Vana kassi lood 5: kassiga tervisekontrollis

Pole kaua kirjutanud meie 15aastasest kassist, et kuidas vanal kassil läheb. Kass elab hästi. Nagu vanaproua. Sööb ja magab päeval ja öösel sööb, jookseb ringi, kratsib mööblit... Jah meie toolid ja nahktugitool ja diivan on hävinenud kassiküünte all. Kuna kassil on diabeet, siis süstin teda hommikul kl 8 ja õhtul kl 20. Vahel mõõdan veresuhkrut kõrvast aga kuna kassile teeb valu nõelaga kõrvadest torkimine, siisloomaarst Hanna soovitas seda teha pigem oma südamerahuks aga igapäevaselt seda vajadust pole. See diabeediravim Lantus pen on selline stabiilne insuliin, mi kassi veresuhkru hoiab normis. Seda isegi siis, kui veresuhkur normis või veidike madalamaks osutub. Meie Kiisumiisul on keskmine veresuhkur 18. Norm on 4-12. Kass on süstimisega ära harjunud ja peale süsti tegemist ei jopokse ta kusagile vaid ronib oma pessa. 

Käisin naistepäeval loomakliinikus ja palusin uut arstivisiiti kassile. Petcits leitigi uus arst Madis Jürgens ja viisin kassi üle pika aja tervisekontrolli. Mässisin kassi kodu fliisteki sisse ja toppisin kassipuuri. Kappasin läbi lume kliinikusse ja kohtusin loomaarstiga. Palusin kontrollida vereanalüüsiga kassi tervisenäitajaid ja soovisin teada kas 2,5 TÜ süstimislahust on jätkuvalt vajalik 2 korda päevas või peaks seda muutma. Soovisin, et kassi paremat kõrva ka vaadata. Tunni aja pärast sain telefonikõne, et võin kassile järgi minna. Läksin. Sain loomaarstilt teada, et kassi verenäitajad on 16 erineva analüüsi tulemusel stabiilsed. Natuke vist stressi tõttu võib mõni kõrvalekalle olla aga üldiselt on kass terve. Kaalub 5,05 kg. Kõrvas on jälle põletik ning arst kirjutas ravimi kõrva manustamiseks ja valuvaigistit 7 päevaks. Minult on küsitud, et kuidas ma aru saan, et kassil kõrv valu teeb. Seda saab isegi paitades aru, sest ta hoiab seda kõrva veidike lontis ja pea ligi. Kui silitan, siis teeb vahel näu. Kõrva katsuda ei lase vaid raputab pead või kraabib tagumise jalaga. Aga aprilli alguses lähen uuesti kassi kõrva näitama. Loomadel pole haigekassat. Protseduur koos vastuvõtuga läks maksma 146,50 eurot. Aga ei saa jätta kassi piinlema. Ta on meil pereliige ja kui vaja ravida, siis tuleb maksta. Lisaks ostsin süstla, insuliini ja ussirohtu, mis kokku maksis 19 eurot. On kuhu oma tuludeklaratsiooni raha panna. Nüüd juba 3.päeva annan kassile ravimeid ja kass näeb parem välja. Selline ongi see vana kassi elu.       

Silmaoperatsioon nr 7

 

See oli märtisis 2022 kui töötervishoiuarst saatis edasi silmaarsti ehk ortoptisti vastuvõtule. Seal kontrollis üks asjalik silmatehnik mu sillmi ja küsis, et kas mulle ei ole kunagi pakutud konsultatsiooni kõõrdsilmsuse raviks. Ma ütles et pole seda pakutud. Ta imestas ja küsis, et kas ma tahan minna tasulisele silmaõe vastuvõtule. Visiiditasu on 25 eurot. Ma olin nõus. Aeg määrati 29.04.2022 õde Kaire Somma vastuvõtule. Seal vaatas ta uuesti mu silmanägemise üle ja andis aja dr Mari Levinile 15.08.22 konsultatsiooniks strabismi operatasiooni suhtes. Prilliklaasid sellise tugevusega: OD -2,0dsph -0,75dcyl ax80 ja OS -2,50dsph -1,0dcyl ax90 lugemiseosa ADD 2,50d. Sain selliste prillide retsepti, millel ülemises osas olid kaugele vaatamise klaasid ja alumises osas lugemiseks. Lisaks veel päikese käes tumenevad klaasid. Mulle meeldivad aga kallis väljaminek. Õnneks mitte igal aastal ei pea ma uusi prille tellima. Head prillid on kuid eriti maskiga ei taha nina peal püsida. Libisevad maha. Soovitati minna tagasi sinna kus ma prillid tellisin ja lasta painutada. Veel pole sinna jõudnud. 

Läksin siis augustis 2022 dr Levini vastuvõtule. Vaatas üle ja teatas, et operatsioon toimub 18.10.2022 silmakliiniikus aga päev enne seda tuleb anda vereanalüüsid ja siis söömata joomata kohale tulla. Operatsioon toimub narkoosi all aga kui vaja, siis võib veel minna 1 operatsiooni vaja. Ma olin nõus kuna olen selle halvasti nägeva silma ehk laisa silmaga terve elu hakkama saanud. Kuigi see takistab nägemist, tekitab silma- ja peavalusid ning kui saab minna ainult paremiaks, siis teeme ära. Narkoosi all tundus see kuidagi turvalisem ja leebem valik, sest narkoosi ma ei karda. Käisn ära. Hommikul kohale, lõunani ootasin ja siis anti haigusleht ning nädalaks koju taastuma. Silmatilgad 5 x päevas. Alustasin kl 8, siis kl 12, siis kl 16, siis kl 20 ja viimased tilgad kl 00. Ja nii 10 päeva järjest. Midagi rasket ma teha ei tohtinud. Lugemine oli lubatud. Kuulasin raamatuid, telefoni sain kasutada. Telekat ka vaatasin ja kuulasin. Nädala pärast lõpetasin haiguslehe ja töötasin kodus. Väljaspool kodu käisin päikeseprillidega. Kuna operatsioon tehti mõlemale silmale, siis need õmbluste niidid kraapisid silmalaugude all nagu liiv oleks silmas. Arst soovitas selle peale kunstpisaraid tilgutada 4-5 x päevas. Ja see aitas.  Järelkontrollis käisin 2 nädala pärast ja dr Levin andis teada, et vaja on veel 1 samasugust silmaoperatsiooni, et lisaks sisemistele silmalihaste korrigeerimisele on sama vaja teha välimiste silmalihastega. Ja ütles, et mida siin ikka oodata, et juba küllalt olen oodanud ja järgmine operatsiooni aeg on 31.01.2023. Kui juba, siis juba. Kõik on tuttav, analüüsid, narkoos, taastumine ja järelkontroll. Hoidsin ennast, et mitte haigeks jääda ning jaanuari lõpus ollin jälle silmakliinikus. 

31.01.2023 läksin hommikul enne kl 8 haiglasse. Sama palat nr 8 ja sama voodi akna all. Palatikaaslased olid 2 vanemat naist, pensionär Ukrainast ja kraanajuht Ida-Virumaalt. Viisime ennast kurssi kraanajuhi tööga ja saime teada, et tuulega 6 palli jäävad nad maa peale ja tööd ei tee. Redeliga üles kraana otsa ja seal sees on ahi. suvwl kui on palav, siis bikiinid selga ja kabiiniuksed laiali. Vaade pidi ilus olema ja põlved liiga ei tee. Päris toimekas naisterahvas. Teeb praegu sõbrannadele remonti ja siis need poputavad teda peale haiglat. Vaade kraanast on sama ilus kui haigla 5.korruse aknast. Pilved olid ilusad. Minu aeg saabus pool 12 ja siis viidi operatsioonieelsesse palatisse, paigaldati kanüül, mis tegi haiget ja veri jooksis mööda kätt aga seegi probleem lahenes enne operatsiooni. Siis tekk peale, käe külge vererõhuaparaat ja sõrme otsas pulsimõõtja, näkku hapnikumask ja juba mulle veeni süstiti uinutit. Rohkem ei mäleta kui ärkamisetoas silmad lahti tegin ja kell oli pool 2. Siis viidi mind tavapalatisse tagasi. Tukkusin. Arst tuli enne kl 4 ja vaatas üle mu silamd. Tema jäi väga rahule, et õnnestus. Mina olin ka rahul. Lubati juua ja süüa. Enesetunne oli rahuldav. Sõin kõhu täis.  Lasin kanüüli eemaldada ja sain riided kätte, kutsusin Arko järgi ja enne kl 5 sõitsime koju. Järelkontrolli aeg oli 10.02.2023. Arst vaatas mu üle ja jäi rahule. Sain teada, et tavaliselt tehakse sellised operatsioonid, mis parandavad silma ja aju koostööd 2aastastele. No mul läks 50 aastat kauem. Kui teaks miks mulle siis ei tehtus, siis küsiks... Ema teab aga temalt ei saa enam küsida. Mina olen rahul. Tilgutan oma kunstpisaraid, harjun uutmoodi nägemisega ja olen lihtsalt õnnelik, et see 7. silmaoperatsioon õnnestus - täpsemalt strabismi operatsioon silma ühel sirglihasel. Silma sirgliigutaja lihase lühendamine 4,5 mm. Eelmisel korral 5,5 mm. Järelkontroll on mais 2023. 

Hea silmavaade säilib vähemalt 20 aastat! Tore ja tänulik silmakliiniku personalile. Väga lahked, abivalmid, viisakad ja armsad on nad kõik. Tundsin ennast hoitud ja kindlates kätes - soovitan teistelegi, kes seda ette võtta soovivad. Silmad näevad tõepoolest otse. Kuigi olen viimase 5 aasta jooksul 6 x operatsioonidel käinud, siis praegu tunnen ennast normaalselt ja taastun. Ise pole ma tellinud ühtegi operatsiooni ega 6 narkoosi aga kui arstid otsustavad, siis jään nõusse. Usun meditsiini abisse ja paremasse ning tervislikumasse 50+ ellu. See silmaoperatsioon pidi viimaseks jääma... Arko hoolitses mu eest hästi. Tegi süüa ja tellis maasikaid. Tõi kassi mulle voodisse süstimiseks. Naersin, et kassitakso. 

Lapselaps käis külas ja küsib esikus emalt, et miks vanaemal sellised punased ja imelikud silmad on. Meenus kohe Punamütsikese ja vanaema muinasjutt. Seal olid ka hundil suured silmad. Nii armas on kuulata uudishimulikke lapsi. nüüd vanaema silmad jälle säravad ja pole nii punased. 

Meie reisiblogi - autoreis Horvaatiasse ja Leedust koju 15

15. päev - 14. juuli 2022

Täna on meie reisi viimane päev. Õhtuks oleme kodus. Öö oli mürarohke. Hommiku poole ööd hakkasid saabuma nn parklasse erinevad masinad. Selgus, et tegemist on piiriäärse parklaga, kuhu kohalikud pargivad ja siis tuleb buss korjab nad peale ja viib tööle. Keskpäevaks saabume Lätti. Õhtuks jõuame koju nii umbes kl 19 ajal. Küll on mõnus juba Eesti riigipiiri ületada ja jälle kodumaal olla. Aitäh Arko! Reisime veel. 

Tasub kaasa võtta sularaha, pangakaardid, lisaks IDkaardile ka passid. Teeme alati reisikindlustuse, Euroopa ravikindlustuskaardi, dokumnetide koopiad, autole rohelise kaardi ja on olemas ka Kaskokindlustus. Mobiilis otiimme vaatamisväärsuseid, parklaid, muuseume ning palju kasulikku infot. Ootamustega saame hakkama. Vajadusel suhtleme kodustega ja otsime lahendusi. Translate programiga saab suhelda ja tõlkida. Aga kõige targem on ikka Arkoga koos asjad läbi arutada ja siis mõelda välja lahendusi. Bensiinipaak on täis ja toit ja vesi autos. Näeeme varsti uutel reisidel. Alati on ka käidud teedel ja radadel kohti kuhu läheks veel tagasi ja avastakse tee peal uusi kohti. 

Läbisõit: 658,7 km. 

Reisi kokkuvõte:

kestus - 15 päeva ja 14 ööd

reisi pikkus - 6608,3 km

2 purunuenud rehvi, mis said asenduse

2 puksiiri sõitu Krk saarel, mille eest maksis Kaskokindlustus

tervise ja reisikindlustus oli tehtud - seda vaja ei läinud

läbitud uusi riike oli 6 - Slovakia, Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja Serbia.

Läbitud riigid - Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakia, Sloveenia, Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, Austria, Tšehhi, Poola, Leedu, Läti, Eesti. 

Imelline loodus - mäed, meri, saared, jõeorud, sõbralikud inimesed...

Reisi lõpp. 

Meie reisiblogi - autoreis Horvaatiasse ja Tsehhist Poola 14

14. päev - 13. juuli 2022

Oleme autoga matkanud juba 2 nädalat. Puhanud, kogemuste võrra rikkamad ja liigume omas rütmis kodu poole. Arko ültes, et sain oma Horvaatia jal isaks Montenegro. Sain küll aga ikka jäi väheks. Need mäed ja meri ja jõõed ja kaunis loodus. Automatkal saab lisaks õsitmisele ka vahepeatuseid teha, puhata, jalutada, süüa ja ujuda. Vahel oleme võtnud erinevad hotellitoad aga on tulnud ka mitmeid õid autos magada. Kui ümbrus on turvaline ja keegi ei kollita, siis saame hakkama. Autosse mahub palju ja saame ka täispikkuses 2 inimese voodi teha. Õnneks pole suurt palavust. Tanklates on toimivad esmased teneused, saab ka ratastooliga WCsse, kohvi juua ja keha kinnitada. Valikut on. Kaubanduskeskuses Poolas on huvitavad riietepoed. Valida on erinevaid soolaseid ja magusaid toite. Kohvi maitseb hea ja saiu ja kooke on palju erinevaid.  

