tulika Taksosse ja tellisin endale invatakso, sest ei suutnud bussipeatuseni kõndida. Ootasin fuajees taksot ja seljast käis selline nõksatus läbi koos valusööstuga, et kuku või selili. Toetasin ennast kapi najale ja kõndisin taksoni. Sisse istudes teatasin taksojuhile, et mul selg haiga ja mina ei suuda ust kinni tõmmata, mis peale taksojuht tõusis rooli tagant ja tuli ning sulges ukse. Kodu juures  ronisin vaenaliselt välja ja siis juba lehvitas Agne, et tulgu ma ja võtku oma mehikene ka auto pealt vastu. Muigasin selle jutu peale, et kes keda koju viib. Kodus ronisin voodisse ja Arko siis hoolitses minu eest. Tegi süüa, käib poes ja mina siis laman voodis. Kui juba püsti saan, siis suudan toas liikuda aga valus on ikka. Kui nüüd minevikku meenutada, siis on mul need seljaprobleemid olnud juba laste kandmisest saadik ja sellist tugevat seljavalu kannatan teistkorda. Eks siis esmaspäeval võtan perearstiga ühendust ning uurin asja, sest kaua võib sellist valu kannatada. Tegelikkuses on päevad sellised kaunis päikeselised ja väljas soe suvi. Tahaks ka jalutada või jalgrattaga sõita. Sellele mõtleminegi on praegu õudne. Saaks valust lahti ja inimese kombel liikuma. Häid pühi teile ja värvige mune ning veertage ja toksige mõnuga. Kindlasti peab munad ära sööma, sest selleks need lihavõtte pühad ju on.  Sel korral on munad ilma värvita, kohupiimakooki ja marmelaadi. Muru kasvab akna taga ja pilt on 2010st aastast. 

Artikkel pardirallist ja leinast leitud uuest algusest

Lugesin seda artiklit ja minu arvates väga tänuväärt töö tugiiskuna ning paljude vähihaigete laste perede aitamisest oma kogemuse kaudu. Soovitan lugeda, sest tugevad saavad olla need pered, kes ise selle üle on elanud ja on valmis oma kogemustele toetudes abikäe pakkuma teistele peredele. Onju tegemist noorte peredega, kellel tuleb lapse raske haigusega toime tulla ja see periood on sageli kuudepikkune. Tänapäeva võimalused suhelda FBs või otsida infot välismaalt annab tuge. Samuti üksteise küsimustele vastamine või lihtsalt ära kuulamine. Artikli kirjutas Piret Kooli.   

Liis-Katrin Avandi leinast leitud uus algus

Avandite pere osaleb aktiivselt Eesti vähihaigete laste vanemate liidu töös, et šokis vanemad ei jääks üksinda ja neil oleks, kellega suhelda. 
Pärast seda, kui Liis-Katrin Avandi oli rääkinud laupäevalehe LP kaudu esmakordselt (oktoobris 2012) avalikkusele oma vähki haigestunud poja Alberti viimastest elukuudest ja surmast, seisis ta ootamatult silmitsi kahesuguse suhtumisega. Vanem põlvkond ei suutnud mõista, miks peab läinud valust ja isiklikust leinast niiviisi kõigile kuulutama, noorem põlvkond elas aga kaasa, sest valu väljarääkimisest algab tervenemine.
Tervenemine oli juba teel, sest aasta pärast Alberti lahkumist tehti Liis-Katrinile ja tema abikaasale Märdile juba teist korda ettepanek taaskäivitada Eesti vähihaigete laste vanemate liidu tegevus. Seekord võtsid Avandid pakkumise vastu. Nüüd räägib Liis-Katrin meievormis enamasti just liidu nimel.
„Esimene kord oli siis, kui me Albertiga haiglas olime ja meie raviarst, hematoloog Kadri Saks rääkis, et 1992. aastal asutatud liidust oli kunagi vanematele aastaid abi, ühiselt korraldati nii laagreid, jõulupidusid kui ka matuseid. Ent lõpuks lahkus koos lastega vanematest ka lootus ja jaks sellist kooslust vedada,” selgitab Liis-Katrin ja tunnistab, et tol hetkel oli mõte talle vastuvõetamatu. „Tundsin, et ma ei viitsi ega taha enam mitte kunagi sellest kõigest midagi teada ega teemaga tegeleda. Olin otsustanud, et olgu lõpplahendus Alberti puhul milline tahes, seejärel unustame kogu asja ja punkt. Aga Märdile jäi arsti jutt hinge, sest hiljem tagasi vaadates meenus meile diagnoosist tingitud šokk ja see, kuidas sul ei olegi kedagi, kellele toetuda. Puudus tugivõrgustik.”
Samal hetkel piiksatab Liis-Katrini telefon, ta vabandab ja selgitab: „Meil piuksub siin vanemate nn kuuma grupi jutumull. Suurema osaga meie vanematest suhtlemegi niimoodi virtuaalselt, Facebooki kaudu, sest kokku saada pole kõigil võimalik, kuid tuge on vaja siis, kui seda tarvis läheb.” Niisiis saab Liis-Katrin täna pakkuda seda, mida temal toona polnud: tuge ja võrgustikku.
Üheksateist kuud poja vähiga võidelnud Liis-Katrin teab, mis tunne on, kui esimesel õhtul palati uks su selja taga kinni langeb ja sa oma valuga üksi jääd. „Haiglas on küll olemas psühholoog, kuid tema tööpõld on kogu maja. Ainult kui sa otse küsid, siis jõuab ta sinu juurde ehk varemgi. Ent alguses ei oska sa isegi paluda,” selgitab Liis-Katrin taaskäivitatud liidu eesmärki. Ta räägib õhinal ja kindlalt. Justkui alateadvuse kaudu – nii sügaval on tema elutarkus ja kogemusest kasvanud uus algus.
Jah, meil, tervetel on päris keeruline kujutleda, kui suurt rolli mängib juhuslik palatikaaslane või isegi ta puudumine. Kuid neile, kes veedavad kuid ja aastaid haiglavoodis, on see vaat et väljarabelemise võti.
Üksinduse vastu
„Palatikaaslasest oleneb tõesti palju, just esimestel päevadel. On suur vahe, kas sa oled seal üksi koos väga depressiivsete vanematega või on su kõrval hoopis lapsevanemad, kes ütlevad: tere tulemast, saame hakkama. Edasine sõltub juba sellest, kuidas sa ennast ja last haiguses identifitseerima hakkad. Seegi on justkui loterii, kuid nii ei tohiks olla. Sest teise pere emotsiooni ei tohi sellises olukorras kanda,” avaldab Liis-Katrin.
Just neis oludes andis Alberti isa Märt sisimas lubaduse, et kord leiab ta lahenduse, kuidas saatusekaaslasi aidata. Eelmisel kevadel kutsusid Avandid vähihaigete laste vanemad kokku, et nende arvamust küsida ja koonduda.
Esimene koosolek peeti kohe. Selgus, et kõigil olid samalaadsed kogemused ja koondumist oli oodatud. Sest patsiendi ja ta vanemate ainsad kontaktid on arstiga, kes aga räägib paratamatult liiga meditsiinilist juttu, ja õdedega, kellel pole põhitöö kõrvalt aega. Sellepärast varjutas onkoloogiaosakonnas veedetud päevi abitu üksindus.
Esimese koosoleku lõpuks sündis veebileht. „Mina näiteks olen foorumis jutustaja tüüpi, kuid kodulehele said kirja ka meie kontaktid ning nii mõnigi helistab meile või oleme silmast silma ka peredega kohtunud. Meil on omamoodi AA-koosolekud, kus Märt teeb sissejuhatuse ja siis saavad kõik kordamööda rääkida. Vahel on olnud ka külalisi – näiteks psühholoog või toitumisnõustaja. Seejärel tuleb nagu paisu tagant ja õhtu võiks kesta tunde. Kahe tunniga oleme senini siiski piirdunud, kuid inimesed tahavad rääkida ja teiste kogemusi kuulata. Nii et tõepoolest: ongi tõsi, kui öeldakse, et räägi endast välja ja see aitab sind ja teisi,” kinnitab Liis-Katrin.
„Märt on käinud ka isiklikult mõne perega kohtumas, regulaarselt ja seni, kuni nende lugu läinud aasta juunis lõppes… Me suhtleme siiani. Ongi pisut naljakas, et oleme oma tegevuse kaudu saanud palju uusi sõpru,” tõdeb ta ja räägib, kuidas ta korraldas oma elu seni suurimat laste jõulupidu. Kui jõuluvana oli rõõmsalt teele saadetud, tekkis ühel liidu liikmel uus mõte: korraldada Inglismaalt alguse saanud ja Euroopas juba rohkem kui veerand sajandit populaarsust kogunud pardiralli (Duck Race).
Kollaste vannipartide kanalis võidu ujutamise eesmärk on heategevus ja raha kogutakse üksnes lastega seotud ühingutele. 8. juunil toimub selline võiduvannitamine Tallinnas Kadrioru pargis ja 5000 parti on juba kohal.
Sada peret
Abivajajaid on siiski partidest vähem. „Reaalselt on sada peret üle Eesti kogu aeg vähiteemas sees – mõned on just teada saanud, mõnel kestab aktiivne, teisel järelravi. Ent kõik pered on haiglaga seotud, ehkki pidevat haiglaelu elavad umbes pooled neist,” lausub Liis-Katrin ja tunnistab, et teab juba paljusid ka nimepidi. Just tema kaudu pääsetakse Facebooki suletud gruppi rääkima või kuulama. Kõigi liituda soovijatega vestleb Liis-Katrin põgusalt, enne kui nad grupiga liidab, sest „peab ju olema koht, kus end rahus tühjaks rääkida”.
Niisiis on Liis-Katrin ja veel kümme aktiivsemat liidu liiget vaat et igal hetkel liinil, suhtlevad, kuulavad, toetavad, mõtlevad kaasa. „Ma ei osanud kujutledagi, milline tohutu asjaajamine see on ja kui palju kõik see kokku meie elust aega võtab. Ning kuidas kõik muu ootele jääb, kuid see ei kohuta mind. Sest head teha ja olemas olla on niivõrd oluline,” tunnistab ta.
Sellepärast siis kirjutatigi seriaalis „Pilvede all” Marleeni osa mänginud Liis-Katrin korraks sarjast välja? Märt on aga endiselt Draamateatri palgal ning tegeleb liidu ja pardiralliga ainult teatud piires.
„Märt on meie maskott ja jah – oleme seda ka omavahel arutanud –, tuntusest on heategevuses kasu. No mis seal ikka – milleks meile siis üldse see kuulsus ja maine, kui seda head tegemiseks rakendada ei saa? Jah, ilmselt on meil seetõttu kergem. Kuid meie ettevõtmine on tänu sellele ka läbipaistvam ja see on tähtis, sest pettust on nii palju. Tehakse inetusi, sest on aru saadud, et eestlane annetab heldelt. Kui aga kuhugi firmasse helistabMärt Avandi, siis ei teki kahtlustki, kellele ja milleks ta abi küsib,” räägib Liis-Katrin ja meenutab, kuidas kord helistati talle ühest firmast tagasi, et kontrollida, kas nende liidu nimel võib asju ajada ka keegi muu peale Avandi. „See oli väga positiivne teadmine ja oluline ka, sest samal moel helistavad firmadesse ja asutustesse veel umbes kümmekond meie liidu liiget,” rõõmustab Liis-Katrin tegusate inimeste üle.
Mis lugu nende partidega siis nüüd täpselt on? Kellele ja mida antakse? „Me ei üüri kontorit ega osta arvutit. Majagi jääb ehitamata. Me vajame vahendeid, et maksta psühholoogile, füsioterapeudile, tegelusterapeutidele, järeleaitamistunde andvatele õpetajatele, toitumisnõustajatele jne. Ja kui tarvis, ostame peredele välismaale operatsioonile minekuks piletid ning võimaldame kaasa sõitvale vanemale öömaja ja toidu. Sest jah – laps vajab oma ema või isa kogu selle haiguse jooksul väga,” teab Liis-Katrin jällegi kogemusest. „Ma juba näen, et meist ja meie kogemusest on abi olnud ning lapsevanem saab oma lapse surmaga paremini hakkama, kui ta oleks seda üksi teinud. Nii on meile öeldud ja sellest tagasisidest on abi ka meile endile.”
Suhtlemine on tõesti tähtis. Ka patsiendi ja arsti vaheline suhtlus. Liis-Katrin teab sellestki rääkida ja tunnistab, et nad on näinud äärmuslikke olukordi.
„Mõlemalt poolt on suhtlemisprobleemid, kuid kui su tundeid solvatakse, siis tuleb kohe reageerida. Öelda, et meile selline lähenemine ei sobi, ja asi lahenebki. Arst võib olla sama tundlik kui patsient ja vastupidi,” selgitab Liis-Katrin ning julgustab patsiente ja arste üksteisega rahulikult rääkima.
Elu toob me teele kogemusi, et saaksime valida, mida õpime ja kuidas edasi liigume. Albertile on soe mõelda ja naeratus loob leinast uue alguse – just nii on oma elu kogemuse tulevikuks vorminud Liis-Katrin. Peagi loodab ta alustada õpinguid, et olla kord diplomiga kogemusnõustaja.

Mis on pardiralli ja mida rahaga tehakse?

  • 8. juunil Kadrioru pargis toimuva perepäeva tähtsaim osa on pardiralli: pargi kanalitesse kummutatakse kokku 5000 vanniprääksujat.
  • Tegu on võistlusega, kus kümne kiirema pardi omanikud saavad autasu.
  • Pardirallil osalemiseks tuleb esmalt avada veebileht pardiralli.ee või otsida üles vastav Facebooki leht. 
  • Juhtnöörid on veebis täpsemalt kirjas. Pardirallil osaleb iga annetaja. Valida on kolm eri summat: 5, 10 ja 50 eurot. Ralli auhinnad ei sõltu annetuse suurusest.
  • Annetatud raha läheb täies ulatuses Eesti vähihaigete laste vanemate liidu arvele.
  • „Raha, mis me partide eest saame, läheb lastele – ja nii ongi,” rõhutab pardiralli korraldaja ja liidu liige Liis-Katrin Avandi. Ta täpsustab: „Oluline on ka see, et meil ei ole lasteliit, vaid lastevanemate liit, s.t me toimime lapse toetuseks vanemate ja perekonna kaudu.”

14. aprill 2014

Kas allergiline reaktsioon võib olla eluohtlik?

Selline artikkel siis tänases Delfi naistekas Mallukalt. Panen selle siia, sest kellelgi võib sellest abi olla. Oma kogemusest võin öelda, et lihtne on vältida, kuid alati saab mõelda, et milline tegur või toiduaine selle reaktsiooni vallandas. Lisaks ravimitele aitab ka värsske õhk ja vee joomine. Kahjuks lähevad need allergilised nähud kevadeti sagedamaks. Aga elu läheb edasi. 

Kas allergiline reaktsioon võib olla eluohtlik?
Naistekas


Allergia mõjutab iga päev miljonite inimeste elu. Euroopas kannatab allergiliste haiguste käes vähemalt iga kolmas inimene. Euroopa Allergoloogia ja Kliinilise Immunoloogia Akadeemia hinnangul esineb allergia 2040. aastaks juba 40%-l Euroopa rahvastikust. Küsisime Krista Ressilt, Ida-Tallinna Keskhaigla allergoloog-immunoloogilt, millal seab allergia inimese elu ohtu.

Allergiahaigustel on suur mõju patsientide ja nende perekondade igapäevaelule ja selle kvaliteedile. Allergilisi reaktsioone toitudele esineb enam kui 17 miljonil inimesel Euroopas ja viimastel aastatel on täheldatud raskete, surmaga lõppevate toiduallergia reaktsioonide sagenemist. Kõige sagedasemad toiduallergeenid on pähklid (maapähkel, sarapuupähkel jt), piim, muna, nisu, soja, kala ja koorikloomad. Allergilise reaktsiooni tekkeks ei ole vaja allergeeni süüa, vaid raske reaktsiooni võib saada ka ohtliku toiduga kokkupuutel või seda sisse hingates. Kaebused tekivad tavaliselt minutite jooksul peale kokkupuudet. Sageli tekivad nahale nõgeslööbe taolised kublad, punetus ja sügelus, sügelus suus või kõrvades, iiveldus ja oksendamine, äge kõhulahtisus ja -valu. Samuti võib kaasneda aevastamine, ninavesisus ja köha koos vilistava hingamisega. Raskemate reaktsioonide korral võivad lisanduda huulte, keele või kõripiirkonna turse, neelamisraskus, õhupuudus, vererõhulangus ja šokk või lausa teadvuse kadu. 

Kuidas allergiat tuvastada?
Toiduallergia kahtluse korral tuleks abi küsida arstilt, kes aitab leida õigeid seoseid kaebuste ja tarvitatud toiduainete vahel. Vajadusel tehakse nahatestid või määratakse vereanalüüsist IgE tüüpi antikehad toiduainete suhtes. Toiduallergia kahtlusel ei ole mõistlik ise endale diagnoosi panna, sest valesti püstitatud diagnoos võib põhjustada mittevajalikke toidupiiranguid. Eeskätt oluline on arsti nõuandeid jälgida lastele toidupiirangute seadmisel, sest kasvav organism vajab mitmekülgset toitu ning toidusedeli piiramisega tuleb seetõttu olla ettevaatlik. Küll aga võib piirata ilma endale või oma lapsele kahju tekitamata selliseid toiduaineid, mis sisaldavad või vabastavad rohkelt histamiini — see omakorda soodustab nahas kuplade teket ja sügelust. Selliste toiduainete (ehk pseudoallergeenide) hulka kuuluvad maasikad, tsitruselised (apelsin, mandariin, sidrun, laim, pomelo jt) ning neid sisaldavad mahlad, banaan, viinamarjad ja rosinad, tomat, paprika, hapukapsad, salaami ja suitsuvorstid, juust (eriti hallitusjuust), toores kala ja kalakonservid (eriti tuunikala), kakao ja šokolaad ning alkohol. Lisaks tuleks vältida sagedamini kaebusi põhjustavaid säilitus- ja värvaineid (eriti E102, benzoaadid E210-220).
Millal muutub allergiline reaktsioon eluohtlikuks?
Kui inimesel on tegemist anafülaktilise reaktsiooniga (äge allergiline reaktsioon), siis vajab ta kiiresti arstiabi. Kui inimesel tekib ükskõik milline järgnevatest kaebustest, tuleks kutsuda vältimatult kiirabi või pöörduda ise kiiresti erakorralise meditsiini osakonda:
  • tugev paistetus kaela, suu või keele ümber
  • nõgeslööve ja/või nahasügelus üle kogu keha
  • hingamisraskus, hingeldamine
  • minestamine, peavalud, uimasus
  • iiveldus, krambid ja valu kõhus, oksendamine
Toiduallergia puhul on parimaks ägeda reaktsiooni ennetamise võimaluseks antud toiduallergeeni vältimine. Kergemate allergiliste reaktsioonide korral kasutatakse raviks antihistamiinikume ja vajadusel ka hormoontablette. Raske anafülaktilise reaktsiooni korral on aga esmaseks abistavaks ravimiks lihasesse süstitav adrenaliin. Selleks on saadaval ühte adrenaliini raviannust sisaldavad automaatsüstlad (Epipen), mille abil inimene saab vajaduse tekkimisel ise endale ravimit süstida. Parima abi saamiseks tuleks pöörduda allergoloogi poole, kes aitab välja selgitada kaebusi põhjustava toiduallergeeni ning annab nõu, milliseid ravimeid, millal ja kuidas kasutada. 
Mida teha, et allergia ei tabaks ootamatult? 
Kanna alati kaasas oma adrenaliini automaatsüstalt ning oska seda kasutada!
Pea meeles kiirabi telefoninumber 112!
Välismaale reisides võta endaga kaasa sealses keeles paber, kus kirjas, millistele allergeenidele sa tundlik oled.
Õpi vältima peidetud allergeene valmistoitudes.
Väljas süües küsi kelnerilt, ega toit ei sisalda sulle ohtlikke toiduaineid.
Putukaallergia korral väldi herilaste/mesilastega kokkupuudet ning õpi, kuidas neid mitte ligi tõmmata!
Oluline on meeles pidada, et allergiline inimene peab alati oma allergiaravimeid kaasas kandma.



Kevadpuhkus Türgis 2

Tuba oli väga hea asukohaga, kõik mugavused ja ligipääsetavus ja kohandused ka Arko jaoks. Piisavalt ruumi rõdule pääsemiseks. Muideks kodus...