16. aprill 2011

Kevadet otsimas - Jägala joal

Kui alguses arvasin, et täna puhkame kodus, siis lõpuks ometi kuulsin ettepanekut Arkolt minna linnast välja ja ta otsis gps koordinaadidki välja. Samal ajal kolistasin mina jalatsikapis ja võtsin välja oma armsad nägudega kummikud. Arko itsitas ja tundis huvi, et kas ma tõepoolest ikka julgen pärast Stockmanni selliste jalavarjudega tulla. Ma siis pidasin talle loengu, et kummarid on moes ja ta peab rohkem moega kursis olema. Paljud käivad selliste säärikutega. Eriti hulludel päevadel.

Sõitsime mööda Peterpuri maanteed Narva poole ja kohale me jõudsimegi. Olgugi, et teetöid oli nii suurtel kui väiksematel teedel. Lund on vähemaks jäänud ja peagi on lihtsalt kauge mälestus suurtest lumevallidest, mida piltidelt imetleda. Alguses jõudsime Jägala hüdroelektrijaama juurde. Vaatepilt oli võimas, vesi aina langes suure jõuga alla ja paiskas aurupilvena õhku. Tegime pilte ja sõitisme juga vaatama. Kohale jõudes märkasime paljusid süsta ja kummipaatidega veeturiste ringi sebimas. Neid oli kümneid nii vestides, lühikestes pükstes kui ka kiivritega kummipaatide ja süstade ümber. Rahvast oli vee vaatemängu jälgimas nii meilt kui Lätist. Tegime pilte ja nautisime seda vaadet, mida suurvesi pakkus. Päris hulljulged kanuutajad olid ning nad nautisid seda veejõudu täiega. Päris tore oli, eriti veel see soovee lõhn, mis autost väljudes ninna tungis. Mõnus. Kosutav autosõit ja linna jõudes oli kohe tunda tolmulõhna.
Hulludel päevadel käisime ka ära aga miskit ei ostnudki, sest ei suutnud otsustada, mida meile kindlasti vaja on. Toiduosakonna jätsime ka vahele, sest seal olli nii palju rahvast ja meil läks kõht tühjaks. Kodus ootasid hommikused pannkoogid moosiga.
Pilte näeb siit.

Kommentaare ei ole: