4. jaanuar 2014

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 7

7. päev - 29.juuli 2013
Järjekordne hommikusöök on kl 7 ja menüüs crossanti-saiad kohviga ning peale seda viib tee, täpsemalt 239 km otse Pariisi. See linn oli seda väärt, et veeta seal terve päev ja ikka jäi väheseks. Esmalt otsisime üles Eiffeli torni ja leame parkimiskoha kõrvaltänavas. Kohapeal tundub meie ees kõrguv torn ikka üsna võimas ja mürakas. Otsime üles piletisaba ja jääme sinna seisma, kuid meie juurde astuvad inimesed ja selgitavad, et meil pole vaja järjekorras seista, sest ratastoolis külastajatele on loodud eraldi sissepääs. Nii see ongi ja kui töötajad meilt küsivad, et palju meid on ja imestavad, et ainult 2. Seejärel ostavad nad meile pileti ja saame alustada torni vallutamist. Selleks on vaja läbida turvakontroll ja juba me ootamegi seda suurt kahetasandilist punast lifti, mis meid 2. platvormile transpordiks ja sõitmise aal kõrvad lukku lähevad. Ja juba me pääsemegi linna vaatama. Linn on suur ja platvormil saame liikuda ringikujuliselt ja imtleda linna, pildistada. Märkamatult tuleb rahvast juurde üha enam ja kui inimesed lähevad trepist üles järgmisele korrusele, siis lähen minagi ja selgub, et sealt viib edasi 2. lift torni tippu. Vaade on ilus ja suursugune ning otsin Arkot taga, kes on sinna allkorrusele inimeste vahele ära kadunud. Peale torni minekut külastame suveniiridepoodi, seisan pika järjekorra tualetti pääsemiseks ning järgmine järjekord on tornist alla sõitmiseks. Rahvas sebib ja tundub, et tuule käes ka torn veidike kõigub. On ikka inimestel vägevad leiutised, mis seisavad püsti sajandeid. Tornist väljudes jalutame pargis ja meile tulevad vastu relvastatud sõijaväelased, kes otsivad ja jälgivad midagi ja kedagi. Päris kõhe hakkab aga on turvaline. Jõuame parki, kus teeme pilte ja vaatame reisibusse, mida aina tuleb ja läheb. 

Edasi vaatleme linna ja käime Invaliidide kirikus, Triumfi kaare juures, kohvikus ja ka Jumalaema kirikus. Lõunat sõime selle kiriku kõrval ning siis ei olnud minul söögiisu. Arko tellis ühe suure prae ja mina palusin juurde lisa noa ja kahvlikomplekti. Selle peale vastas üks teenindav tõmmu naine, et Arko suur mees, peab hästi ja palju liha ja grillvorstikesi sööma ja mina võin oma plastmasskahvliga kapsast, kartulit nokkida. Juhtus see, et Arkole ei mahtunud ja nii sõime ikka ühiselt selle prae ära. Kuulasime kirikukellade helinat ja sõitsime edasi linnavaatamisväärsustega tutvuma aga neid oli nii palju ja linn kohati mägine aga ikka igatsen tagasi Pariisi. Päeva lõpuks sõitsime 223 km.
 Eraldi sissepääs ratastoolikasutajatele.
 Sõjaväe politsei tänavatel patrullimas.



 Jumalaema kirikus.

 Triumfi kaarele lähen mõni järgmine kord.


 Pariisi kalmistu.
 Moulin Rouge kabareesse sel korral ei jõudnud.
aga seal ees oli selline ventikatünn, mida inimesed kaustasid piltide tegemisel.





Invaliidide klooster, milles asub ka Napoleuni haud ja kõrval tegutseb seniajani haigla ja pansionaat.
Kullast kupliga ja puha.


 Jumaalaema kiriku ees.








Busse aina tuli ja tuli. Tuul puhus tornis ja tunda oli kõikumist.






Selline tramm sinna ülesse viiki. Sõidab teine jala sees.








Suvi on plmade aeg...
 Jumalaema kiriku esine plats koos pinkidega, et jälgida kellamängu aga lapsed kalpasid astmetel nii valjul.



Arko söömas oma suurt praadi, mida ta siiski lasi ka minul nokkida. Kommentaar: Arko ütles, et see oligi sama suur kui õues pildil seina peal ja näljase inimese isu oli täidetud.

Kommentaare ei ole:

Tiiu pingi tähistamine

Aeg kaob... Juba aasta on möödas ilma armsa ja kalli õe Tiiuta. Augusti lõpus helistasid mulle Viktor ja Külli. Neil oli meie perele sõnum, ...