31. jaanuar 2014

Arvamus: Hariduslikest erivajadustest: mõistetest, statistikast ja tulevikusuundumustest

Lisan Õpetejete lehe artikli siia 31. jaanuar 2014 Tiina Kivirand haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduse osakonna nõunik

 Hariduslikest erivajadustest: mõistetest, statistikast ja tulevikusuundumustest

Sõnapaar „hariduslik erivajadus” on muutunud igapäevase keelekasutuse osaks ja ka rahvusvaheliselt omamoodi ametlikuks terminiks, mida kiputakse erinevalt tõlgendama. Eri riikides käsitletakse mõistet erinevalt. Üldine tendents on aga, et kui veel kümmekond aastat tagasi seostusid sellega eelkõige puuded, siis nüüd mõeldakse hariduslike erivajadustega õpilaste all kõiki, kel ühel või teisel põhjusel on oht jääda kõrvale võimetekohasest haridusest.
Ka Eestis on jõutud kokkuleppele, et hariduslikku erivajadust käsitatakse laia mõistena. On päris tavaline, et õigesti koostatud õppekava puhul tekib ligikaudu viiendikul õpilastest õpingute vältel takistusi või probleeme, mistõttu vajavad nad ajutist või pidevat täiendavat toetust.
Põhikoolis on see igapäevane, et õpetajad kohandavad õpet klassis vastavalt õpilaste võimetele ja erivajadustele. Eesti kool ja õpetajad on saavutanud hariduslike erivajadustega õpilastega häid tulemusi. Kui tosin aastat tagasi oli meil suur hulk õpilasi, kes ei täitnud koolikohustust või jäeti klassikursust kordama, siis selles on olukord tunduvalt paranenud. Ka PISA tulemused kinnitavad, et meie põhikoolides tehakse suurepärast tööd õpilastega, kel mingitel põhjustel esinevad õppetöös raskused. Aastast 2006 kuni aastani 2012 on probleemide hulk vähenenud ning tippude arv tõusnud.
Kõikidest hariduslike erivajadustega õppuritest vajab vaid väike osa väga spetsiifilist ja ressursimahukat eriõpet. Need on eelkõige raske puudega või käitumishäiretega lapsed. Kui statistiliselt on Eestis hariduslike erivajadustega õpilasi üldharidussüsteemis tervikuna ca 18%, siis tegelikult õppe eritingimusi vajavate laste osakaal on sellest 4%. Eestis on raskemate hariduslike erivajadustega õpilastele kujunenud välja eriõppe korraldus ja erikoolivõrk, kuhu riik plaanib lähiaastatel investeerida, et seda korrastada.
Statistika võrdlemisel peab olema hoolikas
Eri maade hariduslike erivajadustega õpilaste statistika võrdlemine ei ole veel eriti usaldusväärne, sest pole samasuguseid definitsioone ning tihti mõõdetakse erinevaid asju. Seni ei ole OECD ega isegi Euroopa eriõppe ja kaasava hariduse agentuuri liikmesriikide vahel jõutud kokkuleppele, milliste määratluste alusel andmeid kogutakse. Moondunud pilt tekib siis, kui mingeid statistilisi näitajaid kasutatakse kontekstiväliselt. 17. jaanuari Õpetajate Lehes kirjutab Ene Mägi, et liiga suur hariduslike erivajadustega õpilaste arv Eestis tekitab muret, ja võrdleb meid Soomega.
Agentuuri ja rahvusvahelise võrdlusandmete fookuses on muidugi eelkõige puudega õpilased ja nende kaasamine tavakooli. Euroopa agentuuri viimaste andmete põhjal on Soomes eriõppe tingimusi vajavaid hariduslike erivajadustega õpilasi 8%, Eestis 5,9%. Samas on Soome lisanud kommentaari, et täiendavat tuge pakutakse veel 23%-le õpilastest. Siinkohal tundub, et oleme Soomega üsna sarnased. Kurvem on Eesti ja Soome võrdluspilt aga hoopiski siis, kui vaatleme raskemate erivajadustega õpilaste eraldamist eakaaslastest või tavakooli klassi kaasamist. Soomes on kaasatud 54% selliste erivajadustega õpilastest, meil vaid 17%.
Olulisem on, et kõik õpilased saaksid oma arengus parimal viisil tuge ning eriti see, et võimalikult paljud õpilased – ka puudega õpilased, kel kodus on vajalikud tingimused – saaksid õppida elukohajärgses koolis ja elada kodus.
Ideaalis terendub tulevikupilt, kus me ei pea õpilasi märgistama kategooriate alusel hariduslike erivajadustega ja nn tavaõpilasteks, vaid kõik õpilased moodustavad haridussüsteemis terviku ning vajadusel saavad kõik need, kel õppimises mingid takistused või probleemid, vajalikku abi ja tuge õpetajatelt või koolis töötavatelt tugispetsialistidelt.
Haridus- ja teadusministeeriumis on töötatud välja hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsioon, mis määratleb edasised arendussuundumused järgmiseks kaheksaks aastaks, et toetada koole ja õpetajaid kõikide õppuritega toimetulekul.
Parimad lahendused sünnivad õpetajate ja tugispetsialistide koostöös
Nii nagu E. Mägi väidab, on logopeedi kui tugispetsialisti osatähtsus tavakoolides võimendatud. Praegu on tavakoolides tõesti selline olukord, et tugispetsialistidest töötab kõige enam logopeede. Ajalooliselt on nii kujunenud, et Eesti eripedagoogika arenedes koolitati pikki aastaid spetsialiste, kes said ühtlasi nii erikooli õpetaja kui ka logopeedi kutse. Kuna eripedagoogi rolli tavakoolis ei osatud tähtsustada ning lugemis- ja kirjutamisraskustega õpilastele oli abi hädasti vaja, hakati tänuväärselt neid spetsialiste koolides rakendama.
Sisuliselt tegelevadki tavakoolides töötavad logopeedid enamikul juhtudel lugemis- ja kirjutamisraskuste korrigeerimisega. Ettevalmistuse selleks on saanud ka kõik eripedagoogid. Tavakoolides õppivate hariduslike erivajaduste õpilaste probleemid ja vajadused on aga laiaulatuslikumad kui vaid logopeedilised. Seetõttu räägime komplekssest eripedagoogilise abi vajadusest ja eripedagoogi rolli suurendamisest koolides. Logopeedide osatähtsus on oluline eelkõige koolieelsetes lasteasutustes ning raskete kõnepuuetega õpilaste puhul.
Hariduslike erivajadustega õpilaste toetamisel on lisaks eripedagoogile oluline ka sotsiaalpedagoogi ja psühholoogi teenuse kättesaadavus. Tuleb aga arvestada, et koolides töötavad tugispetsialistid ei ole imeinimesed, kes suudavad kõik probleemid ise lahendada. Lisaks täiendavale individuaalsele või rühmatööle hariduslike erivajadustega õpilastega on vähemalt sama tähtis, et tugispetsialistid ja õpetajad teeksid koostööd.
Arvestades Eesti demograafilist eripära, pole mõeldav, et kõikides koolides töötaksid kohapeal kõik tugispetsialistid, sest paljudes koolides on nii vähe õpilasi, et raske oleks isegi 0,1 koormust pakkuda. Et pakkuda vajalikku nõustamisteenust, on loodud maakondlikud õppenõustamiskeskused, mis keskenduvad eelkõige väiksematele koolidele, mida on Eestis enamik. Järgmisest kooliaastast võtabki riik suurema vastutuse teenuste mahu suurendamise, kvaliteedi arendamise ja keskuste ülalpidamiskulude osas. Ühtlasi koordineeritakse maakondlike keskuste kaudu kooli tasandi tugispetsialistide kättesaadavust väiksematele, kuni 350 õpilasega kohalikele omavalitsustele.
Endiselt jätkub ka vaidlus, et riik on kohalikele omavalitsustele pannud uusi kohustusi ega täida kokkuleppeid. Selguse mõttes tuleb taas korrata, et koolis töötavate tugispetsialistide rahastamine on olnud kogu aeg koolipidaja kohustus. Sellisel moel on see kehtinud üheksakümnendatest ning viimase seadusemuudatusega võttis just riik juurde kohustusi seoses õppenõustamiskeskuste arendamisega.
Riigi kohustus on tagada koolidele võimalus tellida vajalikku nõustamisteenust ning samas garanteerida spetsialistile täiskoormus. Teine eesmärk on arendada nii õpetajate kui ka tugispetsialistide professionaalset pädevust – sinna kavatsetakse panustada Euroopa sotsiaalfondi uue perioodi rahast ja muudest välisvahenditest.
Veel jaanuari jooksul kuulutatakse välja Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismi programmi „Riskilapsed ja -noored” avatud taotlusvooru „Kaasamine ja sekkumised haridussüsteemis” taotluskutse. Ka see aitab arendada kaasavat hariduskorraldust ning suurendada koolide, nõustamiskeskuste ja kohalike omavalitsuste töötajate suutlikkust toetada hariduslike erivajadustega õpilasi.


Hea teada: mis on hariduslik erivajadus

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, Vastu võetud 09.06.2010 RT I 2010, 41, 240 , jõustumine 01.09.2010  alusel hariduslikust erivajadustest:

3. jagu Õpilase arengu toetamine koolis 

§ 37.  Õpilase arengu toetamine

 (1) Õpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase vajaduste kohaselt. Õpilase võimete ja annete arendamiseks tuleb koolis selgitada välja õpilase individuaalsed õpivajadused, valida sobivad õppemeetodid ning korraldada vajaduse korral diferentseeritud õpet. Kool tagab õpilasele, kellel tekib ajutine mahajäämus eeldatavate õpitulemuste saavutamisel, täiendava pedagoogilise juhendamise väljaspool õppetunde.
 (2) Õpilasele tagatakse koolis tasuta vähemalt eripedagoogi (sealhulgas logopeedi), psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi (edaspidi tugispetsialistid) teenus. Tugispetsialistide teenuse rakendamiseks loob võimalused kooli pidaja ning selle korraldab direktor. Direktor võib tugispetsialistide teenust tellida Haridus- ja Teadusministeeriumilt või käesoleva paragrahvi lõikes 22 nimetatud juhul riigi sihtasutuselt, kes pakub vähemalt igas maakonnas koolidele eripedagoogi ja psühholoogi teenust. Teenuste hinnad peavad olema kulupõhised ja need kehtestab käesoleva paragrahvi lõikes 21 nimetatud määrusega haridus- ja teadusminister. [RT I, 11.07.2013, 1 - jõust. 01.09.2013]
 (21) Tugispetsialistide teenuse kirjelduse, selle teenuse riigi poolt osutamise ulatuse, tingimused ja korra ning teenuste hinnad kehtestab haridus- ja teadusminister määrusega. [RT I, 11.07.2013, 1 - jõust. 01.09.2013] 

4. jagu Haridusliku erivajadusega õpilase õppekorralduse erisused 

§ 46.  Haridusliku erivajadusega õpilane

 (1) Haridusliku erivajadusega õpilane on õpilane, kelle andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega õpetajad), taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas.
 (2) Õpilase andekust käsitletakse käesoleva seaduse tähenduses haridusliku erivajadusena, kui õpilane oma kõrgete võimete tõttu omab eeldusi saavutada väljapaistvaid tulemusi ning on näidanud kas eraldi või kombineeritult eelkõige järgmisi kõrgeid võimeid: üldine intellektuaalne võimekus, akadeemiline võimekus, loominguline mõtlemine, liidrivõimed, võimed kujutavas või esituskunstis, psühhomotoorne võimekus.
 (3) Haridusliku erivajaduse väljaselgitamisel kasutatakse pedagoogilis-psühholoogilist hindamist, erinevates tingimustes õpilase käitumise korduvat ja täpsemat vaatlust, õpilast ja tema kasvukeskkonda puudutava lisateabe koondamist, õpilase meditsiinilisi ja logopeedilisi uuringuid. Andekate õpilaste väljaselgitamisel lähtutakse ka litsentsitud spetsialistide poolt läbiviidud standardiseeritud testide tulemustest, väga heade tulemuste saavutamisest üleriigilistel või rahvusvahelistel aineolümpiaadidel, konkurssidel või võistlustel ning valdkonna ekspertide hinnangutest.

§ 47.  Haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamine

 (1) Haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamisel lähtutakse kaasava õppe põhimõtetest, mille kohaselt üldjuhul õpib haridusliku erivajadusega õpilane elukohajärgse kooli tavaklassis.
 (2) Haridusliku erivajadusega õpilase õppe korraldamise põhimõtted sätestatakse kooli õppekavas.
 (3) Direktor määrab isiku, kelle ülesandeks on haridusliku erivajadusega õpilase õppe ja arengu toetamiseks vajaliku koostöö korraldamine tugispetsialistide, andekate õpilaste juhendajate ja õpetajate vahel (edaspidi haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija).
 (4) Haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija toetab ja juhendab õpetajat haridusliku erivajaduse väljaselgitamisel ning teeb õpetajale, vanemale ja direktorile ettepanekuid edaspidiseks pedagoogiliseks tööks, koolis pakutavate õpilase arengut toetavate meetmete rakendamiseks või täiendavate uuringute läbiviimiseks, tehes selleks koostööd õpetajate ja tugispetsialistidega.

§ 48.  Kooli otsusel rakendatavad meetmed haridusliku erivajadusega õpilase arengu toetamiseks

 (1) Direktori või tema volitatud koolitöötaja otsusel võib haridusliku erivajadusega õpilasele rakendada käesolevas peatükis sätestatud meetmeid, mille rakendamise eeldusena ei ole ette nähtud nõustamiskomisjoni soovitust, sealhulgas tugispetsialisti teenus, individuaalse õppekava rakendamine, pikapäevarühma vastuvõtmine, õpilaskodusse vastuvõtmine ning vanema nõusolekul õpilase üleviimine § 51 lõike 1 punktides 1–4 sätestatud rühma või klassi.
 (2) Kui õpilase hariduslik erivajadus tuleneb tema andekusest, tagatakse talle individuaalse õppekava rakendamine ning vajaduse korral täiendav juhendamine aineõpetajate poolt või teiste vastava valdkonna spetsialistide poolt haridusprogrammide või teiste haridusasutuste kaudu.
 (3) Meetme rakendamise perioodil jälgivad õpilasega tegelevad õpetajad ja tugispetsialistid õpilase arengut ja toimetulekut.
 (4) Meetmete rakendamise tulemuslikkuse hindamiseks kirjeldavad kõik meetme rakendamisel osalenud õpetajad ja tugispetsialistid vähemalt kord õppeaastas õpilase arengut ja toimetulekut ning esitavad omapoolsed soovitused.
 (5) Meetmete rakendamise perioodi lõpul hindab haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija koostöös õpetajate ja tugispetsialistidega meetme tulemuslikkust ning teeb ettepanekud vanemale ja vajaduse korral kooli direktorile edasisteks tegevusteks: meetme rakendamise lõpetamine; meetme rakendamise jätkamine samal või tõhustatud viisil; meetme vahetamine või muu meetme lisamine; täiendavate uuringute teostamine, eriarsti, erispetsialisti või nõustamiskomisjoni poole pöördumise soovitamine.
 (6) Haridusliku erivajaduse tuvastamiseks läbiviidud pedagoogilis-psühholoogilise hindamise tulemused, õpetajate täiendavad tähelepanekud ja soovitused õpilase tugevate ja arendamist vajavate külgede kohta, kooli tugispetsialistide soovitused, testimiste ja uuringute tulemused ning nõustamiskomisjoni soovitused õppe korraldamiseks ja sellest tulenevalt õpilasele rakendatud meetmed dokumenteeritakse haridusliku erivajadusega õpilase arengu ja toimetuleku jälgimiseks koostatud individuaalse arengu jälgimise kaardil. Individuaalse arengu jälgimise kaardi koostamise ja täitmise eest vastutavad isikud koolis määrab direktor.

§ 49.  Nõustamiskomisjoni soovitusel rakendatavad meetmed haridusliku erivajadusega õpilase arengu toetamiseks

 (1) Nõustamiskomisjoni soovitusel ja vanema nõusolekul rakendab kool õpilasele lihtsustatud, toimetuleku või hooldusõpet, õpilase üleviimist käesoleva seaduse § 51 lõike 1 punktides 5–12 sätestatud hariduslike erivajadustega õpilaste klassi, õppe korraldamist põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava järgi, terviseseisundist tulenevat koduõpet või ühele õpilasele keskendatud õpet, põhikooli riiklikus õppekavas ettenähtud õpitulemuste asendamist või vähendamist või kohustusliku õppeaine õppimisest vabastamist.
 (2) Õppe korraldamisel ja meetmete rakendamisel nõustamiskomisjoni soovituste kohaselt jätkatakse õpilase arengu ja toimetuleku jälgimist. Nõustamiskomisjoni määratud tähtaja lõppemisel või vähemalt korra õppeaastas hindab haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija koostöös õpetajate ja tugispetsialistidega nõustamiskomisjoni soovitatud õppekorralduse või meetmete rakendamise mõju õpilase arengule ja toimetulekule ning teeb selle põhjal ettepanekud edasiseks tegevuseks, sealhulgas täiendavate uuringute läbiviimiseks või uute soovituste saamiseks nõustamiskomisjoni poole pöördumiseks.
 (3) Kui elukohajärgses koolis ei ole võimalik korraldada õpet tulenevalt õpilase hariduslikust erivajadusest, on õpilase elukohajärgne vald või linn kohustatud koostöös teiste koolide ja kooli pidajatega tagama õpilasele hariduse omandamise võimalused nõustamiskomisjoni soovituste kohaselt. Kui õpilane asub nõustamiskomisjoni soovitusel õppima väljaspool elukohajärgse valla või linna haldusterritooriumi asuvasse kooli, on elukohajärgne vald või linn kohustatud korraldama transpordi või hüvitama õpilase sõidukulud. Transpordi korraldamine ja sõidukulud hüvitatakse valla- või linnavalitsuse kehtestatud korras, välja arvatud kui sõidukulud hüvitatakse riigieelarvest ühistranspordiseaduse § 28 lõike 2 alusel kehtestatud korras.

§ 50.  Nõustamiskomisjon

 (1) Maavanem moodustab nõustamiskomisjoni, mille ülesandeks on soovituste andmine koolikohustuse täitmise edasilükkamiseks, alla seitsmeaastase isiku kooli vastuvõtmiseks ning hariduslike erivajadustega isikute õppe ja kasvatuse korraldamiseks käesolevas seaduses ja koolieelse lasteasutuse seaduses ettenähtud juhtudel. Asukohajärgse maavanema nõusolekul võib linnavalitsus moodustada linna nõustamiskomisjoni.
 (2) Nõustamiskomisjonis on vähemalt viis liiget. Nõustamiskomisjoni peavad kuuluma eripedagoog, logopeed, koolipsühholoog, sotsiaaltöötaja ja vastavalt maa- või linnavalitsuse esindaja. Vajaduse korral võib nõustamiskomisjon kaasata oma töösse ka muid eksperte. Nõustamiskomisjoni töökorra kehtestab komisjoni moodustaja.
 (3) Haridusliku erivajadusega isiku kohta soovituste andmisel tugineb nõustamiskomisjon selle isiku kohta eelnevalt tehtud ja komisjonile esitatud pedagoogilise ja psühholoogilise, vajaduse korral ka meditsiinilise uuringu tulemustele.
 (4) Nõustamiskomisjonile taotluse esitamise tingimused ja korra kehtestab haridus- ja teadusminister.
 (5) Nõustamiskomisjon teavitab kooli, kus õpilane õpib, nõustamiskomisjoni antud soovitusest selle õpilase kohta. Nõustamiskomisjoni soovitused on õpet korraldavale koolile täitmiseks kohustuslikud, kui õpilane ja piiratud teovõimega õpilase puhul vanem on andnud nõusoleku.
 (6) Riigieelarves nähakse ette toetus nõustamiskomisjoni tegutsemiskulude katmiseks.

§ 51.  Hariduslike erivajadustega õpilaste rühmad ja klassid

 (1) Hariduslike erivajadustega õpilastele õppe paremaks korraldamiseks võib koolis moodustada järgmisi rühmi ja klasse, et luua vajalikud tugiteenused õpilastele, kellele neid ei ole võimalik tagada tavaklassis:
 1) õpiabirühmi põhiharidust omandavatele õpilastele eripedagoogilise või logopeedilise abi osutamiseks – rühmatäitumuse piirnormiga 6 õpilast;
 2) klasse põhiharidust omandavatele käitumisprobleemidega õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 12 õpilast;
 3) klasse raskete somaatiliste haigustega õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 12 õpilast;
 4) klasse kõne-, nägemis-, kuulmis- või liikumispuudega õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 12 õpilast;
 5) klasse õpiraskustega põhiharidust omandavatele õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 12 õpilast;
 6) klasse põhiharidust omandavatele lihtsustatud õppel olevatele õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 12 õpilast;
 7) klasse tundeelu- ja käitumishäiretega põhiharidust omandavatele õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 8 õpilast;
 8) klasse liitpuuetega põhiharidust omandavatele õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 6 õpilast;
 9) klasse põhiharidust omandavatele toimetulekuõppel olevatele õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 6 õpilast;
 10) klasse põhiharidust omandavatele õpilastele, kellele nõustamiskomisjon on spetsiifilistest hariduslikest erivajadustest tulenevalt soovitanud õppida väikeklassis, sealhulgas autismi spektri häiretega, aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega või sõltuvushäiretega õpilastele või õpilastele, kelle andekus kombineerituna mõne muu erivajadusega toob kaasa vajaduse õppida väikeklassis – klassitäitumuse piirnormiga 4 õpilast;
 11) klasse põhiharidust omandavatele hooldusõppel olevatele õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 4 õpilast;
 12) klasse põhiharidust omandavatele kasvatusraskustega õpilastele – klassitäitumuse piirnormiga 12 õpilast.

 (2) Kooli põhimääruses sätestatakse, millised hariduslike erivajadustega õpilaste klassid ja rühmad selles koolis tegutsevad. Kooli pidaja nõusolekul võib direktor moodustada ka hariduslike erivajadustega õpilaste klasse ja rühmi, mida põhimääruses sätestatud ei ole.
 (3) Kahest või kolmest hariduslike erivajadustega õpilaste klassist võib moodustada liitklassi, mille suurus määratakse lähtuvalt konkreetsete õpilaste hariduslikest erivajadustest, kuid see ei tohi olla suurem kui 12 õpilast.
 (4) Hariduslike erivajadustega õpilaste klassides ja rühmades õppe ja kasvatuse korraldamise alused ning õpilaste klassi või rühma vastuvõtmise või üleviimise ning klassist või rühmast väljaarvamise tingimused ja korra kehtestab haridus- ja teadusminister.

§ 52.  Ühe õpilase õpetamisele keskendatud õpe

 (1) Õpilasele, kes terviseseisundist tulenevalt vajab koolis pidevat jälgimist või abistamist, rakendatakse nõustamiskomisjoni soovitusel ning õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanema nõusolekul ühe õpilase õpetamisele keskendatud õpet.
 (2) Ühe õpilase õpetamisele keskendatud õppe rakendamise tingimused ja korra kehtestab haridus- ja teadusminister.

§ 53.  Terviseseisundist tulenev koduõpe ja haiglaõpe

 (1) Koduõpe on õppe korraldamine õpilase kodus või muus õpilasega või piiratud teovõimega õpilase vanemaga kokkulepitud kohas väljaspool kooli ruume. Haridusliku erivajadusega õpilasele rakendatakse koduõpet tulenevalt tema terviseseisundist.
 (2) Haiglaõppena käsitatakse haiglas ravil viibiva põhi- või üldkeskharidust omandava õpilase õpetamist.
 (3) Koduõppe ja haiglaõppe tingimused ja korra kehtestab haridus- ja teadusminister.

Sellist infot leidsin, kui selle sõna kohta rohkem infot otsisin haridusministeeriumi lehelt: 

Haridusliku erivajadusega õppurite haridus

Kaasav hariduspoliitika on toonud vajaduse määratleda tavapärasest erinevat õppekorraldust või lisaõpet vajavad õppurid. Et haridusvõimalused oleksid kõigile tagatud, lähtume võrdsete võimaluste, kättesaadavuse ja ligipääsetavuse põhimõtetest. Sageli on nende põhimõtete realiseerumiseks vaja lisameetmeid.

Haridusliku erivajaduse all mõistetakse vajadust teha muudatusi või kohandusi kooli õppekavas, rühma töökavas või õpikeskkonnas (õppevorm, õpperuumid, õppevahendid, meetodid, suhtluskeel, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid, vajadusel tugipersonal). Nii tagatakse kõigile võimalus maksimaalseks osalemiseks õppeprotsessis ja individuaalseks arenguks. Haridusliku erivajadusega õpilased võivad olla nii puudega, õpiraskustega, aga ka andekad või mingitel muudel põhjustel õpikeskkonna kohandamist vajavad lapsed ja noored.

Eestis on seadusega tagatud tasuta kohustuslik põhiharidus ning võimalus õppida kodulähedases koolis. Koolil on omakorda ülesanne kaasata õpilased õppeprotsessi ja kohandada õpikeskkond selliseks, et iga õppija (sh erivajadusega) saab õppida ja oma võimeid maksimaalselt arendada.

Väga tähtis on lapse haridusliku erivajaduse varajane märkamine ja sekkumisstrateegiate kavandamine. Nõustamiskomisjonide ülesanne on soovitada õpilasele, milline õppekava ja tugisüsteemide rakendamine aitaks tagada maksimaalse arengu, põhihariduse omandamise ja valmisoleku elukestvaks õppeks. Õpilasele koostatakse individuaalne õppekava, kus on märgitud ka tugiõppe rakendamise vajadus ja maht.

Lapsevanemale jääb valikuvabadus otsustada, kas erivajadusega lapsele sobib paremini tavakool või erivajadusega laste kool.

Seadusega on tagatud ka erivajadusega noorte õigus jätkata haridusteed järgmisel tasemel. Kutseõppeasutus loob koostöös koolipidaja, riigi ja õppija elukohajärgse valla või linnaga erivajadusega õppijale tingimused kutseõppeks, püüdes arvestada õppija soove, erivajaduste spetsiifikat ning sobiva töö leidmise võimalusi. Puudega õppija puhul võetakse tugiteenuste rakendamisel arvesse rehabilitatsiooniplaanis toodud soovitusi.

Erivajadusega õppijale koostatakse õppeasutuse õppekavast lähtuv individuaalne õppekava, mis arvestab õppija vajadusi ja soove, sh erilist andekust või võimekust antud eriala omandada. Erivajadusega õppijate efektiivseks kaasamiseks kutseõppesse rakendatakse vajalikke tugisüsteeme ja -teenuseid (nt e-õpe, abiõpetaja kaasamine auditoorses töös, sotsiaalpedagoogiline tugiteenus, eripedagoogiline õpiabiteenus, psühholoogiline nõustamine, logopeedi teenus, viipekeele kasutamine õppetöös jne).

Ka õppeasutuse füüsilise keskkonna kujundamisel arvestatakse erivajadusega õppijatega. Kõigil õppijatel (sh ratastooli kasutajatel) peab olema ligipääs elutähtsatele ruumidele ja vahenditele. Lisaks tuleb luua kuulamist toetavad akustilised tingimused, visuaalset orienteerumist soodustav sisekujundus ning piisava mahuga ja kergesti leitav info õppehoonetes orienteerumiseks.

Kõrghariduseski kehtivad samad põhimõtted, et tagada üliõpilastele võrdsed võimalused hariduse omandamisel. Rakendamist on leidnud erivajadusega üliõpilase tugiteenus puudega üliõpilasele, sh viipekeele tõlgi teenus.

Tavaõppesse (tavaklassid, eriklassid tavakoolides) integreeritud hariduslike erivajadustega õpilaste osakaal õppeaastati (eriklassid ja erivajadustega õpilased tavaklassides).

Õppeaasta
Erivajadustega õpilaste osakaal
õpilaste koguarvust
2002/2003
10,81%
2003/2004
11,48%
2004/2005
12,57%
2005/2006
12,36%
2006/2007
13,03%

Tiina Kivirand
arendustalituse juhataja
tiina.kivirand(at)hm.ee
735 0202

 

30. jaanuar 2014

Terviseprobleemide korral tasub esmalt pöörduda oma perearsti poole

Mina pooldan ka esmalt perearsti poole pöördumist, sest arst teab ja kui ta arvab, et on vaja lisauuringuid, siis ka korraldab need või saadab eriarsti juurde edasi. Aga kui on mingi trauma ja see jääb õhtupoolikusse või nädalavahetusse, siis otsime abi EMOst. Aga õnneks seda pöördumist pole sageli vaja. Lisan siia Diana Ingeraineni arvamuse, millest kirjutab Joosep Värgi artikli:

Tungivalt eriarsti juurde pürgijad saaksid enamikul juhtudel abi perearstilt 

Eesti haigekassa alustab veebruaris kampaaniat „Terviseprobleemide lahendamine algab pereõest ja perearstist ”, mille eesmärk on suurendada patsientide teadlikkust perearstiabi võimalustest ja lühendada eriarstide järjekordi. „Eestlastel on väga tugev usk spetsialiseeritud eriarstidesse,” vastas Eesti haigekassa nõukogu esimees Tanel Ross küsimusele, kas Eestis usaldatakse eriarste rohkem kui perearste. Küsimuse põhjustas tõsiasi, et eriarstide järjekorrad on Eestis tihtipeale mitme kuu pikkused ja haigekassa soovib neid uue kampaaniaga vähendada.

Ross lisas, et asi ei ole selles, et inimesed ei usaldaks oma perearste – patsiendi rahulolu uuringud näitavad hoopis vastupidist. Pigem peitub probleem tõsiasjas, et inimesed ei ole teadlikud sellest, et enamiku terviseprobleeme võiks tegelikult lahendada perearstile helistamine või tema juures käimine. Aga kui praegu on eriarsti järjekorda lihtne pääseda ja neid usaldatakse, siis miks peaksid inimesed oma harjumusi muutma? Rossi sõnul oleks see kasulik inimestele endale, sest nende mured leiaksid kiirema lahenduse ja tõenäoliselt kuluks ka vähem raha. Samuti tagaks see ravikindlustusraha otstarbekama kasutuse, mis tuleks patsientidele kasuks suuremas plaanis.

„Ma toon näite: noor naine käib antibeebipillide saamiseks günekoloogi visiidil, mille jaoks peab ta maksma visiiditasu. Tegelikult saaks ta need perearstilt visiiditasu maksmata,” tõi Eesti perearstide seltsi (EPS) juhatuse esimees Diana Ingerainen näite selle kohta, kuidas suurem meditsiinisüsteemi teadlikkus patsientidele kasuks tuleks. „Loodame, et kampaania lahendab aastaid tervishoiukorralduses kestnud probleemi, et inimesed on valel ajal vales kohas, millest põhjustatud kannatusi on ka patsiendid ilmselt oma nahal tundnud. Eriarstiabi vajavad patsiendid peavad jõudma vastuvõtule vastavalt oma terviseprobleemi tõsidusele, mille hindamiseks on perearstil vajalik kompetents,” sõnas Ingerainen.

Tema arvates võikski kampaania tulemuseks olla see, et inimesed saavad abi õigel ajal õigest kohast. „Eriarstid on mures, et nad tegelevad n-ö mitteprofiilsete patsientidega: neuroloogid on esile toonud, et ligi neljandik nende patsientidest oleksid tegelikult pidanud abi saama mujalt. Veresoontekirurgid on hoopis õnnetud: kahekümnest patsiendist on võib-olla ainult kaks-kolm nende omad,” näitlikustas Ingerainen olukorda ning lisas, et tegelikult saab ligi 80% tervisemuresid lahendada perearsti juures. 

Ingeraineni sõnul on perearstil aastas keskmiselt ligi 1700 visiiti, millest haigekassa soovitatud optimaalse nimistu (1200–2000 patsienti) teenindamiseks igati piisab. Tema sõnul pole probleem selles, et inimesed käiksid perearsti juures liiga vähe, vaid pigem selles, et mõned vanuserühmad teevad seda liiga kasinalt. Näiteks 40–50-aastased mehed. „Töötavad niikaua, kuni esimese infarkti saavad, ja selle tagajärjel surevad ju üle poole kohe ära,” sõnas Ingerainen ja lisas, et probleem on ühiskonna väärtushinnangutes ja teadlikkuses, miks teatud soo- ja vanuserühmad oma terviseriske õigesti ei hinda.

„Ei tehtud midagi” 
„Olen tihti sattunud kuulma, kuidas inimesed kurdavad, et nendega ei tehtud perearsti juures mitte midagi. Uurima hakates selgub, et tegelikult mõõdeti veresuhkrut, kehakaalu, ümbermõõtu, vererõhku ja nii edasi,” sõnas Ingerainen. Sellega viitas ta tõsiasjale, et tihti ei saa patsiendid arugi, kui perearst nendega tegeleb. Näiteks tehakse Eestis tavalisi vereproove ligi neli korda rohkem kui Soomes, kuigi nii suur erinevus pole kuidagi põhjendatud. „Ega analüüs ei ravi. Meie tervishoius tehakse liiga palju tehnilist tegevust ning ei väärtustata teist poolt, milleks on nõu andmine ja inimesega tegelemine,” lausus Ingerainen.

Haiglate erakorralise meditsiini osakondade arstide sõnul on aasta lõpus tihti näha, et perearstidele uuringute tarbeks eraldatud raha on otsa saanud, sest inimesed pöörduvad uuringute tegemiseks tihedamini nende ja teiste eriarstide poole. Seda kinnitas ka Ingerainen, kelle sõnul on olukord sel aastal paranenud, sest peale uuringuteraha suurenemise on lisandunud ka tegevusfond. Selle alla käivad pisemad kirurgilised protseduurid, mille sooritamisega perearstid vabalt hakkama saavad.

„Ma ei tahaks öelda, et uuringutefond on täiesti ebapiisav, aga loomulikult on perearstipraksiseid, kus aasta esimeses pooles tehakse rohkem uuringuid kui aasta teises pooles,” tunnistas Ross uuringuteraha puudujäägi probleemi. Rossi sõnul teeb haigekassa selleks koostööd perearstide seltsiga ja vajaduse korral uuringutefond lähiaastail suureneb. „Põhiline on see, et ükski põhjendatud uuring ei jääks tegemata, sest raha on otsas,” selgitas ta.

Perearsti nõuandetelefon saab ligi tuhat kõnet päevas. Perearsti nõuandetelefoni 1220 projektijuhi Külli Friedemanni sõnul suureneb helistajate arv iga aastaga. Tööpäeviti teenindab telefonikeskus ligi 600, nädalavahetustel 800 ja viirushaiguste hooajal lausa 1000 kõnet päevas. Sagedamini kasutavad nõuandetelefoni vanemad inimesed ja väikelaste vanemad. Friedemanni sõnul on põhjust nõuandetelefoni poole pöörduda ootamatu haigestumise korral või juhul, kui on vaja meditsiinitöötajaga nõu pidada. „Väga palju saavad inimesed enda tervise heaks kodus ise ära teha. Tihtipeale on inimestel ravimid juba kodus olemas ning meilt saavad nad nõu, mida konkreetsel juhul tarvitada,” selgitas Friedemann. Nõuandetelefonile on võimalik helistada ka välismaalt, kuid Friedemanni sõnul ei peeta nende kõnede üle eraldi arvestust. „Tavaliselt ütlevad inimesed seda ise kõne käigus, kas nad asuvad hetkel välismaal reisil või elavad seal juba pikemat aega. Tihti on helistajateks inimesed, kes on turismireisil ja vajavad apteegist ravimeid, kuid need on teise nimega kui Eestis.” Ligi 90% juhtudel saavad nõuandetelefoni poole pöördujad koduse ravi juhised. Ülejäänud 10% juhtudel soovitatakse pöörduda arsti vastuvõtule. 0,3% juhtudel ühendatakse patsiendid kiirabiga. 

E-saatekiri on sihtasutusel digitaalselt valmis ja nüüd läheb selle juurutamiseks. Sihtasutuse E-tervis juhi Raul Milli sõnul on e-saatekiri digitaalsel kujul valmis. „Kõigil arstidel, kelle infosüsteemis see funktsionaalsus on välja arendatud, on võimalus e-saatekirja digitaalsel kujul väljastada ning eriarstil seda ka vastu võtta,” sõnas Mill.

Praegu on koostöös Eesti haigekassa, haiglate ja perearstidega käimas e-saatekirja juurutamine, mis tähendab saatekirja digitaalse vormi senisest laiemat kasutust. Eesmärk on vastuvõtuaegade topeltbroneeringute vähendamine – digisaatekirjaga saab tulevikus broneerida vaid ühe aja korraga. „Samuti kaob patsiendil vajadus minna paberkandjal saatekirja järele, kui see on digitaalselt tervise infosüsteemi edastatud ja haiglale või eriarstile sealt kättesaadav,” tõi Mill esile e-saatekirja plusse.

Vaata digilehest lisa

Võlanõustajate jaoks on lapse konto kasutamine tavaline praktika

Võlanõustajad: laste kontode kasutamine on kiirlaenude võtmisel tavapärane praktika

Laste kaudu laenamist takistada ei saa, ent kiirlaenufirmadelt saab litsentse nõuda. 
Eile avalikustas Eesti Päevaleht, kuidas isad-emad kasutavad kiirlaenude võtmisel laste pangakontosid, varjamaks enda seost kiirlaenuga. Nad ei hooli sellest, et lapse kontole jääb panga silmis „must plekk” ja tulevikus ei pruugi ta pangalaenu saada.

Ehkki pankadele, avalikkusele ja ka osale kiirlaenufirmadest tuli info üllatusena, on laste kontode kasutamine võlanõustajate sõnul tavapärane praktika. Nende sõnul ei tasu vanemaid täielikult hukka mõista, kuna laste kontode kasutamine on sageli viimane abinõu. „Need on meeleheitel vanemad, kes kasutavad laenu elamiseks või eelmise laenu tagasi maksmiseks ning kasutavad laste kontot piltlikult öeldes raha peitmiseks, kuna muul juhul võtaks kohtutäitur selle ära,” selgitas võlanõustaja Ülle Schmidt. Ahhetama ei pannud see teisigi Eesti Päevalehega rääkinud võlanõustajaid, sest makseraskustes ehk juba sügavas kriisis inimene käitub ebaratsionaalselt.

Loe edasi miks kolmandatele kontodele raha kandmise vastu midagi ette võtta ei saa ja mida kiirlaenusektoris piirama hakata tahetakse.


Artikkel jätkub ...Täismahus lugemiseks logi sisse, telli digipakett või osta päevapilet.

Kiirlaenufirma: Swedbanki jutt on vale ja laim, meie kontrollime antud laene

Kiirlaenufirma Placet Group OÜ osakondade üldjuhi Tiina Villemsoni sõnul väljastab nende firma laene seaduslikult ning tegeleb aktiivselt klientide tausta kontrollimisega.

"Kiirlaenu andjad ei ole süüdi selles, et pank oma tööd ei tee. Placet Group OÜ väljastab laene vastavalt seadusele ja kontrollib neid piisava hoolsusega. Meie eesmärk ei ole väljastada laene isikutele, kellelt me neid tagasi ei saa," ütles Villemson Delfile.

Villemson lükkas ümber ka Swedbanki väite, et kiirlaenu pakkuvad ettevõtted väljastavad laene kolmandatele isikutele, teiste seas laste kontodele.

"Miks ei ole pangakonto väljavõtetel välja toodud isikukoodi või miks ei ole alaealiste kontod eraldi märgetega? Kuidas selline suur pank on lasknud juba mitmeid aastaid vanematel selliseid skeeme kasutada? Pank ei ole huvitatud oma klientide kaitsmisest ja väita, et need lapsed ei saa kunagi nüüd laenuteenuseid kasutada on ka kohatu," leiab Villemson.

"See, et pangad üritavad hetkel oma kasumi skandaali kiirlaenude taha matta, on inetu," lisas ta.

Eile avalikustas Eesti Päevaleht, kuidas isad-emad kasutavad kiirlaenude võtmisel laste pangakontosid, varjamaks enda seost kiirlaenuga. Nad ei hooli sellest, et lapse kontole jääb panga silmis „must plekk” ja tulevikus ei pruugi ta pangalaenu saada.


Täna kirjutas Päevaleht, et laste kontode kasutamine on võlanõustajate sõnul tavapärane praktika. Pankrotihaldur Urmas Tross ütles, et talle ei ole võõrad juhud, kui tema juurde sattunud inimestel on kaelas juba 10–15 SMS-laenu võlad.


Pangatöötajate seisukoht laste kontodele laenu võtmisest

Pangad seligtavad olukorda oma vaatenurgast, millega saab tutvuda järgmisest artiklist:

Swedbank annab aru: lapse kontole võetud SMS-laen ei riku lapse tulevikku


Eilne poleemika vanemate poolt laste kontodele võetud SMS-laenude ümber tekitas Delfi lugejates mitmeid küsimusi selle kohta, kuidas pank õigupoolest meie krediidiajalugu analüüsib ning milliseid järeldusi sellest analüüsist tehakse. Swedbanki pressiesindaja Mart Siilivask kinnitab, et tegelikult vaadatakse iga juhtumit individuaalselt ning automaatselt keegi mingisse "musta nimekirja" ei satu.

Lugejad küsisid muuhulgas, kuidas on võimalik, et pank ei tee vahet, kas tehingud laenukontoriga on tehtud alaealisena või mitte, ning miks peaks oma kontolt kellegi teise võla tasumine heitma varju inimese krediidiajaloole.

Swedbank: üksnes kannete olemasolu ei ole kunagi laenuandmisest keeldumise põhjuseks

"Krediidiajaloo all ei mõelda vaid kontol toimunud tehinguid, vaid selle all käsitatakse ka kliendi pikaajalist maksekäitumist ja tema kohustuste täitmise korrektsust. Samuti arvestatakse tema olemasolevaid laenukohustusi. Pank näeb oma andmebaasi kasutades kohustusi, mida pank ise on kliendile väljastanud ning eraldi küsime kliendilt veel teiste kohustuste olemasolu kohta.

Kui automaatse kontrolli käigus näeme, et kliendi kontol on toimunud arveldused teiste krediidiandjatega, siis enne laenu väljastamist palume kliendil esitada täiendavat informatsiooni lepinguliste seoste kohta teise võlausaldajatega, mistõttu võib laenuandmise protsess lihtsalt olla tavapärasest pikem.

Kui on tõenäoline või tõendatav, et äsja täisealiseks saanud klient on täitnud kolmanda isiku kohustusi või tema kontot kasutati selleks eesmärgiks, siis ei ole see asjaolu oluline kliendi enda maksevõimekuse kindlaksmääramisel. Veel kord kinnitame, et üksnes kannete olemasolu ei ole kunagi laenuandmisest keeldumise põhjuseks.

Kui tegu on laenutootega, kus hindamist teostab inimene, vaadatakse iga olukorda individuaalselt.

Kõik andmed on anonüümsed ning kliendi loata kontot ega sellel toimuvat ei jälgita. Analüüs oli antud kaasuse puhul täiel määral automatiseritud ja on seda alati, kui teostame kliendiandmete analüüsi. Muidugi juhul kui inimene taotleb mõnd laenutoodet, annab ta selle taotlusega meile õiguse vaadelda tema kontol toimuvat, et otsustada, kas tegu on maksevõimelise isikuga," selgitab Swedbanki pressiesindaja Mart Siilivask.

 Ragnar Teeveer
Delfi Rahva hääl

28. jaanuar 2014

Miks küll vanemad laste kontosid laenamiseks kasutavad

Delfi kommenteerib olukorda järgmiselt: 

1.  Ülle Schmidti kogemus näitab, et seda varianti kasutatakse ikkagi igapäevase elu elamiseks, mitte lõbustusteks. Teine põhjus lapse konto kasutamiseks on see, et on kohtutäitureid, kes võtavad võlgnike kontolt ära kõik, mis sinna laekub, elatusmiinimumi arvestamata. Sellisel juhul ongi kõige kiirem ja lihtsam moodus lapse konto kasutamine.

2. Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste sõnul on lapse kontot kasutavale lapsevanemale SMS-laenu andmine riskihindamise ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine.

Loe pikemalt www.DELFI.ee  28. jaanuar 2014 15:05 debatist:

Delfi ja Eesti Päevalehe debatt: kuidas ohjata vanemaid, kes laste nimel SMS-laene võtavad?
Tarbijakaitseameti peadirektor Andres Sooniste sõnul on lapse kontot kasutavale lapsevanemale SMS-laenu andmine riskihindamise ja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine. Erinevalt naaberriikidest, on Eestis järelevalve kiirlaenude valdkonnas puudulik. Kui Eestis piirab intressi suurust vaid kujutlusvõime, siis Sooniste tõi näitena esile Soome, kus on intressilagi 51 protsenti aastas. Lisaks piirati seal ära ka kõrvalnõudeid, mis tihtipeale moodustavad sama või isegi suurema osa sissenõutavast summast.

Lisaks tuleb Sooniste sõnul Soomes anda infot selle kohta, milline on kiirlaenupakkuja portfell, näiteks kui palju on halbu laene. See annab ülevaate ettevõtete vastutustundlikkusest ja riskihindamisest ning kui tekib rikkumine, saab ka sanktsioone rakendada. Eestis täna sellist korda ei ole. Ülle Schmidti sõnul on paljud inimesed juba aastaid kiirlaenudega kimpus ning paljud neist on selle tõttu ka kinnisvarast ilma jäänud. Tema sõnul on tõenäoline, et selliseid inimesi tuleb aina juurde.

Eesti Päevalehe reporter Riin Aljas tõi välja, et erinevalt Soomest, kus öisel ajal laenu ei saa, võib Eestis laenu võtta ka keset ööd kasiinos istudes. Tarbijakaitseameti peadirektori sõnul ei saa ta välistada, et mitmendat korda laenu võttes võib nii tõesti olla. Schmidti kogemus näitab, et võlanõustajate võrgustik peaks olema palju suurem, et inimesed oskaks oma õiguste eest seista. Täna jäävad inimesed hätta dokumentide vormistamise ning nende sisu mõistmisega. Näitena tõi ta noormehe, kes laenas 192 eurot, kuid tagasi maksta tuli 20 korda rohkem. Tänane Eesti Päevaleht teatas, et Swedbank avastas hiljuti 1300 lapse pangakontod, mida nende vanemad kasutavad SMS-laenude võtmiseks või tagasi maksmiseks. Lapsevanem võib lapse kontot kasutada ka siis, kui tema enda konto on blokeeritud või on vaja vältida panga silmis halba valgusesse sattumist. 

Laste arvelt laenamise probleemidest

Tundub uskumatu, et selline asi on meie riigis võimalik aga siiski on see laste nimel ja nende pangaarvele laenude võtmine ja hiljem tagasi maksmine suure skandaali põhjustanud. Sellist olukorda ei tohiks olla aga selgub, et meie lapsevanemad on leidlikud ja pangaametnikud pole suutnud oma tööd teha. Kuskil on mingi suur probleem lastud tekkida ja nüüd siis pangad avastanud, et see ongi võimalik olnud. Tundub, et alaealiste laste lõhkilaenanud vanemad on oma teovõimetuid lapsi, kes nad alla 18aastastena seadusesilmis on, ära kasutanud ja nende kontode abiga lanud kätte saanud. Meenub, et kui minu laps tahtis teha pangakaarti, siiso lin mina kaasas ja panime päevalimiidid ja tundus, et pank ikka kontrollib neid tehinguid ja makseid. Aga nüüd on selgunud, et ikka on leitud libe tee ning oht oma laste tuleviku ära rikkumiseks ja neile kahju tegemiseks. Tundub, et lapsi tuleb nende vanemate eest kaitsta. Vanemad peakisd tegelema oma probleemidega ja piirama kulutisi jne, et laenukoormaga hakkama saama ja rohkem säästma, kuid kindlasti on võimalik ka sotsiaaltöötajate poole oma murega pöörduda. On Tallinnas näiteks mitmeid võlanõustajaid, kes abiks on. Sellised artiklid siis:

Juhtkiri: Laenulapsepõlv
28. jaanuar 2014 04:30  

Majanduskriisi harjal tuli Eestis kõnepruuki sõna laenuorjad. Hätta sattunud võtsid võlgu neilt, kes andsid. Protsendid olid suured ja peidetud tasud teinekord samuti. Juriidiliselt polnud midagi ette heita: kui inimene kirjutab vabast tahtest millelegi alla, ei ole riigil põhjust tema tahtele vahele astuda. Niisugune on täiskasvanulik mõtteviis. Igaüks vastutab oma tegude eest ise.
Iseotsustamine ei osutunud jõukohaseks kümnetele tuhandetele inimestele. Eri andmeil on kiirlaenu andjate abi kasutanud 120–180 000 inimest. Neist on jäänud maksmisega hätta 34–50 000. Suured käärid hinnangutes näitavad, et riigil pole kiirlaenuturust õiget ülevaadet. Igal juhul on probleemsete laenude osakaal ülisuur ja viitab ühele: väga paljudel klientidel pole aimugi, kuidas raha protsentidega tagasi maksta. Võeti laenu, sest parasjagu oli vaja ja lootuses, et küll tulevik selgust toob.
Pole küsimust, kumb lepingupool on tugevam. Ühel pool on põhjaliku lepingu koostanud finantsistid ja juristid, teisel pool inimene, kes kas ei taha või ei saa enam mujalt raha küsida. OECD finantskirjaoskuse uuringu andmeil oskavad Eesti inimesed arvutada küll, aga käituvad ikkagi vastutustundetult. Mõtlematu laenu võtmine võib tähendada, et seda makstakse tagasi järgmisest ja laenuspiraal viib olukorrani, kus võla teenindamine muutub kogu elu sisuks. Viimaks pole inimesel pangas blokeerimata kontotki, mille peale uusi laene võtta.
Tänasest lehest saate lugeda, et niisuguses olukorras kasutavad mõned laenusõltlased lapsi – kui vastutustundetu elustiili jätkamise vahendit. Justiitsminister Hanno Pevkur ütleb arvamusküljel elatise maksmisest kõrvalehoidjate probleemist rääkides, et talle jäävad mõistetamatuks vanemad, kes oma last ülal ei pea. Paraku võib laste tuleviku arvel elamine võtta veelgi grotesksema ulatuse, kui alaealiste kontodele laenu võttes jäetakse nad ilma võimalusest alustada oma täiskasvanuelu puhta lehena. Tegelikult ei tohiks üldse olla võimalik kohtu loata lapse nimel laenu võtta, ent kuidagi SMS-laenud sellest piirangust mööda pääsevad.
Eesti riik on jätnud inimesed finantshaidega vastamisi märksa kergemalt kui naabrid. Soomes, Lätis, Leedus, Rootsis ja Norras kehtib tegevuslubade süsteem või järelevalve, Eestis mitte. Usaldus on hea asi, aga peaks lõppema seal, kus infantiilselt käituvad vanemad hakkavad oma lapsi kuritarvitama. Praegused kiirlaenuaugud tuleb kinni toppida, juba ohvriks langenud noortele aga võimaldada puhas krediidiminevik.

Vanemad kasutavad lapsi massiliselt SMS-laenu võtmiseks

Hea teada: Miks meil ei ole kasutusel kvoote puuetega inimeste tööle võtmisel

Minu käest on küsitud, etm iks ei ole meil Eesti riigis kvoote, mis sunniksid tööandjatel puuetega inimesi tööle võtma. Olen siis selgitanud, et see jääb lihtsalt seaduste tegijate taha. Mujal riikides on seda rakendatud, sest on aru saadud, et inimese ühiskonnaelust eemale hoidmine on kulukam, kui neile töötamise võimaluse andmine. Leidsin ka Internetist sellise artikli: 

Eesti pole valmis puudega inimeste palkamiseks kvoodi alusel

26. jaanuar 2014

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 20

18. päev - 9.08.2013.
Arko teeb mulle peale kella 6 hommikul äratust ja teatab rõõmsal häälel, et vaata päike tõuseb metsa tagant. Ja tõusiski nii ilusasti peale vihamst ööd.   
Uni läheb varakult ära, sest kodu on kõigest mõne autosõidu tunni kaugusel. Pakkiisme asjad kokku ja alustasime sõitu kl 7.16. Sooja on mõnusalt 21 C. 
Kella 8.40 ajal jõuame Eestisse. Hurraa olemegi tervelt ja pikalt reisilt tagasi.  Hommikusöögi pausi teeme traditsiooniliselt Pärnu kaubamajakas ja sööme Hesburgeris burgerit kohviga. Maitseb nagu eesti toit ikka. Loeme ära e-postikirjade pealkirjad ja jäävadki viimased kilomeerid ning ongi läbi see Prantsusmaa ringreis. Reis kestis 18 päeva ja algas 23. juulil ja lõppes 9.augustil 2013. Täpselt nii nagu olime planeerinud. Läbisime 11 riiki ja kokku 8429 km. Tervis on meil jätkuvalt hea aga kehakaal mõnede kilomgrammide võrra kergem, auto endiselt töökorras, raha jäi ka alles. Tallinnasse jõuame kl 11 ajal ning kuigi tunnen ennast virga ja värskena, siis kujutan ette mitmeid kordi ma pean auto ja toa vahet käima, et asjad kõik koju saaksid. Arko on rahul ja unistan ühest suurest tassist kuumast koorega kohvist, voodist ja vannist. Aga esmalt vaatan vist ikka lapsed üle ja uurin kuidas nad oma täiskasvanu eluga on toime tulnud. Juba Pärnus oli nii tore poodi minna ja kuulda eesti keelt. Sellest tundest ei saagi enne aru, kui pole kaua eemal olnud. Nii hea on poes küsida ja suhelda ning ei pea mõtlema kuidas seda teha, sest selle reisi ajal ei kohanud me eesti keelt kõnelevaid inimesi. Olime ainult 2 omavahel suhtlevat inimest. Ilmateade lubab päikest, vihma ja äikst ning sooja kuni +25 C. Tere eesti suvi. 
Kodumaja hakkas paistma bussi tagant täpselt ajal, mille jäädvustas minu käsi fotokaameraga - ‎9. ‎august ‎2013‎. a., ‏‎11:22:54. 

Mina olen reisiga väga väga rahul, sest me saame reisil hästi läbi, ei kakle, ei tülite ja saame tööst eemal olla, kahekesi koos. 
Arko arvab, et väga mõnus reis oli aga natuke liiga palav. Ja Arko emotsioonid mahtusid ühele pildile. Aga meil on veel nädal puhkust ning siis jälle tööle. Nädalaga õuab veel palju puhata.   

Esmamuljed panin kirja 13.augustil 2013 

Tagasi Prantsusmaa reisilt, ning sellega saab tutvuda siit.






 Reis oli nii palav, et võttis kohe võhmale! Aga rõõmsad oleme mõlemad.

Kodu paistab!!!
Mul on hea meel enda üle, kes ma pilte viitsisin otsida ja juttu kirjutada ning ka lugejate üle, kes seda kõike vaevusid lugema ja osaliselt ka meie imelisest reisist osa said. 
Reisiblogi: Meie Prantsusmaa lõpp!

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 19

17. päev - 8.08.2013.
Hommikul ärkame kl 7.30 paiku ja mida sa ikka pikutad, kui uni on läinud.  
Siis märkame, et meie kõrvale on tekkinud öösel äge maailmarändurite auto ja on mida imetleda, sest rootsi päritoluga auto külg on reklaame ja külastatud maid täis. Toimetame vaikselt, et teisi mitte üles ajada aga need reisisellid leiavab samuti ärkamiseks aja sobiva ning jalad esiaknalt kaovad sandaalidesse. Tuleb taas õhtul kohatud valges pluusis külamees, kes taarakorjamise ringi teeb. Alustame eelviimast reisipäeva Poolast ja õhtuks loodame jäuda läbi Leedu riigist Lätti. Kodduteed on jäänud 860 km. Sõit kulgeb määda põldudest ja küladest, vaheldumisi autod, rekkad, bussid ja igasugused erinevad traktorid ja põllutöömasinad. Kui mõni suurem traktor oma koormaga läheb, siis võib tema taha tekkida kilomeetrite pikkune saba aga kõik sõidavad rahulikult ja tundub, et kannatlikult, sest on augustikuu ning saagikoristusaeg. Reisi ajal on olnud palju kõnesid ja osadele olen vastanud smsidega, sest on puhkuse aeg ja puhkan. Kahele kõnele otsustan siiski vastata. Esimene kõne on Marianne Mikkolt, kes tervitab ja teatab, et on KOV 2013 valimiste esinumber Haaberstis. Mul on selle üle hea meel, sest tublid naised on otsustanud kandideerida ja olen minagi oma jah sõna öelnud, et kandideerida oma 5. valimistel, sel korral Haabersti nimekirjas ja Marianne lubab head kampaaniat teha, koos meiega. Teiseks helistajaks on Rocca al Mare kaubanduskeskuse ehitaja, kes pöördus minu poole, et küsida ehitusloale kooskõlastust, kuid tegevuskeskuse maja oli kinni ning selgitasin, et oleme kollektiivpuhkusel. Suunasin ta siis abivalmil otsima Jüri kontakte Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu lehelt. Tundub, et ühing on tagasihoidlik ja peaks rohkem oma tegevusesse panustama ja reklaamima, et inimesed neid leiaksid. Olen isegi selles hoonete ja teede kaardistamisel ning auditite tegemisel abiks olnud ja ega see vabatahtlik töö mulle võõras ole. Olen seda teinud juba üle 8 aasta. 
Eile sai ostetud uus juukselõikamismasin ja ma kohe kibelen seda kasutama Arko peal. Selleks teeme vahepeatuse ühes teeäärses parklas ja Arko siis teeb esimesed lükked oma juuste peal. Tulemus on hea ja ongi ilus kiilakas mees valmis. Selline soeng ei aja higistama ja sobib talle hästi. Pai, pai selline ilus ümmargune peanupp ja täpselt seda ta sooviski. Sõidame edasi ja jõuame Augustowi linna. Selline lahe linn on enne Leedu piiri ja jalutame purskkaevu juurde ja käime turul ning poes kommi ja süüa-juua ostmas. Poolas toimib meie tavaline deebetpangakaart ja kõik on ok. Linna kohta on ka palju pildimaterjali internetis, mida saab vaadata siit
Kell 14.20 siseneme Baltikumi ja jõuame Leedu Vabariiki. Nii hea tunne on nagu oleks koju jõudnud, sest metsad ja teed on nii sarnased meie omadele. Tangime Statoilis autot ja käisime Kaunase Mega kaubanduskeskuses. Valisin endale sealt hästi laheda suure tumesinise (öösinise nagu hiljem teada sian, et seda tooni kutsutakse) käekoti. Sõidame seni, kuni jõuame 19 km enne Läti piiri asuvasse söögikohta, kus on ka miniloomaaed. Läheme karule külla kl 19 ajal õhtul ja karuott marsib puuris ringi. Sööme õhtusööki ja teenindus on täitsa heal tasemel, sest teenindaja märkas, et Arko on ratastoolis pakkus kohe ise abi, et ta toob toidu õue kandikuga. Üllatusime, kui saime teada, et see zooparkas on tasuliseks tehtud, hinnaks 5 leedu raha lt, kuid raha nad meilt ei tahtnud ja noormees selgitas, et meie jaoks on külastus tasuta. Aitäh! Karbonaad koos kartulipudruga on nii maitsev ja oleme vist harjunud, et süüa saab poole 8 ajalõhtul. Kõht täis jätkame sõitu Läti suunas ja kl 20.08 saabumegi Läti vabariiki. Riia linna all ööbime suures tanklas, kus saame öösel nii vihma kui äikest. Õhtul oli sooja kl 7 ajal +33 C. Palavus ja see vist meelitaski selle pauguga vihma kohale.  Koduni jääb veel vaid 269 km. 
17. päeva läbisõit on 634 km. 
 Ohhooo hommik käes! Tõusen ja säran.
 Sellised vahvad maailmarändurid meil naabriteks.



 Uus ja kliimele vastav sonks Arkol. Ise tehtud, hästi tehtud. Natuke ka minu abi läks tarvis. Ja tulemus on selline!

 Augustowi linnapargis.




 Loomaaias jälle karul külas.

 See toit oli tõeline nauding seal zooparkases nii hea, et söök kadus taldrikult kiiresti.




 Sõidame mööda teed kodu poole.