28. juuni 2009

Meenutused Käsmu suvepäevadelt


Ei karda me tuult ega vihmast Käsmu suvelaagrit.

Mõeldes Käsmule meenub esmalt meri ja kivid, siis valged aiad, millede sees rannamajakesed ja viimaseks meenuvad ikka inimesed – need kõige tähtsamad. Meie inimesed, kelleta laagrit ette ei kujuta, sest 200 liikumispuudega inimest, sõpra, korraldajat, vabatahtlikku, meie lapsi ootas ees 15. suvelaager, mis toimus 17.-19.juunini 2008.aastal. Ikka ja jälle Käsmus, juba teist aastat. Eks paljude hing meenutab Saaremaad ja Karujärve, kuid oluline on kokkutulemise võimalus ja jällenägemise rõõm, sest paljud inimesed on samad.

Traditsioonid on need, milleta ei saa. Nüüdsel ajal on kombeks suvelaagreid ka suvepäevadeks nimetada, mõnel puhul isegi suvekooliks. Kuidas kellelgi suupärasem on. Korraldustööd algasid vist peale eelmise aasta suvelaagri lõppu, sest kuis muidu olid kõik õiged majutused, toitlustamine, võimalikult paljud ümber ehitustööd tehtud, uus teekate pandud ja oli näha, et laagriomanikud olid püüdnud liikumispuudega inimeste liidu soovitustega arvestada. Ainus, kellega kaubale ei õnnestunud saada oli ilmataat, sest meid pandi päris korralikult proovile, sest praktiliselt koos Ants Leemetsa laagriavasõnadega sai alguse ka pea kaks päeva kestev vihmasadu. Laagrilipu heiskamise au said endale 2007.aasta pr Käsmu – Tiia Tiik ja hr Kivirand – Heldur Otsa. Auli murdis koos oma toimkonnaga pead ja otsustati Samuel Golumbi juhendamisel, kõik helitehnika koos laagrilistega paigutada söögisaali. Palju meid oli aga ära mahtusime kõik. Parimad palad leiate varsti liidu kodulehelt piltide alt www.elil.ee.

Toit on tähtsal kohal, sest merelainete müha ja värske õhk tekitavad „hundiisu“. Kui poleks Aulil tublit toimkonda, kes kõikidele laagrilistele toidu lauda tõid, siss oleks mõne jaoks tõenäoliselt toit enne otsa lõppenud ja kõht korisema jäänud. Grillvorstikeste maitse on veel siianigi suus ja mälestused meeles. Veel oli hea, et sel korral said ahjusid kütta, telkidest inimesed majadesse vihmavarju ja kes tahtis sai saunastki mõnu tunda.

Loomupoolest on liikumispuudega inimesed heatujulised: tants ja trall käib laagriski. Kes tantsida ei soovinud, uutnud - see laulis kaasa. Iga-aastasel Saaremaa käsitöö meistrite näitusel oli võimalik taas kord uudistada kaunist näputööd ja imestada osavate käte üle, sest igal aastal on nende inimeste käsitööl oluline panus loteriis ja auhindade laual. Esimesel õhtul olid kohal tragid taidlejad Saue Keila ühingust, kelle etteaste tibutantsu ja pardikese-mooniõie laulu ja tantsusaatel küttis kirgi, mis kulmineerusid õhtul üllatusesinejatega. Viiulimängija Natali mänguoskus oli lummav, kuid suures saalis oli võimendus nii vali, et sundis inimesi õues muusikat nautima, sest nii polnud kõrvadel valus aga Mart Eelmäe ühemehebänd pani inimesed trallitama. Valdavalt eakam rahvas nautis Boris Lehtlaane paarikümne aasta taguseid lauluviise ja Henn Rebase akordioni ja lõõtspilli mängu. Sarnane muusikavalik oli teiselgi päeval ja on loota, et laagrilistele meeldis, sest nooremapoolseid inimesi oli vähe, kuigi järgnevatel aastatel võiks ka nooremate jaoks näiteks disko korraldada. Noorte vähene osakaal tulenes tõenäoliselt sellest, et laager toimub nädala sees ja tööealistel inimestel raskusi töölt vabaks saamisega.

Teisel päeval olid kavas 2 bussiekskursiooni ja sel korral oli lähtutud võrdsekohtlemise printsiibist ja ka ratastoolibussi reisihuvilised said giidiga ekskursiooni Lääne-Virumaa kaunitesse paikadesse. Need, kes ekskursioonile ei mahtunud said tegeleda sportlike mängudega. Anu ja Signe korraldasid teatevõistlusi, sooületamist ja saapaviskamist. Aknad jäid terveks, ohvreid ei olnud, sest saabast ei loobitud mitte kaugustesse ja kõrgustesse, vaid täpsuse peale rõngastesse. Peale lõunat ilmastikutingimused paranesid ja saadi korraldada ka vigursõitu ratastoolis. Kahju oli nendest inimestest, kes laagris boccia-mängust ilma jäid, sest tingimused olid liiga märjad. Õhtupoolikul korraldas Saaremaa mees Jüri Heinlaid viktoriini, mis osutus parajaks pähkliks ka tarkadele ning võitjaks osutusid Järvamaa targad ja ilusad.

Elevust tekitas skulptor Hendrik Hansen, kelle juhendamisel alustati meisterdamist ja üllatav oli vaadata, millised kuldsed Oskari-mehikesed neist viimistlejate käe all said. Kaua tehtud kauni taiese sai laagri lõpus kaasa iga skulptor. Parimad said pärjatud.
Sama lahe kui voolida, oli ka kõrvalt vaadata.

Vestlusring kogus ka palju kuulajaid, sest Virumaa mees Karl Mäesepaga on paljudele tuttav poliitikuna, Aasta inimesena kui ka ajalehtede veergudelt. Ta rääkis kuidas leiavad nad abivajajaid ja püüavad sponsorite abiga koolilõpetajatele riided selga muretseda. Üle lahe Soomest toodud humanitaarabi oli saanud nii mõnigi saalisviibija ja Karli jutust jäi kõlama julgustus, et kui on vaja abi, siis tuleb sellest rääkida õidetele inimestele ja küsida abi, sest paljudele probleemidele on võimalik lahendusi leida. Andmiserõõm on tihti veel suurem, kui saamiserõõm, sest tead, et oled muutnud kellegi inimese elu paremaks.

Lisaks traditsioonilistele tegevustele oli laagris ka uut, sest iga uus on hästituntud vana. Meeleolukas oli kunstniku Maia Pulleritsi kommenteerimisel moedemonstratsioonil ülesastunud Viljandi ühingu naiste ja piigade esitlus. Poleks uskunudki, et nii ilusad võivad olla naiste käekotid, peakatted ja õlasallid. Sellistel jahedatel õhtutel nagu Käsmus lõikava meretuule, vihmasabina ja kümnekraadise sooja juures oleks paljudki soovinud mõnda pehmesse ja karvasesse riidetüki alla pugeda.

Aeg möödub kiiresti ja kolmandal päeval kui oli aeg laagripäevadest kokkuvõtteid teha säras päike kõrgel taevas. Korraldajad tänasid laagrist osavõtjaid, parimad said auhinnad ja tänukirjad, vaba mikrofoni kasutati paaril korral tänukõne ja laulude esitamiseks. Salažürii oli oma tööd hästi teinud ja nii kuulutati sel aastal Tantsulõviks - Harry Kestlane ja Lõvikeseks Kaia Nõlvak. Ka said valitud juba teised pr Käsmu – Mare Kõll ja hr Kivirand – Rein Lehtmets. Taaskord on üks traditsioon alguse saanud ja lipu langetamise au kuuulus juba uutele Pr Käsmule ja hr Kivirannale. Edu teile, palju õnne ja kohtumiseni tuleval aastal.


Mõtted said üles täheldatud Tiia Tiik, proua Käsmu 2007, 2008 ELIL vabatahtlik, Tallinna Invaspordiühingu liige
.

Turvaline Tallinn?

Kas on ikka nii. Või on see müüt? Kui mõtlen turvalisusele ja uudistele, siis tundub, et Tallinnas on ööseti hullumeelne mõte ringi liikuda. Ja kesklinnas, sadamas ja Viru keskuse juures liiguvad kahtlased kambad ja oht varitseb jääda ilma rahakotist, telefonist või ründavad narkomaanid. See enim hirmutab vanemaid inimesi ja turiste.
Minu arvates peitub suurim oht jalakäijatel liikumisel kõnniteedel ja ühistranspordis. Elades ise Mustamäel, puutun igapäevaselt kokku probleemiga, et kõnniteed on kehvas olukorras, lumised või libedad. Ja see, et kõnniteed on autodel eelisõigus võib veenduda kui nädalavahetustel või õhtuti jalutada korrusmajade vahel. Nii peamegi, meie jalakäijatena, kasutama liiklemiseks sõiduteed. Olen kahe kooliealise poja ema ja kasutan jalakäijana peamiselt ühistransporti. Samas koolilapsed on raskesti märgatavad pimedatel hommiku- ja õhtupoolikutel. Tänavavalgustus on minimaalne ja lumeta päevadel oled nagu kotis. Aga soovime saata rahuliku südamega oma lapsi kooli ja ootame neid igal õhtul peale huviringides, trennides ja sõpradega kohtumist ikka turvaliselt koju.
Teine suurem mure on lumekoristus, sest peamised sõiduteed lükatakse esimestel võimalustel sahkadega puhtaks ja enamasti maanduvad need lumehunnikud kõnniteede äärtes. Kõrvalteed ja kõnniteed on vaeslapse osas, sest ennem jõuab lumi ära sulada, kui kõik teed liikumiskõlbulikuks saadakse. Ja see meeletu vesi ja pori, mis pärast lumeminekut linnatänavatele maha jääb. Mina ei imesta juba ammu, et kust need kevadised liivatormid tulevad. Eks ikka tänavatelt, mis vajavad koristamist aastaringselt, mitte ainult kevadeti. Kohutav pori, mis autorataste alt laiali lendab on nähtav ka ühistranspordivahendite külgedelt. Määrduvad riided ja see ennenägematu saast hõljub linnaõhus.
Ja nüüd jõudsingi sinna, kuhu loo algusest soovisin sõna võtta. Mis toimub meie ühissõidukites. Kuuleme pidevalt kommentaare, et ühissõidukitel on kiire, võimatu püsida graafikutes, linnas ummikud, mis põhjustatud Vabaduse väljaku ümber ehitusest.
Küsimus on linnaametnikele: kes koostab neid ebareaalsete tihedustega graafikuid? Kes vastutab liiklejate turvalisuse eest bussidesse, trollidesse sisenemisel ja väljumisel. Need kiirendused peatustest väljasõitmisel ja äkkpidurdused seavad ohtu meie inimesed. Need, kes kaustavad ühistransporti. Miks me siis ei soodusta seda ühistranspordi kasutamist ajal, kui linnas pole ruumi kõikidele autodele. Teeme siis Euroopa eeskujul ühistranspordi mugavaks, soodsamaks ja lisame peatuseid. Bussijuhid ei saa olla süüdi selles, et peavad tegelema vormelisõiduga, sest muidu ei suudeta püsida ajagraafikutes.
Kus on trollidel peatusesse saabumisel esiukse peatumise koht? Soomes näiteks on see esiukse juures. Meil jagades oma kogemusi Marja peatuses on see +- 15-20 meetrit. Iial ei või tead kus peatub buss või troll. Võtke midagi ette! See lapse surmajuhtum Kristiine kaubanduskeskuse ees on masendav, sest polnud ju tegemist enam tipptunniga? Koolitage ühistranspordijuhte hoolivamateks ja sättige ümber need ülitihedad ajagraafikud. Kõik on võimalik ja mitte inimelude hinnaga.
Lugupidamisega,
Tiia Tiik

Puuetega inimeste suurim probleem on vanad ühissõidukid


Puuetega inimeste suurim probleem on vanad ühissõidukid
Autor: Päären Mardiste

Tallinna puuetega inimesed peavad pealinna ühistranspordi olukorda liikumispuudega inimeste jaoks kesiseks ning lähenev talv muudab ühistranspordist sõltujate olukorra veelgi murettekitavamaks.

„Kui Tallinna linnal oleks raha, et osta kaasaegseid busse, trolle ja tramme, siis oleks olukord hea,” ütles TPIK-i (Tallinna Puuetega Inimeste Koda) projektijuht Tiia Tiik. Aga olukord ei ole hea ja kui näiteks talvel juhtub, et graafikujärgse madalapõhjalise bussi asemel tuleb kõrge, siis puudega inimesele tähendab see väga ebameeldivat olukorda.

“Juba 10 minutit –3 kraadiga istuda on nagu külmkapis olemine,“ märkis Tiik. Samas möönis ta, et võrreldes viie aasta taguse ajaga on praegune seis tunduvalt parem.

Tallinnas halb teeninduskultuur

Muret teeb bussijuhtide teeninduskultuur. Taas kerkib probleem talviti, kui bussijuhid peatavad masina nii, et uksed on posti või lumehunnikuga kohakuti. On juhtunud ka seda, et ratastoolis inimesed jääva ühissõiduki uste vahele. „Ratastoolis inimene on sama väike, kui eelkooliealine laps. Kui ta tahab maha minna ja inimesed seisavad ees, siis ta ei pääsegi liikuma,“ seletas Tiik.

Kaasreisijatel soovitas Tiik puudega inimeste abistmisel tagasihoidlik olla, sest see võib mõlema jaoks ohtlikuks osutuda. Tema sõnul võib juhtuda, et inimene kukub ratastoolist välja või võib abistaja ise end vigastada. „Ükski inimene ei pea appi minema, kui teine pool seda just ei küsi. Puudega inimene on tihtipeale ikka piisavalt palju ise võimeline hakkama saama,“ ütles ta.

Transpordiamet lubab olukorda parandada

Tallinna Transpordiameti juhataja asetäitja Tiit Siimoni sõnul on järgmisel aastal plaanis osta 14 uut trolli ja 15 bussi, mille uksed on madalal.

Lisaks on linnal plaanis ühissõidukite infosüsteemide parandamine, mis vajadusel võimaldab teatud ühistranspordi suundadel rohelise fooritule kestust pikendada või punase fooritule kestust lühendada. Rakendatakse ka häälteatamisseadmed, mille abil saab ühissõidukites teadustada üheaegselt nii saabuva kui ka järgmise peatuse nime.
Tallinna Puuetega Inimeste Koda korraldab 15.–16. oktoobril puuetega inimestele, nende lähedastele ja spetsialistidele suunatud messi „Invamess 2008", mille eesmärk on jagada laialdast teavet teenustest ja toodetest, mis aitavad parandada igapäevast toimetulekut.

Puuetega inimestele võrdsed võimalused


Artikkel on ilmunud ajalehes „Sotsiaaldemokraat” november 2006

Eestis on viimastel aastatel oluliselt suurenenud sotsiaalhoolekandele eraldatavad rahalised vahendid, kuid toetustest on vähe, et olukorda parandada ja teenustele mõeldud raha on ebapiisavalt. Kuna hinnanguliselt on riigi elanikkonnast 10% puuetega inimesed, siis kaasnevad kulutused abivahenditele, teenustele, pensionidele ja toetustele.

Olukorras, kus töötus on asendunud tööjõu puudusega, tuleb kaasata puuetega inimesi ja laste vanemaid. Just see sihtgrupp on kaotanud konkurentsivõime ebapiisava hariduse, oskuste ja teadmiste osas meie kiiresti muutuval tööturul. Vajadus on nõustada inimesi ja korraldada psühholoogilisi koolitusi motiveerimaks puuetega inimeste töötamist; teha kättesaadavaks abivahendid, eriti arvuti ja interneti püsiühendus. Selleks, et puudega inimene saaks haridust ja tööd, on vajalik tagada piisavalt rahastatud taastusravi ja rehabilitatsioon, kohene nõustamisabi traumajärgselt või vahetult peale puudega lapse sündi. Vaja on arendada kesk- ja kõrghariduse kättesaadavust ning muukeelsele elanikkonnale eesti keele õpet ja e-õpet. Selleks tuleb korraldada täiend- ja ümberõpe paindlikumaks, eriti peale haigestumist või traumat.

Töötamise võimalus peaks olema kaugtöö, osaajalise või täisajaga tööna ning riik kompenseeriks puudega inimese tööga seotud kulutused tööandjatele ja puudega inimesele. Probleemiks on rehabilitatsiooniteenuste ebapiisav rahatus või inimesed, kes loobuvad ravist, suutmata maksta rehabilitatsiooni- ja meditsiiniteenuste ning kaasnevate kulutuste (transport, eriarstide visiiditasud, ravimid) eest. Erinevate omavalitsustes tõlgendatatakse toetustemääramise süsteemi erinevalt ja nii ei jõua rahaline abi inimesteni. Toetuste maksmisel arvestatakse kogu perekonna sissetulekut ja hoolekandeseadusest tulenevat kohustust saada abi vanematelt ja täiskasvanud (õppivad, lapsi kasvatavad) lastelt. Põhjamaade eeskujul peaks arendama teenuseid ning kujundama eluaseme poliitikat nii, et ehitada erinevaid noorte- ja eakatekodusid, kus puuetega inimestel oleks võimalik elada ja puudest tulenevalt ka toetavaid teenuseid kasutada. Jääb loota, et aastal 2008 kehtima hakkav puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muudatus aitab kaasa puuetega inimeste iseseisvale toimetulekutule, võimaldades sotsiaalset integratsiooni, tagades võrdsed võimalused ja hüvitades osaliselt puudest tingitud lisakulud. Laste puhul lähtutakse nende arengu toetamist ja hariduse omandamist, tööealiste puuetega inimeste puhul inimeste töötamise soodustamisest ning eakatel puuetega inimestel teenuste vajadustest hooldamisel.

Põhiseadus
on aluseks, mis tagab igale inimesele võrdsed võimalused saada vajalik haridus, omandada eriala ja täisealisena elada iseseisvat elu. Töö aitab puuetega inimestel muutuda toetuste saajast maksumaksjaks ja olla sotsiaalselt aktiivne ühiskonna liige.

Liikumisvabadus Tallinnas trolli- ja bussikasutaja pilgu läbi.

Artikkel on koostatud 07,2006 liikumisvabaduse portaali: www.liikumisvabadus.invainfo.ee

Sissejuhatuseks:
liikumisvabadus on see, kui saan olla sõltumatu teistest ja mul on võrdsed võimalused ning samas oskused Tallinna keerulises liikluolukorras iseseisvalt toime tulla.

Kõigepealt on vajalik iseendale selgeks teha, millal, mille ja kellega on soov sõitu minna. Seejärel on vaja kas interneti sõiduplaanist (www.tallinn.ee) kollasega tähistatud kellaaegu uurida või peatustes vaadata kastidega ümbritsetud kellaaegu, mis on viiteks madalapõhjaliste busside-trollide väljumisele. Viimane tegevus võib olla raskendatud või lausa võimatu, sest sõiduplaanid pole eriti loetavad oma väikese kirja tõttu ja on paigutatud kõrgele. Kummaline – kellele ja miks nad on 1.65 m kõrgusel, kus nad lisaks ratastoolikasutajatele on raskesti loetavad ka lastele ja väikesekasvulistele vanuritele. Tallinnas on see hea asi, et trolle liigub tipptunnil iga 5-7 minuti järel. Sellest pole aga ratastoolis seiklejale suurt abi, sest enamus trolle ja busse pärinevad veel paarikümne aasta tagant ja neile on ligipääs on takistatud. Kolm astet trollile tähendab mitme oskamatu inimese füüsilise abi vajadust, aga sellel on omad ohud ja parem karta kui kahetseda. Väljaspool Tallinna elavatele inimestele on jäänud mulje, et pealinnas on kõik asutused, transpordivahendid ja kõnniteed oluliselt parema ligipääsetavusega. See peab paika, kui võrrelda olukorda 10 aasta taguse ajaga või mõne muu Eesti linna või külaga. Mõeldud tehtud ja kui kellaaeg valmis vaadatud, siis tuleb kindla peale minna ning pigem varem kohal olla. Paljud peatused on korras, aga takistuseks võib saada trollijuhtide hooletu ja üleolev suhtumine klientidesse. Näiteks: troll sõidab ratastoolikasutajast peatusest lihtsalt mööda, avab uksi posti, prügikasti, lumehunnikute taga, jätab kõnnitee ja trolli vahele üle 20 cm, pargib peatustes viltu.

Madalapõhjalise trolli tunneb ära juba eemalt - vanad trollid on heledad ja kõrgemad, aga madalapõhjalised trollid on toonitud klaasidega ja madalamad. Bussidega on see probleem, et liikvel on ka pool-madalapõhjalised bussid, mis kaugelt tunduvad uued ja madalad, kuid alles peatussesse jõudes selgub, kas ukse juures on astmeid või on tegu madalama transpordivahendiga. Trolli sissepääsemine on parem ja mugavam keskmise ukse kaudu. Bussi pääseb ainult esiuksest, kus on kohe tõus ja kitsukene vahekäik. Abi peale lootma jääda on üpris naiivne lootus, sest paljude kogemuste põhjal on abi pakutud vaid paaril korral. Paratamatus on ka see, et trollid võivad liinilt remonti minna ja asendustrollina saadetakse marsruudile madala asemel kõrge liiklusvahend. Sarnane olukord on ka bussidega. Samas, kui juhtida bussikoondise ja trollipargi ametnike tähelepanu (NB! Kindlasti kirjalikult!) kitsaskohtadele, siis järgneb kohene reageerimine paremuse suunas. Nii näiteks korraldati möödunud aasta sügisel kiirkursus trolliijuhtidele, mille tulemusel paranes osade trollijuhtide arusaam ja hoiakud. Kehvem olukord on madalate bussidega, sest neid on vähem ja piirkonniti vägagi ebaühtlaselt erinevatele liinidele jaotatud. Näiteks liiguvad Lasnamäele keskmiselt kolm madalapõhjalist bussi tunnis, kui Astangule läheb samas vahemikus 1 madal buss 1-1.5 tunni kohta, Pirita, Muuga ja paljudel teistel suundadel on liikluses eranditeta kõrged bussid.

Oleme pööranud bussikoondise tähelepanu sellele, et lisaks puuetega inimestele on mugav ja hea kasutada madalapõhjalisi liiklusvahendeid ka eakatel, kärude ja väikeste lastega emadel, seda ka õhtuti ja nädalavahetustel, mitte ainult päevasel ajal. Asi muutub vähehaaval paremuse poole. Palju aega kulub ootamiste peale, sest kui Mustamäelt saab kesklinna trolliga, siis võib järgmise trammi või bussi peale ümberistumiseks oodata kümneid minuteid. Pole lootustki ühistranspordiga õigeaegselt tööle pääseda, samuti kooli või huvialaringi...

Meie karmis kliimas ei saa riskida pikaajalise ootamisega peatustes, teadmata, kas märgitud kellaajal sobiv transpordivahend saabub või ei. Talvel on probleeme peatustesse jõudmisega – põhjuseks tänavate koristamatus, ära lükatakse ära suured hanged ja lahtine lumi, kuid väikest lund ja lahti tallatud saasta ei vaevuta rookima. Kevad ja suvi on head aastaajad lihtsalt jalgsi liikumiseks, ka abistaja leidmisel on oluliselt paremad võimalused. Transpordivahendist väljumisega on oluliselt kehvem olukord, sest kaasreisijaid lihtsalt ei huvita, kas ratastoolikasutaja saab ja jõuab trollist välja või mitte. Seetõttu on soovitatav vajutada enne peatust stoppnuppu, andes niiviisi märku väljumise soovist. Probleem selles, et tihti kasutavad sõitjad invakohti seisukohtadena ja pole ruumi kuhu seisma jääda, kust kinni hoida.

Tihti arvatakse, et liikumispuudega inimene on ka vaimupuudega ja kõnetatakse abistajat – näiteks õpetas sügisel trollijuht mulle, kuidas nuppu vajutada. Peale stoppnupuga märguandmist väljus trollijuht rooli tagant, tõstis plate peatuses välja ja moodustas väljumiseks kaldtee. Olukord paraneb kiiremini, kui on ühistranspordiga liiklejaid – see aitab mõista kaasreisijatel, bussijuhtidel, et puuetega inimesed on võrdsed teistega koos oma soovide, vajaduste ja harjumustega. Kokkuvõtteks tuleks inimesi julgustada rohkem kasutama ühistransporti.

Mida enam on julgeid ja aktiivseid puuetega inimeisi, siis seda paremini areneb transporditeenus liikumispuudega inimeste jaoks. Meil on rohkem liikumisvabadust ja linnal rohkem raha, sest invatransporditeenus (invataksod) on alati kallim, kui sõita madalapõhjaliste trollide, trammide ja bussidega. Bussi- ja trolliliiklust testisid ja pildistasid, Tiia Tiik ja Arko Vool

Suvepuhkus koos puuetega lastega

Tagant järele tarkus: oli ta jah puhkus, suur ja kurnav töö oli, millele lisaks tohutu vastutus ja väsimus. Liiga vähe personali ja palju eri puudeliikidega lapsi oli raske koos toimima saada. Juhtus, et mõnel oli igav, samas kui mõni jäi väga rahule, teise tegutseja peale läks kogu aeg ja palju enenrgiat. Lõpp hea, kõik hea.

Artikkel on avadatud ajakirjas Sinuga 10. 2006

Mis võiks olla paremat puudega lapsel kui veeta suvepuhkust laagris, tundes rõõmu iseseisvalt hakkama saada, vanemate abist sõltumata. Otsides praktika võimalust, leidsin võimaluse Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu kaudu. poolt pakutav võimalusest. Ettepanek viia läbi suvelaager puuetega lastele tundus reaalselt teostatav – mõeldud, tehtud. Peale projekti esitamist Tallinna Sotsiaal- ja Tervisohiuametile ning Eesti Noorsootöö Keskusele, algasid üllatused. Esiteks oli nõue laagri korraldamisel läbida esmaabikursused, teiseks oli laagri juhataja ja kasvataja koolituste, eksamite sooritamine ning tunnistuste omamine. Suureks abiliseks osutus noortelaagri korraldaja käsiraamat, mida julgen soovitada ka teistelegi ürituste korraldajatele. Eksamid tehtud, paberid korras, alustasime laagri reklaamimist leidmaks lapsi, kuid kolmandaks kõige raskemaks probleemiks osutus laste leidmine. Uskumatu, sest Tallinna statistika andmetel on ligi tuhat puudega last. Meie sihtgrupiks olid tavakoolis õpivad liikumis- ja nägemispuudega lapsed. Üllatuseks ostus puuetega laste suvelaagrite paljusus ja vanemate vähene huvi või laagri omaosaluse surus. Oli vanemaid, kes teatasid laste tulekust, kuid hiljem loobusid teatamata põhjust, oeltatada võib rahapuudust, raske puudega lapsele isiklike abistajate puudumist, kartust meie pädevuses... Suvelaager toimus Järvamaa metsade keskel liikumispuudega inimeste ühingu ruumides. Rõõmutav oli see, et paljudele lastele oli see esmane kogemus viibida metsas, ööbida kämpingutes või talumajas, käia saunas, mitu korda päevas ujumas. Positivseks osutus puuetega laste ja tavalaste kaasamine laagrisse, sest tavakoolis õppivate puuetega laste erivajadused ja arengutase olid sedavõrd erinevad, et tuli teha valikuid ühiste tegevuste organiseerimisel. Toit maitses hea ja uni kestis kaua. Tõeliseks magnetiks oli järv, mille äärest ei saanud lapsed eemale sooja vee ja looduse tõttu. Ühiselt käidi jalutamas metasateedel, Valgehobusemäel, korjati maasikaid, lilli, milledest said kaunid pärjad või looduspildid. Õhtud möödusid kamina ääres grillides, vesteldes, lauldes ja anekdoote, unejutte lugedes. Eredad mälestused jäid Rakvere linnusest koos giidiga, proovides järgi sõjarelvi, riideid, mänguvahendeid, turnides keldrites ja müüridel, millele järgnes piknik linnuse hoovil. Samuti jääb meelde noortepäraselt kaasajastatud etendus „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi”, millest võtsid osa nii lapsed kui ka täiskasvanud ning medalite ja pildinäitus. Soovin jagada kogemusi, mis aitavad laagrite planeerimisel: • nõustada lapsevanemaid vabanemaks hirmudest oma lapse hoooldamise, järelevalve ja perest eemaloleku suhtes; • võimaldada tasuta suvelaagreid, et puuetega laste pered hinna tõttu ei loobuks laste laagrisse saatmsest; laagri planeerimisel arvesse võtta puudest tulenevaid vajadusi (invatransport laste kodudest, abistamine hügieenitoimingutel, söömisel, tegevustes) ja abistamisele kuluvat energiat ning igale lapsele individuaalse abistaja olemasolu; • personali komplekteerimisel arvestada laste endi soove, võimaldades kaasa võtta tuttavat abistajat, samuti on tänuväärne praktikantide poolne abi laste järelevalve tagamisel kindlasti ööpäevaringne valve, ravimite andmine ning mitmete kaasaegsete olme- ja pesemisvõimaluste olemasolu; • integreerida puuetega lapsi tavalastega avardamaks laste omavahelisi suhteid, toimetulekuoskusi igapäevases elus ja tulevikus. Lõpetuseks saab lugeda viiepäevane laagri korda läinuks, sest koosoldud aeg möödus kiiresti tänu laste sõbralikkusele, meeskonna sobivusele ja loovusele paindliku rütmi leidmisel tegevuste planeerimisel. Vanematele ja lastele puhkamise võimaluste leidmine parandab ka perede üldist toimetulekut ja usaldust inimeste suhtes, kes on motiveeritud tegelemisest puuetega lastega.

Meenutusi suvelaagrist Karujärvel 2005

ELIL infoleht nr 27, 30.09.2005

Aeg lendab... aastaajad vahelduvad, iga inimene ootab jõule ja jaanipäeva ning samuti oodatakse ka jaanipäevajärgset Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu suvelaagrit Karujärvel. Kui iga eestlane unistab kaugetest soojadest maadest, siis meie liikumispuuetega inimeste jaoks on oma "palmisaar" Saaremaa! Seda juba 14 aastat järjest. Laagritunde saab kätte juba praamil, kus kohtad lõbusat 200-pealist reisiseltskonda ja näed sõpru, tuttavaid. Kõik on endiselt terved ja rõõmsad taaskohtumise üle. Karujärvele saabujad on julged ja tugevad, keda ei sega ilm, kõrgel mäe otsas asetsevad tualettruumid ega laurujoru, sest magada jõuab koduski. Inimesed ei kurda, vaid löövad kaasa loengutes, isetegevuses, spordis, ekskursioonil. Parim lõunasöök, suitsutatud tuulehaug ja must leib, maitseb just Saaremaal.

Seda laagrit jääb meenutama Maire Aunaste, kellega kohtumine juba praamil elevust tekitas, sest ikkagi teletäht ju. Ta rääkis siiralt ja lihtsalt, kuidas elatakse Ameerikas, kus puuetega inimestesse suhtumine ei erine millegi poolest suhtumisest tervetesse. Samas on meil harva näha ratastoolis inimesi kaubanduskeskustes, ühistranspordis, tööl. Kõlama jäid Maire õpetlikud sõnad, et kerge pole elu ilma keeleoskuseta, hariduseta ja võõral maal tuleb teha palju tööd.

Uudsena oli meie laagris karaoke laulmise võimalus, alguses ei saanud vedama ja pärast pidama. Eriti naljaks oli segakooride ülesastumine, sest julged laulsid publiku ees ja toetajad vastu publiku seast. Kui tuli ettepanek liita koorid ühendkoorideks, muutus laul võimsamaks ja lauljad julgemaks. Sooja andis kaunis lõkkevalgus, mille ümber ka tants käis. Ilmataadiga oli saavutatud Saaremaal taas kokkulepe - ilm oli kohane meie palmisaare jaoks, kus ka oma purjepaat turiste järvele viis. Kandsime hoolt, et need kaunid hetked teisigi rõõmustada võiksid - liidu kodulehelt võib neid vaadata. Aeg kaob, muljed jäävad soojendama meid pimedatel ja hallidel talveõhtutel. Laagri ettevalmistamise ja suurepärase õnnestumise eest suur tänu Mairele, Aulile, Saaremaa Invaühingu töökatele inimestele ja ka kõikidele osalejatele, sest ilma nendeta poleks laagril mõtet. Peatse kohtumiseni tuleval suvel! Tiia Tiik, Tallinna Invaspordiühing

Rõõm teeb nägijaks

Intervjuu minuga "Anne" nr. 9/2005 Tiina Laanem
Tiia Tiik (35) alustab juttu pea alati lausest: "Me just siin naersime, et…". Läbi naeru ja nalja suudab ta rääkida ka tõsistest asjadest - oma nägemispuudest, katsumustest elus ning tööst puuetega inimeste heaks.

Retsept 1: natuke rohelist muru, näpuotsaga mesilasi, paar pisikest plikat ja suure supilusikaga suvist ilma. Kokkusegatult = rõõm selle üle, mis olemas. Mesilased sumisevad rohelise muru kohal. Parajalt paksud ja maiad putukad. Muidugi - parajalt paksud üksnes nende jaoks, kel silmanägemisega kõik korras. Nelja-aastane Tiia ei näe neid üldse. Ta jookseb mööda muru ning saab mesilastelt nõelata. Kuni kooliajani on see väikse plika jaoks suurim tragöödia. Esimesse klassi minnes saab ta lõpuks prillid, mis paksud nagu pudelipõhjad, sest raamidesse mahutati -10,5 kangusega klaasid.

Tiia ja tema kaksikõde sünnivad ema kuuendal raseduskuul sügavalt enneaegsete beebidena. Haiglas öeldakse, et hommikuni nad ei ela. Aga võitlejavaimuga tüdrukud lükkavad väite ümber. Et edaspidiseks saab Tiia kaasa nägemis- , tema õde aga liikumispuude, ei vähenda nende elutahet."Väidetavalt olin esimese eluaastani täispime, ise ei mäleta, aga lähedased räägivad nii," selgitab pikemat kasvu ja sale Tiia. "Seitse aastat vanem õde ütles, et hakkasin üheksakuuselt käima ning hoidsin kõndides käsi enda ees. Enneaegsusest tingituna arenes silma võrkkest välja vaid osaliselt. Esimestel eluaastatel põdesin neli korda järjest kopsupõletikku ja kõiki teisi lastehaigusi ühtejutti."Muru peal jooksmine pakub tüdrukule kiuslikele mesilastele vaatamata tohutut rõõmu, sest annab vabadusetunde. Suurema osa koolile eelnevast ajast veedavad kaksikõed nelja seina vahel Kalamaja kööktoas lukus ukse taga, sest lasteaedu erivajadustega mudilastele pole. On nõukogude aeg. Vanematel ei jää muud üle, kui tööle minna, lapsed luku taha koju jätta. Pärastlõunal tuleb koolist vanem õde, kes nendega mängib, neid hoiab ja neile lugemist-arvutamist õpetab."Aga ma ei ütle, et mul oleks õnnetu lapsepõlv olnud, hoopiski mitte," arvab Tiia. "Nägemispuude pärast pole ma kunagi kurvastanud. Inimene suudab kohaneda, kui ei näe eemal olevaid asju, siis lähed neile lihtsalt palju lähemale.


Pole mõtet ihata seda, mida niikuinii ei saa ega selle pärast nutta. Rõõmusta parem selle üle, mis olemas."

Retsept 2: üks maja ligipääsetavas kohas, mõned kaldteed, veidi rõõmsat kollast värvi, kuhjaga optimismi ja kulbiga head tahet. Kokkusegatult = Tallinna Puuetega Inimeste Koda. Kristiine linnaosas Tulika ristmiku lähedal asub hele kahekorruseline kivimaja, mille ümber sagib hulgaliselt töömehi. Nad vuntsivad maja fassaadi ja remondivad hoovipealset väiksemat hoonet. Suure maja uksel on silt "Tallinna Puuetega Inimeste Koda" ning väiksemasse tuleb laiendatud tegevuskeskus. Tiia asus siia tööle kuus aastat tagasi. Koja eelarve võimaldab pidada üht täis- ja üht poole kohaga töötajat. Tiiast sai poole kohaga raamatupidaja. Ülejäänud poole koha eest korraldab heatujuline daam linnavalitsuse palgalise projektijuhina puuetega inimeste taksoteenust pealinnas. Puuetega inimestest, nende vajadustest, võimaluste teostamisest ja valitsevatest eelarvamustest räägib Tiia pikalt ja kirglikult. Maja tutvustades - "siin on meil arvutiklass, siin köök, seal koridori lõpus suur saal üritusteks ja edasi ilusad duširuumid" - räägib ta soojal toonil nagu oma kodust. Tal on puuetega inimeste seas palju sõpru, kellega käib aeg-ajalt katsetamas linnas liikumise võimalusi. "Aga puuetega inimesed on täpselt samamoodi vaprad ja ilusad," ei näe Tiia neil ja tervetel vahet. "Kõige esmane ja tähtsam ongi nõustamine, et nad ei jääks koju nelja seina vahele konutama ja kurvastama."

Retsept 3: palju aastaid, päris mitu koolikotti, kuhjaga õpikuid-vihikuid, kõvasti innukust. Kokkusegatult = haridus diplomite kuhilas. Tiia meelest ei tohi kaksikuid lahutada. Tema ja ta õega just nii kooli minnes juhtus, sest õde saadeti liikumispuude tõttu Haapsalusse õppima. Tiia lõpetas kaheksanda klassi Lasnamäel Laagna Gümnaasiumis. Lisaks eemalolekule kaksikõest tuli kohaneda ka isa puudumisega, sest kui nooremad tütred olid kooli saadetud, lahkus perepea kodust. "Olime kooli minnes tõelised hallid hiirekesed, käisime algul seinaääri mööda, sest polnud teiste lastega harjunud," meenutab naine, kes täiskasvanueas pole kunagi kartnud võõrastega suhelda. "Kui klassikaaslastel tulid liimimised-kleepimised väga hästi välja, siis meile valmistas see kõvasti vaeva. Nemad olid seda kõike lasteaias õppinud, aga meie kodus mitte. Samas kohanesin kooliga üsna kiiresti."Pärast põhikooli lõpetamist ütles kutsenõustaja Tiiale, et kehvanägemise tõttu ei võta ükski kesk- ega kutsekool teda ilmselt vastu. Blond tüdruk ei heitnud meelt, vaid sõitis keskharidust omandama Tartusse nägemispuudega lastele mõeldud Emajõe kooli. Pärast keskkooli lõpetamist tundis noor naine aga, et tahab edasiõppimise asemel mehele minna, ning õpingutesse tekkis rohkem kui kümneaastane paus. 2001. aastal otsustas üksinda kaht last kasvatav lahutatud Tiia uuesti õppima asuda. Kõigepealt lõpetas ta Tallinna Pedagoogilises Seminaris kaheaastase õppega sotsiaalhoolduse eriala,seejärel jätkas samas koolis kõrghariduse omandamist sotsiaaltöö vallas. 2003. aastal kuulutati Tiia Tiik Tallinnas aasta õppijaks.

Retsept 4: üks mees, üks naine, lisage tunde järgi armastust ja kloppige vahtu. Seejärel segage juurde kaks last. Õige meki saamiseks peate aga hiljem segu täiendama mehe "ärakõndimistega" ja vastutustunde puudumisega. Kokkusegatult = lahutatud abielu. Tiia on plikaeast peale unistanud kahest lapsest, kel kolmeaastane vanusevahe. Oma mõtte on ta teoks teinud. Mõlemad pojad tulid ilmale keisrilõike abil, sest loomuliku sünnitusega oleks kaasnenud suur risk nägemisest päris ilma jääda. Mõlemal korral pärast lõikust lamas noor ema kolm nädalat haiglavoodis. Teist korda beebiga koju jõudes avastas ta aga, et olukord on muutunud - abikaasa oli vahepeal asjad pakkinud ning lõplikult pere juurest ära läinud."Oskasin seda karta, sest ta oli varemgi edasi-tagasi jalutanud. Aga minu jaoks oli abielu püha, andsin alati andeks," räägib Tiia sellest lihtsalt ja reipalt nagu kõigest ülejäänustki. "Saatuse irooniana ei saanud ma juhtunu pärast põdema jääda, sest beebi röökis viis kuud ühtejutti. Ainult magas ja röökis, kuni kasvas seedeprobleemidest välja. Minu õed ja sõbrannad olid palju toeks. Ka ämm ja äi on palju aidanud, saan nendega hästi läbi, lapsed käivad koolivaheaegadel vanaema-vanaisa juures maal puhkamas."Ega Tiial üksikemana kusagil käimata jäänud, ta pani väiksema põnni vankrisse, võttis teise poisi käe otsa ning lippas bussi peale, paar kotti üle õla. Emana ei ole tal tulnud pähegi mõelda - kas ma ikka pean vastu? Rahalises mõttes võib ta loota vaid iseendale, sest kohtu määratud alimente pole tal ümbrikupalka teenivalt mehelt kümne aasta jooksul õnnestunud kätte saada.

Retsept 5: suur hulk raamatupidamist, paar lusikatäit rahvaloendust ja näpuotsaga keerlevaid karusselle. Kokkusegatult = töö, mis aitab ära elada. Enne meheleminekut töötas Tiia kolm aastat Tallinna Soojuses raamatupidajana. Seejärel kasvatas viis aastat kodus lapsi. Pärast lahutust pidi üksikema uue töökoha leidma. Mitu kuud aktiivseid otsinguid ning temas sai rahvaloendaja statistikaametis, hiljem uuris ta sealsamas leibkondi." Seejärel töötasin suvises lõbustuspargis kassiirina ja talvel kaubanduskeskuses karussellitädina," kirjeldab ta töökäiku. "Kahjuks oli tööaeg väga õhtune, päevad lõppesid kell üheksa ning koju Lasnamäele jõudsin umbes kümneks õhtul. Aga poisid käisid alles lasteaias. Mul ei jäänud muud üle, kui kirjutada lasteaeda avaldus, et minu vastutusel võib seitsmeaastane poiss nelja-aastase vennaga ise koju tulla. Kõige suurem krahh saabus siis, kui lapsed tulid kahekesi koju ja avastasid, et vargad olid ukse maha murdnud ning mahamüüdava kraami minema viinud. Jumal tänatud, et nad varem koju ei jõudnud, sest narkomaanidest pätid oleks võinud ka neile viga teha."Kui tuli tööpakkumine Tallinna Puuetega Inimeste Kojast, ei kõhelnud Tiia seda vastu võtmast. Vabad õhtud ja nädalavahetused saab nüüd lastega veeta. Kui temalt uurida, kas vahepealsete aastatega pole tekkinud uut armastust, kes aitaks ka eluvankrit vedada, noogutab ta innukalt pead."Vahepeal elasin neli aastat ühe mehega koos, kuid eelmisel kevadel otsustasin sõbralikult lahku minna. Miks? Sest ta ei suutnud mu lapsi omaks võtta. Ja argielus hõlpsama hakkamasaamise nimel ei hakka ma küll ennast kellegagi siduma." Retsept 6: üks 10aastane poiss, üks 13aastane poiss, üks heledapäine ema ja korter Mustamäel. Kokkusegatult = Tiikide lõbus pere. Tiia ihkas juba koolipõlves elada viiekorruselises majas, mitte kõrges tornelamus. Nüüd ongi unistus Mustamäe kodu näol täitunud. Tiia müüs oma ühetoalise elamise maha, võttis natuke laenu ja ostis kahetoalise korteri viiekorruselisse majja."Olen ilmselt õppinud osavalt majandama. Natukese kaupa panen raha kõrvale ja siis ostan jälle mõne suurema asja. Mõtlesin ükskord, et kui ma läinuks elus ette tulevate hädade tõttu kogu aeg liimist lahti, oleks minust võib-olla varsti joodik ja kodutu saanud. Kunagi ostsin endale riideid kaltsukast, aga ühel hetkel mõtlesin - teenin ise raha, mõnikord teen veel raamatupidamises lisaotsi, miks mina ei võiks endale uusi riideid lubada? Kuigi ma pole kurvameelne tüüp, kribib mõnikord hinge küsimus, et miks meie peame nii palju pingutama, kui mõni teine inimene võib täitsa muretult elada. Aga minul on jälle see pluss, et lapsed hoiavad mind hirmsasti.
Ütlevad, et neil on kõige parem ema ja õnnelik lapsepõlv!"

Invataksost meil ja mujal

Artikkel on ilmunud Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu infolehes nr 20/2003. Liikumispuudega inimestel, eriti sügava ja raske puudega ratastooli kasutajatel piirab toimetulekut invatranspordi halb kättesaadavus ja kallidus. Peale Tallinna, Tartu ja Pärnu, kus teenus toimib enamvähem normaalselt, ei saa mujal sellega kuidagi rahul olla, maapiirkondades see praktiliselt puudub. Liidu juhatus on soovitanud ühingutel pöörduda omavalitsuste poole nõudmisega invatranspordile eraldi eelarverea sisseseadmiseks. Täna uurime, kuidas on korraldatud taksoteenus puuetega inimestele Tallinnas ja Saksamaal. Selgitusi annab Tallinna Puuetega Inimeste Koja taksoteenuse projektijuht Tiia Tiik Invatransporditeenus Tallinnas: Soodushinnaga taksoteenus on transporditeenus sügava ja raske puudega inimestele, kelle alaline elukoht on registreeritud rahvastikuregistris Tallinna aadressil ning kes oma puude tõttu ei saa kõrvalabita kasutada ühiskondlikku transporti. Eesmärk on parandada puuetega inimeste elukvaliteeti ja avardada nende võimalusi ühiskonnas toimetulekuks. Invatransporditeenust osutatakse alates 19.maist 1998. aastast. Algselt väljastati teenuse kasutamiseks kviitungeid, kuid juba viis aastat, alates 1. novembrist 1998. a. on kasutatud magnetkaarte. Firmadest on teenust osutanud Tulika Rent, Tulika Takso, Esra, Linnatakso ja Toiran. Tallinna linna eelarvelistest vahenditest tasutakse taksofirmale osutatud teenuse eest, millest on maha arvatud kliendi omaosalus. Teenuse loomisest alates on koordineerijaks MTÜ Tallinna Puuetega Inimeste Koda. Anname informatsiooni, töötame välja teenuse kasutamise korra, väljastame magnetkaarte, edastame taksofirmale nimekirjad, otsime lahendusi klientide probleemidele, vajadusel kutsume kokku taksokomisjoni, kuhu kuuluvad teenusekasutajate esindajad ja linnaosa puuetega inimeste spetsialist. Samuti koostame aruandeid ja arved, mille esitame Sotsiaal- ja Tervishoiuametile. \par Alates 2002. aastast viime läbi uuringut teenusekasutajate hulgas, uuringu tulemustega saab tutvuda Tallinna koja koduleheküljel www.tallinnakoda.ee . Hetkeolukord: Teenuse kasutamise võimalus\par on kokku 599 kliendil, kellest sügava puudega on 228 klienti ja raske puudega 371, lapsi on kokku 78. Ratastooli ja tugiraami kasutab, pimedaid ja raske nägemispuudega kliente on 104 ning liikumis- ja liitpuudega kliente 311. Alates 2001.a. osutatakse üle 65-aastastele puudega inimestele teenust ainult juhul, kui nad liiguvad ratastoolis. Teenust osutavad Esra väiketaksod ja OÜ Toiran. Esra takso kasutamise võimalus on 523 kliendil. 76 ratastoolis kliendil on võimalus kasutada ratastoolibussi. Takso kuulimiit on 350 krooni, millest klient tasub omaosalusena 25% arvest. Bussi kuulimiit on 10 sõitu, kusjuures 1 sõit v\õib kesta kuni 0,5 tundi. Klient tasub omaosalusena 10 krooni sõidualustamistasu ja 1.50 krooni kilomeetrilt. Taksot saab telefonilt 66 14 000 ja 1300, ratastoolibussi on vaja 12 tundi ette tellida, võimalusel täidetakse tellimus lühema aja jooksul. Tellimisel tuleb teatada, kas soovitakse tellida taksot või ratastoolibussi, magnetkaardi number, sõidu aeg, aadress, telefon ja abivajadus, ratastoolibussi puhul ka orienteeruv tagasisõidu aeg. Invatransporditeenus Saksamaal Schwerini linna puuetega inimeste aasta moto on "Mitte midagi ei toimuks ilma meieta!"

Endast

Olen Tiia Tiik ja inimene eelkõige. Elan Tallinnas ja olen siin ka sündinud 1969.aasta hilissügisel. Lapsepõlv möödus koos õdedega Kalamajas, edasi koolitee Lasnamäel ja keskharidus Tartus, kus õpetati nägemispuudega lapsi. Olen lahutatud, kahe poja ema. Inimene õpib kogu elu. Hindan haritust ning seetõttu pean meeldiva töö ja huvipakkuva elu aluseks enesetäiendamist. 2007 sai minust kõrgharidusega sotsiaaltöötaja. 2002 aastast olen ettevõtja füüsiline - teen raamatupidamisteenuseid ja nõustamisteenuseid. 1999 aastast töötan Tallinna Puuetega Inimeste Kojas taksoteenuse koordinaatorina (projektijuhina) ja ka teen raamatupidamist Merit programmis ja bilanssigi. Nõustan inimesi, arvan, et vajaik on elukestev õpe ja pidev teadmiste ja oskuste täiendamine ja arendamine, selleks osalen koolitustel, nõupidamistel ja infopäevadel. Olen pikaajalise projektide nõustamise, koostamise ja elluviimise oskusega. Mulle meeldib suhelda inimestega ja arvan, et maailma saab muuta paremaks! Ütlen sõna sekka seal, kus leian, et see on vajalik. Hobideks on linetants, kirjandus ja poliitika. Olen 10 aastat vabatahtlik puuetega inimeste ühendustes ja abiks liikumispuudega inimesele. Tore on veeta aega koos sõprade ja toredate inimestega. Saab üritustel ja laagrites ja projektitegevustel palju reisida, kohtuda huvitavate inimestega, koguda muljeid ja elada huvitavat elu. Meeldib spoti teha ja vabadel hetkedel veeta looduses, mere ääres jalutades või jalgrattaga sõites. Hindan mulle kalleid inimesi - armastan oma lapsi,elukaaslast ja õdesid. Loe lisaks minust edasi teistel lehekülgedel. Parem tulevik meile kõigile! Kirjuta mulle tiiatiik@hot.ee Tiia Tiik

Minu tegemistest

Minu tegemistest
Olen sündinud: 23.novembril 1969 Tallinnas, teise lapsena, mul on vanem õde ja kaksikõde. Elan: Tallinnas, Mustamäel 2 toalises korteris ja kasvatan kahte last. Haridus: kõrgharidus. Eriala: sotsiaaltöö. Koolipraktikad: * sotsiaaltöö praktika - Mustamäe Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas (2006); * valikpraktika - Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingus (2006), liikumis-, nägemis- ja liitpuuetega laste laagri korraldaja, kasvataja-juhataja; * eakate praktika - Pärnu Tammiste Hooldekodus (2005); sotsiaaltöötaja, abistaja, hooldustöötaja; * puuetega inimeste praktika - Tallinna Invaspordiühingus (2005), Karujärve suvelaagri liikumispuuetega inimeste juhendaja-korraldaja; spordipäevade korraldaja, võistlustel kohtunik; * noorte praktika - Liikumispuuetega Laste Tugiühingus (2004), Käsmu suvelaagri kasvataja- juhendaja; * laste praktika - Tallinna Lasteaias Õunake (2004), liitpuuetega laste kasvataja, Kloogaranna suvelaagri kasvataja-lapsehoidja. Tõde, mille järgi elan: Inimene õpib kogu elu. Muuta ei saa teisi inimesi, kuid muuta saab suhtumist teistesse ja leppida erinevustega. Teen täna paremini kui eile ja homme paremini kui täna! Lemmik raamat: Tommy Hellsten. Saad kõik, millest loobud. Hobid: linetants, sport, kirjandus, fotograafia. Samuti hindan sõprust ja koostööd, jagan kogemusi ja talun kriitikat (teen ka ise kui vaja ja ütlen oma arvamuse välja, põhjendustega...). Kui vaja oskan öelda ei! Tunnustused: Aasta Õppija 2003 Tallinnas Töö: projektijuht-sotsiaaltöötaja, lisaks raamatupidaja. Tegelen puuetega inimestele invataksoteenuse kordineerimisega, nõustamisega ja info edastamisega. 'Nõustan raamatupidamise ja projektide kirjutamise, eelarve koostamise, planeerimise ja aruannete alal. Äri: FIE-na tegutsen 2002.aastast raamatpupidamis- ja nõustamisteenused Ühiskondlik tegevus: 2006 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige 2007 Tallinna piirkonna revisjonikomisjoni liige 2007 Naiskogu Kadri Tallinna juhatuse liige 2007 osalesin EV Riigikogu valimistel kandidaadi numbriga 853 ja sain 55 häält 2005 osalesin Tallinna omavalitsuse valimistel kandidaadi numbriga 694 ja sain 25 häält 2003 Põhja Eesti Pimedate Ühingu liige, tööhõive ja hariduskomisjoni liige 2001 Tallinna Invaspordiühingu liige, laagrite ja spordipäevade korraldaja, juhendaja 1999 Tallinna Puuetega Inimeste Koja taksokomisjoni liige 1999 Vabatahtlik erinevatel üritustel, laagrites ja projektides

Haridusamet tunnustab

Haridusamet tunnustab aasta parimaid õppijaid ja koolitajaid
08.10.2003 Täiskasvanud Õppija nädala raames annab Tallinna Haridusamet täna kell 13 volikogus üle tänukirjad Tallinna selle aasta parimatele täiskasvanud õppijatele, aasta koolitajatele ning koolitussõbralikumale organisatsioonile. Tallinna parimaks Aasta Koolitajaks Organisatsiooniks valiti sihtasutus Vaata Maailma, Aasta Koolitajaks Eesti Tervisearengu Instituudi projektijuht Kädi Lepp ning Aasta Koolitussõbralikumaks Organisatsiooniks Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium. Aasta Õppija tiitli pälvisid lastepäevakodu “Päikene” õpetaja-abi Tiiu Nordmann, Eesti Piirivalve töötaja Kaupo-Mait Mitt, justiitsministeeriumi kantsler Priidu Pärna, hulgilao komplekteerija Erki Kaikonen ja MTÜ Tallinna Puuetega Inimeste Koda projektijuht Tiia Tiik. Täna jätkub Täiskasvanud Õppija Nädala täiskasvanud õppija päevaga Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumis algusega kell 16. Homme, 9. oktoobril toimub lahtiste uste päev Nõmme Pensionäride Päevakeskuses (Sihi 6). Reedel, 10 oktoobril kell 12 algab Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumi karjäärikeskuses karjääripäev põhikoolis õppijatele. 9.-10. oktoobrini pööratakse tähelepanu puudega inimeste õppimisvajadustele ja –võimalustele. Esinevad Eesti uetega inimeste liikumise esindajad, eksperdid Euroopa Puuetega Inimeste Foorumist ja sotsiaalministeeriumist. Täiskasvanud Õppija Nädalat peetakse Eestis kuuendat korda ja see kestab 12. oktoobrini.

SDE Valimisprogrammi tutvustus 2007

Tiia Tiik Kandidaat nr. 853
Olen sündinud 1969.aastal Tallinnas. Lapsepõlv möödus koos õdedega Kalamajas, edasi koolitee Lasnamäel ja keskharidus Tartus, kus õpetati nägemispuudega lapsi. Olen lahutatud, kahe poja ema. Inimene õpib kogu elu. Hindan haritust ning seetõttu pean meeldiva töö ja huvipakkuva elu aluseks enesetäiendamist. 2007.aasta kevadel saan kõrghariduse sotsiaaltöö alal ja aastast 1999 töötan Tallinna Puuetega Inimeste Kojas projektijuhina. Minu huvideks on tantsimine, lugemine ja sport. Elades mere äärses Tallinnas meeldib mulle vabasid hetki veeta looduses ja mere ääres jalutades või jalgrattaga sõites. Riigikokku kandideerima ajendas mind rahulolematus Eesti sotsiaalpoliitikaga. Eestis on viimastel aastatel oluliselt suurenenud sotsiaalhoolekandele eraldatavad rahalised vahendid, kuid toetustest on vähe, et olukorda parandada ja teenustele mõeldud raha on ebapiisavalt. Kuna hinnanguliselt on 10% riigi elanikkonnast puuetega inimesed, siis kaasnevad kulutused abivahenditele, teenustele, pensionidele ja toetustele. Olukorras, kus töötus on asendunud tööjõu puudusega, tuleb kaasata puuetega inimesi ja laste vanemaid. Just see sihtgrupp on kaotanud konkurentsivõime ebapiisava hariduse, oskuste ja teadmiste osas meie kiiresti muutuval tööturul. Vajadus on nõustada inimesi ja korraldada psühholoogilisi koolitusi motiveerimaks puuetega inimeste töötamist; teha kättesaadavaks abivahendid, eriti arvutid ja interneti püsiühendus. Selleks, et puudega inimene saaks haridust ja tööd, on vajalik tagada piisavalt rahastatud taastusravi ja rehabilitatsioon, kohene nõustamisabi traumajärgselt või vahetult peale puudega lapse sündi. Vaja on arendada kesk- ja kõrghariduse kättesaadavust ning muukeelsele elanikkonnale eesti keele õpet ja e-õpet. Selleks tuleb muuta täiend- ja ümberõpe paindlikumaks, eriti peale haigestumist või traumat. Töötamise võimalus peab olema kaugtöö, osaajalise või täisajaga tööna ning riik kompenseerima puudega inimese tööga seotud kulutused tööandjatele ja puudega inimesele. Probleemiks on rehabilitatsiooniteenuste ebapiisav rahastus või inimesed, kes loobuvad ravist, suutmata maksta rehabilitatsiooni- ja meditsiiniteenuste ning kaasnevate kulutuste (transport, eriarstide visiiditasud, ravimid) eest. Erinevates omavalitsustes tõlgendatatakse toetuste määramise süsteemi erinevalt ja nii ei jõua rahaline abi inimesteni. Toetuste maksmisel arvestatakse kogu perekonna sissetulekut ja hoolekandeseadusest tulenevat kohustust saada abi vanematelt või täiskasvanute puhul lastelt. Põhjamaade eeskujul peaks arendama teenuseid ning kujundama eluaseme poliitikat nii, et ehitada erinevaid noorte- ja eakatekodusid, kus puuetega inimestel oleks võimalik elada ja puudest tulenevalt ka toetavaid teenuseid kasutada.

Põmm, pihta sain!

Põmm, pihta sain!
Pere ja kodu 8,2002. Tekst: Signe Leesmann

Väikestele poistele meeldivad relvad.
Meeldib paugutamine, sihtimine ja tabamine. Vanemad on teist meelt – äkki teeb liigne relvahuvi lapse vägivaldseks? Erinevaid mänguasju, nende seas ka relvi ja sõjamänge, Tiia Tiik oma poegadele Imrele (10) ja Renele (7) keelanud pole, ehkki ta ise vägivalda ei poolda. “Kord avastasin, et sahtlist olid kadunud kõige suuremad lauanoad,” räägib ta. “Ei tea, milleks poistel neid vaja läks, igatahes väitsid nad, et mängisid kangelast.” Muidugi ehmatab selline asi iga ema, kuid Tiia tookord suurt numbrit ei teinud – mis sest tagantjärele tarkusest ikka. Mängupüstoleid, vibusid ja mõõku armastavad Imre ja Rene juba teisest eluaastast peale. Millest selline huvi? Ema Tiia meenutab, millest see alguse sai: “Poisid elasid siis suviti maal ja olid ninapidi koos endast kümme aastat vanemate poistega. Suuremate laste kirg metsavennamängude vastu nakatas ka Imre ja Rene.” Siiani on Tiia sõnul kõik hästi läinud. Mis kõige tähtsam, poisid teavad ja arvestavad, et inimese pihta sihtida ei tohi. Mängurelvadega mängimises ei näe midagi halba ka psühholoogid. Seda seni, kuni mäng pole muutunud vaenulikuks. Psühholoog Kadi Liik ütleb, et laps võib käituda oma eesmärgi saavutamiseks vägivaldselt, ehkki eesmärk ise seda pole. Näiteks võtab laps teiselt auto ära, sest tema mängus on just see asi puudu. Ta ei kavatse teisele halba, ka ei pruugi temas olla pingeid.Psühholoogide sõnul viib lapse sõjamängude ja mängurelvadeni sageli agressiivsus, mille on põhjustanud vanemate käsud ja pahandamine. Teisisõnu – autoritaarne kodukord või selle vastand, liiga vaba ja minnalaskev kasvatus. Mõlemal juhul jääb lapsel puudu ema soojusest ja heast sõnast. “Kuid mitte ainult,” rõhutab Kadi Liik. “Vähemalt sama oluline on lapsega tema või kellegi teise vägivaldse käitumise põhjusi ja tagajärgi arutada. Tähtis on see, et laps teaks, miks temalt üht või teist käitumist oodatakse või miks keelatakse.” Mäng vabastab pingetest Agressiivsus peab välja pääsema, kui see on kord juba lapse sisse pugenud. Pingetest võivad vabastada teatud mängud, näiteks võib laps kujutleda mängides autoavariisid. Vahel pole sõjakas laps loomult agressiivne, vaid püüab teistega sarnaneda. Kui kõigil on püstolid, miks siis temal pole. Võibolla käiks laps muidu püstolitest ja mõõkadest suure kaarega mööda. Juhul, kui vanemale tundub, et teatud mänguasjad, olgu siis sõjariistad, autod või nukud, köidavad last liialt palju, soovitab Kadi Liik analüüsida kõigepealt iseenda käitumist. “Võibolla soosib vanem peamiselt ühte liiki mänguasju või tegevusi,” märgib ta. Laps mängib ühe asjaga siis, kui tal teisi pole. Kui tal on erinevaid mänguasju, eelistab ta paratamatult ühtesid teistele. Ja need, mis kõrvale jäävad, võivad armsaks saada mõne aja pärast. Samamoodi möödub ühel hetkel suur huvi agressiivsete mängude ja mängurelvade vastu. Lapsed jäljendavad telekangelasi Kui teleris jookseb populaarne multikas või seriaal, kus kasutatakse ohtralt relvi, võivad relvad ka laste seas mõneks ajaks suurt tähelepanu pälvida. Mõni laps on sellistesse filmidesse kiindunud aastaid, teine ühe aasta ning kolmas ei huvitu üldse. Pea alati saab vanem mõjutada last ja tuua tema ellu teisi väärtusi. Kas mänguasjade või uue tegevuse kaudu. Samuti võivad lapsed mängides jäljendada vanemaid lapsi või grupi liidreid, räägib psühholoog. Kust tuleb teadmine, mida relvaga teha? Tavaliselt televiisorist. “Lapsed jäljendavad telekangelasi,” sõnab Kadi Liik. Võitlusjanulised multifilmitegelased õpetavad väikesele vaatajale nii mõndagi: kuidas käsitseda relva, kuidas end kaitsta või saavutada jõuga oma tahtmist. “Teisalt muudab tohutu vägivalla hulk naha paksuks,” lisab psühholoog. Hiljem ei kohuta enam naljalt miski. Kuid olgu see tee, mida mööda laps mängurelvadeni jõuab, milline tahes, alati tuleks selgitada kohe alguses, mida relv tähendab ja kuidas see võib teistele haiget teha. Mängurelvade tootmist on kaalutud ka lõpetada. Ilmselt oleks see aga põrandaaluse äri algus. Seepärast on kõige mõttekam usaldada iseennast ja teha järeldus, mitu püssi peab lapsel olema ja mitu püssimeeste filmi võib ta nädalas vaadata. HALVUSTAMINE - OHTLIKUM KUI PLASTMASSIST TANK! 1970.–80. aastate Saksamaal peeti mitmeid arutelusid, kas keelustada sõjamänguasjad või ei. Paraku jäi see asi soiku, sest ei suudetud kokku leppida definitsioonis – kas veepüstol ja mõõk on piisavalt sõjakad ning kas sinna ritta kuuluvad ka džiipidega mängukaardid. Leiti, et isegi kui vanemad relvi ei osta, ehitavad lapsed püstoli legodest või sihivad üksteist näpuga, hüüdes: käed üles! Göttingeni Ülikooli psühholoogia õppejõud Hans Peter Nolting arvab, et isegi kui vanem sõjamängu kodus keelab, on tal seda naabripoiste juures raske teha. Targem oleks lastega rääkida, mis ema-isa sõjamängu juures häirib. Tänane päev soosib ka sõjakate rollidega mänge. Kindlasti tuleb enne mängu algust paika panna reeglid, näiteks – inimeste ja loomade pihta ei sihita. Püstol taskuraha eest Lõpuks otsustavad ikkagi vanemad ise, milliseid mänguasju osta. Lapsed peavad seda aktsepteerima. Samas peaksid nad olema vabad selles, mida oma taskurahaga teha, pakub psühholoog. Kui lapsele veepüssi ei osteta, võib ta ette kujutada, et krokodill on veepüss, või taskuraha eest ostetud püstoliga Winnetoud mängida. On arvatud, et sõjamängudes vabanevad lapsed agressiivsusest. Tõsi on siiski see, et ei saa olla vägivaldne ja veidi aja pärast suhtuda samasse asja ükskõikselt. Pingeid võib maandada küll poksides, kuid sama tulemuse võib saavutada ka marke sorteerides või soojas vannis lesides. Agressiivsust ei vähenda kujuteldav vastane, vaid tähelepanu kõrvalejuhtimine. Relv ei tee vägivaldseks Märgatavat seost sõjamänguasjade ja hilisema vägivaldsuse vahel pole psühholoogid tähele pannud. Selleks peavad lisanduma muud tingimused: näiteks kui lapsel on palju vägivaldseid kogemusi või kui ta usub, et on olemas vaid hea ja halb. Vägivaldsusele kaldub laps ka siis, kui ta kogeb iga päev kodus, et tugevam saavutab oma tahtmise.Määravaim on laste ja vanemate suhe, ja siin on vanemate halvustavad märkused ohtlikumad kui plastmassist tank. Tõsiseks muutub asi siis, kui jalgpall ja tavalised mänguasjad lapsele üldse enam huvi ei paku ning ta mängib vaid sõjamänge. Samuti juhul, kui laps alustab suhtlust sõnadega: ma lasen su maha! Võibolla tunneb laps end abitu ja allaheitlikuna ning julgeb lasteaeda minna vaid mängurelv taskus? Seegi on märguanne vanematele, et nõu tuleks pidada psühholoogiga. Allikas: Eltern 8/2002

Puuetega inimestele taksoteenus Tallinnas.

Põhja Eesti Pimedate Ühingu ajakiri Kuukiir 28. oktoober 2003

Soodushinnaga taksoteenus on transporditeenus puuetega inimestele, eesmärgiga parandada puuetega inimeste elukvaliteeti ja avardada nende võimalusi ühiskonnas toimetulekuks. Teenus sisaldab kliendile Tallinna linna piires ja kuni 30 kilomeetri kaugusele Tallinna linnapiirist ööpäevaringset transporditeenuse osutamist takso või ratastoolibussiga, tema sõidukisse ja sõidukist maha aitamist ning abistamist liikumisel esimeselt korruselt sõidukisse ja sõidukist esimesele korrusele. Muudes tingimustes lepitakse kokku teenuse osutajaga. Taksoteenust puuetega inimestele osutatakse alates 19. maist 1998. aastast. Algselt väljastati kviitungeid, mille alusel sai teenust kasutada ja alates 1. novembrist 1998. võeti kasutusse magnetkaardid. Firmadest on teenust osutanud Tulika Rent, Tulika Takso, Esra, Linnatakso ja Toiran, kellel on Esraga alltööleping. Teenust finantseeritakse Tallinna linnaeelarve realt. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet on sõlminud teenuse osutamiseks ja koordineerimiseks lepingud kuni 2005. aasta lõpuni. Riigihange viidi läbi kevadel, mille tulemusel tunnistati edukaks pakkujaks Esra KO. Taksoteenuse rahastamine: Periood Linna finantseerimine Kuu keskmine Kaarte Keskmiselt kasutajaid kuus Bussi kasutajaid 1998 92 751 15 459 216 216 ? 1999 520 125 43 344 746 343 32 2000 971 357 80 946 1019 387 56 2001 1 154 569 96 214 1093 393 59 2002 2 089 100 174 092 880 517 75 2003 1 990 000 159 917 608 490 79 Teenuse loomisest alates on taksoteenuse koordineerijaks olnud MTÜ Tallinna Puuetega Inimeste Koda. Tiia Tiik töötab Tallinna kojas projektijuhina alates 29. oktoobrist 1999 aastast. Tallinna koda töötab välja teenuse osutamise korra, väljastab magnetkaarte, edastab taksofirmale klientide nimekirjad, tegeleb klientide probleemidele lahenduste otsimisega, vajadusel kutsub kokku taksokomisjoni, kuhu kuuluvad taksoteenuse kasutajate esindajad ja linnaosa puuetega inimeste spetsialist. Samuti koostab aruandeid, teeb koostööd taksofirmade, Sotsiaal- ja Tervishoiuameti ning linnaosade spetsialistidega. Esitab aruanded ja arved Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile. Tallinna linna eelarvelistest vahenditest tasutakse taksofirmale osutatud teenuse eest, millest on maha arvatud kliendi omaosalus. Alates 2002.aastast alates viib läbi uuringut teenusekasutajate hulgas. Uuringu tulemustega saab tutvuda Tallinna koja koduleheküljel www.tallinnakoda.ee Hetke olukord: Teenuse kasutamise võimalus on sügava või raske liikumis-, nägemis- ja liitpuudega isikul, kelle alaline elukoht on registreeritud rahvastikuregistris Tallinna aadressil ning kes oma puude tõttu ei saa kasutada ühiskondlikku transporti iseseisvalt ega kõrvalabita. Alates 2001. aastast osutatakse üle 65-aastastele puudega inimestele teenust juhul, kui ta kasutab väljaspool kodu liikumisel ratastooli. Teenust osutavad Esra väiketaksod ja OÜ Toiran. Oktoobrikuu seisuga on väljastatud 1466 kaarti, teenust osutatakse 599 kliendile, sealhulgas 184-le ratastooli ja tugiraami kasutavale, 104-le pimedale ja nägemispuudega kliendile, ning 311-le liikumis-või liitpuudega kliendile. Kliendil on kohustus teatada oma andmete muudatustest (puudeaste, arstitõend, elukoht, telefon jm), mis on teenuse osutamise aluseks, samuti kaardi kaotusest või vargusest. Keelatud on anda magnetkaarti teistele kasutada, sealhulgas puudega lapse magnetkaart kehtib vaid koos lapsega. Esra takso kasutamise võimalus on 523-l kliendil ja 76-l ratastoolis kliendil on võimalus kasutada ratastoolibussi. Takso klient tasub omaosalusena ühe neljandiku arvest. Kuulimiit on 350 krooni. Teenust osutab ESRA takso. Tellimine telefonilt 6614 000 või 1300. Bussi klient tasub omaosalusena 10 krooni sõidualustamistasu ja 1.50 krooni/kilomeetrilt. Kuulimiit on 10 sõitu, kusjuures 1 sõit = 0,5 tundi. Samadel telefonidelt saab ratastoolibussi tellida, kuid vajalik on buss ette tellida (12 tundi), võimalusel täidetakse tellimus lühema aja jooksul. Tellimisel tuleb teatada, et soovitakse tellida ratastoolibussi ja magnetkaardi number, sõidu toimumise aeg, aadress, telefon ja abivajadus. Võimalusel orienteeruv tagasisõidu kellaaeg.

Lugeja kirjutab: Meie aja hirmud

Eesti Päevaleht, 31. jaanuar 2007 kl 08:53 Toimetaja:Madis Taras
Elame ajastul, kus elu muutub aina kiiremaks ja paindlikumaks. Isikutunnistus on taskus ID-kaardi näol, makse saab maksta Internetis ja kirjavahetus toimub e-mailide kaudu ning taskus on paljudel mobiiltelefon, mille abil oleme kõikjal kättesaadavad. Elu on muutnud lihtsamaks, sest arsti juurde vastuvõtule saame registreeruda Internetist. X-tee portaali abil suhtleme Maksuametiga ja saame vaadata oma kehtivaid dokumente. Tihti kuuleme meedias ja uudistes, et meie elanikkond vananeb ja rahva tervis on halb, kuid arstid lahkuvad välismaale ja järjekorrad pikenevad. Pahuraks muudavad inimesed aga pikad järjekorrad eriarstide juurde ja hambaravisse ning seetõttu otsustavad paljud kasutada tasulist vastuvõttu kui rahakott võimaldab ja tervisehädad kannatamist ei oota. Väljapääs oleks digilugudes, mille kaudu oleksid arstidele kättesaadavad patsientide elulised näitajad (veregrupp, ravimite kasutamine, kroonilised haigused, allergiad jmt) ning arstid saaksid kiiresti teada andmed avariide korral või konsulteerida omavahel keerukamate haigusnähtude korral. Võidavad patiendid, keda ei pea transportima suurlinnadesse ja perearstid ei peaks saatma inimesiedasi eriarstide juurde. Probleemiks saab andmekaitse, mis keelab inimeste andmeid edastada ilma lubaküsimata aga samas pole võimalik lihtsalt kindla põhjuseta inimeste andmeid kasutada, sest igast ametnikust, kes andmeid vaatab jääb maha jälg, mille tõttu on teol tagajärg ja vajadusel võimalik aru pärida. Ajakirjandusse jõudnud juhtumid om tihti inimeste hoolimatust või pahatahtlikkusest ja ka Eesti väiksusest, kus pole võimalik alati anonüümseks jääda. Samas selgub Andmekaitse Inspektsiooni tellitud uuringust, et elanikud teavad, mida mõistetakse delikaatsete isikuandmete all, kuid samas puudub ülevaade kui paljude nad oma isikuandmeid esitavad erinevate kliendikaartide taotlemisel, Interneti portaalide külastamisel, registreerimistel, õnnemängudes. Lõppetuseks jääb tõdeda, et ühelt poolt on loodud võimalused muutmaks meie elu lihtsamaks ja paremaks, kuid teiselt poolt kehtivad seadused ja andmete lekkkimise kahtluses pigem rabeleme oma iskuandmete tõestamisel ja korduval esitamisel kuigi elame digitaalsel ajastul, kus on palju võimalusi oma andmete kontrolli tagamiseks. Tiia Tiik, sotsiaaltöötaja

Kuhu kadus kaldtee?

Eesti Päevaleht. 15. juuli 2007 kl 14:03
Eks ikka on nii, et Tallinn ei saa kunagi valmis. Linn aina uueneb, paraneb ja muutub kaasaegsemaks. Sestap on põhjust loota, et vanu hooneid renoveerides, kaasajastades või ümber ehitades muutub olukord paremaks kõikidele inimestele. Üheks nn „ilmekaks” näiteks on ammu teada-tuntud Mustamäe teel asuv Marja pood, mis on aegade jooksul oma nime muutnud, kuid kaldtee on seal olnud minu mäletamist mööda viimased kümme aastat. Kevadel hakkati hoonet ümber ehitama ja teada on tõsiasi, et ilma Tallinna Linnavalitsuse ametites kooskõlastamata seda teha ei saa, sest juba aastast 2003 kehtib majandusministri määrus nr 14, mida aluseks võttes üldkasutatavaid hooneid on võimalik ligipääsetavaks muuta. Kehtiv määrus peab olema aluseks ka nimetatud endise Marja poe hoone ümberehitamisele, kuid pärast taasavamist selgus, et kasiinole ruumide ja sissepääsu ehitamisel on lammutatud kaldtee. Vaid viis minutit kohapeal olukorda hinnates saab külastajatest õige pildi. Kaldee, mida varem kasutasid ümbruskonna eakad inimsed, lapsevankritega emad ja liikumispuudega inimesed, on kadunud ja vaevaliselt liiguvad kepiga vanainimsed mööda trepiastmeid, lapsevankritega vanemaid ei silmanud. Juu on nemad leidnud ostude tegemiseks ligipääsetavamad ostukohad. Jääb tunne, et klientide vähesuse üle kaupmehed ei muretse. Tõsiasi on see, et pood nimega Comarket ja ukse kõrval asetsevad pangaautomaadid on hea asukohaga, olid senini paljudele inimestele ligipääsetavad. Arvan et leidub veel neidki inimesi, kellel on meeles ligi kümne aasta tagune varing, mis vigastas paljusid ja tõi kaasa hukkunuid. Tundub et Tallinnas on võimalik määruses kehtivaid nõudeid liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes läbi sõrmede vaadata. Juu seetõttu on tõeks saanud viieastmelise trepi ilutsemine endise kaldtee asemel. Soovin üles kutsuda ümberehituse tegijaid ja linnavalitsuse ametnikke, et taastada nimetatud kaldtee, sest olukord ei saa halvemaks muutuda, vaid puudujääke peab kõrvaldama ehitaja. Teadmatus ei vabanda tekkinud olukorda, kaldtee kadumist, ja seadustest, määrustest kõrvalehiilimist. Kindlasti tahavad peale minu veel paljud ümbruskonna elanikud peatselt näha kaldteed, mis tagaks paljudele inimestele ümbruskonnas ligipääsu ostukeskusele. Allpool lisatud pildid on olukorra kirjelduseks piisavad argumendid. Tiia Tiik, sotsiaaltöötaja

Liikumisvabadus trolli- ja bussikasutaja kogemuste näol.

Märksõnaks võib öelda, et vabadus on see kui saan olla sõltumatu teistest ja mul on oskus iseseisvalt toime tulla keerulises Tallinna liiklusolukorras. Kõigepealt on vajalik iseendale selgeks teha, et millal, millega ja mis ajal on soov minna. Seejärel on vajalik kas Internetist sõiduplaane uurida aadressil www.tallinn.ee või peatustesse kohale minna ja vaadata, mida teostada on raske kui mitte võimatu, sest sõiduplaanid pole nähtavad oma väikese kirja ja kõrgustesse paigutamise tõttu – kellele ja miks nad on 1.70 cm kõrgusel, sest paljud lapsed, eakad on väiksekasvulised? Tallinnas on see hea asi, et trolle liigub tipptunnil iga 5-7 minuti järel aga sellegi poolest pole sellest ratastoolis seiklejale abi, sest enamus trolle ja busse pärinevad veel paarikümne aasta tagant ja neile ligipääs on takistatud, sest kolme astet trollile tähendab mitme oskamatu inimese füüsilist abi aga sellel on omad ohud ja parem karta kui kahetseda. Väljaspool pealinna elavatele inimestele on jäänud mulje, et pealinnas on kõik asutused, transpordivahendid ja kõnniteed oluliselt ligipääsetavad – tegelikkuses oluliselt paremkui võrrelda 10 aasta taguse ajaga või mõne muu Eesti linnaga, külaga. Mõeldud tehtud ja kui kellaaeg valmis vaadatud, siis on vajalik kindla peale pigem varem kui ajaliselt kohal olla. Paljud peatused on korras aga takistuseks võib saada trollijuhtide hooletu ja üleolev suhtumine klientidesse, sest troll sõites peatusest mööda, avades uksi posti, prügikasti, lumehunnikute taga, jättes kõnnitee ja trolli vahele üle 20 cm, parkides viltu. Abi peale lootma jäädes on üpris naiivne lootus, sest paljude kogemuste korral on abi pakutud paaril korral. Paratamatus on ka see, et trollid võivad remonti vajada ja asendustrollina saadetakse liinile madala asemel kõrge liiklusvahend. Sarnane olukord on ka bussidega. Samas kui juhtida bussikoondise ja trollipargi ametnike tähelepanu kirja teel kitsaskohtadele, siis järgneb kohene reageerimine paremuse suunas. Nii näiteks korraldati möödunud aasta sügisel kiirkursus trolliijuhtidele, mille tulemusel paranes osade trollijuhtide arusaam ja hoiakud. Kehvem olukord on bussidega, sest neid on vähem ja piirkonniti vägagi erinevate liinidele ebaühtlaselt jaotatud. Nii näiteks liiguvad Lasnamäele keskmiselt kolm madalapõhjalist bussi tunnis, kui Astangule läheb samas vahemikus 1 madal buss 1-1.5 tunni kohta, Pirita ja Muuga suunal on liikluses eranditeta kõrged bussid. Oleme pööranud tähelepanu bussikoondisele, et puuetega inimesed liiklevad ka õhtuti ja nädalavahetustel, mis tõttu ei saa võrrelda neid sülelastega, kes õhtuti ühistransporti ei vaja. Asi muutub vähehaaval paremuse pole. Palju aega kulub ootamiste peale, sest kui Mustamäelt saab kesklinna trolliga, siis võib järgmise trammi või bussi peale ümberistumiseks oodata kümneid minuteid. Ei ole mingitki lootust, et ise ühistranspordiga kasutada ühistransporti pääsemaks tööle, kooli või huviala trenni... Meie kliima on liiga karm, et riskida pikaajalise ootamisega peatustes, teadmata kas märgitud kellaajal madal transpordivahend saabub. Samuti talvel kui on probleeme peatustesse jõudmisega – põhjuseks tänavate koristus, sest lükatakse ära suured hanged ja lahtine lumi, kuid väiksema lume ja lahti tallatud saasta ei vaevuta rookima. Kevad ja suvi on paremad aastaajad ka lihtsalt jalgsi liikumiseks, ka abistaja leidmisel on oluliselt paremad võimalused. Väljumisega on oluliselt kehvem olukord, sest kaasreisijaid lihtsalt ei huvita kas ratastoolikasutaja saab ja jõuab trollist välja või mitte, mistõttu on soovitatav vajutada stoppnuppu enne peatust andes märku väljumise soovist. Probleem selles, et tihti kasutavad sõitjad invakohti seisukohtadena ja pole ruumi kuhu seisma jääda, kinni hoida. Arvatakse, et liikumispuudega inimene on vaimupuudega ja kõnetatakse abistajat – näiteks õpetas sügisel trollijuht mulle, kuidas nuppu vajutada, mis peale väljus trollijuht rooli tagant, tõstes peatuases plate välja, moodustus väljumiseks kaldteed. Olukord paraneb kiiremini, kui on ühistranspordiga liiklejaid – see aitab mõista kaasreisijatel, bussijuhtidel, et puuetega inimesed on võrdsed teistega koos oma soovide, vajaduste ja harjumustega. Kokkuvõtteks tuleks inimesi julgustada, sest kui on rohkem julgeid ja aktiivseid puuetega inimeisi, siis on meil rohkem liikumisvabadust ja linnal rohkem raha, sest invatransporditeenus on alati kallim kui kokkuvõttes sõita madalapõhjalisete trollide-, trammide- ja bussidega.

Kursusetöö kokkuvõte 2006.

Kursusetöö. Hoolekande teenuste kättesaadavus puuetega inimestele Tallinnas. Tallinna Pedagoogliline Seminar (2006)

KOKKUVÕTE
Uurimustöö hüpotees, et viimastel aastatel on Tallinnas loodud mitmeid erinevaid hoolekandeteenuseid, kuid informeeritus teenustest ja rahulolu teenuste kasutamise võimalustega on ebapiisav, leidis üldjoontes kinnitust ning uurimustulemusi saab pidada usaldusväärseks, sest kliendid on rahul teenuse kvaliteediga, kuid puudusi on informatsiooni kättesaamisel. Lähtudes uurimuse eesmärgist ja ülesannetest võib esile tuua järgmised järeldused: 1)Puudega inimeste toimetulekut on parandanud sotsiaalteenuste kättesaadavus, sest valdav enamik taksoteenuste kasutajatest olid rahul pakutavate teenustega, mille tulemusel paraneb toimetulek ja iseseisvus osaleda aktiivsemalt ühiskondlikus elus. 2)Tuleks parandada inimestele sotsiaalabi võimalusi pakkuva informatsiooni kättesaadavust, lihtsustada info leidmist ka vene keelsele elanikkonnale. Selleks on vaja arendada võrgustikutööd kohaliku omavalitsuse, arstide, juhtumikorraldajate, rehabilitatsiooniasutuste ja puuetega inimeste oganisatsioonide vahel. 3)Oluline osa töös puuetega inimestel on võrgustikutööl, kuhu kuuluvad nii sõbrad, sugulased, töökaaslased, lapsed jm. Tähtis on ka erinevate ametnike koostöö. 4)Puuetega inimeste abiandmisel ei tohi võtta arvesse toimetuleku piiri, vaid kaaluda ja lähtuda inimeste individuaalsetest erivajadustest ja alles seejärel otsustada teenuste ja toetuste võimaldamise üle, sest puuetega inimeste peamisteks abistajateks on nende pereliikmed, toetades tema perekonda, tagame pere parema toimetuleku (koolitused, nõustamine, tugiisiku ja isikliku abistaja kasutamine jne). Samas peab teavitama inimesi, et alati ei saa jääda lootma ainult riigi ja omavalitsuse abile, sest alati on abivajajaid rohkem kui on võimalusi. Selgitamist vajab asjaolu, et puuetega inimeste pereliikmetel (abikaasadel, lastel) on kohustus oma abivajavate vanemate abistamisel ja toetamisel (nii majanduslikult kui füüsiliselt). 5)Luua erinevaid võimalusi, mis aitaksid puuetega inimestel parandada elukvaliteeti ja võimaldama nende aktiivsemat osalemist väljaspool kodu. On vaja teavitada puuetega inimesi rehabilitatsiooniplaani koostamise vajalikkusest ja sellest tulenevatest võimalustest (abivahendid, teenused, abistaja, töökohtade kohandamine jpt), mis aitavad leida tööd ja tõsta sotisaalset aktiivsust läbi osalemise puuetega inimeste ühingutes, koolituste ja huvitegevuse kaudu. Meedias kajastatakse puuetega inimeste probleeme ja edusamme ning erinevaid projekte. Lõpetuseks võib öelda, et sotsiaalteenused aitavad muuta puuetega inimeste elu paremaks, sest paraneb elukvaliteet, toimetulek ja sõltumatus teistest inimestest. Rahulolu valmistab teadmine, et Tallinnas on kiiresti arenenud sotsiaalteenuste süsteem ja puuetega inimestele on loodud võimalused elukvaliteedi parandamiseks sotsiaalteenuste näol, mida on oluliselt rohkem kui teistes Eesti omavalitsustes. Uurimuse tulemused on võrreldavad eelmiste aastate tulemustega ning saab järeldada, et paranenud on rahulolu taksojuhtide teenindamisega ja suhtumisega puuetega inimestesse. Taksoteenuse koordineerimisega ollakse rahul, kuid on inimesi, kes arvavad, et neile tuleb kohustusi meelde tuletada ja pakkuda teenuseid. Üldiselt teatakse kust abi küsida ja millised on võimalused, rahulolematust tunti juhtumikorraldamise, arstiabi ja ravimite kompenseerimisega ning kutsenõustamisega.

Diplomitöö kokkuvõte 2007

Diplomitöö. Sotsiaalteenused eakatele ja puuetega inimestele Tallinnas. Tallinna Pedagoogliline Seminar (2007)

KOKKUVÕTE
Sotsiaalhoolekande üldiseks ülesandeks on osutada abi toimetulekuraskuste ennetamiseks kõrvaldamiseks või kergendamiseks kõigile seda vajavatele isikutele või perekondadele. Eneseväärikust säilitav elustandard annab sotsiaalse turvalisuse tunde, aitab kaasa rahva elujõu säilimisele ning sotsiaalsele kaasatusele vastastikku hoolivas keskkonnas. Sotsiaalteenused aitavad parandada eakate ja puuetega inimeste elukvaliteeti ning need inimesed on valmis tasuma omaosalusena teenuste kasutamise eest. Tallinnas on arenenud võrgustikutöö erinevate ametkondade, linnaosa sotsiaalhoolekande osakondade, ametite ja puuetega inimeste ühenduste vahel. Sotsiaalteenuste osutamisel lähtutakse põhimõtetest, et aluseks võetakse inimesekeskne sotsiaalkaitse süsteem, milles linnakodanikele abiandmisel lähtutakse piirkondliku vastutusega sotsiaaltöötajate tööst; sotsiaalteenuste osutamisest ja sotsiaaltoetuste andmisest. Nii puuetega kui ka eakad inimesed teadsid, et sotsiaalteenuste või -toetuste taotlemiseks on vajalik pöörduda kohalikku sotsiaalhoolekande osakonda. Puuetega inimesed kasutavad mitmeid Tallinna linna sotsiaalteenuseid ja nad pöörduvad abisaamiseks sotsiaaltöötaja poole. Arvati, et omaosalust on nõus maksma, kuid mitmete erinevate teenuste, ravimite ja abivahendi eest tasumisel on kulutused suured, eriti liikumispuudega inimestel isikliku sõiduauto kasutamisel, sest neid kulutusi ei kompenseerita. Eakad inimesed küll teadsid sotsiaalteenuseid, kuid leidis kinnitust eelnevate uuringutest selgunud tõsiasi, et 75% inimesi ei lähe ise abi küsima, sest loodavad ise toime tulla. Samas toodi välja probleemina sotsiaaltoetuste ja -teenuste taotlemise sõltuvus perekonna sissetulekust, mistõttu loobutakse abi küsimisest. Uurimistööst selgus, et nii töötavate kui ka pereliikmete abi kasutavate inimeste majanduslik toimetulek on oluliselt parem võrreldes üksi elavate inimestega. Eakad on rahul oma tervisliku seisundiga, sest on harjunud elama tagasihoidlikult, leppinud olukorraga ja oma tervislike erivajadustega. Tervislikku seisundit hindavad nii eakad kui puuetega inimesed stabiilseks ja üks puudega inmene mitmete haiguste tõttu kehvaks. Järeldusena võin välja tuua, et parandades info kättesaadavust, jõuab abi kiiremini nende inimesteni, kes abi vajavad, mis aitab ennetada toimetuleku raskusi, vähendada õpitud abitust ja käega löömist ning julgustab inimesi pöördumaks sotsiaaltöötaja poole. Abi saamine võimaldab vältida suuremaid kriise ja võlgadesse sattumist ning arvutikasutamise oskus võimaldab Internetist infot otsida. Vajalik on koondada kogu info ühele kodulehele, kus on info seaduste, määruste, teenuste, toetuste, ligipääsetavuse, madalapõhjaliste ühistranspordi vahendite sõiduplaanide, piletihindade ja muule abi kohta. Teada on, et elame vananevas ühiskonnas, kus inimeste eluiga pikeneb, ning sellest tulenevalt on vajadus nii meditsiini- ja tervishoiu- kui ka sotsiaalvaldkonnas suurendada teenuste rahastamist, võimaldamaks tõsta teenuste limiiti, vähendada omaosalust ja planeerida teenuseid nii eakatele kui ka puuetega inimestele. Töö hüpotees, et Tallinnas on arenenud hoolekandeteenuste süsteem, kuid informeeritus teenustest ja vajadus teenuste järele on oluliselt suurem kui pakutavad võimalused, leidis osaliselt kinnitust sest ilmnes, et informatsiooni ja abisaamise võimalustest ollakse teadlikud, kuid vajadus teenuste järele on oluliselt suurem. Parandades koostööd erinevate võrgustikutöö valdkondades (meditsiin, tööhõive ja rehabilitatsioon) ning kaasata sinna töösse puuetega inimeste organisatsioonide esindajaid, ennetame olukorda, et ametnikud ei oska riske ette näha. Lõpetuseks saab väita, et käesolev uurimistöö aitab kaasa Tallinna sotsiaalhoolekande arengule ning võimaldab teha ettepanekuid linnavalitsusele rahaliste vahendite paremaks kasutamiseks ja planeerimaks teenuseid kliendikesksemalt erinevatele sihtgruppidele, sh eakatele ja puuetega inimestele, vastavalt nende vajadustele.

Taksoteenuse kasutamise uurimuse tulemused 2007.

Oma töödest tegemistest.
Taksoteenuse kasutamise uurimuse tulemused 2007. Tallinna Puuetega Inimeste Koda.

KOKKUVÕTE Uurimuse tulemused on võrreldavad eelmiste aastate tulemustega. Valimisse kuulus iga 6 taksoteenuse kasutaja. Kuna küsitlus toimus kirjalikult ja oli vabatahtlik, siis vähenes võrreldes eelmise aastaga küsitletute arv 132-le (2006 - 149). Täidetud ankeete saabus tagasi 46. Küsitlust viidi läbi kuuendat aastat ja see võib olla üheks passiivsuse põhjuseks; teiseks põhjuskes võis olla valimisse sattunud suur venekeelt kõnelevate ja eakate inimeste osakaal. Kõige rohkem vastajaid (38%) oli üle 65aastaseid ja vähem oli alla 15aastaseid (4%) vastajaid. Siit saab teha järeldusi, et pidevalt suureneb eakate inimeste osakaal teenuse kasutamisel ning asjaolu, et käesoleval aastal on lisandunud üle 100 uue kliendi, mis teiselt poolt suurendab veelgi taksode vajadust ning tekitab järjekorda. Samas on viimast aastatel kahekordistunud ka invabussi taksoteenuse kasutajate arv, mille tulemusel on esile kerkinud probleem, et tipptundidel pole võimalik eelneval päeval ratastoolibussi ette tellida. Ka liiklusummikud ja teetööd on põhjuseks takso ja invabussiteenuse hinna tõusus, sest poole tunnise sõiduga ei jõuta enam oma ühte sõitu tehtud. Limiit on suurenenud talvekuudel, kui ikkagi on see ebapiisav, sest liikumis- ja nägemis ning liitpuuetega inimestel pole võimalik vabalt kasutada ühistransporti ja nad vajavad kõrvalabi ning kasutavad abivahendeid. Rahulolu taksoteenuse kasutamisega oli langenud 64,2% (2006 – 77,7%) ja rahul ei olnud 20,7% (2006 – 22,3) ning dispetserite teenindamisega oli rahulolu tõusnud 69,6% (2006 – 55,7%) ja neid kliente, kes polnud rahul oli vaid 4,3% (2006 - 43%), mis näitab mõistvat suhtumist dispetseritesse, sest kui pole taksosid, siis ei suudeta tellimusi täita. Taksoteenuse koordineerimisega st Tallinna Puuetega Inimeste Koja tööga oli rahulolu jäänud samale tasemele, sest 92,5% ((2006 90,5%) vastas jaatavalt ja eitavalt 7,1% (2006 - 3,2%), tuues välja taksotellimise pikka järjekorda, taksode vähesust ja taksofirma väljavahetamist, mis lahendaks olukorra kui ei leita juurde taksojuhte. Ainult 50% vastajatest olid pöördunud abi saamiseks sotsiaalhoolekande osakonda. See üllatas, sest sellest saab otseselt oletada klientide madalat teadlikkust ja aktiivsust abi küsimisel ning saime kinnitust klienditöös esinevale probleemi, kus puudega inimesed ja nende pereliikmed, hooldajad ei oska abi küsida ja ei tea, kuhu abi saamiseks pöörduda. Nad ei oska minna ja küsida Tallinna linna teenuseid ja toetuseid, sest probleemiks on vähene suhtlemine, eesti keele mitte valdamine, eelnenud negatiivne kogemus jmt. Uurimusega on võimalik tutvuda ja need edastatakse järgmiselt: 1) teenuse finantseerijale - Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametile 2) teenuse osutajatele – takso- ja transpordifirmadele (Esra, Toiran ja Termak); 3) linnaosavalitsuse puuetega inimeste spetsialistldele; 4) teenuse kasutajatele TPIK-s ja koduleheküljel – www.tallinnakoda.ee > trükised ja materjalid > taksoteenuse rahulolu uurimus 2007.a. Lõpetuseks tuleb tõdeda, et erinevad kliendi rahuloluuuringud on vajalikud, sest aitavad välja tuua probleeme ja võimaldavad teha ettepanekuid, teenusele hinnangut anda. Kuuendat aastat läbiviidud uurimuse tulemused on võrreldavad ja kliendid annavad ise oma hinnangu nii koordineerija kui teenuseosutajate töökvaliteedi kohta. Paranenud on klientide nõustamine ja teavitamine ning koostöö linnaosavalitsuse puuetega inimeste spetsialistide, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga. 2007.astal sai likvideeritud aastaid kestnud ootejärjekord, mis omakorda tekitas taksode ja invabusside vähesuse ning vajaduse kasutusse võtta rohkem taksosid ja invabusse, mis omakorda nõuab lisa finantseerimist Tallinna linna eelarvest.

26. juuni 2009

Reportaaž kaldtee paigaldamist võidusamba tagaküljele







Ülevaade Aulilt vabadussamba juures käigust.
Head sõbrad!

Täna kell 13.00 startisid Arko, Tiia (fotoaparaadiga) ja Auli Vabadussõja võidusamba tagaküljele olukorda kaardistama. Seal ta oma ilus kõrgubki. Arko on julge ja pargib auto keelualasse - lubatud on selline tegevus ainult (lisatahvli järgi) välisesinduste autodele, sõnakestki pole invaparkimise lubamisest/võimalusest.
Tee viib mõnusalt allamäge, Arko on veel optimistlik. Siia see optimism vaibubki. Mõõtmise tulemusena saime äärekivi kõrguseks keskmiselt 15 cm. Kuna Arkol on ustavad sõbrad kaasas, siis pole äärekivi takistuseks ja teekond samba juurde jätkub.
Eesmärk on saavutatud! Arko takseerib fassaadipoolset trepistikku. 21 astet. Vähemalt neid eluohtlikke relsse pole külgedele pandud, mis esialgsel maketil olid! Nii targad vähemalt oldi, et meie meeste soovitust kuulda võeti. Ometi kord on ka fotograaf Tiia pildikasti kinni püütud! Samba jalam vallutatud, võib alata tagasitee, jälle "tagaukse" kaudu. Tagasi parkimisplatsi lähistele jõudnud, karjatab Auli: Appike, Arko, su keelualas autot hakatakse ära viima! Aga ei - täiesti juhuslikult sattusime ühel ajal sambatagusele töömeestega, kel oli antud korraldus likvideerida aps äärekividega. Seisev töömees on murelik - kaldtee üks jupike otsa jääb õhku, sest pinnas on ebaühtlane. Kas kannab ikka seda tursket selli, kes ratastoolis istudes paigaldamist jälgib? Töö tehtud, töömehed läinud. Toimub panduse pidulik avamine. Ettevalmistusi (maailma) esimeseks laskumiseks sellelt teeb Arko Vool. Tundub, et kasutamiskõlbulik. Fotoaparaat salvestab ajaloolist hetke. Noh, kuidas oli? Arko auto oli õnneks alles. Keelutsoonis sooritab Arko sellega tagasipööramise manöövreid. Sic! Nagu näete, on parkimisala täpselt nii suur, kui paistab - kaks auto pikkust.

Autosse istudes oli kaks vahvat momenti:
1. tuhises mööda rattur ja hoogu maha võtmata sõitis pandusest üles - edasi oma sõidu eesmärgi suunas;
2. noor pere titekäruga kasutas pandust iseenesestmõistetavalt, nagu oleks see just nende jaoks valminud. Näete neid Arko auto taustal oma teekonda jätkamas.
Veel üks kogemus tänasest. Kuna aega oli jalutada (panduse paigaldamine võttis julgelt tunni ja meie tahtsime ilmtingimata tulemuse ära näha), siis käisin ka uhke trepi ees rahvast vaatamas. Seal oli üks vanaproua, kes hoidis kinni trepi käsipuust ja näis kõhklevat - minna või mitte. Küsisin, kas võin aidata. Proua tänas ja loobus - polevat enam seda jaksu. Nii ta siis vaikselt tatsa-tatsa minema hakkaski, ausalt, kurb oli ...

Tervitavad Tiia ja Arko ning ülevaate koostaja Auli

Liikumispuudega inimesed Nõmme turul - üllatus projekteerijatele.


Projekteerimisviga sunnib Nõmme turule rajama 50 000 krooni eest kaldteid

Ehitusseaduse määrus:
Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes
Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. novembri 2002. a määrus nr 14

Määrus kehtestatakse «Ehitusseaduse» (RT I 2002, 47, 297) § 3 lõike 10 alusel.


http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=226420

Panen siia EPLi artikli, mis tuli vastuseks Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu, Eesti Liikumispuudega inimeste Liidu ja Tallinna Puuetega Inimeste Koja ühispöördumisele Tallinna linna poole ligipääsetavuse küsimustes Nõmme turu kioskitesse. Artikkel siis selline:

Kuna liikumispuudega inimesed ei pääse ratastooliga renoveeritud Nõmme turu putkadesse, kulutab turg projekteerimisvea parandamiseks 50 000 krooni ja rajab hoonetele kaldteed.

Eelmise kuu lõpus teatas Tallinna liikumispuudega inimeste ühing, et turu projekti koostades pole liikumispuudega inimestele üldse mõeldud, sest turuputkade uksed on liiga kitsad ja lävepakud on kohati kuni 25 cm kõrgused.

Linnaosavalitsus lubas probleemiga tegelema asuda ning tänaseks on otsustatud, et projekteerimisviga parandatakse kaldteede abil. Nõmme linnaosavanema Rainer Vakra sõnul puudutab kaldteede rajamine Nõmme turu uusi kioskeid.

„Praeguseks on teinud projekteerija kõikide uute kioskite projektidesse muudatused, kus uste ette on paigaldatud kaldteed, võimaldamaks sisenemist ka ratastooliga ja lapsevankriga,” ütles Vakra Päevaleht Online’ile. „Esmajärjekorras rajatakse kaldtee liha- ja kalahoonele. Ülejäänud kioskite sissepääsudele loodame kaldteed paigaldada sügiseks, kui ka vana turuhoone restaureerimine on lõppenud.”

Seni peavad ratastooliga turulised hakkama saama turu haldurite abistava käe all. „Haldurite kontaktid edastame järgmisel nädalal liikumispuuetega inimesi esindavatele organisatsioonidele,” sõnas Vakra.

Kaldteede ehitus läheb Vakra andmetel maksma hinnanguliselt 50 000 krooni, raha leitakse Nõmme turu eelarvest.

„Projektimuudatused tegi projekteerija oma kuludega. Nõmme turg ega Nõmme linnaosa valitsus selles osas täiendavaid kulusid ei kanna,” ütles linnaosavanem.

18. juuni 2009

Üks heategu päevas!

Nii lihtne see ongi. Kui mulle tegi tegevjuht Tauno Asuja pakkumise vaadata üle eelmiste aaastate Infoteatmik, siis võtsin töö rõõmuga vastu. Olen juu igapäevaselt asjaga kursis, kuid aega nappis ja peale jah sõna ütlemist alustasin nikerdamist. Enam jaolt peale tööd ja ühel nädalavahetuselgi istusin Endlas ja nikerdasin andmete kallal. Liigub juu minu kohta juttegi Tallinna linna peal, et Tiik teab kõike. Ega ei tea küll, kuid alati olen valmis arenema ja infot Interneitist või teistelt sotsiaaltöötajatelt, klientidelt otsima, küsima.

Nüüd siis peale Raepressi, televiisoris vene keelseid uudiseid kliendid helistavad ja küsivad; kust saab, kas ikka on veel ja palju maksab, mis aasta infoteatmikust jutt on. Ihhii, kes siis tänpäeval vanu asju promob? Muutuvad juu andmed, hinnad, maksud ja teenustepakkujad kiiremini kui infomaterjalid trükist tulevad. Korrigeerisin, panin juurde ja ikka tulevad inimesed küsima, et aga ma seda ei leidnud ja palun täpsustage ja selgitage.

Eile siis tuli lapsevanem 10aastase puudega lapsega ning küsis sõidusoodustuste kohta. Nimelt ta teab, et on ühistranspordiseadus, kuid bussijuhid poisikest tasuta ei vea ja küsivad suvilasse sõiduks alati piletiraha. Tegin siis puust ja punaseks A4 lehe ja trükkisin välja ja andsin kaasa:

Ühistranspordi seadus,

mille jõustumiskuupäev on 01.10.2000!
§ 27. Tasuta sõit riigisisesel liiniveol
(1) Riigisisesel liinil (kaasa arvatud kommertsliin) raudtee-, maantee- ja veeliikluses on vedaja kohustatud tasuta vedama:
1) eelkooliealisi lapsi;
2) puudega lapsi, sügava puudega 16-aastaseid ja vanemaid isikuid ning sügava või raske nägemispuudega isiku saatjat või nägemispuudega isikut saatvat juhtkoera;
(RK s 15.11.2006 jõust.01.01.2007 - RT I 2006, 55, 405)
3) Vabadussõja veterane.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kategooria sõitjate tasuta sõitu vedajale ei hüvitata.

Täna siis tuli üks vene proua ja küsis hambaravi ja hambproteeside kohta. Kurb aga pidin tõdema, et sellist infot tõepoolest sinna teatmikku ei saanud. reneme veel.
Info ise selline:

Hambaravi hüvitis
Alates 1. jaanuarist 2009 ei saa osutatud hambaraviteenuse eest hüvitist taotleda enam kõik üle 19-aastased isikud. 300-kroonist hambaravihüvitist saavad taotleda inimesed, kellele on riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud töövõimetus- või vanaduspension, ning üle 63-aastased kindlustatud isikud. Kõrgendatud määras ehk 450 krooni suurust hüvitist makstakse endiselt rasedatele, alla üheaastase lapse emadele ja neile, kellel on tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud suurenenud hambaraviteenuse vajadus.

NB! Haigekassa jätkab hambaravihüvitiste maksmist kõikidele kindlustatutele, kes on viimase kolme aasta jooksul kasutanud hambaarsti teenuseid enne 1. jaanuarit 2009, kuid ei ole selle eest veel hüvitist taotlenud.

63-aastastele ja vanematele ravikindlustust omavatele isikutele, vanaduspensionäridele ning töövõimetuspensionäridele hüvitab haigekassa kord kolme aasta jooksul 4000 krooni hambaproteeside maksumusest.

Isik, kes tahab hüvitist saada peab täitma blanketi ja lisama originaal arve kulutuste kohta ning vajalikud dokumendid kohale viia piirkondlikku haigekassa osakonda, saata postiga või digitaalselt allkirjastatult elektronpostiga.

Lisainfo www.haigekassa.ee

Töötavale pensionärile vaid pool pensioni

Minu arvates on see suure tööpuuduse juures üks arukas samm, et vanaduspenionärid puhkusele saata ja anda tööd noortele. Kimbutab juu töötus praegu noori, koolilõpetanuid, välismaal töökaotanuid, lapsepuhkuselt tööle ihkajaid. Minu mäletamist mööda on isegi põhjamaades seda rakendatud, et pensinile jäänud saab valida kas pension või siis töötamine ja pool pensionit. Kindlasti on sellel asjal kaks otsa ja on ka tööotsi, mida noored täita ei taha ja ei soovi, siis need vakantsed ja mitte atraktiivsed tööpotid on võimalik täita ka vanaduispensionil olijatega. Kui töötud peavad sotsiaalabi taotlema ja ei too maksudena Eesti riigile miskit sisse, siis vanaduspensionärid on eelnevate aastakümnetel tööd teinud ja saavad väljateenitud aastatelt vanaduspensioni. Kurb on asja juures see, et meie pensionide suurus pole võrreldav teiste heaolu riikidega ja seepärast paljud vanemas eas inimesed ka pensioni isa teenivad.

17. juuni 2009

Mustamäe haigla juures tasuline parkimine

Siit siis huvipakkuv ajalehe artikkel. Olen minagi käinud ja otsinud, kuhu saaks autot panna, kui vajadus seda maja külastada. Samas naabruses on lastehaigla, kuhu ette pargitud autosid ära vedajad agaralt teisaldavad. Mõistagi suure tasu eest.
Kui ikka lähed haigele inimesele järele, külla või last traumapunkti viima, siis ei jäägi muud üle, kui tulla taksoga või passida kuniks mõni parkimiskoht vabaneb. Kui aega pole ja hooletult auto parkimist keelavasse tsooni parkida, siis oled autost lihtsalt ilma. Karm värk, kuid see parkimise(korraldamutuse) probleem on Mustamäel pikaajaline. Autosid on palju ja kuhugi neid ööseks, päevaks parkida on probleem. Võetakse siis kasutusele murulapid, kõnniteed ja vada maaalad, kuhu vähegi mahub.

Ja mida teevad jalakäijad? Nad jalutavad seal, kus ruumi on. Olgu selleks siis sõiduteed, muru või autode vahel kord kõnniteel, kord sõiduteel. Ohtlik nii meile, lastele, noortele, vanakestele. Katsu sa siis talvel lund rookida või lapsevankriga rallida, ratastooliga või kelguga nendes autode poolt sisse sõidetud roobastes liigelda. Mitte ei saa aga elu vaja elada ja oma asja ajada.

Lahendus oleks Tallinna linna ja linnaosade arengukavade jmt ümbervaatamine ja parkimiskohtade, -majade ja parklate välja ehitamine. Lahendaks paljude probleemid, sest majade vahele pargivad minibussid, sõiduautod ja kaubikud. Elanike sõiduvahenditele ei jäägi ruumi. Samuti saime ajakirjandusest kuulda kuidas Haabersti piirkonnas teed taradega suleti, mille tulemusel ei pääsenud tuletõrjeautod ridaelamut kustutama. Prügiautodest, kiirabidest rääkimata.
Inimiesed mõtelge, avaldage oma arvamust ja olge valvsad, sest autojuhid on liikvel ja tahavad ka oma sõidukeid parkida.

Artikkel ise selline:

Parkimine regionaalhaigla Mustamäe korpuse juures muutub tasuliseks
FOTO: Raigo Pajula Põhja-Eesti regionaalhaigla Uus parkimiskorraldus Põhja-Eesti regionaalhaigla Mustamäe korpuse juures hakkab kehtima 1. juulist.

Juuli algusest saavad haigla külastajad ja patsiendid oma auto parkida haigla esise tee servas või külgmises parklas. Esimene parkimistund on tasuta, iga järgmine tund maksab kümme krooni. 24 tunni pilet maksab 50 krooni, viie päeva pilet 200 krooni ning kümne päeva pilet 350 krooni. Parkimine on tasuline kõikidel nädalapäevadel ööpäev läbi. Haigla juhatuse liikme Eve Karmo sõnul on tasulisele parkimisele üleminek sundkäik olukorras, kus haiglal puuduvad rahalised võimalused piisaval hulgal parkimiskohti välja arendada.

16. juuni 2009

Rikaste hooldekodu nädalalõpu pakett

Huvitav lugeda, et hooldekodud on alustanud peremajutust, sest kohad on aga tühjad. Nii ongi nutikamad tegevjuhid otsinud klientuuri ka läbi nädalalõpu pakettide ja hindu langetades. Kui mõni hooldekodu on teistest oluliselt parem ja kallim hinna poolest, siis peabki ellujäämiseks ja klientide püüdmiseks midagi ette võtma. Huvitav lugeda sellepoolest, et kui Villa Benita mõtleb, siis Iru hooldekodu tunnistab, et pole veel selle peale tulnud. Mulle meeldivad noored ja oma tööd armastavad inimesed, kes soovivad oma käega asja arendada ja ka eakate inimeste eluolu paremaks muuta. Kui nüüd keegi ka noortekodusid tegema hakkaks nagu on nt Soomes siis oleks küll turgu. Praegu on nii, et lastekodust või oma kodust võib raske puudega 20-30-ndates noor inimene olude kokkusattumisel sattuda vanadekodudesse. Ja neid juhuseid on mitmeid. Kurb, et Eestis veel nii palju arenguruumi on.Aga vanasõnagi ütleb, et loodus tühja kohta ei salli.
Artikkel siis järgmine:

Rikaste hooldekodu pakub ka peremajutust

Lin­na­le kuu­lu­va Iru hool­de­ko­du kin­ni­tu­sel on neil tek­ki­nud sama nõud­lus sellel aas­tal.

End va­rem eelkõige ea­ka­te ko­du­na tut­vus­ta­nud Kei­la lä­he­dal Niitväl­jal asuv Vil­la Be­ni­ta kut­sub nüüdsest veet­ma nä­da­lalõppu ka pe­re või sõpra­de­ga.

Paar kuud üle aas­ta te­gut­se­nud hool­de­ko­du üks oma­nik ja te­gev­ju­hi ko­hu­seid täi­tev Ter­je Kross kin­ni­tab, et uus lä­he­ne­mi­ne on and­nud tu­le­mu­si. „Rek­laam tõi mei­le pal­ju noo­re­ma klien­di,” tõdeb ta. Te­ma sõnul tõi nä­da­lalõpuks pa­ku­tav puh­ke­ko­du­pa­kett kor­ra­ga li­gi 30 ini­mest.

Kros­si sõnul ar­va­tak­se sa­ge­li, et hool­de­ko­dus­se tu­le­kuks peab ole­ma vä­he­malt sa­ja-aas­ta­ne. „Kont­sept­sioo­ni me muut­nud ei ole,” kin­ni­tab Kross, kuid tun­nis­tab, et nüüd vee­da­vad Vil­la Be­ni­tas ae­ga ka 55–60-aas­ta­sed. „Noorim on ol­nud 43-aas­ta­ne.”

Vil­la Be­ni­ta klien­did on jao­ta­tud siis­ki ran­gelt ka­heks. Kui esi­me­sel, maa­pin­na­ga sa­mal ta­san­dil asu­val kor­ru­sel on ene­se­ga ise toi­me tu­le­vad klien­did, siis tei­ne kor­rus on täie­li­kult hool­dus­haig­la tee­nust va­ja­va­te pat­sien­ti­de pä­ralt, kes va­ja­vad näi­teks ae­ga ope­rat­sioo­nijärg­seks taas­tu­mi­seks.

Kross toob näi­te ma­jas ela­nud pe­rest, kus voo­di­hai­ge oli ma­ja tei­sel ja poeg puh­kas alu­mi­sel kor­ru­sel. Sa­muti võivad ta­li­ta­da abi­kaa­sad, kes ei ta­ha tei­ne­tei­sest vä­ga kau­gel ol­la. „Meie juu­rest on lä­bi käi­nud kõik pe­re­must­rid,” lau­sub Kross, näi­da­tes ma­jas asu­vat las­te män­gu­tu­ba.

Kahe nädala pakett

Väi­ke­se, 24-ko­ha­li­se Rae hool­de­ko­du ju­ha­ta­ja Erk­ki Jaak­re sõnul ei ole val­la do­tee­ri­tav asu­tus pe­re­ma­ju­tu­se­le kor­da­gi mõel­nud, sest es­ma­joo­nes tu­leb ra­hul­da­da oma piir­kon­na ini­mes­te va­ja­dus. Sa­ma­su­gu­se võima­lu­se puu­du­mist tun­nis­tab ka suu­re, 385 ko­ha­ga Iru hool­de­ko­du sot­siaaltöö juht Ai­li Vel­lem­äe.

„See va­ja­dus on sel­lel su­vel tek­ki­nud,” lau­sub Vel­lem­äe. „Siia­ni ei ole nõud­lust sel­li­se tee­nu­se jä­re­le ol­nud.” Irus seetõttu pe­re­liik­me ma­ju­ta­mi­se võima­lust ei ole, küll on te­ma sõnul Nõmme hool­de­ko­dus üks sel­li­ne tu­ba. Vel­lem­äe sõnul ei pa­ku Iru ka nn in­ter­vall­tee­nust ehk paa­rip­äe­va­st või ka kuu aja pik­kust tee­nust. Siis­ki on ole­mas 14 täis­ta­su­list koh­ta 305-kroo­ni­se ööp­äe­va­mak­su­mu­se­ga. „Sel­le sees on hool­dus, me­dit­siin ja hu­vi­te­ge­vus,” sel­gi­tab ta, hin­na­tes täi­tu­vu­se heaks, se­da vaa­ta­ma­ta hin­na­le.

Põhivajadustele rajatud äriplaan toob kliente

•• „Oleme hinda langetanud,” viitab Villa Benita juhatuse esimees Terje Kross üldisele majandusolukorrale. Praegu algavad majutuse hinnad Villa Benitas 450 kroonist ööpäevas, nädalalõpu veetmisel 600 kroonist.

•• „Selline äri on rahulik ette-võtmine,” räägib Kross, kelle sõnul näeb äriplaan ette kasumini jõudmist kolme-nelja aastaga.

•• Krossi sõnul on hakanud hooldekodu üles leidma ka väliseestlased ja teiste sekka on eksinud mõni Soome klient. „Spaa on tervenemine läbi vee, aga siin on ka meditsiiniline abi olemas,” selgitas ta. Meditsiinitöötajate kohalolek tähendab, et teenus on 24 tunni jooksul kättesaadav ka esimese korruse elanikele.

•• „Kui esimene hirm saab ületatud, saavad nädalavahetusel puhkekodu külastanud inimestest sageli meie püsielanikud,” märkis Terje Kross.

•• Tema sõnul on majaelanike omavahelise suhtlemise parandamiseks ühine ajalehtede lugemine ja söögitegemine, töötoad ja loengud ning õhtune magus suutäis köögis. Elanikel on ka oma taimekastid, kus kasvatatakse näiteks kobartomatit ja tilli.