14. aprill 2009

Siniste susside majad

Kas on ikka see mõislik või on see pigem koristajate mugavus.
Probleeme nende susside jalga panemisega, jalast võtmisega ja nende sussidega liigeldes on eeskätt vanemaealistel inimestel, puuetega inimestel ja ka lastel koos vanematega. Sussid on kohmakad ja ajast arust, nendesse takerduvad jalad. Pealegi kui palju keskkonnale kahju toodaad need kilest tooted. Kergem on muretseda üks korralik porivaip ja teha asutuse koristajale koristusgraafik. Aga kohati tundub, et koristajate elu on mugavam kui tavakodanike oma. Mugavus peaks olema mõlemapoolne.
Kahtlemata on vajalik sisejalanõude kandmine operatsioonisaalides ja nende järgsetes palatites, kuid mujal on targem õpetada inimesi jalgu pühkima. Jalad puhtaks.

Ülikooli kliinikumi fuajees sätib vanaproua end toolile istuma, võtab kodus kaasapandud kilesussid kotist välja ja paneb need kohusetundlikult saabaste peale. Ta ei märka, et on sel hetkel ainus siniste susside kasutaja. Tõsi on, et kuigi inimesed haiglaruumidesse sisenedes harjumuspäraselt ikka veel ukse lähedalt kilesusside korvi otsivad, on sussiajastu lõppemas. Tartu Ülikooli Kliinikumi ülemõe Tiina Freimanni sõnul on ajutiste haiglasusside kandmise kohustus kõigi kliinikute üldkasutatavates ruumides lõpetatud. «Seda muutust oleme ammu planeerinud ja uute ravimajade valmimise järel lõpuks otsustasime, et teeme seda nüüd,» rääkis Freimann.

Kilesussi surm

Uuringud on nimelt toonud meedikuteni uue tõdemuse: kilesussid on selle asemel, et keskkonda kaitsta, hoopis ise suured saasteallikad. Susse jalga pannes puutuvad inimese käed kokku välisjalanõude küljes oleva mustusega, mida ta siis pärast ringi liikudes ning uksi, toole ja laudu puudutades laiali kannab. Kuival ajal paisutab aga nende kandja iga astumisega õhku tolmu, ja mikroobidele meeldib väga end tolmuosakeste külge kleepida.

Elu on näidanud, et saastunud sussid lähevad puhastega sageli segi. Inimesed ei viitsi süveneda, milline korv on milliste susside jaoks, ning viskavad kasutatud jalakaitsed puhaste sekka. Sageli võtavadki jalga just kasutatud sussid. Ülemõde märkis, et aeg on ka selles mõttes muutunud, et kliinikumi majade korrastatud ümbrus tagab juba majale porivaba lähenemise. Libedaga kasutatakse liiva asemel ammu graniitkillustikku, mis pudeneb jalanõude küljest lahti juba porimatil.

Kui aga lumi jalgade külge jääb ning kui see esimeste sammudega majas ka loiguks sulab, siis ei juhtu selle loiguga midagi muud, kui et see kuivab ära. Majandusteenistusega on kokku lepitud kohatine varasemast tihedam koristusgraafik.

Asi, mida nüüd tuleb uuesti propageerima hakata, on jalgade matil pühkimine. Eile hommikul jälgis kliinikumi ülemõde Tiina Freimann koos majandusteenistuse direktori Gunnar Oologa pool tundi Puusepa 8 haiglahoone peaust. Sealt sisenes 120 inimest, kellest vaid 20 pühkis jalad puhtaks.

Pühi jalgu

«Kilesusside kasutamise harjumus on inimesed ilmselt jalgade pühklimise kombest võõrutanud,» ütleb Freimann. Päriselt ei ole kilesusside kasutamine kliinikumis siiski lõpetatud. On kohti, kus ilma sussideta ei saa.

Näiteks kui töömees tuleb opitoa valgusteil pirne vahetama. Ka intensiivravipalateis palutakse külastajail sussid peale tõmmata ning samuti spordimeditsiinikliiniku ambulatoorse taastusravi osakonna saali ja basseini riietusruumides soovitatakse seda teha. Gunnar Oolo ütles, et selle aasta ühe kuu kilesussivajadus on kliinikumis 2000 paari. Vana korra ajal oli see enam kui viis korda rohkem.

«Erilist säästu see kilesussidest loobumine kliinikumile majanduslikult ei anna, sest kilesussid on odavad,» nentis Oolo. «Küll aga hoiame kokku energiat, mis nende tootmise peale läheb, ja samuti säästame maailma natukenegi prügist.» Haiglatarvete ja meditsiinilise aparatuuri müügiga tegelev OneMed OÜ tegevdirektor Tõnu Loog ütles, et trend kilesusside vähema tellimise suunas on olemas. «Meil on tuhandeid tooteid, millega me kaupleme. Üks toode tuleb, teine läheb,» ütles ta, vihjates sellele, et kilesussitellimuste vähenemine suurt firmat nutma siiski ei pane.

Kommentaare ei ole: