5. jaanuar 2014

Reisiblogi: Meie Prantsusmaa 8

8.päev - 30.juuli 2013.
Pariis jääb selja taha ja liigume edasi lõuna suunas, selleks naudime väiksemaid teid ja väldime kiirteid. Maastik on ilus ja sõidame Lyoni linna, mille kohta näeb pilte siit. Rändame mööda kesklinna tänavaid ja tundub nagu see linn koosnekski peamselt trammiteedest. Avastame ka suure purskaevu, tuulan kingapoodides ja midagi ei osnud, kuigi oleks võinud, sest kingad olid allahinnatud ja ilusad. Pealegi sel ajal higistas Arko õues, kui mina jahedas poes ringi jalutasin. Käisime ka suuremas poes ja ostsime endale 2 maikat - mulle triibulise ja Arkole helerohelise VIP kirjaga! Lisaks ostsime lõhnavett ja seepi. Söögiks võtsime pikkasaia, maasikamoosi, sidruni cocacolat, apelsinimahla ja roosat veini, millega teeme tee pikniku jõe ärres, kus on matkarajad, sportlased ja paar hobust. Kena aga haiseb hobusekuse järele. 

Edasi kulgeb 175 km tee mägedesse. Teeme peatuseid ja uudistame ühte külasurnuaeda, kmis asub puude all ja kõrge aiaga piiratult ning selgub, et kasutatakse ledküünlaid ja palju kunstlilli, pisikesi hauaplaate. See on pisike surnuaed, suurte plaatidega, vaikuses ja rahus, sest peale meid seal inimesi liikumas ei ole. Mõtlen, et kui koju lähen, siis on vaja mammale ka üks kunstlilledest roosikimp kalmule viia - ei närbu ja on kena. Teed kulgevad orgudes ja mägedes ning soov on jõuda vulkaanimäele, mis purskas viimati 8000 a tagasi ja asub 1465 km kõõrgusel. Õhtuks jõuame kohale ja siis selgub, et peame jääma hommikut ootama, et rongiga üles saada. Jõuame linnakesse nimega Clermont-Ferrand. Hommikul ärkasime ja sõime oma tavalist menüüd (crossant ja kohvi) ning käisime suure dussi all. Ruum ise oli nii suur, et seal saab vabalt ka ratastooliga liikuda. Mõnus on olla ja see lõbu maksis ainult 1,5 eurot. Selles linnas on parkimine kas parklates või siis tänavaäärsetes taskutes nii, et kord paremal, siis vasakul. Sõida nagu slaalomit ja sisi tuli meile autoga vastu temperamentne prantslanna, kes kaagutas ja vehkis kätega, tehes Arkole selgeks, et nii kitsale tänavale ei mahu 2 autot kõrvuti sõitma. Ja meie oleks pidanud prouale teed andma, et tema mööda saaks sõita. Naersime südamest, sest liiklusmärgid selle naise joaks ei kehtinud ja pealegi oli tema kohalik ja meie turistid. Meenus, et Parisiis oli jalgrattureid vähem aga see eest piisavalt rollereid. Vahepeal sõitsime ühel pisikesel metsateel ja seal oli tee liiklusmärkide ja lintidega piiratud ja selgus, et üks vanem naine korjab lilli ja siis oli ennast kui ohtlikku objekti eelnevalt tähistanud. Turvalisus eelkõige. Muigasin, et oleks naljakas küll, kui ma Eestis metsa läheks ja Arko selle ala lindiga sisse piiraks ja ohukolmnurga ka välja paneks. Vahepeal saabus meile sõnum Arko emalt, kes küsis, et kas oleme juba koduteel. Ei veel, sest vulkaanimäed on nägemata. Õhtuseks söögiks teeme kiire peatuse maanteel viljapõllu ääres ja sööme kodust kaasa võetud kilutomatikastmes, pikasaia ja öö veedame 1000 km kõrgusel vulkaanimäe parklas. Kl 23 ajal on väljas vaikus, kuu ja tähistaevas ning puhas õhk. Super nagu oleks taevases paradiisis. Ülevalt tuleb veel turiste alla ja ka rongid sõidavad tagasi. Öösel ärkan ja näen õudusunenägusid aga selles on süüdi mäed, mis ei lase mul magada ja ootan päikesetõusu mägedes, mida veel pole näinud. Sellesse päeva jääb ka pisike äpardus, kus enne tankimist ei suutnud mina kindel olla gaasitanklas ja selleks lasi Arko auto veidike tagasi, kuniks käis pisike tümps. Tahavaate peeglisse vaadates seisis meie auto taga ei tea kust ilmunud tume auto, mille roolis must mees. vaikisime, hingasin sisse ja välja ning läksin asja uurima, ise vabandades ja pead kinni hoides. Õnneks käis prantslase autol stange õigesse kohta tagasi ja meie auto oli ka terve. Lõpp hea, kõik hea. Ja nii nagu see auto vaikselt meie taha sõitis, nii ta ka tagurdas ja läinud oligi. Oli nüüd seda jama vaja. Tankisime hoopis teises tanklas ja kõik olid rahul. 
Läbisõit selleks päevaks jäi 424 km. 




Kui autosõit on liiga palav ja väsitav, siis võib ennast jahutada ja ühes siesta teha ka tanklas puu all niing pärast teekonda jätkata.
 Mingit ilu ka autojuhtidele.
 Mina kingapoes valikuga tutvumas.
 Selline ilus purskkaev Lyoni linnas (kui ma ei eksi)




 Mägiteedel.

 Iseoma kätega tehtud päikesevari!
Sellised pudedad kivimid seal mägedes.
 Tee see oli käänuline ja kurvide rohke.
 Oli ka varjus sõitmist.
 Selline kohalik külasurnuaed.



 Tee peal sõitis ka kiirabi takso.
 Varsti saab viinamarju ja veini. Poodidest sai tõepoolest neid kobaratega ostetud.

 Päikeselillede maal.


 Piknik jõe ääres.
        Sellised teed siis kaljude serval. 

Kommentaare ei ole: