9. aprill 2011

Käisime lõunas puhkamas

Käisime puhkamas, sooduspakkumisega Turismimessilt. Broneerisime 2se invatoa Pühajärve kaldale, kaunisse hotelli. Kohale jõudsime neljapäeva õhtupoolikul. Maja renoveeritud, 2 lifti ja tasuta piiramatu ujula ja jõusaali kasutamine lisaks võimalus bowlingut mängida, soolakambrit külastada. Ahvatlev hommikusöök restoranis. Toas Wifi ja televiisor, mis nii pisikese ekraaniga, et mul tekkis mõte, et invatubades võiks lisaks invawc-le ja dussiruumile võiks olla ka nägemispuudega inimestele suuremad uksesildid, suurem televiisor. Mis teha kui nägemist vähem ja ei leia õigeid uksi üles, nt naiste wc, hotelli vastuvõtt, restoran - sildid on seal nii pisikese kirjaga, et neid peab lausa otsima, et märgata. Kes mind ei teaks, see ei usuks, et see mulle raskusi valmistab. Muidu oli kõik suurepärane. Mida veel oskad tahta. Eriti veel nüüd, kus palju rabeletud nii valimiste kui tööde, koosolekute, revisjoni ja muude vabatahtlike üritustega. Kui tervis jukerdama hakkas, siis tekkiski see mõte lihtsalt sõita Lõuna Eestisse, puhata, sõita ringi ja nautida teineteise seltskonda.

Seal Otepää ümbruses oli tore, sest meil oli 2ne invatuba, käisime ujumas ja saunas, mullivannis. Tore oli kõik senini kuni igaks juhuks otsustasin peale ujumist küsisin millal võime minna lubatud tasuta soolakambrisse. Administraator kinnitas, et meie oleks eelnevalt pidanud broneerima soolakambriseansi. Kuna saabunud oli ka 2 bussi täit puhkajaid Soomest ja Rootsist, siis vabu aegu polnudki saada. Arko loobus aga mina siiski käisin soolakambris, mis oli nii mõnus ,et jäin isegi tukkuma. Teine kord siis oleme targemad ja küsime julgemalt ja rohkem. Kuigi eriti ei tahaks tüli tekitada, seda vähem, et tulime puhkama ja mõnusalt aega veetma. ei tahaks kohe küsida ja pärida kõike. Ise avastada on parem ja huvitavam. Bowlingusaali viis kolmeastmeline trepp, nii et kui oleks tahtnud, siis raskustega oleks sinna pääsenud. Uus kaasaegne see spordikompleksi osa aga mitte alati ligipääsetav.

Hommikul otsisime kahekesi restorani taga aga ei leidnud ja kui küsisime, et kus on restoran ja kuidas sinna pääseb, siis selgus, et ratastoolis ei saagi. Kuna peegelkaamera on garantiiremondis varuosa ootel, siis pilte teha ei saanudki. Mobiilidega paar klõpsu tegime aga nende kvaliteet on kesine. Leppisime kokku, et kuna Arko koridoris süüa ei soovinud, siis korraldasin mina talle toateenindust ja tassisin söögi kandikul tuppa. Ise läksin restorani üksinduses hommikusööki nautima. Trepp, mis restorani 2. korrusele viis oli 21-astmeline. Nagu Estonia teatris. See meie tuju eriti ei rikkunud. töötajad lunasid viisakalt vabandades juhatajale meie mure edasi anda. Lahkudes põrkasime kokku oma Mustamäe majanaabritega. Noore perega tutvusime uusaasta ööl maja ees ja nüüd viimasel ajal pidevalt meie teed ristuvad. Olgu selleks Rocca al Mare Prisma, Merelahe Tervisekeskus, Selver või Otepää. Peab tõdeda, et maakera on ümmargune ja Eesti nii väike, sest Viljandi Rimis ostsime tordi ja poes põrkasime kokku Kersti ja Saraga. Nii lõbus on sõpradega kohtuda.

Energiasammas Otepääl, üleujutust Soomaal ja jääminek Tori jõe sillal olid vaatamist väärt. Kevad on käes. Kured istusid pesadel, suled sorgus, sest neljapäev oli vihmane, laupäev see vastu päikesepaisteline ja mõnusalt soe aga tuuline. Pärnumaal lumikellukesed õitsevad. Pärast sõitsime veel Soomaalt läbi Pärnusse ja käisime Arko õelapsel 3-aastasel Karolal sünnipäeval. Viisime tordi ja hularõnga. Laps istus aga minu süles ja ei tahtnud kuuldagi, et me täna ära tulime. Täna jõudsime koju, enne seda pesime auto porist puhtaks ja olime sellest pea 700 km tuurist nii väsinud, et magasime paar tundi oma pehmes pesas. Kodus olla on nii hea.

Kommentaare ei ole:

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...