14. jaanuar 2014

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 12

11. päev - 2. august 2013.
Päev algas Turtlesite piirkonnas putukate sirina, männikäbide ja männisalu ääres, ikka kohvi ja crossantiga ning asusime teele. Igal pool tanklates ja suuremates poodides on tualetid tasuta ja kohe sellised suured, peeglitega ja meeste ja naiste omad on eraldi sissekäikudega ning 1. kabiin on tavaliselt invakabiin. Ja ongi nii lihtne teha universaalseid asju, et ees on ka lapse mähkimislaud. Huvitav on jälgida kui oluline on prantslannade ja nende juba paari aastaste laste sättimine peegli ees, et ikka naised ja tütarlapsed kenad välj näevad ja seda sõltumata nahavärvist või rassist. Selle sättimise peale kulus neil palju aega. Ikka lokikesed korda või siis keerab rätte pähe, krasupeadest lastele punutakse patsid pähe ja pestakse nägu higist ja jäätisest puhtaks. Juba 2-aastased käivad varbavahe plätudega ja see tuleb neil hästi välja. Mulle meenus, et mina sain oma esimesed kummist varbavahed vist 11-12aastaselt. Varem olid lihtsalt sandaalid või tennised. Lapsed käratsevad ja mängivad küll kulli või jalgpalli ja piisab, kui keegi vanematest neid nimepidi kutsub ja ohh imet nad kohe kuuletuvad ja ronivad autosse ning ei mingit karjumist või kurja häälega laste kallal noomimist mina ei kuulnud seal maal. Mõni laps veab küll valjuhäälselt nutujoru, mis kestab kaugele aga vanemate poolt ei mingit järele andmist. Prantsuse pered on paljlapselised ja nad armastavad omi lapsi väga. Tavaline on, et lapsi on 3-4. On ka sega paare, kus naine hele ja mees tõmmu. Jäi mulje, et prantslased on võrreldes itaallastega puhtamad, sest ei viska prügi ja konisid igale poole maha, ja on ka vaiksemad või on see sellest, et itaallased on temperamentsemad ja jutustavad kõvema häälega.Tundub, et seal adobteeritakse lapsi, sest heledatel vanematel olid kaasas tumedad lapsed aga võib-olla on need täiskasvanud hoopis lapsehoidjad, kasvatajad. Jõudsime Saint- Tropezi juurde aga sinna sisse päriselt me ei pääsenud ja tundub, et sadamani jõudsime aga rannani viivat teed me ei leidnud, sest tõkkepuud olid ees. Meenus see seriaal, mida Eestiski näidati 90tel. Seal oli palju rollereid ja mootorrattaid ning ummikud, mis käisid ringteena aga mereni me ei jõudnudki. Sõitsime edasi Nizzasse.

Enne lõunat jõudsime Nizzasse ja käisin meres ujumas. Samal ajal, kui Arko vaatas rannas invakohtadel merd ja inimesi. Pärast läksime lõunat sööma aga see söögi otsimine võttis nii kaua aega, sest lõuna ajal on Prantsusmaal avatud joogipaarid ja jäätisekohvikud. Arkol hakkas nii palav, et ta ütles, et kui ta kohe juua ei saa, siis ta minestab. Sai siis kohe jäätise-suveniirikioskist juua ja siis jalutasime pargis palmide all ja lillede keskel. Oli ikka ilus küll nagu paradiisis. 

Tahtsin siis tark ja teadlik välja paista ning rääkisin Arkole, et rannas on sellised kioskid, kust saab süüa osta. Arko vaatas mind imestunult ja vist ei uskunud päriselt minu juttu sellise näoga, et kas ma ikka tõsiselt soovin süüa osta mingist teeäärsest putkast. Nälg sai meist võitu ja valisime siis välja amerikaana võileiva ja coca cola. See võileib koosnes sellisest poolpikast saiast, mille vahel olid friikartulid ja veiseliha hakklihatükid, mis oli üle valatud majoneesiga ning pakitud fooliumisse. Seda kõike oli selle raha eest nii palju, et võtsime kaasa oma fooliumituutud. Järeldasime, et kõik ameeriklaste asjad on suured ja rasvased. Sõitsime edasi kiirteele ja tee viis enne seda kaljude vahelt ja servadest mööda, pakkudes maalilisi vaateid ja lugematul arvul jahte. Minu üks paljudest unistustest on reiida kruiisireisil jahiga soojal maal. Hilisõhtul jõudsime Monaco peale. Vaade oli ilus ja jäime sinna ööbima. Päikese loojudes, linnatuled süttisid ja meri jäi kaugusesse. See polnud veel kõik, sest öösel hakkasid mingid paugud väljast kostma ja selgus, et see on ilutulestik, mis Monaco taevasse lasti ja kella 1.30 ajal öösel ning mina ronisin välja seda nautima ja ma ei olnud ainuke, kes seda tulesadu imetles. Peale seda oli uni läinud ja und ei tulnud, sest jube palav oli ja siis ma lasin Arkol auto ümber parkida ja ta täitiski minu soovi. Olen selline südametu tüüp, et kui kämpinguauto kõrval magada ei saa ja see wc maja undas ja säras ka otse aknasse oma lampidega ja Arko täidab ju mu kõik soovid, kui ma ikka magama ei jäänud ja aina ohkasin... Peale seda oli uni kuni kella 8ni hommikul garanteeritud. Selle päeva puhkuse ja mere äärse puhkuse nautimiseks olime sõitnud 203 km.     

Invarandades on sellised matid maas, mille sees on raudvardad, palja jalaga peale astudes on kuumad aga ratastooliga liikujatele väga praktilised, sest ei vaju liiva sisse ratastega.



 Puhkaks kohe mõnuga siin palmide all jalga aga nälg sai minust võitu.

 Pargis nagu paradiisis - Nizzas.

 Selline ameerika-stiilis vahepala.
 Arkost paremale jääb silt, mis lubab sooritada vetteüppeid. Loodan, et ikka vesi piisavalt sügav seal rannas on. 


 Arko leidis endale ka autovalvurid.

 Rannakiosk, mis päästis näljasurmast.


 Oo kaunis hetk, sa viibi veel...
 Hotell nagu raamat.
 Vaade öisele Monaco linnriigile.
 Öömaja Monaco kohal.

 Turtlesite piirkonnas alustasime päeva.


 Saint-Tropez on linnulennu kaugusel aga jäi kättesaamatuks.

 Vahemeri kutsub nii sillerdavalt.




Kommentaare ei ole: