26. aprill 2011

Koolikatsetest

Kevadeti on ikka lapsevanemad valikute ees, sest lasteaed hakkab lõppema ja kõigi mõtted suunduvad kooli otsimise mõtetele. Ise läksin kodulähedasse Vabriku tänava põhikooli 1. klassi 1977. aastal. Meelde jäi ja meeldis ka, kuigi meie ei käinud lasteaias ja alguses see kooliminek hirmutas. Me kaksikõega harjusime ruttu, sest tekkisid sõbrad, käisime koorilaulus, kunsti- ja käsitöö ringis ja minu 1. klassijuhataja õpetaja Luts on mul siiani meelesa oma tahvlisiiliga, kuhu sai okkaid õigete matemaatiliste tehete korral panna. Kõik olid usinad ja mina küll ei mäleta, et meist keegi oleks öelnud, et ta ei viitsi. Meie tahtsime küll. Ju olid sel ajal teised kombed. Isegi ÜKT tundide ajal koristasime kooliaeda ja talvel uisutasime samas liuväljal. See armas Kalamaja kool on praegugi alles Salme kultuurimaja ees, muinsuskaitse all ja kenasti renoveeritud.

Oma laste kooliminekust mäletan seda, et see oli ammu, suuremal pojal 12 aastat tagasi ja nooremal pojal 9 aastat tagasi. Sel aastal siis põhikooli ja kutsekooli lõpetamised jaanipäeva eel. Kui minu vanem poeg 1999. aastal Lasnamäel, Kuristiku gümnaasiuumisse kooli läks, siis tema soov oli, et lasteaia sõbrad ka samasse klassi tuleksid. Lasteaia viimases rühmas käisid mõlemad pojad koos kasvatajatega kooliga tutvumas, käisime isegi avatud uste päevadel. Mulje oli hea. Peale tunde läksid koos vanasse lasteaeda pikapäeva rühma ja talle see meeldis.

2. poeg läks kooli Mustamäele Arte Gümnaasiumisse 2002. aasta sügisel, siis viisin ta kevadel kodukoha kooli katsetele. Seal ta joonistas ja luges ning pääses inglise keele süvaõppega kunstiklassi. Mõned lasteaia sõbrad tulid ka samasse kkooli. nii oli nendega koos hea pikapäeva rühmas olla, koos koju tulla ja mängida. Esimesed paar-kolm nädalat viisin ikka lapsi kooli ja õpetasin ettevaatlikult üle tee minema. Probleemid tekkisid nooremal toidu valmistamisega, sest muud ei aidanud söestunud toidu ja pottide vastu, kui muretseda koju mikrolaineahi ja selle kasutamine selgeks teha. Väiksem poeg ikka oskas tegutseda, sest kadusid kingapaelad, koolikott, riided, võtmeid, mobiile jne... Nüüd õnneks nad suuremad ja iseseisvamad. Nüüd ajan õppima ja koristama. Mina olen kodukoha kooli poolt. Lühem koolitee, vähem trügimist ühistranspordis, sest koolilapsel on lausa piin seal olla, kui teised hommikul tunglevad ja pressivad, külm on ka talvel bussi oodata, sest iintervallid graafikutes on harvad. Trennid ja ringid ja sõbrad aitavad ka koolilapse vaba aega sisustada seni, kuni vanemad koju saabuvad. Ei saa ütlemata jätta, et lapse mobiil on ikka parim "lapsehoidja", sest siis saab igal ajal omadele helistada. Kindlasti tuleb pöialt hoida, et lastele koolis meeldiks ja neil tervis hea oleks. Oh kooliaeg, oh kooliaeg, millal sina tuled.

Testimine on laste joaks lõbus, kui neid sellega ära ei hirmutata. Pigem on lapsevanemad need, kes muretsevad ja last tegelikult toetama peaksid. Lapsed on lapsed ja nemad tahavad kooli minna ja olla tublid. Kiitkem siis neid, et nad nii suured juba on ja sügiseks kasvavad ja kooliküpseks saavad.

Kommentaare ei ole:

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...