22. aprill 2009

Aeg on ainuke ressurss, mis inimesel on

Käisin esmaspäeval sotsiaaldemokraatliku erakonna korraldatud õhtuülikoolis. Parimad pärlid on siin:

Rein Raud: Aeg on ainuke ressurss, mis inimesel on. Me ei tea, kui palju meil seda on, aga meil on eluiga – nii palju on meil aega. On üks väga nõme ingliskeelne kõnekäänd: aeg on raha. Äärmisel juhul võib olla vastupidi: raha võib olla aja mõõtühik. Rahaga võib mõõta seda aega, mida ma annan ära oma olemasolevast ressursist ja teen midagi, mida ma ei taha teha, näiteks tööd, ja selle eest saadud rahaga kompenseeritakse mulle minu käest ära võetud aeg. Selle rahaga ma saan teise osa oma ajast tinglikult kahekordistada.

See oleks mõistlik kokkulepe, aga siin tekivad probleemid. Esiteks, ma ei tööta ainult kaheksa tundi, vaid tunduvalt rohkem. Minu meelest on meie ajastu suurimaid probleeme see, et me anname vabatahtlikult ära järjest rohkem aega, selleks et järjest vähem aega oleks meie oma, selline, nagu me tahame.

Teine probleem on efektiivsus. Kõike tuleb teha võimalikult kiiresti. Kuna see aeg, mida ma ära annan, ei ole ikka piisav, siis tööandjad soovivad, et me teeksime selle aja jooksul võimalikult palju. Me töötame minimaalpiisavuse põhimõttel.

Kolm tarka: inimene vajab töö ja tarbimise asemele uut ajatäidet
Kogu maailm kogeb suurt majanduskriisi ja suuresti ka väärtuskriisi. Sellest, mis on valesti ja kuhu me peaksime edasi liikuma, rääkisid kirjanik Jaan Kaplinski, TLÜ professor Mihhail Lotman ja TLÜ rektor Rein Raud.

Jaan Kaplinski: Probleemide üks tuum on selles, kuidas leida pidurid meie käitumisele, mis on muutunud meid ennast ja keskkonda hävitavaks.

Räägime näiteks suhkrust. Evolutsiooni käigus on meisse kinnistunud himu magusa järele. Suhkrud on olulised energiaandjad olukorras, kus energiat puudu jääb. Igasugune energiaallikas võib olla omamoodi maiustus. Oma esivanematelt ja eellastelt oleme saanud teatud soodumused, himud ja vajadused.

Aga me oleme saanud kaasa ka kahe kõrva vahel asuva tõhusa arvuti, tänu millele oleme hakanud hoopis hõlpsamini kätte saama, mida tahame. Tuhat aastat või veidi vähem tagasi õpiti Indias tegema suhkrut. Oli aeg, kus suhkrut peaaegu kaaluti kullaga, see oli nii väärtuslik. 19. sajandil sai suhkur aga odavaks. Tänapäeval on suhkrut nii palju, et see on muutunud probleemiks meie tervisele.

Ma arvan, et see on ka praeguse olukorra võrdpilt. Me oleme õppinud oma vajadusi nii tõhusalt rahuldama, et see on muutunud probleemiks. Meil oleks vaja pidureid. Suur osa meie tsivilisatsioonist toimib kui tohutu masinavärk, mis rahuldab meie vajadusi, himusid, soove ja tahtmisi. Veel enam, see masinavärk suudab neid ka stimuleerida. Ja küsimus on selles, kuidas leida sellisele käitumisele pidurid.

Mihhail Lotman: Ületarbimine, ahnus ja ressursside raiskamine on kriisi mõistmiseks väga olulised, aga ma oleks šarlatan, kui ma ütleks, millised on kriisi täpsed põhjused, millised on tagajärjed ja millised on retseptid kriisist väljumiseks. Kui me ei tea, mis toimub (ja enamasti me ei tea), on meie orientiirid eetilised.

