Meie kodus käis tolmuimejamees

Ega siis uudishimu pole patt. Ju nii arvas Arko, kes oma koju lasi tulla tolmuimejamehel, et saada teada kuidas see õige koduuksemüük ja esitlus toimub. Kui peremees aega kokku leppis, sest telefonis kinnitati talle, et just tema on see õnnelik 1:1000st, kes väljavalituks osutus. Reklaamimise kinnituseks sai ta teada telefoni teel pakkujalt, et mingit kohustust ostmiseks ei kaasne. Leppis kokku ja nii see tolmuimejamees täna meile pidi saabuma täpselt kell 17. Hommikul peale kella 9t helistati ja tuletati meelde, et esitlus toimub ja paluti müügimeest mitte ukse taha jätta ja koju sisse lasta. Arko siis täpsustas üle, et me tuleme töölt otse koju ja ootame tolmuimejameest kella 17 - 17.40, sest siis on meil vaja lahkuda, et koosolekul osaleda. Müügimeest polnud kell 17 ja ta saabus koos suure toote esitluskotiga meile 17.15 ja vabandas, et meie juurde sõitmiseks kulus aega. Lasime sisse ja küsimise peale tõin välja oma Elektroluxi kodumasina, mis töö korras ja teenib meid hästi. Noorem poeg oli kodu koristanud, vaid tund varem. Kuulsime siis, et kodus tekib ikka tolmu, mis on kahjulik. Nägime ka seda imetolmuimejat, mis kõike teeb. Ta küsis ka kus meil suur vaip on aga meie peres pole seda võtta, sest on 1 diivanilaua suurune vaip ja rohkemaks pole vajadust. Muidu hakkab veel ratastoolis ringi liikumist segama. Saime näha siis, kuidas imemasin paketi vahedest ja selle seest tolmu imeb. Seejärel tundsime piinlikkust oma tolmuse diivanvoodi ja padja pärast. Kui kell näitas 17:38 teatasin mina, et meil on vaja ära minna. Müügimees solvus, sest ta oli oma müügijutuga alguses. Nõudlik hääl teatas, et eelmise kliendi juures oli tal üle 3 tunni läinud ja miks meie siis teda kutsusime, kui ei soovi osta seda toodet, mille hind kirjutati paberile 2280 ja lisaks see lestadepüüdja üle 1600. Ja see polnud veel kõik, sest 70 % kasutusvõimalusi oli meil kuulmata, lisaks pakuti järelmaksuvõimalust ja 3aastast garantiid. Me oskame öelda "ei!" emotsionaalsetele ostudele ja teatasime, et me ei soovi ostu sooritada, sest puudub vajadus sellise kalli kodumasina soetamiseks. Viimane püüdlus meid ostu sooritama veenmiseks oli meie magamistuppa tungimise soov, et otsida meie voodist tolmulesti. Miks ma pean teda oma magamistuppa laskma, kui sellist kokkuleppet ei onud. Ma ütlesin, et minule pole vaja seda tõestada, et me oleme teadlikud nii olmetolmust, kui ka igasugustest lestalistest. Toluimejamees solvus, pakkis kiiresti kokku oma tolmuimeja, jättes põrandale paberilehe koos tolmurõngastega ja määrdunud diivanipadja, millele ta tolmu peale raputas. Küsis esitluse käigus korduvalt, et kes hakkab selle masinaga töötama ja ma vastasin, et meil koristavad tolmuimejaga lapsed ja mina kasutan moppi ja harja kühvlit. Nii sain ma teada, et temal on kahju esitluse poolikuks jäämise eest, kulutatud transpordile ja meie ei ostnudki. Lihtsalt liiga agressiivne müük. Kui ei, siis ei. Ja peremees sai suure kogemuse ja müügiesitluse võrra targemaks. Edu müügimeestele.

Uskumatu: eestlased ostavad masu ajal hoogsalt 20 000 krooniseid tolmuimejaid

Rohkem infot jaga tarbijakaitse siit.

Sotsiaalmaksu tasumine töötaja eest, kes saab töövõimetuspensioni (seisuga 1. jaanuar 2013)

Raamatupidamise ja maksuinfo portaal avaldas järgmise artikkel, mis on loetav siit.
Järgnev materjal selgitab lähemalt ja toob näiteid sotsiaalmaksu tasumise kohta töövõimetuspensionäride puhul. Sotsiaalmaksu riigi- ja tööandjapoolset tasumist isikute eest, kes saavad töövõimetuspensioni reguleerib sotsiaalmaksuseaduse (edaspidi SMS) § 6 lg 1 p 5 ja lg 3.

SMS § 6 lg 1 p 5 kohaselt maksab riik sotsiaalmaksu äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja (edaspidi tööandja) töötaja eest, kes saab töövõimetuspensioni. Töövõimetuspension on üheks riikliku pensioni liigiks, mis määratakse püsivalt töövõimetuks tunnustatud isikule töövõime kaotusega 40–100 protsenti. Töötaja on isik, kes töötab ülalmainitud tööandja juures töölepingu alusel. Töövõtu-, käsundus- või muu võlaõigusliku lepingu alusel  tasu saava isiku eest riik sotsiaalmaksu ei maksa. Kui töövõimetuspensioni saav isik jõuab vanaduspensioniikka, hakkab ta saama vanaduspensioni ja sel juhul riik selle isiku eest sotsiaalmaksu ei maksa. Töötaja tõendab tööandjale, et tema on töövõimetuspensioni saaja, esitades oma pensionitunnistuse, kus peab olema märge vastava pensioniliigi ja tähtaja kohta. Riik maksab töövõimetuspensionit saava töötaja eest sotsiaalmaksu SMS §s 2¹ nimetatud kuumääralt (2013. aastal 290 eurolt). Juhul kui töövõimetuspensionärist töötaja on töösuhtes mitme tööandjaga, maksab riik sotsiaalmaksu selle tööandja eest, kes töötaja palgalt tulumaksu kinnipidamisel arvestab maksuvaba tulu. Seega on sisu poolest tegemist sellele tööandjale antava maksusoodustusega, kelle juures töötaja peamiselt töötab. Juhul kui töötaja ei ole esitanud maksuvaba tulu arvestamise avaldust ühelegi tööandjale (näiteks avaldus oli esitatud pensioni maksjale), valib töötaja kirjaliku avaldusega ühe tööandja, kelle eest riik maksab sotsiaalmaksu. Kuna töövõimetuspensionär on riikliku pensioni saaja, ei ole tööandjal kohustust maksta tema eest sotsiaalmaksu vähemalt sotsiaalmaksu kuumääralt, tööandja arvestab sotsiaalmaksu tegelikult palgalt. Kui riik maksab töövõimetuspensioni saava töötaja eest sotsiaalmaksu, siis tööandja maksab sotsiaalmaksu palga osalt, mis ületab riigi poolt makstud sotsiaalmaksu  arvutamise aluseks olevat summat (SMS § 6 lg 3).

Riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise kord on kehtestatud rahandusministri 31. detsembri 2003. aasta määrusega nr 113. Korra kohaselt peab riigipoolse sotsiaalmaksu arvestust Sotsiaalkindlustusamet, kes arvestab ja maksab sotsiaalmaksu riigi poolt tööandja igakuiselt esitatava taotluse alusel. Töövõimetuspensionit saava töötaja eest riigipoolse sotsiaalmaksu maksmise kohustus tekib päevast, millal töövõimetuspensionit saav isik tööle võetakse või juba olemasolevale töötajale töövõimetuspension määratakse. Arvestamaks asjaolu, et töövõimetuspensionit võidakse maksta tagasiulatuvalt maksimaalselt kolm kuud, on tagantjärele võimalik esitada taotlus viimase kolme kalendrikuu kohta. Kui riigi kohustus maksta sotsiaalmaksu eelnimetatud isiku eest tekib või lõpeb aruandekuu kestel, arvutatakse maksmisele kuuluv sotsiaalmaksu summa proportsionaalselt kalendripäevade arvuga, mille eest riigil on kohustus sotsiaalmaksu maksta (vt näited 1 ja 6). Sotsiaalmaksusoodustuse saamiseks peab tööandja igal kuul esitama Sotsiaalkindlustusametile riigipoolse sotsiaalmaksu ülekandmise taotluse, kus näidatakse töövõimetuspensioni saavate töötajate ees- ja perekonnanimed, isikukoodid, töösuhte tekkimise või lõppemise kuupäev ning riigi poolt makstava sotsiaalmaksu summa. Taotlus esitatakse hiljemalt aruandekuule (palga arvestamise kuule) järgneva kuu 2. kuupäevaks. Taotluse vorm on saadaval Sotsiaalkindlustusameti kodulehel.

Taotluse andmete alusel, pärast nende õigsuse kontrollimist, esitab Sotsiaalkindlustusamet 10. kuupäevaks Maksu- ja Tolliametile maksudeklaratsiooni vormi ESD, millel näitab andmeid iga töövõimetuspensioni saava töötaja kohta. Samaaegselt kannab Sotsiaalkindlustusamet Maksu- ja Tolliameti pangakontole üle ESD järgi tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu. Tööandja deklareerib oma sotsiaalmaksu maksudeklaratsiooni vormil TSD, näidates lisa 1 veerus 4 palgalt arvestatud sotsiaalmaksu, mis on vähendatud riigi poolt makstud sotsiaalmaksu võrra. TSD esitatakse Maksu- ja Tolliametile väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks.

Näide 1. Töövõimetuspensionäri tööle võtmine. Kui riigi kohustus maksta sotsiaalmaksu eelnimetatud isiku eest tekib aruandekuu kestel, arvutatakse maksmisele kuuluv sotsiaalmaksu summa proportsionaalselt kalendripäevade arvuga, mille eest riigil on kohustus sotsiaalmaksu maksta.


Töövõimetuspensioni saav töötaja on võetud tööle alates (k.a) 17. märtsist. Töötajale on arvestatud märtsi eest töötasu 320 eurot. Töötasu makstakse välja arvestuskuule järgneva kuu 5. kuupäeval. Tööandja esitab 2. aprilliks Sotsiaalkindlustusametile riigipoolse sotsiaalmaksu ülekandmise taotluse, kus näitab selle töötaja isikuandmed, töösuhte tekkimise kuupäeva 17. märtsi ja riigi poolt tasumisele kuuluva sotsiaalmaksu summa, mis arvestatakse sotsiaalmaksu kuumääralt proportsionaalselt märtsis töötatud kalendripäevade arvuga: 290 / 31 x 15 x 33% = 46.31 eurot. Töötajale märtsikuu töötasu väljamaksmisel 5. aprillil ja sellelt töötasult sotsiaalmaksu arvestamisel vähendab tööandja töötaja eest arvestatud sotsiaalmaksu riigipoolse sotsiaalmaksu summa võrra: 320 x 33% - 46.31 = 105.60 - 46.31 = 59.29 eurot. Sel viisil arvestatud sotsiaalmaksu deklareerib tööandja väljamaksekuu (aprilli) maksudeklaratsiooni TSD lisa 1 veerus 4 (arvutatud sotsiaalmaksu) 59.29 eurot, veerus 5 (sotsiaalmaksuga maksustatud väljamaksed) deklareeritakse töötajale tehtud väljamakse brutosummas ehk 320 eurot. TSD näidisdeklaratsiooni koostamisel on oletatud, et töötaja töötasult tulumaksu kinnipidamisel arvestab tööandja maksuvaba tulu, töötaja ei ole vanaduspensionieas (tuleb kinni pidada töötuskindlustusmakse määraga 2%) ja ei ole kohustusliku kogumispensioni kohustatud isik.

Kas meil on liiga palju taksosid?

Või on meil hoopis vähe raha, millega taksosõidu eest tasuda. Selline mõte kerkis pähe, kui lugesin uudist, et taksojuhid jäävad tööta tasuta ühistranspordi tõttu. Aga minu jaoks on koguaeg olnud taksosõit kallis ja teen seda hädapärast ja siis, kui ühistransport ei liigu. Minu arvates on inimestel raha vähe ja taksot kasutavad need kellel on raha või kellel on vaja sõita. Invatakso koordinaatorina tean, et raha on alati vähe ja need inimesed, kes isegi tasuta ühistranspordini ei suuda pääseda ega jõua kõndida, ongi taksode kasutajad. Kasutavad linna sotsiaalteenusena limiidi eest invataksot ja siis sõidavad ka lisaks. Aga need kellel on paksem rahakott, mugavus tähtis, turstid, pidulised, kelle pärast taksojuhid ööklubide ja baaride juures jahti peavad. Need on jäänud. 
Mõned korrad aastas sõidan ka ise taksoga koju. Kui mul oli eelmisel aastal vaja taksot, siis kui veel ei olnud tasuta ühistrasnporti, siis hommikul kella 9 ajal otsisin telefoni teel taksot Kakumäele. Helistasin üle 20 minuti odavamaid taksofirmasid läbi ja taksot ma ei saanudki ja jäigi minemata sinna kokkusaamisele. 

Minu arvates tuleks otsida põhjust ka taksojuhtide suhtumisest ja tööstiilist, sest mugavam on teha kesklinnas sõite, passida taksopeatustes, sadamas, kui sõita Tallinna ääremaadele. Võib ju kiruda, et Tulika takso on kallis, kuid kui vaja, siis sealt ka takso saab. Maksad rohkem aga ega see telefoniga taksootsimine ka odav ole. Samas kvaliteet loeb ka midagi ja kui oled õigel ajal ja õiges kohas, nt arstile minek, lennujaama sõit või muu kellaajlaine sõit. Meenub rahvatarkus, et me pole nii rikkad, et osta odavaid asju, kuuid kui odav on hea ja eestimaine, siis vaatan kindlasti hinda. Aga seniks kasutan ühistransporti ja sellega saab kiiremini edasi, samas pole vaja tegeleda takso ootamise ja otsimisega.

Artikkel tänasest Eesti Päevalehest: 
Taksojuhid: tasuta transport on jätnud meid näljapajukile

 Suuresti reguleerimata Tallinna taksoturul kaotavad enim sõitjaid väikefirmad ja FIE-d.
„Tundub küll, et kliente on kasvõi aastatagusega võrreldes vähem,” nendib 12 aastat FIE-na taksot sõitnud Aivar. „Tasuta ühistranspordi tõttu hätta sattunud taksofirmadest pole küll kuulnud, aga kliente on vähem.” Aivar pole ainus, kes sõidutab nüüd vähem inimesi kui eelmisel aastal. Klientide arvu vähenemine sunnib Saksa Taksot korraldama lausa protesti tasuta ühistranspordi vastu, mis on märgatavalt vähendanud taksosõitjate arvu.Saksa Takso tegevjuht Andrea Green ütles, et kuna transporditeenust kasutaval inimesel on nüüd tasuta alternatiiv, pärsib see otseselt sõitjatevedu pakkuvate ettevõtete käibeid. Saksa Takso kõnekeskusesse on laekunud 25% vähem väljakutseid kui eelmisel aastal samal ajal. „Tallinna linnavalitsuse käik on tekitanud ebaausa konkurentsisituatsiooni meie suhtes,” sõnas ta. Arvestades konkurentsi taksosektoris, on seal hinnasõjad Greeni sõnul juba peetud ja tariife pole enam kuhugi langetada. Pigem vastupidi. „Kuna mootorikütuse ja sõidukitehoolduse kulud pidevalt kerkivad, siis ilmselt on taksofirmad sunnitud samuti hindu tõstma,” tõdes ta.Ta ei kahtle, et tasuta ühistransport viib turult nii mõnegi firma. See aga ei pruugi kliendi seisukohalt sugugi halb olla, eriti arvestades, milline segadus valitseb pealinna taksonduses.
   

Jaanuarikuu sotsiaalkomisjonis

28.01.2013 toimus Mustamäe halduskogu sotsiaalkomisjoni koosolek Haabersti Hooldusravikliinikus, Ehitajate tee 137. Osalesid: Mark Levin, Maarika Lillemäe, Tiia Tiik, Mare Leppik. Teemaks oli taastus- ja hooldusravi võimalused. Koosoleku juhataja Mark Levin selgitas hooldusravi võimalustest ja probleemidest, sest eelmisel aastal valminud hooldusravikliinikus on 85 voodikohta finantseeritud haigekassa rahastusega, kuid vajadus on 150 voodikoha rahastus, sest järjekorras on üle 130 inimese ja 2 kuu pikkune järjekord. Samas järjekord ei liigu, sest haiglatest tuuakse otse üle ja tavajärjekord ei liigu. Need inimesed on Õismäelt ja Mustamäelt ning mõned on ka Põhja-Tallinnast. Kui on vajadus, siis otsustasime pakkuda ka tasulist hooldust 25 eurot ööpäevas ja siis on võimalus ise maksta voodikoha eest. Inimesed tulevad teistest hooldusravihaiglatest nagu Hiiult, Kallaverest, Keilast jne. Mina küsisin, et kui suur on naiste ja meeste osakaal klientuurist ja sain vastuseks, et 75% hooldusravikliiniku klientidest on eakad naised. See probleem hooldusravi kohtadega on olnud pidev ja pensionäride osakaal rahvastikust suureneb Mustamäel ja Tallinnas aasta-aastalt.

Maarika Lillemäe, Mustamäe sotsiaalosakonna juhataja täpsustas, et seniks saavad kodus hakkama, sest hooldusravi omaosalus on kallis ja inimesed on küsinud ühekordseid toetuseid. Mina olen arvamusel, et kes vajab pidevalt hooldust peaks olema hooldekodus. Mark Levin kurtis, et mõned kliendid võivad olla psühhiaatrilises geriaatrias, kuid rahastuse puudumisel me seda osakonda avada pole saanud. Inimesed tulevad hooldusravile perearsti saatekirja alusel. On olnud probleeme psühhiaatriliste klientidega ja nad on paigutatud psühhiaatriahaiglasse. Probleemseteks klientideks on ka narkomaanid, ravimid ja erinevad nakkusohtlikud haigused, mille tõttu me ei saa neid haiglasse ravile võtta. Mina püüdsin saada selgust teise teema kohta, milleks oli taastusravi võimalused. Tean, et sinna suunab kas perearst või taastusraviarst, kes määrab vajalikud teenused ja protseduurid. Mark Levin rääkis, et taastusravi eest maksab haigekaasa vähesel määral, kuid vajadus on suurem, üksikud saavad rehabilitatsiooniplaani alusel tasuta teenuseid kasutada. 
 
Seejärel arutasime I poolaasta kalenderplaani ja täiendasime seda järgmiste ettepanekutega:
Veebruar – terviseedendusest Mustmäel ja vajalik täpsustada Alar Sepaga ja kutsusda Mustamäe linnaosa terivseedenduse spetsialist Riina Jõgi rääkima terviseedendusest  Tallinnas ja tutvustada välja antud terviseedenduse kogumikku.
Märts – