22. aprill 2011

Taastusravist, hooldusravist ja koduõendusest

Leidsin Eesti Päevalehest huvitava uudised, kus selgitatakse lahti taastusravi ja hooldusravi erisused, suunamiskirja vajadus, teenuse osutamise arv päevades ja ka pisut koduõendusest, mis peaks olema kroonilistele haigetele oma kodus rohkem kättesaadavam ja pealegi on teenust tasuta, sest inimene maksab materjalide (nt ravimite, sidemete, salvide) eest. Eks omajagu tõsi on selleski, et kui inimese seisund on stabiilne ja ei halvene, siis vajabki eakas hooldamist. Paraku nõuab see raskes seisundis inimese puhul pereliikmete hoolt ja abi. Samas on hooldajatoetus nii minimaalne ning seda põhjendatakse kehtiva perekonnaseadusega, kus nõrgemate laste, vanemate eest kannavad hoolt pereliikmed, kes suudavad ja selleks kohustatud on. Küll on hea mõelda, et inimesi saab ravida ja nad saavad terveks. Suur abi on kindlasti taastusravist aga vahel ei saagi inimene paraneda ja peabki sõltuma hooldusravist, hooldajatest. Artikkel järgmine:

Inimesed vajavad haigestumisel lähedaste abi, mõistmist ja toetust

Eesti eesmärk on eelkõige koduse õendusabi arendamine, et inimene saaks teenust harjumuspärases keskkonnas.Igal ajahetkel on inimesi, kes vajavad varasemas või hilisemas eluperioodis meedikute abi ja tuge. Paraku saavad tervishoiutöötajad inimest aidata vaid tervise taastamise ja säilimise nimel, ent patsiendi haiguse, operatsiooni või trauma-järgse elukorraldusega toimetulekuks on kahtlemata vajalik ka pere ja lähedaste toetus. Taastus- või hooldusravi vajajaid on igas vanuses ja eri põh-justel. Sageli kasutatakse mõisteid taastusravi ja hooldusravi sünonüümidena, kuid tegelikult on tegemist kahe täiesti eri valdkonnaga – nii ravi eesmärgi, sihtrühmade kui ka ravimeetodite puhul. Väikesed erinevused on ka teenuste rahastamises ja omaosaluse suuruses.

Taastusravi vajatakse pärast haigust või traumat
Taastusravi on aktiivravi liik, mis on suunatud häirunud funktsioonide taastamisele, säilitamisele või puudega kohanemisele. Tegu on töövõimet või toimetulekut taastava raviga. Taastusravi käib nii ambulatoorselt (haiglaväliselt) kui ka statsionaarselt (haiglas). Haigekassa tasub taastusravi eest, kui:

• teenus on kantud tervishoiuteenuste loetellu;

• teenust osutab haigekassa lepingupartner;

• kehtib saatekirja nõue taastusarstile;

• on meditsiiniline näidustus aktiivse taastusravi vajalikkuse kohta;

• kasutamise puhul on teatud piirangud.

Taastusravi protseduurid on näiteks füsioteraapia, tegevusteraapia, psühhoteraapia või ka logopeediline protseduur. Ambulatoorseks taastusraviks suunab (annab saatekirja) taastusarsti vastuvõtule inimese tavaliselt perearst, kuid seda võivad teha ka teised arstid (nt neuroloog või traumatoloog). Taastusarst otsustab, kas taastusravi on näidustatud ning millised protseduurid on patsiendile vajalikud. Sanatooriumipakettide eest haigekassa ei tasu. Mõnede protseduuride puhul on valitsuse määrusega kehtestatud lisatingimused ja neil juhtudel tasub nende protseduuride eest haigekassa. Ühe terviseprobleemi kohta rahastatakse kuni 12 ambulatoorset taastusravi teenust. Taastusravihaiglat vajavad patsiendid enamasti taastumiseks pärast rasket haigust või traumat. Haigekassa eesmärk on tagada esmajärjekorras intensiivne taastusravi pärast ägedaid seisundeid (nt liikumishäiret põhjustavad ägeda haiguse või operatsiooni järgse selja- või peaajukahjustuse, perifeersete halvatuste, vaagna hulgimurdude või infarktijärgse seisundi puhul, traumajärgsed seljaajukahjustused).

Neil juhtudel on piiriks kuni kuus kuud ägeda haigestumise algusest (v.a kuni 19-aastaste taastusravi), traumajärgse selja-ajukahjustuse korral 18 kuud. Intensiivse taastusravi osutamisel haiglas tasub taastusravi voodipäeva eest haigekassa (olenevalt haigusest 14–24 päeva eest). Omaosalust ei ole ja ravi-asutus võib patsiendilt küsida voodipäevatasu kuni 1,6 eurot päevas kuni 10 päeva eest, edasiste haiglapäevade eest voodi-päevatasu maksma ei pea.

Funktsioone toetava taastusravi eest tasub haigekassa 80% voodipäeva maksumusest. Omaosalusena võib raviasutus patsiendilt võtta 20% voodipäevahinnast ehk 8,96 eurot ühe päeva kohta, millele lisandub veel voodipäevatasu (1,6 eurot päevas) kuni 10 päeva eest. Funktsioone toetavat taastusravi võib patsient vajada näiteks tugiliikumisaparaadi krooniliste haiguste, proteesimise või operatsioonijärgsete seisundite, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse või perifeersest halvatusest tingitud haigusseisundite korral.

Statsionaarse taastusravi korral maksab haigekassa lisaks voodipäevahinnale ka protseduuride ja uuringute eest. Haiglaravil tehtavad taastusravi protseduurid ja vajalikud uuringud planeeritakse haiglasoleku aja sisse ning nende eest inimene täiendavalt tasuma ei pea. Kuni 7-aastase või kuni 14-aastase sügava või raske liikumis- või liitpuudega lapse haiglas taastusravil viibimise ajal maksab haigekassa ka koos temaga haiglas viibiva vanema või hooldaja voodipäeva eest.

Lisaks võib lugeda: http://www.haigekassa.ee/kindlustatule/tervishoid/taastus

Hooldusravi on peamiselt eakatele
Inimeste hooldamise küsimusega tegelevad nii tervishoiu- kui ka hoolekandesüsteem. Haigekassa rahastab meditsiinilisi teenuseid hõlmavat hooldusravi. Hooldusravi pole sama, mis hooldekodu ja hoolekandeteenused. Siiski on kokkupuutepunkte, sest sageli on hooldekodudes elavatel inimestel terviseprobleeme. Hoolekandeteenuste kohta (hooldekodud jm) saab täpsemat infot kohalikust omavalitsusest. Hooldusravi on õendusabi teenus ja seda osutatakse õendusabi vajavale patsiendile kas haiglas või patsiendi kodus. Hooldusravile suunab perearst või eriarst saatekirjaga. Teenuse sihtrühm on hooldusravi vajavad haiged, kellest enamiku moodustavad üle 65-aastased. Eestis läbi viidud uuringu alusel vajab pidevat õendusabi perioodiliselt vähemalt 16% kroonilistest haigetest. Hooldusraviteenus jaguneb samuti statsionaarseks ja ambulatoorseks.

Ambulatoorne hooldus-ravi jaguneb koduõendusteenuseks, geriaatrilise seisundi hindamiseks ja vähihaige koduseks toetusraviks. Koduõendusteenust osutatakse haige kodus ja see hõlmab õendusplaani koostamist, patsiendi nõustamist õe poolt (tervise säilitamise ja elukorralduse osas), raviprotseduuride sooritamist (nt vererõhu mõõtmine, lamatiste ennetamine) ning arsti korraldusel teatud protseduuride tegemist (hapnikravi, haavasidumine, süstide ja tilkinfusiooni tegemine, põieloputus jne), samuti vähihaigete sümptomaatilist ravi. Koduõendusteenuse sihtrühm on näiteks liikumisvõimetud patsiendid tõsiste füüsiliste probleemidega, kroonilised voodihaiged, liikumispuudega inimesed, patsiendid, kellel on keerulised tervisega seotud vajadused, mida sotsiaalhooldaja ja/või pereliikmed ei suuda lahendada. Üks koduõde võib päevas külastada viit kuni kuut haiget. Siiski ei külastata kõiki haigeid iga päev, vaid vajaduse järgi, nt üks kuni neli korda nädalas.

Geriaatrilist hindamist teevad arst, õde ja sotsiaaltöötaja ning vajadusel konsultandid. Geriaatrilise seisundi hindamist tehakse eelkõige probleemsetel juhtudel – kui haige on aktiivravi osakonnast otse hooldusravile suunatud või juhtudel, kus otsus isiku edasisuunamise kohta, kas siis tervishoiu- või sotsiaalhoolekande süsteemi või koju tagasi, tekitab probleeme (nt patsient või tema esindaja ei ole arsti otsusega nõus). Vähihaigete kodune toetusravi on üks hooldusravi ja koduse õendusabi liik ning suunatud konkreetsele vähihaigete grupile. Toetusravi osutatakse raskes seisundis vähihaigetele ning enamasti on selle eesmärk kergendada sureva haige vaevusi.

Teenus sisaldab eriarsti või õe koduvisiidi käigus tehtud tegevusi ja protseduure koos vajalike materjalidega: põieloputus ja kateetri vahetamine, krooniliste haavade sidumine, plaastrite vahetus, lamatiste profülaktika, tilkfusioon, pidev valutustamine (valupump), sondiga toitmine, punktsioonid ja haige punktsioonijärgne jälgimine, vajadusel teadvuseta haige jälgimine, põetus- ja hooldusplaani koostamine esmasel koduvisiidil ja haige omaste õpetamine, terviseseisundi muutumisel põetusplaani muutmine koos omaste õpetamisega, klistiiri tegemine, suuõõne puhastamine suuõõnekasvaja korral, imavad sidemed ning haige ja tema omaste psühhosotsiaalne nõustamine, arvestades vähihaige eripära.

Omaosalus statsionaarses hooldusravis on 15%. Statsionaarne ehk ööpäevaringne hooldusravi sisaldab nii ravi kui ka hooldamist (sh protseduurid, ravimid). Ühe haiguse korral on maksimaalne või-malik hooldusravi kestus 60 päeva, teatud erijuhtudel (meditsiiniline näidustus) pikendatakse seda haigekassa ja raviasutuse kokkuleppel veel kuni 60 päeva võrra.

Statsionaarsele hooldusravile kehtib omaosalus 15%. Patsiendi tasutav osa on sellest u 6,13 eurot ühe voodipäeva kohta, seega 182 eurot kuus. Haigekassa maksab ühe hooldusravi päeva eest raviasutusele ligikaudu 34 eurot, kuus seega 1032 eurot. Hind ei sõltu diagnoosist, puude olemasolust, vanusest või sellest, kas enne ravi elas inimene kodus või hooldekodus. Ühtlasi kehtib hooldusravis sarnaselt eriarstiabiga voodipäevatasu 1,6 eurot päevas ning seda tohib võtta esimese kümne ravil oldud päeva eest ehk maksimaalselt 16 eurot ühe haiglasoleku korra kohta. Hooldusravi omaosaluse määr ühes kalendrikuus jääb alla keskmise pensioni suuruse. Toimetulekuraskuste korral on kohalikul omavalitsusel seadusejärgne kohustus kodanikku toetada.

Ambulatoorsed hooldusravi teenused, sh koduõendusteenus, on inimesele ja tema lähedastele endiselt tasuta. Selle eest maksab tervishoiuteenuse osutajale haigekassa. Nii nagu paljude teiste arenenud riikide suund, on ka Eesti eesmärk eelkõige koduse õendusabi arendamine, et inimene saaks teenust pigem harjumuspärases keskkonnas – oma kodus.

Kommentaare ei ole:

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...