Ma ei tea, mida tuleb teha, aga ma tean, et on asju, mida ma iialgi ei tee. Need asjad ei ole üksnes seotud poliitilise või ühiskondliku käitumisega. Ka teaduses toimub sama. Tihti võivad teod, mis tunduvad teaduslikult edumeelsed, kuid eetiliselt kaheldavad, tuua ka teaduse või majanduse jaoks väga halbu tagajärgi.

Hullulehmatõbi tekkis sellest, et loomadele anti efektiivset sööta, mille komponendiks oli veiseluudest pulber. Juba haiguse esimesed uuringud näitasid, et see ei ole uus tõbi. Juba 20. sajandi alguses avastati ja diagnoositi säärane tõbi Paapua Uus-Guineas kui kannibalide haigus.

Inimestel on kusagilt saadud eetiline keeld, et inimene ei söö inimest. Inimene tegi aga lehmast kannibali. Meil ei olnud mingisugust majanduslikku põhjust, miks mitte sööta lehmadele veiseluudest tehtud pulbrit, aga see on see, mida ma nimetan ontoloogiliseks patuks.

See on ka praeguse üleilmse kriisi puhul väga oluline. Kuidas siin käituda? Sellistes olukordades on eriti oluline järgida moraalseid ja oma olemuselt üsna konservatiivseid norme.

Kes on vaadanud mõnda 70ndatel tehtud actionfilmi, see teab, kui aeglaselt need venivad. Praegu tehtud actionfilm on minu jaoks juba liiga kiire, ma ei jõua seda jälgida. Neile noortele, kes kasvavad üles sellise visuaalse tempoga keskkonnas, tunduvad suureks saades ka praegused filmid liiga aeglased. Sellel kiiruse kasvul ei ole piirväärtust, kui inimese organism suudab sellele adapteeruda.

See tähendab, et minimaalpiisavuse juures jõuab kätte punkt, kus enam efektiivsemaks minna ei saa, kuid samal ajal on kulutatud ära kogu aeg, mis meil on, ja pole enam midagi, millesse me tahaks oma äraantud aega üle kanda. See aeg pole veel käes, aga aeg-ajalt on selle märke tunda.

Minu arvates oli kriis siis, kui kiirus kasvas. Praegu, kui kiirus enam ei kasva, on selles võib-olla ka midagi positiivset.

Rein Raud: Olen nõus, et kriisist pole võimalik vanade vahenditega, seniste programmidega välja tulla.

Töötuse seletus on, et tekib olukord, kui inimeste aega enam ei vajata. Tehku nad sellega, mida tahavad. See meenutab olukorda, mis oli Soomes, kui endine idaekspordile suunatud tööstus kokku kukkus. Soome tegi suured investeeringud, et inimestel oleks midagi oma ajaga teha – end täiendada, õppida midagi uut. Rahvaülikoolid töötasid ja sugugi mitte kõik, mida seal õpetati, polnud selleks, et õppida uut ametit. Neile peeti loenguid, et inimesed kasutaksid aega pigem selleks, et ennast ehitada, ja mitte selleks, et ennast lammutada, sest kui inimeste kätte jäävat aega kasutatakse destruktiivselt, siis on küll pahasti.

Jaan Kaplinski: Minu jaoks pole praegu ainult majanduskriis, vaid terve meie tsivilisatsiooni kriis. Ma rääkisin enne hüperstiimulitest. Meie tegelikud põhivajadused on ammu täidetud.

Tsivilisatsioon on pingutanud, et luua uusi vajadusi, et inimest rakendada ja leida tema ajale rakendust. Aga see rakendus on olnud väga ühekülgne – töö ja tarbimine. Sellele järgneb inimlik kriis. Me peame leidma inimese elule mingi muu sisu kui tootmine ja tarbimine.

Vestlusring toimus Sotsiaaldemokraatia Õhtuülikooli loengu raames Tallinna Ülikoolis 20. aprillil.

Kommentaare ei ole: