28. aprill 2011

Põhuteatri testimine - tehtud!

Esmaspäeval käisime põhuteatrit testimas. Koos minuga olid kohapeal Arko Vool ja Jüri Järve Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingust. Varem oli projekteerija ka teatri ehituse projektiga kooskõlastamas käinud. Nüüd oli siis aeg küps ja meid paluti kohale tulla. Jüri ja Arko proovisid kaldteed, mis lava kõrvalt saali viis. Said küll alla ja üles. Pime oli seal põhuteatri saalis, lõhnas heina järele. Katusime seda musta seina, mis oli põhupakidest laotud ja siis mingi tsemendi-taolise massiga üle kaetud ja mustaks värvitud. Kangesti tuli tahtmine laulda laulu - must lagi on meie toal ja küsida kus on elevandid? Ikka heinalõhna pärast, mis mind tegelikkuses turtsuma ajas. Väga lahe idee see kultuuripealinn 2011 põhuteatri projekt NO99 teatrilt ja tänuväärt tegemine. Suurepärane vaade ja mälestused lapsepõlvest, kui seal oli 70-tel aastatel Tornide väljaku lõbustuspark. Piltidelt vasu naeratavate nägudelt paistab rahulolu ja rõõm tehtud tõsisest tööst. Ilma naljata - Jüri ja Arko on tõsised töömurdjad juba palju aastaid ja mina vabatahtlikuna abiks mõõtmas, pildistamas ja lükkamas, uksi avamas, kui vaja.
Testisime põhuteatrit liikumispuudega inimeste seisukohalt aga rääkisin ka nägemisüuudega inimeste seisukohalt. Lihtalt tunne oli nagu kobaks pimeduses. Seinad, lagi ja põrand kõik olid ühte moodi mustad. Kui uksest välja astusin, kust muidu tulevad tavalised teratrikülastajad, siis must ukseesine platvorm jätkus trepiga ja suhteliselt raske on aru saada millal trepp algab. Tegin ettepaneku see kollase või triibulise, teist värvi lindiga märgistada. Kurb oli kuulata, et muinsuskaitsega oli raskusi ajutise hoone püstitamisega aga samas olid vanad kulunud paekivist astmed nii kulunud ja lagunenud, et seal võib olla tõsine oht treppidest alla kukkuda või komistada. Trepp on pikk ja käsipuud seal pole. Näete kuu võimas on see põhupakkidest sein.

Välja lubati panna invaparkimiskohad ja inva-wc lisaks tavatualettidega. Suvekohvik pidi ka eraldi tulema, kuid sinna liikumispuudega inimesed ei pääse. Kui põhuteatri projekti kooskõlastati, siis kohviku teemat ei räägitud. Samal ajal tegi ka päästeamet tuletõrjesignalisatsiooni testismist ja me tundsime, et oleme ühel pulgal. Vajalikud ja tähtsad. Jüri kooskõlastas projekti ja olime rahul, sest liikumispuudega inimestele on tagatud sissepääs saali, parkimine üleval mäe otsas ja invawc kasutamise võimalus. Täna pani Auli ka piisavalt pika info liiduinfolisti. Rohkem pilte leiad siit.

Lisan selle Auli Lõokese teksti siia:
30.aprillil 2011 avab Teater NO99 Tallinnas Skoone bastionil Põhuteatri, kus liikumisvabadusega ei tohiks probleeme olla. NO99 Põhuteater on spetsiaalselt kultuuripealinna jaoks loodavatest sündmustest suurim. See on installatsioon, avalik ruum ning kultuuriürituste toimumispaik. Põhuteater rajatakse Tallinna kesklinnas asuvale Skoone bastionile, kus ta on avatud 2011. aasta maist kuni sama aasta oktoobrini. Pärast seda NO99 Põhuteater kaob.

Teatri projekt toodi Tallinna LIÜ ekspertidele kooskõlastamiseks ning aprillikuus käisid Tiia Tiik, Arko Vool ja Jüri Järve teatris liikumisvabadust testimas. Sellest saate aprillikuu ELILi Teatajast lugeda fotoreportaaži. allpool infot kava, soodustuste, parkimise jms kohta. Teatri kava on internetis http://pohuteater.no99.ee/#/programm/kalender

Pileteid on võimalik osta Piletimaailma müügipunktidest, netist www.piletimaailm.com või NO99 kassast: Sakala 3: E – R kl 12:00-18:00. Tel: 660 5051 või alates 07.05 NO99 Põhuteatri kassast Skoone bastionil. Piletihinnad leiad iga ürituse juurest

Soodustused kehtivad: ITIC / ISIC / õpetajad / õpilased / pensionärid
Liikumispuudega inimese saatjale kehtib 50% soodustus. Liikumispuudega inimestel on võimalik parkida ülemises parklas. Palume alati oma tulekust eraldi teavitada (piletid@no99.ee või helista 668 8792). Pileteid on võimalik broneerida. Broneeritud piletid tuleb välja osta 14 päeva jooksul broneerimisest. Broneerimiseks kirjuta: piletid@no99.ee või helista 668 8792.

Tänane uudis invaparkimiskaartide ärist

Meie peres on ka ratastoolis autojuht, kes seda puudega inimese parkimiskaarti kasutab ja täiesti õigustatult. Probleem selles, et tavaparkimiskohad on nii kitsad, et ratastool ei mahu auto kõrvale ja nii pole võimalik autosse sisse ja välja pääseda. See ongi tegelikkuses nende laiemate invaparkimiskohtade eesmärk, et liikumispuudega inimene saaks oma auto parkida võimalikult asutuse, kaupluse või muu hoone lähedale ja siis lihtsamini, kergema vaevaga majja tulla. Praegu on kenad ilmad ja siis ongi probleem, et invaparkimiskohti on linnas vähe, need on kasutuses või lihtsalt tavalised inimesed pargivad kuhu juhtub või sinna kus ruumi on. Invaparkimiskaardil on ratastoolikasutaja kujutis ja see peaks viitama otseselt ratastoolis liikuvale inimesele. Millegi pärast tahavad nii paljud inimesed, kes abivahendeid ei kasuta olla raske liikumispuudega inimese staatuses.

Miks ma ei imesta selle tänase uudise üle, mida kajastati tv-uudistes ja Postimehes
Tallinnas äritsetakse invaliidide parkimiskaartidega


Kirjutasin sellel teemal ka 5.aprillil oma blogis pealkirjaga Invaparkimisest Tallinnas.

Sellepärast vist, et ma tean kuidas neid parkimiskaarte Tallinnas välja antakse. Küsiks lihtsalt, et kus nüüd Transpordiameti töötajad on? Hoiatus, trahv, parkimiskaardi kehtetuks tunnistamine väärkasutamise tõttu. Seda poleks parkimiskontrolöridel keeruline teha. Saab küsida isikut ja puuet tõendavat dokumenti lisaks. 1.07.11 jõustuv liiklusseadus peaks seda võimaldama, kui kaart on ebaausalt saadud ja pole tegemist liikumis- või inägemispuudega inimesega. Erandiks on ainult trauma järgselt liikumisabivahendeid kasutavad isikud.

26. aprill 2011

Puuetega inimeste teabepäevast

Meil toimus 20. aprillil 2011 Tallinna Puuetega Inimeste Koja saalis puuetega inimeste teabepäev, mis toimus koostöös Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga. Sõna said Töötukassa esindajad, kes tutvustasid teenused ja toetused puuetega inimestele.


Kurtidele tegid sõ
navõtud kuuldavaks viipekeeletõlgid.
Kõlama jäi, et ku
i inimene on töö kaotanud, töötu või töötav puudega inimene, siis ikkagi tasuks võtta ühendust Töötukassaga. Tööotsimise korral võetakse arvele ka tähtajalise töölepingu lõppemise korral. Igatahes tasub minna ja ennast kirja panna ning abi küsida.Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuse töötaja Tiina Kalevik tutvustas keskuse tööd, rääkis kohandamisest ja
soovituste andmisest abivahendite vajaduse kohta. Klientidele on need teenused tasuta. Tullakse ka kodudesse olukorda hindama ja koostatakse klienditoimik.Tallinna linna teenused ja toetused puuetega inimestele tutvustas Malle Ojamaa Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist,
lisak
s tutvustasin mina Termaki ja Tulika takso invatakso teenust ja ratastoolibussi teenust töötavatele ratastoolikasutavatele puuetega inimestele. Toomas Urbanik, Ingrit Leppik ja Lenne Loide rääkisid isikliku abistaja ja tugiisiku teenusest. Probleemidena jäi kõlama, et rahastus on vähenenud ja teenusevajajaid on rohkem, kui linna eelarves ressursse. Esimene koht, kuhu pöörduda on elukohajärgne sotsiaalhoolekande osakond ja sotsiaaltöötajad. Neilt saab infot, nõustamist, abi ja toetust. Ka kogumikku "Meie lapsed" saab sealt endale küsida, kui peres puudega laps kasvamas.

Meie koja tegevjuht Tauno Asuja andis infot ürituste kohta ja lisas, et kõige värskemat infot puuetega inimeste kohta saab ka meie kodulehelt www.tallinnakoda.ee ja sotsiaalnõustamiseks pöördu minu poole e-maili teel tiia@tallinnakoda.ee .

Kohe kohe on ilmumas infoteatmik "
Abiks puudega inimesele 2011" interneti versioon nii eesti kui vene keeles. Kes tahab liituda meie infolistiga, siis saada julgelt e-mail liitumissooviga tauno@tallinnakoda.ee

Koolikatsetest

Kevadeti on ikka lapsevanemad valikute ees, sest lasteaed hakkab lõppema ja kõigi mõtted suunduvad kooli otsimise mõtetele. Ise läksin kodulähedasse Vabriku tänava põhikooli 1. klassi 1977. aastal. Meelde jäi ja meeldis ka, kuigi meie ei käinud lasteaias ja alguses see kooliminek hirmutas. Me kaksikõega harjusime ruttu, sest tekkisid sõbrad, käisime koorilaulus, kunsti- ja käsitöö ringis ja minu 1. klassijuhataja õpetaja Luts on mul siiani meelesa oma tahvlisiiliga, kuhu sai okkaid õigete matemaatiliste tehete korral panna. Kõik olid usinad ja mina küll ei mäleta, et meist keegi oleks öelnud, et ta ei viitsi. Meie tahtsime küll. Ju olid sel ajal teised kombed. Isegi ÜKT tundide ajal koristasime kooliaeda ja talvel uisutasime samas liuväljal. See armas Kalamaja kool on praegugi alles Salme kultuurimaja ees, muinsuskaitse all ja kenasti renoveeritud.

Oma laste kooliminekust mäletan seda, et see oli ammu, suuremal pojal 12 aastat tagasi ja nooremal pojal 9 aastat tagasi. Sel aastal siis põhikooli ja kutsekooli lõpetamised jaanipäeva eel. Kui minu vanem poeg 1999. aastal Lasnamäel, Kuristiku gümnaasiuumisse kooli läks, siis tema soov oli, et lasteaia sõbrad ka samasse klassi tuleksid. Lasteaia viimases rühmas käisid mõlemad pojad koos kasvatajatega kooliga tutvumas, käisime isegi avatud uste päevadel. Mulje oli hea. Peale tunde läksid koos vanasse lasteaeda pikapäeva rühma ja talle see meeldis.

2. poeg läks kooli Mustamäele Arte Gümnaasiumisse 2002. aasta sügisel, siis viisin ta kevadel kodukoha kooli katsetele. Seal ta joonistas ja luges ning pääses inglise keele süvaõppega kunstiklassi. Mõned lasteaia sõbrad tulid ka samasse kkooli. nii oli nendega koos hea pikapäeva rühmas olla, koos koju tulla ja mängida. Esimesed paar-kolm nädalat viisin ikka lapsi kooli ja õpetasin ettevaatlikult üle tee minema. Probleemid tekkisid nooremal toidu valmistamisega, sest muud ei aidanud söestunud toidu ja pottide vastu, kui muretseda koju mikrolaineahi ja selle kasutamine selgeks teha. Väiksem poeg ikka oskas tegutseda, sest kadusid kingapaelad, koolikott, riided, võtmeid, mobiile jne... Nüüd õnneks nad suuremad ja iseseisvamad. Nüüd ajan õppima ja koristama. Mina olen kodukoha kooli poolt. Lühem koolitee, vähem trügimist ühistranspordis, sest koolilapsel on lausa piin seal olla, kui teised hommikul tunglevad ja pressivad, külm on ka talvel bussi oodata, sest iintervallid graafikutes on harvad. Trennid ja ringid ja sõbrad aitavad ka koolilapse vaba aega sisustada seni, kuni vanemad koju saabuvad. Ei saa ütlemata jätta, et lapse mobiil on ikka parim "lapsehoidja", sest siis saab igal ajal omadele helistada. Kindlasti tuleb pöialt hoida, et lastele koolis meeldiks ja neil tervis hea oleks. Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled.

Testimine on laste joaks lõbus, kui neid sellega ära ei hirmutata. Pigem on lapsevanemad need, kes muretsevad ja last tegelikult toetama peaksid. Lapsed on lapsed ja nemad tahavad kooli minna ja olla tublid. Kiitkem siis neid, et nad nii suured juba on ja sügiseks kasvavad ja kooliküpseks saavad.

25. aprill 2011

Lõpukirjandi teemad 2011

Täna kirjutasid paljud lõpukirjandit, nii ka meie pere 2 noort inimest. Jõudu ja edu saab neile soovida. Delfist sellised teemad siis ja need on täiesti mõtlemist ja kirjutamist väärt.
Tänavused kirjanditeemad on järgmised:

1. Minu Eesti

2. Sotsiaalmeedia mõjust inimsuhetele

3. Ühiskonna arengu võti on haridus

4. Elu mõte on üksteisele tuge pakkuda. (Iiri vanasõna)

5. Igal ajal on oma nägu

6. „Kui palju on asju, mida ma ei vaja.“ (Sokrates)

7. „Ajaloost õpime seda, et inimene ei õpi ajaloost.“ (Georg Wilhelm Friedrich Hegel)

8. Kultuur meis ja meie ümber

9. Kuidas kirjandus on mõjutanud minu tõekspidamisi?

10. „Eesmärk on see, mis annab elule tähenduse.” (Theodore Parker)

Esimene teema oli nii kõlav ja jäi meelde ning FB-st selgus, et üks meie küpsuskirjandi kirjutaja Mai-Liis sellel teemal kirjutaski. Taavi teema on veel saladus.

24. aprill 2011

Puuetega inimeste spordipäev


Täna toimus meil Tallinna Puuetega Inimeste Kojas taas kord spordipäev, kokku lugedes selgus, et 9. korda. Ilm oli ilus, taevas pilvitu ja päike küttis õhu mõnusalt soojaks. Rahvastki oli üle 70 inimese kohal. Kes tahtis sai paljusid asju proovida ja minagi proovisin. Lasin vibu, sõitsin ja juhendasin kos Arkoga ratastoolivigursõitu, kabet ja koroonat mängisin ka. Kepikõnni, jooga ja lauatennise jätsin sel korral vahele. Aega lihtsalt polnud. Nii lahe oli näha kuidas inimesed kogusid jõudu ja siis tulid ja proovisid. Üks inimene istus ratastooli ja küsis, et kuidas see käima läheb (loe: sõitma hakkab), selle peale ma muigasin ja ütlesin, et tuleb käekesed tööle panna ja näitasin, kus on need hoorattad, mida tirida, et tool liikuma hakkaks. Usute või mitte aga võhmale võtab. Siit järeldus, et tugevad mehed need ratastoolis mehed ja naised ka. Aga tasub tulla ja järgi proovida. Kogemuse pärast. Aega mõõtsime ka.

4 tundi sporti värskes õhus möödus kiiresti ja kohvi kos piruka ja kohupimaga maitses hästi. Mõnus oli ka õuna ja progandit nagistada, sest see kõik oli laualt võtta ja meie vabatahtlike ja töötajate poolt valmis pandud. Iga lõpetaja sai pisikese meene ja meie pootl ka ühistervituse pildi näol. Valitud pilte näete siit.

Pronkspulmas käimisest

Käisime eelmisel kolmapäeval sõbranna Ulrika ja tema kauaaegse abikaasa Andrese 20. pulma-aastapäeva tähistamas. Kuna mõni meist on teeninud NL sõjaväes ja töötanud Moskva saatkonnas, siis ainuõige koht oli Troika. Valget viina voolas kõrgete ojadena, pelmeenid ja pliinid seente ja lihaga ja muu sakuska maitse hästi. Tooste ütlesin ka mina terve õhtu ja kibegi karjusime aga nad olid auväärses eas abielupaar ja suhteliselt tagasihoidlikumad, kui 20. aasta eest! Tantsutüdrukud käisid ka meid mitmeid kordi lõbustamas javenerahvalaule lauli ka üks vägagi mehine naishääl kitarri saatel. Laulis ikka nii mehe moodi, et alguses me ei saanud arugi kumb ta on naine või mees - lähimal vaatlemisel selgus, et ikka blond naisterahvas. Ukse peal võttis meid vastu vene karu ja üldse oli üks selline suurepärane pisikese seltskonnaga pidu, mida pole kohe kaua olnud. On, mida meenutada. Eriti peavalu, kui pole harjunud viina jooma. Kingitused pruutpaarile ja roosikimbu viisime ka. Tore, et ikka selised sõbrad on ja pronkspulmad maha pidada saime. Loodame, et varsti ka hõbe- ja kuldpulmigi peetakse. Troikasse tasub minna, sest teenindus on tasemel ja hea nostalgitseda. Laud tasub varem kinni panna, sest vabu kohti seal sel õhtul polnud.

Kuhu kutsuda Viru keskuses invataksot?

See informatsioon puudutab ka invatakso tellimist ja seepärast soovin seda jagada. Tulika dispetser pöördus minu poole murega, mis on seotud meie invatakso klientide teenindamisega Viru keskuse 0-korrusel. Nüüd peale õige kontaktide leidmist sain korrektse vastuse, mida soovin teiega jagada. Loodan, et sellest allpool olevast kirjavahetusest Viru keskusega on abi invataksoteenuse kasutajatele. 1 invaparkimiskoht on ka vana kaubamaja taksopeatuse ja marsruuttaksode vahel, khu on võimalik liikumispuudega inimesel parkida. Igatahes on vajalik omada invaparkimiskaarti. Viru Keskus koostöös parklat opereeriva AS´ga Ühisteenused sisse viinud alltoodud lahenduse invataksode teenindamiseks.

Invatakso parkimine puuetega inimeste teenindamiseks on Viru Keskuse parklas kuni 2h tasuta!

1) Kas invatakso osutajatel peaks olema lubatud sinna bussiterminali sisenemine klientide peale võtmiseks? Invataksoga Viru Keskuse "0" tasemele (bussiterminal ja kaubaterminal) ei ole lubatud sõita ja seda ei saa korraldada keerulise liikluskorralduse, võimalike riskide ning suure koormuse tõttu.
2) Kui sinna siseneda ei tohi, siis kus oleks see võimalik ja lubatud peatumiskoht, eeldusel, et liikumispuudega inimene pole suuteline toidukotiga liikuma? Puuetega inimese sõidukile või invataksole on Viru Keskuse parklas maha märgitud parkimiskohad 3. ja 4. korrustel sissepääsude vahetus läheduses. Parklas on sõiduki ümber jäetud piisav ruum, et mugavalt väljuda või siseneda. Parklast otse Toidumaailma ja ka Keskuse teistele korrustele on võimalik pääseda sissepääsu kõrval asuvate liftidega.
3) Kas piisab inimesele isikliku parkimiskaardi esitamisest peale taksosse sisenemist? Juhul kui sõiduki armatuurile on asetatud kehtiv invakaart, siis on parkimine invakohal korrektne. Invakohal parkimine ei ole tasuta, parkija peab arvestama parkla hinnakirja järgse tariifiga 1,8 Eurot tund, 0,9 Eurot pooltund.

Invataksol on võimalik klienti teenindades tasuta Viru keskuse parklat kasutada järgmistel tingimustel:
1. sissesõidul võetakse parkimiskaart;
2. väljasõidul esitatakse parkimiskaart koos kliendi (so. puudega inimese) isikliku parkimiskaardiga 3. korruse kioskis AS-i Ühisteenused teenindajale;
3. teenindaja tühistab kuni 2h parkimisaega ning tagastatud piletiga on võimalik parklast väljuda.
4) Mida saaksime meie ette võtta puuetega inimeste informeerimiseks sellistes olukordades?
Puuetega Inimeste Koda saab inimesi informeerida, et Viru Keskuse parklas saab eeltoodud korras Invatakso kliente teenindada, näiteks kodulehel www.liikumisvabadus.invainfo.ee või siis invatakso teenuse osutajaid.

22. aprill 2011

Suurel reedel jalutamas

Alles see oli, kui õue pääsemiseks tuli tarvitada labidat ja kaevata õhtul ja kaevata hommikul, et Arko autoni pääseks. Nüüd särab päike, sooja +10 C ja muru tärkab. Ilm on ka heitlik nagu kevadele kohane. hommikul päike, siis vihmapilvi ja siis pärastlõunal särab jälle päikene. Tegelesin siin Eesti Invaspordi Liidu aastakoosoleku protokolli koostamisega. Preemiaks läksime õue ja poodi kala ostma. Lõhe tuleb iga korraga ikka paremini välja, kuigi teen ühtemoodi ja otsa saab ka alati.
Tali oli meil Mustamäel 2010/2011 selline:
Nüüd on Tallinnas kevad ja rohi rohetab ja meri on sinisinine ja päikesepaiste paneb minul küll silmadest pisarad jooksma ning tuul juuksed sassi. Linnud aina laulavad hommikuti ja tolm keerleb linna peal. Minul küll kevadväsimust pole, tahaks rohkem väljas olla aga jalg ei lase veel eriti palju toetada ja tuletab ennast kohe meelde. Rahvast oli Pirita tee ääres päris palju, jalgratastel, rulluiskudel, kepikõnnikeppidega või lihtsalt jalutamas. Tegin pildi ka jälgedest ja neid jälgi oli seal mitu.

Taastusravist, hooldusravist ja koduõendusest

Leidsin Eesti Päevalehest huvitava uudised, kus selgitatakse lahti taastusravi ja hooldusravi erisused, suunamiskirja vajadus, teenuse osutamise arv päevades ja ka pisut koduõendusest, mis peaks olema kroonilistele haigetele oma kodus rohkem kättesaadavam ja pealegi on teenust tasuta, sest inimene maksab materjalide (nt ravimite, sidemete, salvide) eest. Eks omajagu tõsi on selleski, et kui inimese seisund on stabiilne ja ei halvene, siis vajabki eakas hooldamist. Paraku nõuab see raskes seisundis inimese puhul pereliikmete hoolt ja abi. Samas on hooldajatoetus nii minimaalne ning seda põhjendatakse kehtiva perekonnaseadusega, kus nõrgemate laste, vanemate eest kannavad hoolt pereliikmed, kes suudavad ja selleks kohustatud on. Küll on hea mõelda, et inimesi saab ravida ja nad saavad terveks. Suur abi on kindlasti taastusravist aga vahel ei saagi inimene paraneda ja peabki sõltuma hooldusravist, hooldajatest. Artikkel järgmine:

Inimesed vajavad haigestumisel lähedaste abi, mõistmist ja toetust

Eesti eesmärk on eelkõige koduse õendusabi arendamine, et inimene saaks teenust harjumuspärases keskkonnas.Igal ajahetkel on inimesi, kes vajavad varasemas või hilisemas eluperioodis meedikute abi ja tuge. Paraku saavad tervishoiutöötajad inimest aidata vaid tervise taastamise ja säilimise nimel, ent patsiendi haiguse, operatsiooni või trauma-järgse elukorraldusega toimetulekuks on kahtlemata vajalik ka pere ja lähedaste toetus. Taastus- või hooldusravi vajajaid on igas vanuses ja eri põh-justel. Sageli kasutatakse mõisteid taastusravi ja hooldusravi sünonüümidena, kuid tegelikult on tegemist kahe täiesti eri valdkonnaga – nii ravi eesmärgi, sihtrühmade kui ka ravimeetodite puhul. Väikesed erinevused on ka teenuste rahastamises ja omaosaluse suuruses.

Taastusravi vajatakse pärast haigust või traumat
Taastusravi on aktiivravi liik, mis on suunatud häirunud funktsioonide taastamisele, säilitamisele või puudega kohanemisele. Tegu on töövõimet või toimetulekut taastava raviga. Taastusravi käib nii ambulatoorselt (haiglaväliselt) kui ka statsionaarselt (haiglas). Haigekassa tasub taastusravi eest, kui:

• teenus on kantud tervishoiuteenuste loetellu;

• teenust osutab haigekassa lepingupartner;

• kehtib saatekirja nõue taastusarstile;

• on meditsiiniline näidustus aktiivse taastusravi vajalikkuse kohta;

• kasutamise puhul on teatud piirangud.

Taastusravi protseduurid on näiteks füsioteraapia, tegevusteraapia, psühhoteraapia või ka logopeediline protseduur. Ambulatoorseks taastusraviks suunab (annab saatekirja) taastusarsti vastuvõtule inimese tavaliselt perearst, kuid seda võivad teha ka teised arstid (nt neuroloog või traumatoloog). Taastusarst otsustab, kas taastusravi on näidustatud ning millised protseduurid on patsiendile vajalikud. Sanatooriumipakettide eest haigekassa ei tasu. Mõnede protseduuride puhul on valitsuse määrusega kehtestatud lisatingimused ja neil juhtudel tasub nende protseduuride eest haigekassa. Ühe terviseprobleemi kohta rahastatakse kuni 12 ambulatoorset taastusravi teenust. Taastusravihaiglat vajavad patsiendid enamasti taastumiseks pärast rasket haigust või traumat. Haigekassa eesmärk on tagada esmajärjekorras intensiivne taastusravi pärast ägedaid seisundeid (nt liikumishäiret põhjustavad ägeda haiguse või operatsiooni järgse selja- või peaajukahjustuse, perifeersete halvatuste, vaagna hulgimurdude või infarktijärgse seisundi puhul, traumajärgsed seljaajukahjustused).

Neil juhtudel on piiriks kuni kuus kuud ägeda haigestumise algusest (v.a kuni 19-aastaste taastusravi), traumajärgse selja-ajukahjustuse korral 18 kuud. Intensiivse taastusravi osutamisel haiglas tasub taastusravi voodipäeva eest haigekassa (olenevalt haigusest 14–24 päeva eest). Omaosalust ei ole ja ravi-asutus võib patsiendilt küsida voodipäevatasu kuni 1,6 eurot päevas kuni 10 päeva eest, edasiste haiglapäevade eest voodi-päevatasu maksma ei pea.

Funktsioone toetava taastusravi eest tasub haigekassa 80% voodipäeva maksumusest. Omaosalusena võib raviasutus patsiendilt võtta 20% voodipäevahinnast ehk 8,96 eurot ühe päeva kohta, millele lisandub veel voodipäevatasu (1,6 eurot päevas) kuni 10 päeva eest. Funktsioone toetavat taastusravi võib patsient vajada näiteks tugiliikumisaparaadi krooniliste haiguste, proteesimise või operatsioonijärgsete seisundite, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse või perifeersest halvatusest tingitud haigusseisundite korral.

Statsionaarse taastusravi korral maksab haigekassa lisaks voodipäevahinnale ka protseduuride ja uuringute eest. Haiglaravil tehtavad taastusravi protseduurid ja vajalikud uuringud planeeritakse haiglasoleku aja sisse ning nende eest inimene täiendavalt tasuma ei pea. Kuni 7-aastase või kuni 14-aastase sügava või raske liikumis- või liitpuudega lapse haiglas taastusravil viibimise ajal maksab haigekassa ka koos temaga haiglas viibiva vanema või hooldaja voodipäeva eest.

Lisaks võib lugeda: http://www.haigekassa.ee/kindlustatule/tervishoid/taastus

Hooldusravi on peamiselt eakatele
Inimeste hooldamise küsimusega tegelevad nii tervishoiu- kui ka hoolekandesüsteem. Haigekassa rahastab meditsiinilisi teenuseid hõlmavat hooldusravi. Hooldusravi pole sama, mis hooldekodu ja hoolekandeteenused. Siiski on kokkupuutepunkte, sest sageli on hooldekodudes elavatel inimestel terviseprobleeme. Hoolekandeteenuste kohta (hooldekodud jm) saab täpsemat infot kohalikust omavalitsusest. Hooldusravi on õendusabi teenus ja seda osutatakse õendusabi vajavale patsiendile kas haiglas või patsiendi kodus. Hooldusravile suunab perearst või eriarst saatekirjaga. Teenuse sihtrühm on hooldusravi vajavad haiged, kellest enamiku moodustavad üle 65-aastased. Eestis läbi viidud uuringu alusel vajab pidevat õendusabi perioodiliselt vähemalt 16% kroonilistest haigetest. Hooldusraviteenus jaguneb samuti statsionaarseks ja ambulatoorseks.

Ambulatoorne hooldus-ravi jaguneb koduõendusteenuseks, geriaatrilise seisundi hindamiseks ja vähihaige koduseks toetusraviks. Koduõendusteenust osutatakse haige kodus ja see hõlmab õendusplaani koostamist, patsiendi nõustamist õe poolt (tervise säilitamise ja elukorralduse osas), raviprotseduuride sooritamist (nt vererõhu mõõtmine, lamatiste ennetamine) ning arsti korraldusel teatud protseduuride tegemist (hapnikravi, haavasidumine, süstide ja tilkinfusiooni tegemine, põieloputus jne), samuti vähihaigete sümptomaatilist ravi. Koduõendusteenuse sihtrühm on näiteks liikumisvõimetud patsiendid tõsiste füüsiliste probleemidega, kroonilised voodihaiged, liikumispuudega inimesed, patsiendid, kellel on keerulised tervisega seotud vajadused, mida sotsiaalhooldaja ja/või pereliikmed ei suuda lahendada. Üks koduõde võib päevas külastada viit kuni kuut haiget. Siiski ei külastata kõiki haigeid iga päev, vaid vajaduse järgi, nt üks kuni neli korda nädalas.

Geriaatrilist hindamist teevad arst, õde ja sotsiaaltöötaja ning vajadusel konsultandid. Geriaatrilise seisundi hindamist tehakse eelkõige probleemsetel juhtudel – kui haige on aktiivravi osakonnast otse hooldusravile suunatud või juhtudel, kus otsus isiku edasisuunamise kohta, kas siis tervishoiu- või sotsiaalhoolekande süsteemi või koju tagasi, tekitab probleeme (nt patsient või tema esindaja ei ole arsti otsusega nõus). Vähihaigete kodune toetusravi on üks hooldusravi ja koduse õendusabi liik ning suunatud konkreetsele vähihaigete grupile. Toetusravi osutatakse raskes seisundis vähihaigetele ning enamasti on selle eesmärk kergendada sureva haige vaevusi.

Teenus sisaldab eriarsti või õe koduvisiidi käigus tehtud tegevusi ja protseduure koos vajalike materjalidega: põieloputus ja kateetri vahetamine, krooniliste haavade sidumine, plaastrite vahetus, lamatiste profülaktika, tilkfusioon, pidev valutustamine (valupump), sondiga toitmine, punktsioonid ja haige punktsioonijärgne jälgimine, vajadusel teadvuseta haige jälgimine, põetus- ja hooldusplaani koostamine esmasel koduvisiidil ja haige omaste õpetamine, terviseseisundi muutumisel põetusplaani muutmine koos omaste õpetamisega, klistiiri tegemine, suuõõne puhastamine suuõõnekasvaja korral, imavad sidemed ning haige ja tema omaste psühhosotsiaalne nõustamine, arvestades vähihaige eripära.

Omaosalus statsionaarses hooldusravis on 15%. Statsionaarne ehk ööpäevaringne hooldusravi sisaldab nii ravi kui ka hooldamist (sh protseduurid, ravimid). Ühe haiguse korral on maksimaalne või-malik hooldusravi kestus 60 päeva, teatud erijuhtudel (meditsiiniline näidustus) pikendatakse seda haigekassa ja raviasutuse kokkuleppel veel kuni 60 päeva võrra.

Statsionaarsele hooldusravile kehtib omaosalus 15%. Patsiendi tasutav osa on sellest u 6,13 eurot ühe voodipäeva kohta, seega 182 eurot kuus. Haigekassa maksab ühe hooldusravi päeva eest raviasutusele ligikaudu 34 eurot, kuus seega 1032 eurot. Hind ei sõltu diagnoosist, puude olemasolust, vanusest või sellest, kas enne ravi elas inimene kodus või hooldekodus. Ühtlasi kehtib hooldusravis sarnaselt eriarstiabiga voodipäevatasu 1,6 eurot päevas ning seda tohib võtta esimese kümne ravil oldud päeva eest ehk maksimaalselt 16 eurot ühe haiglasoleku korra kohta. Hooldusravi omaosaluse määr ühes kalendrikuus jääb alla keskmise pensioni suuruse. Toimetulekuraskuste korral on kohalikul omavalitsusel seadusejärgne kohustus kodanikku toetada.

Ambulatoorsed hooldusravi teenused, sh koduõendusteenus, on inimesele ja tema lähedastele endiselt tasuta. Selle eest maksab tervishoiuteenuse osutajale haigekassa. Nii nagu paljude teiste arenenud riikide suund, on ka Eesti eesmärk eelkõige koduse õendusabi arendamine, et inimene saaks teenust pigem harjumuspärases keskkonnas – oma kodus.

20. aprill 2011

Spordipäev 24 04 2011

Puuetega inimeste traditsiooniline spordipäev toimub sellel pühapäeval, 24. aprillil 2011 kell 12.00, Tallinna Puuetega Inimeste Kojas. Osalema on oodatud puudega inimesed ja nende lähedased. Traditsioonilisel spordipäeval on võimalik osaleda järgmistes tegevustes: lauatennis, piljard, koroona, joogavõimlemine, kepikõnd, male-kabe, boccia, vibu laskmine, ratastooli vigursõit jpm.
Pakume spordipäeva käigus igale osalejale tervislikku kehakinnitust. Väike meene igale osalejale. Üritus on tasuta ja avatud kõigile!

Spordipäeva korraldab Tallinna Puuetega Inimeste Koda koostöös Tallinna Invaspordiühinguga ja Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühinguga. Spordipäeva läbiviimist toetab Kristiine Linnaosa Valitsus.

Tallinna Puuetega Inimeste Koda, Endla 59, 10615 Tallinn. Telefon: 65 64048
E-post: koda@tallinakoda.ee , http://www.tallinnakoda.ee

16. aprill 2011

Kevadet otsimas - Jägala joal

Kui alguses arvasin, et täna puhkame kodus, siis lõpuks ometi kuulsin ettepanekut Arkolt minna linnast välja ja ta otsis gps koordinaadidki välja. Samal ajal kolistasin mina jalatsikapis ja võtsin välja oma armsad nägudega kummikud. Arko itsitas ja tundis huvi, et kas ma tõepoolest ikka julgen pärast Stockmanni selliste jalavarjudega tulla. Ma siis pidasin talle loengu, et kummarid on moes ja ta peab rohkem moega kursis olema. Paljud käivad selliste säärikutega. Eriti hulludel päevadel.

Sõitsime mööda Peterpuri maanteed Narva poole ja kohale me jõudsimegi. Olgugi, et teetöid oli nii suurtel kui väiksematel teedel. Lund on vähemaks jäänud ja peagi on lihtsalt kauge mälestus suurtest lumevallidest, mida piltidelt imetleda. Alguses jõudsime Jägala hüdroelektrijaama juurde. Vaatepilt oli võimas, vesi aina langes suure jõuga alla ja paiskas aurupilvena õhku. Tegime pilte ja sõitisme juga vaatama. Kohale jõudes märkasime paljusid süsta ja kummipaatidega veeturiste ringi sebimas. Neid oli kümneid nii vestides, lühikestes pükstes kui ka kiivritega kummipaatide ja süstade ümber. Rahvast oli vee vaatemängu jälgimas nii meilt kui Lätist. Tegime pilte ja nautisime seda vaadet, mida suurvesi pakkus. Päris hulljulged kanuutajad olid ning nad nautisid seda veejõudu täiega. Päris tore oli, eriti veel see soovee lõhn, mis autost väljudes ninna tungis. Mõnus. Kosutav autosõit ja linna jõudes oli kohe tunda tolmulõhna.
Hulludel päevadel käisime ka ära aga miskit ei ostnudki, sest ei suutnud otsustada, mida meile kindlasti vaja on. Toiduosakonna jätsime ka vahele, sest seal olli nii palju rahvast ja meil läks kõht tühjaks. Kodus ootasid hommikused pannkoogid moosiga.
Pilte näeb siit.

Vabatahtlike tutvustus: Saksamaa

Üks tore traditsioon on need Eestis töötavate vabatahtlike kultuuriõhtud, mille algatajaks oli meie oma vabatahtlik Renata, kes on meil juba 3s ja tulnud meie juurde Ungarist. Paar pilti ka seda meie Saksa õhtut ilmestama. Selkorral olid meie publikuks inimesed nii agarad kommenteerijad, et Vera sai vähe kaasa rääkida, ohtasti oli küsimusi ja neid vastajaid, kes juba seal maal käinud ja kibelesid oma kogemusi vahetama. Tore oli ikka kuulda tema lugu ja vabatahtlikku tööd tuli ta siia tegema kohe peale keskkooli lõpetamist Tallinna Kiikhobu lasteaeda. Veera tehtud õunakeeks oli suurepärane ja suus sulav maius.

Saksa kultuuriõhtu toimus Tallinn a Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, kolmapäeval, 13. aprillil kell 16. Kultuuriõhtu läbiviijaks oli Saksamaalt pärit välisvabatahtlik Vera Surall, kes on Euroopa Vabatahtliku Teenistuse raames Kiikhobu lasteaias vabatahtlikku tööd tegemas. Vera Surall tutvustab kultuuriõhtul oma sünnimaa ajalugu, kombeid, toitumistavasid, muusikat jm. Koos vaadatakse slaidishowd, videosid ja kuulatakse muusikat. Osavõtt on tasuta ja üritus tõlgitakse inglise keelest eesti keelde.