19. jaanuar 2014

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 14

13. päev - 4.08.2013
Uni tuli koheselt, sest nagu ma pea padjale sain, nii ma magasin. Tavaliselt mul käib se uinumine kiiresti ja Arko on see, kes peab unematit ootama. Magasin ja ärkasin üles mingi kisa peale. Selgus, et meie kõrval oli üks auto nig autos sees istusid mees ja naine. Nad tülitsesid ja see oli päris korralik peretüli, kus mees sõimas voolavas itaalia keeles ja naine nuttis. Õnneks sai see otsa ja auto sõitis minema. Mina magasin edasi ja kui hommikul Arko käest küsisin selle peretüli kohta, siis ta polnud midagi näinud ega kuulnud. 
Käime kohvikus ja sööme crossante ja joome normal kohvi, mis seal maal tähendab espressotassi suurust jooki. Küll on ikka hea, et igas riigis saab eurodes arveldada. Ei mingit valuutavahetust ja küsid ja maksad. 
Sõidame edasi Genova linna poole, kuhu me ka keskpäeval jõuame. Liigub ringi rollereid ja leiame ka parkimiskoha tasulises parklas. Kui vaja siis oleme nõus ka maksma. Loen parasjagu lisaks 7 reisiraamatule ka Kristiina Praakli raamatut "Minu Itaalia", mille Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühig suvelaagrist endale auhinnaks sain ja seal käib just samast linnast. Nii on veelgi huvitavam ja peale selle olime siin linnas ka eelmisel aastal. 

Ja ma tahan pärast muuseumi külastamist seda suurt purskkaevu näha aga enne seda läheme meremuuseumisse. Ostame akvaariumipiletid, mis maksavad kokku 33 eurot ja selgub, et delfiinideshow on juba toimunud, kuid lähme ikka. Muuseumi kassade ees on tänaval rahvast ja käimas protestiaktsioon hallhüljeste vabaks laskmise nimel. Inimesed on agressivsed, röögivad ruuporisse ja isegi takistavad külastajate kassadeni pääsemist. Sisse saame normaalselt ja need akvaariumid on erinevatel korrustel ning näeme kääbuspingviine, haikalasid, hülgeid ja muid mereloomi ja taimi. Tegin ka pilte aga need on kuhugi kadunud ja mina neid ei leia. Tean, et on inimesi, kes ei poolda loomaaedu ja muuseume, ei söö loomaliha ja ei poolda karusnahkseid kasukaid. Mina olen arvamusel, et inimesed oma käitumise, eluviiside, prügiga tekitavad oluliselt rohkem kahju, kui loomaaiad ja kellele ei meeldi, siis i pea kandma, sööma, vaatama, tarbima. Parklasse jõudes selgub, et need mustanahalised mehed, kes meile hommikul käepaelu jm nänni müüa pakkusid on alles. Nad lubasid meil autot valvata ja Arkoga arutasime, et ei tea kas nad nüüd meilt raha ka "teenuse eest" tahavad. Aga ei, selgub raamatustki, et nad on rahulikud, sisserännaud ja kuna tööd ei leidu, siis veedavad nad oma päevi seal parkimisplatsidel. Onu tuleb appi ja selgitab omas keeles kuhu minna ja kuidas maksta ning käsib mul invaparkimiskaardi kaasa võtta. Leian siis selle parklakioski üles ja saan 0-pileti, mille peame tõkepuu juures asuvasse masinasse laskma. Aga parkimise tõkkepuu ei tõuse, siis on jälle neegrionu platsis ja abiks telefoniga helistamisel ning saamegi välja. Täname teda ja lehvitame. 

Võrreldes eelmise aastaga erine see linn nagu öö ja päev ning alguses on tunne nagu oelks hoopis teise linna sattunud. Liiklus on normaalne, kui seda Itaalias normaalseks meie mõistes pidada saab. Tahan näha suurt purskkaevu, mis asub PLAZZA DE FERRARI peaväljakul ja meil õnnestubki see üles leida, kuid see ei purska ja ei tööta ja jääb meil nägemata see võilillekujuline veejugade mäng. Linnas ringi sõites näeme jõesängi, mis on veest täiesti tühi. Vaatame veel linnas ringi ja alustame sõitu kodu poole.
Tahan ka ujuma minna, kuid see osutub võimatuks, sest Genova linnas on promenaad, kus on trepid ning sealt alla saab hotellikaardiga või pieltiga nning all on nii restoranid, ujulad, spordiväljakud. Loobume ujumisest ja sõidame edasi ning ühes väiksemas linnas ma ka ujuda saan. Nüüd saame edasi sõita. 

 Tüüpilised Itaalia majad ja mulle nad väga meeldivad. 











 Jõesäng, milles polnud tilkagi vett.
 Trepid...
 Ajaloolised vaated.
 Sellised motorollod.
 Trepid, trepid, milledest alla tulla oli lihtsam, kui pärast Arkot üles lükata.
 Jõudsime sellisesse kohta, kust edasi ei pääsenud. Ei teagi millise ajaloolise hoonega siin tegu oli.

 Purskkaevu juures, mis oma võlusid meile sel korralei näidanud.

 Taksod on Itaalias valged nagu meiegi Tulika Takos omad.
 vanaaegne hoone aga kõnniteeplaadid on ok liikumiseks.

 Rannnapromenaadil nägime ka nunna, mis itaallaste arvates toob ebaõnne.
 Oleks ka meil selliseid söögikohti rohkem Pirita teel ja kuni Paljassareni, Kakumäeni, et sööd, jood kohvi ja naudid merevaadet. 
 Selline sportliku ajaveetmise võimalus kogu perele.
 Ka seal leidub selliseid ajuhiiglaseid, kes oma autod ja rollerid sina pargivad, kuhu ei peaks.

 Itaalias.
 Ma olen isegi unes näinud sellist itaaliapärast maja ja siis nägin, et Arko ostis maja 2. korruse ja kui ma küsisin, et kuidas sa sinna sisse pääsed, siis Arko ütles, et ära muretse. Maja taga on parkla ja sealt saab jalakäijate silla kaudu otse suurele rõdule sõita, sest maja asub mere ääres ja mäe kaldal. Vot sellised ehedad unenäod aga sellist und nägin enne suvepuhkust.
 Sellisel kivide vahelt täidetud pinnasel on Arkol häsi he liikuda ning pole ohtu, et komistab või kogu aeg peaks esirattaid tõstma. 
 Nägime vist piraatide laeva....
Just niimoodi oma ihupesu tänavale välja riputatakse kuivama. 


Edasi sõidame mägedesse ja ööbime seal, sellest kirjutan ma järgmises loos. Selle päevaga sõitsime kokku 190 km.  

Kommentaare ei ole: