25. jaanuar 2014

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 18

16. päev - 7.08.2013.
Tõuseme ja meie kõrval auto juures askeldavad rekkamehed, kes testivad puldiga autot, mis tahab sõita ainult tagurpidi aga edaspidi ei sõida. Tundub, et 3 suurt meest on saanud mänguasja. Sõidame kl 8.30 paiku mööda Ostrova trammide lõpp-peatusest, kus on toidupood. Läheme sinna täpselt avamise ajaks ja suur kaubanduskeskus on vanainimesi täis. Me Arkoga ei usu oma silmi aga tegemist on säästumarketi sarnase poega, kus pensionärid lastele mõeldud poekärudega ringi ruulivad. Sellistesse lipukestega kärudesse panevad vanainmesed kepi sisse ja siis aina lükkavad käru enda ees. Kuna tegemist oli tsehhipoega, siis oli seal sooduspiim müügil, mida osteti plokkidega, milles oli 12 liitrit piima. Huvitav küll kui palju nad seda piima joovad või see piim siis on nii pikaajalise säilivusajaga. Arko kusub mind vaatama pluusi, mille suuruseks on 6 XL. Tehakse ikka suuri T-särke. Inimesed ostavad ka suuri lihatükke ja kala. Ostame head ja paremat ning kohvi toon Lukoili tanklast. Maitseb täitsa koduselt aga linn tundub meie nõukaaegse suurlinnana ja trammid on sellised rohelised nagu meil 80te algusaastatel. 
Poola jõuame kl 10.19 ning jätkame sõitu 28,5 C soojuses kuni kl 15 ajal jõuame Gorskisse. Seal oleme ka varematel reisidel söömas käinud ja mulle see koht meeldib. Ostame ikka gtrillliha kartulitega, hapukapsa, peedi ja kurgisalatit ja pepsit. Kõht saab nii täis, et ei taha kohe autosse minna, vaid jalutame ringi ümber majakeste. Meie söök läheb maksma 63 poola zl, tualetikülastus 2 zl, kütuseliiter 5,36 zl. Statoili burger 2 zl, kuid olemas on ka invawcd ning laste mähkemevahetusruumid, mis tavaliselt asuvad naiste poolel. Aga iniemsed on rahul ja asjad saavad aetud. Ei tea kas projekteerijad on ajale jalgu jäänud, sest paljud isad käivad lastega seal mähkimistubades toimetamas ja ei kurda diskrimieerimise üle. Üldiselt on gps üsna täpne, kuid vahel seoses uute teeehitustega on segaduses ja suunab meid küla vahele, et see on siis masina arvates kiireim viis. Vahete vahel seikleme seni, kuni leiame jälle kiirema tee. Selliseid segadusi juhtub ka suuremates linnades, kus on palju uusi tunneleid ja teid. Varsti jõuame Poola pealinna Varssavi ja sealt koju jääb kõigest viimane 1000 km. Arko juba ootab koju jõudmist, sest eks see sõit väsitab ja tema on see, kes autot juhib. Mina aga reisiks veel ja veel, shoppaks poodides ja kaubamajades, avastaks uusi paikku ja külastaks loomaaedu ja botaanikaaedu. Sõidame poodide juurde ja külastame Juula poodi ja Varssavi Ikeat. Minu jaoks on see esimene selle poe külastus ja siis mul on vaja ikka kõike uurida ja katsuda. Ostame sealt kodu kaunimaks tegemise vahendeid ja Arkole juukselõikamise masina. Olen reisi ajal saatnud poistele sõnumeid, kuid vastu pole midagi saanud ja mures nende pärast, kuid noored naudivad vabadust. Poola teed on suhteliselt heas korras ja Arko meelest oleme reisil olnud terve igavikku. Vot sulle romantilist reisi, kui mees tõmbab vee peale. Igav = igavik! Ahhaaa. Vaatan välja. Ööseks jõudsime motelli parklasse. 
Tänase päeva läbisõiduks on 542 km. 
 Suurlinnad

 Kohvipaus


 Teeehitus






 On ikka ilus küll see vetevulin.

 Sellised nunnud murumunad.

Ikeas

Kommentaare ei ole: