28. aprill 2009
Teisipäev Maximas, urrr
kribasin sulle pikukese kirja. Nii tore nii, tore elu sul. Ja päevad mööduvad ja aeg lausa lendab. Elu on õlu? Elu on elamiseks. Mina rabasin pika päeva tööd teha ja enne koju tulemist käisin poes tuju rikkumas.
Lihtsameelne. Alati raban ületunnitööd teha, siis olen kella 20-21 paiku nii väsinud ja näljane, et tahaks kohe kiiresti poest läbi tormata ja siis koju sööma minna. Nii ka täna, sest see bilansi nikerdamine võtab nii palju aega. See on täpselt samuti nagu õppimisega, kui mõistad, et kõik on OK ja toimib ja asi valmis, st lõpetatud. Just siis hakkad asjasse süüvima ja tunned, et sa midagi ei tea, kuigi tead. Nii ka mul, eile parandasin raamatupidamisprogrammis Merit 2007.aasta saamata jäänud sihtfinantseerimist. Peale seda rokkisid numbrid täiega ja mitte kui midagi ei lähe kokku, nii nagu vaja. Tänane päev oli siis enesearendamiseks ja täiendamiseks. Pikalt nokitsen ja miski nihe paremuse suunas on olemas.
Meil siin lähevad põõsastel lehed kikki ja päike särab veel täiega, kuigi õhtul vist oli mingi sudu väljas. Mõnus õhk ja soojus õues ja toas on päris kuum olla. Jätan vist esmakordselt ööseks köögiakna ripakile, st tuulutusasendisse. Täna hommikul läks varakult uni ära, juba teist hommikut, sest põhjuseks on linnud. Linnukesed siristavad õues nii armsasti, et viivad minusugusel unekotil une silmist. Pööran külge ja tukun edasi, siis ajan poisid ülesse ja kuulan ajalehtede tutvustuse ja külalised-arvamusliidrid ära. Ja ongi aeg üles tõusta, kohvitada, süüa ja tööle rutata.
Ei tahaks eriti kiita, kuid viimasel ajal on kliendid hästi rahulikud olnud. Mõni natuke viriseb, et peab ise kohale tulema taksoteenuse magnetkaarti taotlema, kuid peale asjakohast selgitamist on ka nemad asjade käiguga rahul. Omaosalus veerand arvest Tallinnas on pannud inimesi kroone näpu vahel keerutama. Kallis tundub see Lasnamäelt Mustamäele sõit, edasi tagasi 300 krooni arsti juurde, omaosa küll veerand aga raha on see 75 krooni siiski. Selgitan küll, et kel võimaik saab ju hooldaja-abistaja-sotsiaalhooldus töötaja toel ka bussi peale. Pimedate puhul see võib toimida, kergema liikumispuudega inimestel ka, kuid minu lemmik vastus ajakirjanikele käib ikka läbi huumori. Raske on rääkida arvudest, sest kui minult küsitakse, et kui mitu puudega inimest kasutab ühistransporti, siis vastus on alati küsimus tagasi selle esitajale, et mitut sina oled ühistranspordis näinud. Tavaliselt järgneb pikk paus, hingetõmbepaus, peale mida tuleb vastus, et ei mäletagi. Tõsiasi on see, et liikumispuue ja abivahendid (nt kargud, ratastool, kepp) paistab välja, pimedus ja muu puue välja ei paista ja kohe silma ei hakka. Omalt poolt tahaks lisada, et kui ilmad soojad on, siis tasub ennast kokku võtta ja proovida mõnikord kasvõi üks ots linna ühistranspordiga sõita. Kiiret tööle pole ja samas on trolli või bussiga hea sõita, eelnevat kodutööd tehes saab ka välja uurida madalapõhjalised busside ajad - need on www.tallinn.ee või bussipeatuses kollasega märgistatud. Nüüd ilusad pingikesed ja võõrasemad ka peatuseid kaunistama. Kui on sõitjaid, küll siis ka bussi- ja trollijuhid kohanevad ja puuetega inimeste üldiseid vajadusi märkama õpivad.
Päevanael: kui sulle tundub, et Maximas midagi odavat ja kvaliteetset saad, siis hindu on raske märgata ja kassas võib selguda, et odavalt välja reklaamitud asjad võivad hoopis 4 korda kallimaks osutada. Kui väsinud, ega siis viitsi kakelda, löön käega, kuid paha tunne jääb ikka kriipima hinge. Kui käin Selverites või Prismades toidukraami ostmas, siis millegi pärast selliseid asju ei juhtu. Hinnad on kvaliteetsetes poodides selged ja suured. Täna ostsin lilleseemneid, millel suur silt 4.90 krooni. Tsekki uurides selgu, et hoopis 19.90. Karmid naljad. Ja see pole mitte esimene kord kui mul nii mitme asjaga haneks tõmmatakse. Me pole nii rikkad, et osta odavaid asju. Tegelikkuses meid petetakse ja minuga on Eks kaubamaja Maximas seda varemgi juhtunud. poolpime mis muud, ei oska ma teisi sellistes jamades süüdistada, kui ikka iseennast.
Aga kõht täis ja järgmine kord lihtsalt jalutan rohkem kas Marja Selverisse või Mustika Prismasse. Inimesed olge valvsad.
Riigiarhidekti vajalikkuses pole kahtlust.
Kui meil oleks Eestis riigiarhidekt, siis meil poleks probleeme hoonetesse ligipääsetavusega. Kurb on tõdeda, et kõrgelt haritud projekteerijad teevad omast arust kõik õieti ja nii, et üldksutatavatesse hoonetesse erinevad sihtgrupid sisse ja välja pääseksid. Ehitusele antakse luba ja mitmed kooskõlastused. Kui hoone hakkab valmis saama, siis need eelnevad kooskõlastused kooskõlastatakse välja.
Näiteid ei pea kaugelt otsima. Olen Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidus vabatahtlikuna sellistes projektides kaardistaja abistajana osalenud. Ka eelmisel suvel lõime lärmi liidu tegevjuhi Auli Lõokesega, sest vabadusesamba juurde esialgselt planeeritud ja kooskõlastatud lift ja erinevad kaldteed olid haihtunud. Veendusime selles, kui ise Tallinna Linnavalitsuse infosaali samba maketti uudistamas käisime. Ootame, mis saab... Kuigi jah, kuidas teha selgeks näiteks turismigrupile, et teie palun, minge otse treppidest aga meil kulub selleks ligikaudu 20 minutit aega, sest meie otse ei pääse ja peame ratastooliga kos minema jalgsi mööda Kaarli puiesteed Kaarli kirikuni, sealt mööda Toompea tänavat linnamüürini ja ealt veel Komandandi teed mööda vabaduse sambani minema. Uskumatu, aga tõsi. Lisainfo kaarddistamiseprojekti veebilehele: http://liikumisvabadus.invainfo.ee/
Tallinn, kultuuripealinn 2011 võib uhkustada kultuuripealinna tiitliga. Tegelikkuses peaksime häbenema. Pole meil ujulat, kus liikumispuudega inimestele võistluseid korraldada, sest kaasaegses Kalevi ujulas on pesuruumi ees astmed, jäähalli, mis oleks ligipääsetav koos pesu ja riietusruumiga meil samuti pole. Eriti piinlik on, et meie suur ja kaasaegne A. Le Coq Arena on ligipääsmatu liikumispuudega inimestele. Põhjuseks on trepid, mitte mõned astmed, vaid üle 25!!! Küsiks, et kuidas on võimalik, et jalgpalli võistluste vaatamiseks peab ratastoolis inimest koos tooliga tassima need 25 astet. Kooskõlastatud on, kuid lifte pole, sest saab ka nii ja äkki kunagi tulevikus tuleb võimalus liftid välja ehitada, kuigi jah esialgses prokjektis need olid, pani linngi simma suure summa kaasfinantseerimist, kuid sahtid ehitati välja, lifte paigaldamata. Kiiremas korras on meil vaja riigiarhidekti!
25. aprill 2009
Seisan ma mäel, Mustamäel!
Täna siis reisid mägedesse. Laula siis seda vana ja ammust lauluviisi: "Seisan ma mäel.." Tahaks rohkem pilte teha, kuigi jah sinu kiituseks peab ütlema, et oled juba õppinud fotoaparaati kasutama. Osaliselt on see Tallinna vanalinn ja Saksamaa punaste katustega majkesed sarnasedki, sest oli siin mitmeid sajandeid tagasigi rohkem lääne (eriti saksamaa) mõjutusi ja majad on vägevad ja püsivad siiani püsti. Ilsad on need sinu pildid ja tundub, et sinu söögiisugi on hea.
Nüüd siis tänasest päevast, ksu Eestimaal kirjutatakse lõpukirejandit.
Hoian kirjutajatele pöialt. Huvi tekitamiseks saadan sullegi kirjanditeemad, sest tean, et sa internetti nii vähe saad. Tore oli eile hilisõhul ka msnis suhelda. Siis ei tundugi need vajamaad nii kauged ja ootsuaeg nii pikk. Ootan edasi, pool aega on möödas ja pool on veel ees päevani, kui saabud. Anna siis kellaaeg aegsasti teada. Tean lipukeste ja nelki-tulpidega tervitama tulla.
Kirjanditeemad on päris nokitavad ja kirjutamist väärt nii mõnigi teema. Millise oleksid valinud sina? Täna kirjutab koolides lõpukirjandeid ligi 13 000 noort, esmakordselt on eesti ja vene keelt kõnelevatel õpilastel ühised kirjanditeemad. Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas kutsus raadiopöördumises noori jätkama pärast lõpueksameid kindlasti haridusteed ning jääma Eestisse. "Jääge Eestisse, see kindlustab eestikeelse kõrgkooliruumi püsimise," ütles ta. "Välismaa ülikoolides jõuate end täiendada ka hiljem."
Tänavused kirjanditeemad on järgmised:
1. Uue sajandi väljakutsed.
2. Valgus ja varjud inimhinges.
3. „Inimese elu on lõpetamata jääv kool." (Gottfried Keller)
4. Nüüdisaja kirjandus - looming või äri.
5. Loodus ei andesta vigu.
6. Ajakirjandus - vabadus ja vastutus.
7. Mille poole püüdlevad tänapäeva noored?
8. Kunst meenutab meile igavesi väärtusi.
9. „Sündmused muudavad inimest." (Alexandre Dumas)
10. Pikk tee endani.
Kui koju tuled, siis arutleme nendel kirjanditeemadel pikemalt. Mulle meelddivad teemad 2, 4, 5, 6 ja 9. Päris head on. Ilusat reisi Alpidesse ja Müncheni olümpiakülla. Tean, et seal on hea, kus meid ei ole. Ära jäta võimausi kasutamata, sest pärast võib olla liiga hilja.
Tiia
24. aprill 2009
Poodlemisest reedeõhtul
Kutsusin Rene majja ja peale tööd käisime poes shoppamas. Täiega ära väsitas, lontisime Kristiine kaubanduskeskuses ja otsiisn mõnusaid kevadisi kingi aga ei taha pidukingi tahan tolmu ja porikingi, selliseid musti ja mugavaid. Valik on kas tikkkontsad või sussid. Kumbki ei sobinud, mis vähegi kaugelt kannatas vaadata, see hinnavaatlusel õhku ahmima pani. No ei jaksa üle 1200-seid pappusid tänavale trööbata lasta.
Pärast läkisme veel Prismasse, sõime shokolaadi-karamelli vahvlijäätist ja jõime apelsinsi Jaffat. Siis sõitsime trolliga edasi Kaubamajja, kappasime sporditarvete osakonnas ja kui täpsustada, siis spordimaailmas. Rene sai uue jalgpalli ja pallipumba, Imrele tõime võtmehoidja-kindakäpakese. Rene veel teatas peale trolliga loksumist, et küll on hea ikka koos Arkoga, sõidutab autoga kohale, mugavus ja alati õigel ajal, porisemata. Mina ei saa jätta märkimata, et tavaliselt toimuvad sõidud siis, kui nemad midagi uut selga, jalga, kaela või kätte tahavad. Näed nüüd isegi poisid igatsevad sind. Minust rääkimata. Küll see ootaja aeg on pikk aga tean, et nädala pärast oled sa juba tagasi, muljetest pungil ja läpakas pildipank vaatamiseks kaasas.
Koju jõudes olin nii väsinud ja süüa pole veel teinud. Imre on väljas ja Rene krutib kuuskant võtmega rullika rattaid kinni. Ju talgi välja minek. Ise vaatan telekat ja tukun. Projekti rahastajaga kohtumine läks põnevalt ja küsisime, vastasime ja võtsime soovitusi arvesse.
Ootan. Kallid.
Päikeseline reede, enne kirjandi kirjutamist
Eile siis ei teinudki midagi eriti silmapaistvat, nikerdasin jälle pikemalt arvutis ja parandasin oma enese lollusi. Teisi juu süüdistada ei saa, kui eelmisel aastal läks invaspordi majandusaasta aruandes bilanss kokku ja sel aastal avastasin mingi viiesaja ja kopikatega näpuka rahavoogude aruandes. Tahtsin siis olla aus selle arvutusvea suhtes ja otsisin tallinna koja eelmiste aastate majandusaasta aruannetest kuidas seda parandust sisse viia. Omast arust parandasin koja aruannet paar aastat tagsi, võtsin ja kaevasin oma tööarvuti arhiivides aga õnneks oma käe järgi ära pandud faile on ka kerge otsida. Kuigi jahh 2005. aasta asemel oli see uus esitusviis hoopis mitu aastat varem - 2002. Igatahes bilanss sai parandatud ja sellegi aasta oma TEHTUD!
Aeg lendab - ja kuidas veel. Arvutasin üks päev seda aega Tallinna kojas ja poole aasta pärast on 10 tööaastat täis. Hea, et inimesi maha ei kanta ja tegelikkuses on see positiivne ja töine arenguetapp. Saanud olen palju juriidilisi ja majanduslikke ja sotsiaalseid teadmisi, seljataga on 2 aastat kutseõpet sotsiaalhoolduses, seejärel kohe ühe auruga edasi 3,5 aastat sotsiaaltööd, kuid ikka leian, et see rakenduslik kõrgharidus pole veel tipp. Tahaks veel midagi. Õppida, õppida, õppida. Uurin ja proovin. Töökaaslased on ka need olnud, kes on mõned läinud aga enamus on jäänud, juba üle 5 aasta on koos töötatud mitmete inimestega ja ka teiste organisatsioonide inimesed on jäänud kauaks püsima.
Koos ahastame kui teeme häid projekte, kuid rahata jääme, siis saame lepingud, jagame raha oma ja ühingute vahel välja, siis jälle tulevad kärped. Õnneks on meil tööd. Eile õhtul arutasime Auliga, et jama kui kärpida tuleb peamist ja ainukest sissetulekut, eelinfo põhjal ~ 35%. Leemets oli Aulilt küsinud, et mis on plaan B? Mina lootusetult positiivne inimene muigasin ja kommenteerisin, et B on p.... Eks hakkame siis, kui ametlik info meieni jõuab, tegevusi veelgi kokku tõmbama.
Rasked ajad... Kui on säästusid on kergem, kui pole ja on laenud, siis tuleb vist veelgi säästlikumalt elada, hoides kokku kõhukõrvalt, hobidelt ja kultuurilt. Isegi eilsetest uudistest käis läbi, et second hand kaplustes on kaubal hea minek.
Nüüd siis jälle kirjutan sulle päevakajalistel teemadel. Eile veel sain minagi targemaks selles, et kui oled riigieksamid valinud, siis need tuleb ka ära teha. Loobuda ei saa - valik on sinu nagu räägivad teadjamad, vist reklaamides enne valimisi. Täna lisaks.
Eile helistasin su emale, kuulsin, et Karola hakkas kõndima, 1 aasta ja 2 kuuselt, märtsikellukesed on ära õitsenud ja Triin kirjutab laupäeval lõpukirjandid. Eks hoiame talle põialt ja ka sinagu võid antud teemadel peaproovi teha. Eks hiljem saadan sulle kirjanditeemad ka sinna Saksamaale. Ema küsis, et kuidas meil läheb. Vastasin, et hästi, poisid käivad koolis, mina käin töö ja poe ja kodu vahet. Töö juures on nii palju nokitsemist, et nähtamatult venivad tööpäevad pikemaks, siis jooksen veel õhtuülikoolides, programmi seminaridel, kinno. Õhtul loen raamatutki veel ja suhtlen lastega teemal a la kes sõi minu kommid ära? Kuhu kadusid Tõmmu kompvekid. Rene siis kostis vastu, et ega tema üksi, ta jagas ikka vennalikult Imrega. Loll on see, kes vabandust ei leia. Mulle ei jäänud isegi pabereid mitte, ka need olid seekord korralikult hävitatud. Eile siis tõin sefiiri, maitses hästi nagu makaronidki singi ja paprikaga. Hommikul lähen kööki ja vaatan, et pannil mõned suutäied makarone + supilusikas ja kahvel. eine kahele... Juu käid öösel veel isaks ampsamas.
Tsauki ja ootan ikka endiselt muljeid. Sinu häält kuulsin telefonis, kuigi see Tele2 ei lase juu rääkida, kaks katkestatud telefonikõnet sundisid loobuma. Hea, et smsid olemas on. Kalli-kalli
23. aprill 2009
Kirjakatkeid Saksamaale
Tsauki ja kallid sulle. Kirjuta kui aega saad. Meil päike, õhk on meeldivalt kevadine, karge ja külm. Ma rögisen ikka aga muidu on täiega OK. Imre loeb päevi millal sina tagasi tuled, eile võttis ja viskas nalja, et kui Arko autovõtmed andis, siis võiks juu autoga poes käia. Ihhhiii. Ta ainult mõtles nii ja poes hädaldas, et ei kartulit me ei osta, porgandit ostame sigadele 2 tükki, sest muidu on raske tassida... Ja nii edasi. Vett ja mahlajooki ostsin ka ja siis tema suure pojana tassis nii, et käed venisisd maani ja siis kõrvalmaja ees läksid kotil sangad katki. Siis hädaldasin mina, et minu veinipudel läheb katki. Kes mille pärast muretseb.
Eile olin nii väsinud peale seda sotside programmi seminari ja seda spordiameti ruineerivat vestlust. Aga meel on hea, et meid rahule jääti ja me mitte kui midagi tagasi ei pidanud maksma. Jeeeeee...
Kirjanditeemad tulevad kõigile samad
Tänavuste riigieksamite suurim muudatus on nii eesti kui vene keelt kõnelevatele õpilastele ühiste kirjanditeemade andmine, kuid enam ei anta välja ka kirjalikku eksamitunnistust. «Eelmine aasta oli eesti ja vene noortel ühiseid kirjanditeemasid neli, sel aastal on ühised kõik kümme,» ütles riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse direktor Robert Lippin.
Keskuse eesti keele peaspetsialisti Märt Hennoste sõnul näitas mullune kogemus, et suurem osa kirjandikirjutajaist valis teema ühiste valikute alt. «Ja ka hinded olid neil paar protsenti kõrgemad,» lisas ta.
Tema sõnul osutatakse kõigi sel laupäeval teatavaks tehtavate kirjanditeemade puhul pigem ülesannetele ja kirjandi pealkiri peaks jääma siiski kirjutaja loomingu osaks. Hennoste väitel on ülesannetele osutamine oluline selleks, et kirjutaja teemast päris mööda ei läheks. «Antakse ainult probleemi püsitus, mille üle inimene peab suutma arutleda,» lausus Hennoste. «Eesti ja vene keele ülesanded on samas veidi erinevad, sest nende keelte õppeprogrammid ei kattu.» Hennoste sõnul eeldab korraliku kirjandi valmimine kirjutaja suuri teadmisi. «Ehk head lugemust nii kirjanduse kui ajakirjanduse valdkonnas,» märkis ta. «Ja tsitaatidega ei maksaks liiale minna, sest domineerima peaks siiski kirjutaja enda mõte. Liiga palju tsitaate tuleb tööle kahjuks.»
Eksamikeskuse juhi Robert Lippini sõnul on teine suurim muudatus see, et enam ei anta välja eksamitunnistust. «Sisuliselt tekib e-tunnistus, mille iga õpilane saab endale ise internetist alla laadida ja vajadusel meiliga edasi saata,» ütles ta. «Nii kaob inimestel vajadus omada konkreetset paberit.»
Eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse eksamikorralduse osakonna juhataja Andres Ääremaa sõnul peaksid õpilased arvestama, et eesti keele kui võõrkeele riigieksami tegijatele on suulise osa salvestamine kohustuslik, ülejäänud keeleeksamite puhul on see vabatahtlik. Senine praktika näitab, et seda võimalust kasutab kuni kümme protsenti eksaminandidest. «Kuid kooli poolelt peab selline võimalus olema tagatud.»
Nõuda võib töö koopiat
Ääremaa ütles, et õpilased peavad sooritama kõik valitud riigieksamid. Kord juba valitud eksamist loobuda ei saa. «Kui inimesel on mõjuv põhjus, näiteks haigestumine, siis on tal õigus pääseda lisaeksamile.»
Ääremaa sõnul tingis sellise nõude asjaolu, et varem registreerisid paljud end mitmele eksamile ja alles eksamipäeval otsustasid, kas kohale minna.
Omamoodi muutus on seegi, et hinnatud eksamitöödega saab tutvuda juba alates juunist. Nii on kergem otsustada, kas maksab oma eksamitöö hinnet vaidlustada või mitte. Samuti on uuendus, et kirjandi ja veel mitme arutleva eksamiosa puhul võib õpilane eksami sooritamise järel nõuda koolilt endale töö koopiat.
Riigieksamid populaarsuse järgi
Kokku registreerus 2009. aasta riigieksamitele 21 897 eksaminandi (2008. aastal 23 484), neist 18 808 on gümnaasiumiõpilased (2008 – 20 662), 1025 gümnaasiumi juba varem lõpetanud (2008 – 847) ja 2064 kutseõppeasutuste õpilased (2008 – 1975).
1. Eesti keel (kirjand) 25. apr 10 473
2. Inglise keel 2. mai (kirjalik), 4.–8. mai (suuline) 9205
3. Geograafia 2. juuni 6384
4. Ühiskonnaõpetus 11. mai 6301
5. Matemaatika 15. mai 5147
6. Eesti keel võõrkeelena 16. apr (kirjalik),
16.–17. apr ja 20.–22. aprill (suuline) 4102
7. Bioloogia 25. mai 3185
8. Vene keel (kirjand) 25. aprill 2897
9. Ajalugu 29. mai 2047
10. Keemia 6. juuni 1892
11. Füüsika 10. juuni 750
12. Saksa keel 19. mai (kirjalik), 20.–21. mai (suuline) 454
13. Vene keel võõrkeelena 19. mai (kirjalik), 20.–21. mai (suuline) 416
14. Prantsuse keel 19. mai (kirjalik), 20.–21. mai (suuline) 58
Tsauks muska
kallid
SALADUS
Eile oli meie majas Endla 59 Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses filmi õhtu. MTÜ Lektoorium näitas filmi Saladus (2006). Piletiraha oli sümboolne 10 krooni, sest tegemist omaalgatusliku üritusega ja filmi näitamise eest pidime ka raha maksma. Aga asi oli seda äärt ja kellel vimalik soovitan tulla järgmistele kinoõhtutele. Lisainfo leiad üritustest meie kodulehelt
www.tallinnakoda.ee > uudiste alt.
Kel võimalik ja õnnestub raamatut lugeda siis soovitan. Ka film on väärt vaatamist ka mitmeid kordi. Peale filmi vaatamist, jätkus meil kohvilauas arutelu. Huvitav oli ja veel tänagi on peas kerimas mõtted eilsest filmist. Elu on muutuse seadus.
THE SECRET *** Saladus (2006)
Tegu on 2006.a. valminud 90-minutilise dokumentaalfilmiga, mis paljastab universumi SUURE SALADUSE, mida on edasi antud läbi aegade, et see jõuaks lõpuks nii sinu kui ka kogu inimkonnani.
22. aprill 2009
Lapsevanema rõõmud
muredest seekord ei räägiks... Minu väänik ja präänik on Rene Tiik. Arte mester ja linnas siis põhikooi arvestuses 3. koht.
tore kui mõnikord on ka imelisi kevadhetki ja saab tunda rõõmu poja saavutuste üle:
Tallinna koolinoorte sulgpalli MV, 13. ja 14. aprillil toimusid Tallinna koolinoorte sulgpalli MV, kus artelased esinesid väärikalt. Anette Martin (7b) saavutas tüdrukute põhikooli arvestuses A grupis hinnatava I koha ja Rene Tiik (7a) saavutas B grupis III koha. Soovime edaspidiseks jaksu ja kiiret sulge!
Arte Sulgpall 7. ja 9. aprillil kogunesid Arte võimlas parimad sulgpallurid. Ligi 40 sulgpallihuvilist panid oskused proovile ja selgusid Arte parimad. Võistlustel toimus mõõduvõtt ka segapaarismängus juhtkond vs Arte õpilased ehk Lilli Kivisäk/Andrei Darski Anette Martini/Rene Tiigi vastu.
Noormehed: 1. Rene Tiik 7a 2. Kim Õun 11a 3. Rait Raidma 11a
Aeg on ainuke ressurss, mis inimesel on
Rein Raud: Aeg on ainuke ressurss, mis inimesel on. Me ei tea, kui palju meil seda on, aga meil on eluiga – nii palju on meil aega. On üks väga nõme ingliskeelne kõnekäänd: aeg on raha. Äärmisel juhul võib olla vastupidi: raha võib olla aja mõõtühik. Rahaga võib mõõta seda aega, mida ma annan ära oma olemasolevast ressursist ja teen midagi, mida ma ei taha teha, näiteks tööd, ja selle eest saadud rahaga kompenseeritakse mulle minu käest ära võetud aeg. Selle rahaga ma saan teise osa oma ajast tinglikult kahekordistada.
See oleks mõistlik kokkulepe, aga siin tekivad probleemid. Esiteks, ma ei tööta ainult kaheksa tundi, vaid tunduvalt rohkem. Minu meelest on meie ajastu suurimaid probleeme see, et me anname vabatahtlikult ära järjest rohkem aega, selleks et järjest vähem aega oleks meie oma, selline, nagu me tahame.
Teine probleem on efektiivsus. Kõike tuleb teha võimalikult kiiresti. Kuna see aeg, mida ma ära annan, ei ole ikka piisav, siis tööandjad soovivad, et me teeksime selle aja jooksul võimalikult palju. Me töötame minimaalpiisavuse põhimõttel.
Kolm tarka: inimene vajab töö ja tarbimise asemele uut ajatäidet
Kogu maailm kogeb suurt majanduskriisi ja suuresti ka väärtuskriisi. Sellest, mis on valesti ja kuhu me peaksime edasi liikuma, rääkisid kirjanik Jaan Kaplinski, TLÜ professor Mihhail Lotman ja TLÜ rektor Rein Raud.
Jaan Kaplinski: Probleemide üks tuum on selles, kuidas leida pidurid meie käitumisele, mis on muutunud meid ennast ja keskkonda hävitavaks.
Räägime näiteks suhkrust. Evolutsiooni käigus on meisse kinnistunud himu magusa järele. Suhkrud on olulised energiaandjad olukorras, kus energiat puudu jääb. Igasugune energiaallikas võib olla omamoodi maiustus. Oma esivanematelt ja eellastelt oleme saanud teatud soodumused, himud ja vajadused.
Aga me oleme saanud kaasa ka kahe kõrva vahel asuva tõhusa arvuti, tänu millele oleme hakanud hoopis hõlpsamini kätte saama, mida tahame. Tuhat aastat või veidi vähem tagasi õpiti Indias tegema suhkrut. Oli aeg, kus suhkrut peaaegu kaaluti kullaga, see oli nii väärtuslik. 19. sajandil sai suhkur aga odavaks. Tänapäeval on suhkrut nii palju, et see on muutunud probleemiks meie tervisele.
Ma arvan, et see on ka praeguse olukorra võrdpilt. Me oleme õppinud oma vajadusi nii tõhusalt rahuldama, et see on muutunud probleemiks. Meil oleks vaja pidureid. Suur osa meie tsivilisatsioonist toimib kui tohutu masinavärk, mis rahuldab meie vajadusi, himusid, soove ja tahtmisi. Veel enam, see masinavärk suudab neid ka stimuleerida. Ja küsimus on selles, kuidas leida sellisele käitumisele pidurid.
Mihhail Lotman: Ületarbimine, ahnus ja ressursside raiskamine on kriisi mõistmiseks väga olulised, aga ma oleks šarlatan, kui ma ütleks, millised on kriisi täpsed põhjused, millised on tagajärjed ja millised on retseptid kriisist väljumiseks. Kui me ei tea, mis toimub (ja enamasti me ei tea), on meie orientiirid eetilised.
Ma ei tea, mida tuleb teha, aga ma tean, et on asju, mida ma iialgi ei tee. Need asjad ei ole üksnes seotud poliitilise või ühiskondliku käitumisega. Ka teaduses toimub sama. Tihti võivad teod, mis tunduvad teaduslikult edumeelsed, kuid eetiliselt kaheldavad, tuua ka teaduse või majanduse jaoks väga halbu tagajärgi.
Hullulehmatõbi tekkis sellest, et loomadele anti efektiivset sööta, mille komponendiks oli veiseluudest pulber. Juba haiguse esimesed uuringud näitasid, et see ei ole uus tõbi. Juba 20. sajandi alguses avastati ja diagnoositi säärane tõbi Paapua Uus-Guineas kui kannibalide haigus.
Inimestel on kusagilt saadud eetiline keeld, et inimene ei söö inimest. Inimene tegi aga lehmast kannibali. Meil ei olnud mingisugust majanduslikku põhjust, miks mitte sööta lehmadele veiseluudest tehtud pulbrit, aga see on see, mida ma nimetan ontoloogiliseks patuks.
See on ka praeguse üleilmse kriisi puhul väga oluline. Kuidas siin käituda? Sellistes olukordades on eriti oluline järgida moraalseid ja oma olemuselt üsna konservatiivseid norme.
Kes on vaadanud mõnda 70ndatel tehtud actionfilmi, see teab, kui aeglaselt need venivad. Praegu tehtud actionfilm on minu jaoks juba liiga kiire, ma ei jõua seda jälgida. Neile noortele, kes kasvavad üles sellise visuaalse tempoga keskkonnas, tunduvad suureks saades ka praegused filmid liiga aeglased. Sellel kiiruse kasvul ei ole piirväärtust, kui inimese organism suudab sellele adapteeruda.
See tähendab, et minimaalpiisavuse juures jõuab kätte punkt, kus enam efektiivsemaks minna ei saa, kuid samal ajal on kulutatud ära kogu aeg, mis meil on, ja pole enam midagi, millesse me tahaks oma äraantud aega üle kanda. See aeg pole veel käes, aga aeg-ajalt on selle märke tunda.
Minu arvates oli kriis siis, kui kiirus kasvas. Praegu, kui kiirus enam ei kasva, on selles võib-olla ka midagi positiivset.
Rein Raud: Olen nõus, et kriisist pole võimalik vanade vahenditega, seniste programmidega välja tulla.
Töötuse seletus on, et tekib olukord, kui inimeste aega enam ei vajata. Tehku nad sellega, mida tahavad. See meenutab olukorda, mis oli Soomes, kui endine idaekspordile suunatud tööstus kokku kukkus. Soome tegi suured investeeringud, et inimestel oleks midagi oma ajaga teha – end täiendada, õppida midagi uut. Rahvaülikoolid töötasid ja sugugi mitte kõik, mida seal õpetati, polnud selleks, et õppida uut ametit. Neile peeti loenguid, et inimesed kasutaksid aega pigem selleks, et ennast ehitada, ja mitte selleks, et ennast lammutada, sest kui inimeste kätte jäävat aega kasutatakse destruktiivselt, siis on küll pahasti.
Jaan Kaplinski: Minu jaoks pole praegu ainult majanduskriis, vaid terve meie tsivilisatsiooni kriis. Ma rääkisin enne hüperstiimulitest. Meie tegelikud põhivajadused on ammu täidetud.
Tsivilisatsioon on pingutanud, et luua uusi vajadusi, et inimest rakendada ja leida tema ajale rakendust. Aga see rakendus on olnud väga ühekülgne – töö ja tarbimine. Sellele järgneb inimlik kriis. Me peame leidma inimese elule mingi muu sisu kui tootmine ja tarbimine.
Vestlusring toimus Sotsiaaldemokraatia Õhtuülikooli loengu raames Tallinna Ülikoolis 20. aprillil.
19. aprill 2009
Minu Eesti mõttetalgud
Ma tõenäoliselt osalen. Võtan siis selle asja seekord 1.mail ette ja teeme ära, üheskoos. Meie koja nimetus on TEEME KOOS!
Võta kaasa piknikukorv, paar head mõtet ja tule 1. mail koos sõpradega mõttetalgutele! Mõnusasti koos mõeldes leiame ideid, kuidas teha elu paremaks nii oma lähikonnas kui kogu Eestimaal. Koos mõtleme välja ka, kuidas neid ideid teostada.
Teeme koos Eesti paremaks!
Täpsem info: Mõttekoda - Teeme koos
Vabu kohti 27
Teemad: Loovus, avatus ja uuendusmeelsus. Usk endasse, usaldus ja positiivsus. Stressiga toimetulek. Kohalik teema.
Aadress: Harju maakond; Tallinn; Endla 59
18. aprill 2009
Nuputajad
Siis algaski küsimuste rada, et kuidas saab, kellele antakse, palju maksab ja kas ikka jätkub, kas see on metallist ja ega ta allergiat ei põhjusta???Kas see on veekindel? Teadagi juhtub kukkumisi ja traumasid just vannis, dussi all või wc-s.
Teadagi, et küsija suu pihta ei lööda ja pole juu olemas rumalaid küsimusi, kui inimest asi huvitab. Kohale oli kella 16ks tulnud meie Endla 59 majja inimesi paarikümne ringis. Peale ettekandeid said kohalviibijad küsimusi esitada. Probleemiks oli lauatelefoni kasutamise võimalus ja oma kõikide vajalike võtmete andmine Tallinna Hoolekande Keskusesse, mis tagaks häire korral sisenemise võimaluse abivajaja korterisse.
Kuna häirenupu teenus on üks Tallinna linna poolt finantseeritav teenus, mis on mõeldud eelkõige üksielavatele (voodihaigetele) koduhooldusklientidele, siis kavatses linn teenust laiendada ka puuetega inimestele.
HÄIRENUPUTEENUS
Sotsiaalvalve teenus üksi elavatele Tallinna linnaosade sotsiaalhoolekande osakondade poolt välja valitud koduhoolduse klientidele. 2009.aastast laieneb teenus ka puuetega inimestele.
Teenuse kasutamise eelduseks on lauatelefoni olemasolu kliendi kodus ja juurdepääsu tagamine kliendi eluruumi. Häirenupuga abi kutsumine maksab kliendile operaatori paketipõhise hinna ja seadme korrashoiuks tehtavate testkõnede kulu. Seadmete paigalduse ja hoolduse eest tasub Tallinna linn.
Võimaldab kutsuda abi eelkõige situatsioonides, kus klient ei ole võimeline liikuma ja iseseisvalt abistajatele ust avama, näiteks: arstiabi ootamatu vajadus, millele lisandub võimetus liikuda; nn sikuabi ootamatu vajadus (kukkumine, ajutine liikumisvõimetus, siseruumidesse lõksujäämine jmt); päästeteenust vajavad situatsioonid (tulekahju, plahvatus jmt).
Taotlemiseks pöörduda elukohajärgsesse sotsiaalhoolekande osakonda.
Lumine laupäev
Täna ärkasin vara...
Täpsemalt kell 4.40. Eile ilmateadet kuulates oli uudistes, et lumi tuleb, tuligi, kuigi nüüd on ta juba ära sulanud. Vaid köögiakna all on veel märgata.
Siis veel lund maas ei olnud aga tänavad olid pimedad. Uskumatu mis ajal me ikka pealinnas elame. Tallinna Linnavalitsus reklaamib ennast kui Eesti riigi pealinna.
Ja mis turvalisusest siin rääkida, kui tänavad on kottpimedad ja tänavasilte ja majanumbreid peab taskulambiga otsima. Ega muidu ei usu, kui näinud pole. Hommikul on küll liklus Mustamäel hõre, kuid masendav on see pimendamine. Meil on Tammsaare teel korteriühistu, kus kõike tehakse nii nagu peab, st seadus ette näeb. Telliti siis majaotsa seinale lisa valgustus tänavavalgustuslambi näol, et maja nr ja naabrivalve silt näha oleks. Nüüd pimendamise ajal valitseb seal pool maja otsas pimedus. Õnneks on trepikodade uste ees lambid, mis võimaldavad võtit lukuauku ilma kobamata pista.
Nüüd siis varajase ärkamise põhjustest. Mõni meist võitis 2-nädalase preemiareisi Saksamaale. Elame Euroopa Liidus ja vähemalt reisimise suhtes on sellel tõelised plussid. Kui nüüd täpsem olla, siis tegu on itimeeste koolipraktikaga Münheni linnakeses. Sinna viib lennuk ja kui lennukogemust pole, siis ikka ajab see reisiärevus une pealt ja kui teine kõrval keerutab ja unetusega võitleb, siis ei saa isegi päris hästi magada. Arko lendas soojale ja vihmasele maale nagu teatas mulle tagasisaadetud SMS. Lisaks esmamuljetest, et kõrvad lukus ja vihmane...
Leppisime kokku, et vahetame muljeid blogides. See juu nüüdse aja populaaresim vaba ajakirjandus, millest saavad osa ka sõbrad ja tuttavad. Kaua sa ikka ühtedest ja samadest kirjadest copy-paste viitsid teha. Kindlast jäävad mingid asjad ka inimese enda teada ja neid päevikutesse ei postitata. Aga arvan, et paljudel on huvitav kuulata, kuidas meie lennujaamades käib korraga 3 ratastoolis inimese teenindamine ja loodan, et kõik sujub planeeritult. Vedisin siis Arko reisikoti bussi ja soovisin head reisi! Tühi on tuba, kui inimene on ära... Nüüd siis jääb ainult üle oodata, tagasitulekut, muljeid, msni, smsse, blogimist.
Ise kobisin tuppa sooja teki alla ja põõnasin kaua, häbenemata ja siis lugesin voodis raamatut ja ajasin ennast kohvi keetma alles peale 11. Omlett tuli singi ja sibulaga hea ja oma tehtud hiinakapsasalat majoneesiga maitses hästi.
14. aprill 2009
Siniste susside majad
Probleeme nende susside jalga panemisega, jalast võtmisega ja nende sussidega liigeldes on eeskätt vanemaealistel inimestel, puuetega inimestel ja ka lastel koos vanematega. Sussid on kohmakad ja ajast arust, nendesse takerduvad jalad. Pealegi kui palju keskkonnale kahju toodaad need kilest tooted. Kergem on muretseda üks korralik porivaip ja teha asutuse koristajale koristusgraafik. Aga kohati tundub, et koristajate elu on mugavam kui tavakodanike oma. Mugavus peaks olema mõlemapoolne.
Kahtlemata on vajalik sisejalanõude kandmine operatsioonisaalides ja nende järgsetes palatites, kuid mujal on targem õpetada inimesi jalgu pühkima. Jalad puhtaks.
Ülikooli kliinikumi fuajees sätib vanaproua end toolile istuma, võtab kodus kaasapandud kilesussid kotist välja ja paneb need kohusetundlikult saabaste peale. Ta ei märka, et on sel hetkel ainus siniste susside kasutaja. Tõsi on, et kuigi inimesed haiglaruumidesse sisenedes harjumuspäraselt ikka veel ukse lähedalt kilesusside korvi otsivad, on sussiajastu lõppemas. Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõe Tiina Freimanni sõnul on ajutiste haiglasusside kandmise kohustus kõigi kliinikute üldkasutatavates ruumides lõpetatud. «Seda muutust oleme ammu planeerinud ja uute ravimajade valmimise järel lõpuks otsustasime, et teeme seda nüüd,» rääkis Freimann.
Kilesussi surm
Uuringud on nimelt toonud meedikuteni uue tõdemuse: kilesussid on selle asemel, et keskkonda kaitsta, hoopis ise suured saasteallikad. Susse jalga pannes puutuvad inimese käed kokku välisjalanõude küljes oleva mustusega, mida ta siis pärast ringi liikudes ning uksi, toole ja laudu puudutades laiali kannab. Kuival ajal paisutab aga nende kandja iga astumisega õhku tolmu, ja mikroobidele meeldib väga end tolmuosakeste külge kleepida.
Elu on näidanud, et saastunud sussid lähevad puhastega sageli segi. Inimesed ei viitsi süveneda, milline korv on milliste susside jaoks, ning viskavad kasutatud jalakaitsed puhaste sekka. Sageli võtavadki jalga just kasutatud sussid. Ülemõde märkis, et aeg on ka selles mõttes muutunud, et kliinikumi majade korrastatud ümbrus tagab juba majale porivaba lähenemise. Libedaga kasutatakse liiva asemel ammu graniitkillustikku, mis pudeneb jalanõude küljest lahti juba porimatil.
Kui aga lumi jalgade külge jääb ning kui see esimeste sammudega majas ka loiguks sulab, siis ei juhtu selle loiguga midagi muud, kui et see kuivab ära. Majandusteenistusega on kokku lepitud kohatine varasemast tihedam koristusgraafik.
Asi, mida nüüd tuleb uuesti propageerima hakata, on jalgade matil pühkimine. Eile hommikul jälgis kliinikumi ülemõde Tiina Freimann koos majandusteenistuse direktori Gunnar Oologa pool tundi Puusepa 8 haiglahoone peaust. Sealt sisenes 120 inimest, kellest vaid 20 pühkis jalad puhtaks.
Pühi jalgu
«Kilesusside kasutamise harjumus on inimesed ilmselt jalgade pühklimise kombest võõrutanud,» ütleb Freimann. Päriselt ei ole kilesusside kasutamine kliinikumis siiski lõpetatud. On kohti, kus ilma sussideta ei saa.
Näiteks kui töömees tuleb opitoa valgusteil pirne vahetama. Ka intensiivravipalateis palutakse külastajail sussid peale tõmmata ning samuti spordimeditsiinikliiniku ambulatoorse taastusravi osakonna saali ja basseini riietusruumides soovitatakse seda teha. Gunnar Oolo ütles, et selle aasta ühe kuu kilesussivajadus on kliinikumis 2000 paari. Vana korra ajal oli see enam kui viis korda rohkem.
«Erilist säästu see kilesussidest loobumine kliinikumile majanduslikult ei anna, sest kilesussid on odavad,» nentis Oolo. «Küll aga hoiame kokku energiat, mis nende tootmise peale läheb, ja samuti säästame maailma natukenegi prügist.» Haiglatarvete ja meditsiinilise aparatuuri müügiga tegelev OneMed OÜ tegevdirektor Tõnu Loog ütles, et trend kilesusside vähema tellimise suunas on olemas. «Meil on tuhandeid tooteid, millega me kaupleme. Üks toode tuleb, teine läheb,» ütles ta, vihjates sellele, et kilesussitellimuste vähenemine suurt firmat nutma siiski ei pane.
11. aprill 2009
Naerata!!!
Mõnikord ma lihtsalt sunin ennast naeratama ja kui ei tule seda õiget tuju, siis mõtlen vallatuid mõtteid. Aölati meenub mulle Lennart, kes pidi noore mehena esinema rahvusraamatukogus konverentsil. Enne seda tuli ta meie juurde Toompuiesteele ja kurtis oma muret, et hästi nagu ei oska ei suuda ja ei julge kahh. Tavaline eestlaslik hirm, et piinlik on ja mida teised mõtlevad ja äkki lähevad sõnad sassi ja äkki hääl väriseb...
Võttis siis Kerti riiulilt eneseabi käsiraamatu, mis iganes selle raamatu nimetus oli aga kaaned olid igatahes kollased ja mingi ameerika tõlgitud kirjatükk oli see. Andis Lennartile raamatu ja pealkirjaks oli avaliku esinemise käsiraamat. Ütles, et võta raamat oma kätte ja ava nüüd ja kohe raamt sellest kohast, mis sulle meeldib ja loe ja sa saad koheselt oma küsimiustele vastuse. Ja siis Lennart lugeski: ... kui kardate esineda suure publiku ees, siis leidke endale mõni inimene, kellele otsa vaatate, suunake pilk temale ja unustage teised kohalviibijad ja kõnelege ainult temale. Teine soovitus oli see, et kujutage ette esimestes ridades istuvaid prominente ja tähtsaid härrasid ja prouasid ning mõelge, et neil on keisri uued rõivad, st nähtamatud riided! Ja Lennart saigi kas just nendest soovituastest või millest iganes abi ja sõnavõtt oli suurepärane ja ta ise oli küll kõnepuldi tagant saabued ähmi täis, kuid asi läks korda.
Põhjamaa inimesed peaksid rohkem naeratama ja olema abivalmimad ja viisakamad. See toob inimeste võlud esile ja elu näib kaunimana kui porises ja sombuses tänavapildis. Nähes kurba või murelikku inimest - naerata!
9. aprill 2009
Lihavõttepühad
Kui laps olin, siis olid ajad kui saadeti sugulaste poolt postkaarte, ikka kanade ja munadega ja lillede ja jänkudega. Suurt rohkemat kui munade värvimine ma tollest ajast ei teadnud. Kui suureks inimeseks sain, siis lugesin ja uurisin...
Nii võin nüüd teistelegi rääkida miks pärast on palmipuude püha ja lihavõttepüha ja suur reede ja vaikne laupäev ja siis pühad munadega. Täpsustuseks siin lugejatele, et munade söömine tähendaski lihade võtmist peale pikka paastuaega, sest mune kogunes palju ja nüüdseks on sellest traditsioon. Mina eriline muunasööja ei ole aga valged muunad on karpidega koju toodud, värvime ikka vanamoeliselt sibulakoortega, sest need munad on kõige, kõige!!! kaunimad. Joonistasime ka varem ja lakkisime aga sibulakoored on nii naljakd. Lapsepõlves panime kaltsu ja niidiga koored munadele ümber, nüüd ajame majapidamispaberi ja niidiga ära. Ja pühade muru on tänu õe Tiiule juba kobe.
