11. päev - 10.juuli 2022
Alustame sõitu. Om matuke jahe. Sõidame külavahe teedel ja peatume ühe pagariäri ees. Lähen ja ostan soojasid pirukaid. Kohupiimaga ja midagi veel pizzataoliseid pirukaid. Teeme peatuse ja naudime hommikusööki. Sõidame Tara kanjoni poole, kui äkki sõidu pealt tekib autoarmatuurlauale veateade - parem taga rehv tühjeneb. Jama lugu küll. Hiljem videost tuvastame, et sõitsime august läbi ja meie uu, Horvaatiast ostetud autorehv on puruks. Arko tuleb välja ja kontrollib asja üle. Kumm susieb ja õhku pressib välja. Otsime välja autokummi paranduskomplekti ja Arko alustab autoremonti. Enne reisi ostis Arko need kummipalead, et äkki läheb tarvis ja võta näpust. Ongi vaja. Parandab ja pumpab. Meie taga teepeal peatub mitu autot aga kuna meil varuratast pole, siis nad lehvitavad ja jätkavad teed. Sõidame edasi ja peatume, mina kontrollin rehvi ja nii suudame päris pikalt kulgeda. Sõidame edasi Montenegro mägedes ja järsku peatume piiripunktis. Oleme ootamatult jõudnud Serbiasse. Oot oot - see riik ei ole meil nimekirjas. Aga tuleb läbida passikontroll. Näitame piirivalvurile IDkaarte. Seda riiki nimega ESTONIA nad ei tunne. Otsime välja om passid. Onu võtab need kaasa ja läheb putkasse. Läheb tükk aega enne kui ta väljub ja annab passid ning kerkib tõkkepuu ja järtkame sõitu. Sõidame mägedes 1300 meetri kõrgusel ja uudistame autoaknast kohalike eluolu. Arko kardab, et mägede õhurõhk lööb paelad rehvist välja. Õnneks seda ei juhtu. Jõuame bensiinijaama ja küsime abi, soovitatakse osta vahtu. Laseme vahu sisse aga suurt abi sellest pole. Poes soovitatakse edasi sõita sest on pühapäev ja siin maal keegi tööd ei tee. Puhkepäev. Liigume edasi. Kui näeme tee ääres külakeses silti autoservice, siis pöörame sisse. Üks inimene soovitab tulla homme, sest täna pole mõtet rehvivahetust otsida ja meie auto jakos leidub rehve 1 km kaugusel. Seletab veel, et pühapäeäval otsib rehvivahetust ainult idioot. Otsime parem süüa. Arko pumpab kummi ja lükka neid paelajuppe sisse poole. Mitu autojuhti pakuvad abi aga teha polem midagi... Tara kanjon jääb nägemata. Vaade on ilus ja suures osas kulgeme mööda jõe äärt ja kaljude vahel. Jõuame Serbiast Bosniasse. Käime kohalikus poes, mis näeb välja nagu meie Rimi. Kassa järjekord on pikk, laon kauba kassalindile. Kassapidaja paneb kassa kini ja läheb pausile. Ootame. Tuleb tagasi, laseb meie kauba läbi ja võtab 05 liitrise õlle ära. Selgitab kohalikus keeles, kuid saame aru, et need on mingi erivärvi siltidega märgistused ja ainult kohalikele, soodushinnaga tooted. Kui ei saa, sisi ei saa. Muud tooted ja kohalikud veinid saame kätte. Ostame 4 kala kuumaletist ja teeme söögipetuse. Küll on ikka maitsvad kalad. Sööme ja limpsime sõrmed puhtaks. Kõrvale sõõme riisi, herneste ja maisiga, odav ja hea. Sõidame tanklasse, mis asub jõe ääres. Lõhkise rehviga õnnestub läbida 104 km. Bosnia Hertsegoviinas on neil oma keel. Jalutame hotelli restorani, tellime praadi - karbonaadi. Sööme kõhud täis ja maksame eurodes. Pärast jalutame sillani,, sealt üle ja suveniiride müügiplatsini. Ostame suveniire. Lastele lusikad ja magnetid. Kaardimakseid nad ei taha. Ostdin bensikast musta hobuse vrini. Maitsez hea.
Ainult sularaha. Eurod sobivad. Läbisõit 265,8 km.