Turistide vastu ollakse viisakad ja heasoovlikud. Turvalisem on ka tanklate parklates. Autojuhti tuleb ka kiita, sest tema on see mees, kellele meeldib sõita. Toiduga on ta leppinud ja pole eriti valinud, etm ida võtta või jätta. kõhud oleme täis sanaud. Kõhuhädasid ega toidumürgitust pole kogenud. 

Eile sai nalja, et tahtsime tankla restoranis tellida pildi järgi. Aga selgus, et seda pole ja teist pole. Küsisin siis, et näidake plaun meile mida on. Nii me steigi saimegi. Enne lauda toomist teatas teenindaja naine, et tema tööpäev saab kohe otsa ja olge head ja makse enne ära, sest toidu valmistamisega läheb veel aega. Läksin kassasse ja maksin ära. Veel oli suppi ja pastat ja muffineid... 

Samme tuleb ka päris palju, kuigi enamus aega liigume autoga. Eile oli samme üle 13 000. Bosnias võtsin vastu töökõne minu asendajalt ja 5 minutit kõne eest tasusin hiljem 6 eurot. Ei maksa tööd teha sellistes riikides, mis ei asu Euroopa Liidus. Arkol oli tahvlis internet sees ja nii ostis see tark masin automaatselt mitl riigipiiril ise päevapileti nii Serbias, bosnias kui ka Montenegros. Jälle targemad. Need riigid ei olnud õldises andmeside pakettides. 

Sõidame Austrias ja Tsehhis ning kl 10.20 jõuame Poola. Kuidagi kodune tunne on. Käimme Lidžis kaubanduskeskuses. Teeme sisseoste, sööme ja sõidame terve pika päeva. Öösel jõuame Leetu. Ööbime kiirtee ääres parkimisplatsil. Konnadekoor laulab akna taga kraavis. Autojuht kuuleb ainult mööduvate rekkate sõidu müra. Öösel sajab vihma. 

Läbisõit 903,6 km. 

    

Meie reisiblogi - autoreis Horvaatiasse ja Horvaatiast Sloveeniasse 13

 13. päev - 12. juulli 2022

Täna jõuame agrebi loomaaeda. See asub pargis ja osutub üsna kompaktseks. Esmalt tiirutame ringi ja otsime parkimiskohta. Seejärel jalutame pikalt ja otsimie õiget väravat aga tegelikkuses saab siseneda erinevatest väravatest. Puudega inimestele vastava kaardi esitamisel soodustused ei kehti. Ostame tavapiletid, mis lähevad maksma 60 kuunat. Vaatame krkotilli ja alligaatorit ja igasuguseid madusid. Imestama pnai kui loomaaia töötaja hooldas maoeluruumi ning samal ajal oli uks lahti ja külastajad liikusid ringi. Madu ei liigutanudki ennast. Suured rotid olid ägedad troopiakamaja puurides vaadata. On ikka õudne küll kui sellised rändrottidega peaks kokku puutuma. Seal loomaaias oli ka punane banda, kes istus puu otsas ja nosis oma võrseid. Kaelkirjakut ei olnud, tiigrit ei olnud ja elevanti ka ei olnud. Selline pisemat sorti loomaaed. Sebrad näitasid meile ainult oma pepusid. Ostsin lastele alles jäänud horvaatia rahade eest mänguasju ja sööme lõunat restoranis. Lihasteik shampinode ja friikatega maitseb hästi. Sõidame piiri poole. Autojuht arvab, et tema võib otse piiripunktist peatumata läbi sõita ja nii on. Meid ei peata keegi, dokumente ei kontrollita. Tundub, et meie vastu huvi ei tunta. Ju oleme piisavalt korraliku autoga ja viisakate nägudega 2 turisti. Olme koduteel. Samuti ei peeta meid kinni Austria ja Tsehhi piiril. Ostame vinjetted ja kulgeme edasi. Neid saab osta telefonis elektroonselt. Õnneks pole suurt keeleoskust vaja, sest nii minimaalselt saame aru ja vajadusel tõlgib telefon info eesti keelde. Tuju hea, tervised korras ja auto sõidab. Arko arvab, et kui teised ka niisama sõidavad, siis tulebki nii sõita. 

Läbisõit 527,3 km.