Peale pühi saab see merisigadele maiuseks. Nad juba nagistavad seal puuris ja ootavad. Eile leppisid Karamell ja Tupsu pirnisüdamikuga. Nad meil sellised vanakesed (8 ja 4,5 aastased), tervislikult toituvad merinotsud. Käineid silitamas ja patsutamas. Stressivabadus, kellel kass või koer või akvaariumikalad, meil on merisead. Hästi armasad ja pikaealised. Väiksem poeg läks kooli, siis tõi klassivennalt minni mamma, siis tõime talle elukaaslase ajutiselt külla, peale seda tulid kolm põrsakest, 2 müüsime maha, Karamell jäi. Siis jäi Minni mamma stressi ja peale mintmeid raviprotseduure loomakliinikus Villi, suri ära. Siis saime kaksikõe klassiõelt Tupsu. Toreda isase tõulooma, kuidjärglasi pole, ongi muretum, sest nad lepivad omavahel hästi ja on armsad loomakesed.
Lõpetuseks saan öelda, et tegelikkuses on tore, et on 3 vaba päeva, saab olla koos poiste ja mehega. Puhata ja mängida, jalutada õues ja mnna sportima.
Munad tulevad ka pühapäeval ja saab toksida ja koksida.
häid pühi!
7. aprill 2009
Rasked ajad
Appi, mis aeg see küll on. Kas inimesed siis üldse ei mõtle kui kergekäeliselt laenu võtavad? Või on tõesti see laenuandjate võtmesõna, et tule, tule, sinu raha ootab sind!
Ei öelda on raske esimesel korral, mina oskan seda, sest ei käenda, ei laena, kergekäeliselt, ei taha kasutada krediitkaarte. Elan normaalselt ja ei loo suuri ullikeste unistusi. Kuigi mõned plaanid ja unistused on olemas... Ja pensionisambaid mul ka pole, ei miskit muret nendega. Meil on võlanõustamine ja õigusteenused ja üliõpilased, kelle poole pöörduda Tallinna Linnavalitsuse teenindusbüroos.
Võlanõustamine
Isikud kes on sattumas või sattunud majanduslikesse raskustesse. Võlanõustamine koosneb neljast nõustamisalasest elemendist: finants-juriidilisest, psühhosotsiaalsest, elulis-praktilisest ja pedagoogilis-preventiivsest nõustamisest. Probleemid ja raskused, mille puhul on soovitav pöörduda võlanõustaja poole: üürivõlg, telefonivõlg, laen eraisikult või pangalt, liising, järelmaks, maksuvõlg, trahvid, viivised, elatisraha võlg, krediitkaardi võlg, eluasemelaen, õppelaen, käendus
1. aprill 2009
Vasakukäelisus = Tarkade Klubi
Olen märganud inimeste üllatust kui tööl vasaku käega kirjutan., kui ka klient satub samakäeline olema on nalja palju. Kas on see müüt või tegelikkus aga vasakukäelised on kindlalt veendunud, et me oleme targemad, ndekamad ja inteligentsemad. Usk endasse! Artikli lõpuski on leiud, et tänapäeval teenivad vasakukäelised rohkem. Ja arvutit on hea kasutada, sest parem käsi on hiirele, vasem pliiatsile.
Aga artikkel ise on lahe. Soovitan lugeda.
Kuid Prantsusmaa Montpellier' ülikooli evolutsiooniteadlaste väitel on vasakukäelistel siiski elus ka selge eelis, mis on taganud selle, et vasakukäeline vähemus püsib inimpopulatsioonis kindlalt, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi. Vasakukäeline on keskmiselt üks inimene kümnest. Maailmas pole leitud populatsiooni, kus vasakukäelisi oleks rohkem kui 30 protsenti. Spordis on vasaku käe eelis silmaga näha. Vasakukäelised on aladel, kus võitlus käib mees mehe vastu, eelisseisus. Näiteks tennisetippude seas on terve rida vasakukäelisi: John McEnroe, Martina Navratilova, Jimmy Connors, ka praegune maailma meeste tennise valitseja Rafael Nadal.
Ajakirja Tarkade Klubi aprillinumbris:
• Millised geenid juhivad evolutsiooni?
• Mobiilid muudavad inimese mõtlemist
• Päris-Robinsoni elu üksikul saarel
• Kuidas lennata keskkonnasäästlikult
• Antarktika salapärane mäestik
• Kuumad kired külma põhjapooluse vallutamise ümber
Olgu tegu tennisemängu või tänavakaklusega, 90 protsenti inimesi kasutab paremat kätt. Vasaku käe kasutamine on vastasele üllatus ning annab vasakukäelisele seega eelise. Kuivõrd vasakukäelistel on võitlustes strateegiline eelis, siis on nende esinemissagedus loodusliku valiku tagajärjel põlvkonniti suurenenud. Naised pole ajaloo jooksul enamasti elu ja surma peale võidelnud, seega pole naistel olnud sellest üllatuskäest kasu. Kuid vasakukäelised emad saavad oma eelise anda edasi pojale, sest tavaliselt kandub vasakukäelisus edasi emadelt poegadele. Lisaks on vasakukäelistel veel muid eeliseid: näiteks on neil suurema tõenäosusega kahe käe liigutused paremini koordinatsioonis. Samuti on andekad lapsed, kelle IQ ületab 131 punkti, suurema tõenäosusega vasakukäelised.
Tänapäeva Prantsusmaal teenivad vasakukäelised mehed oma paremakäelistest sookaaslastest keskmiselt rohkem, see seaduspära peab paika ka teistes Euroopa riikides. Majanduslik edu aga mõjutab järglaste arvu.
Kevadpuhkus Türgis 2
Tuba oli väga hea asukohaga, kõik mugavused ja ligipääsetavus ja kohandused ka Arko jaoks. Piisavalt ruumi rõdule pääsemiseks. Muideks kodus...
-
Tööraamatud ja tööstaaž. Sotsiaalkindlustusamet teatab, et pensionistaaž kujuneb sinu eluteel toimunud tegevustest, nagu õppimine, laste kas...
-
Sel nädalavahetusel käisimekoos Arko ja Ulrikaga Pärnus. Toimus Eesti Linatantsu festival, mis minu jaoks oli juba 8. korda. Algas tibutant...
-
15. päev - 6. 08.2013. Alustame sõitu kiirteel ja kiirus suureneb märgatavalt 50-80-130 km, sest teeremondi tõttu pole võimalik kiirteel pi...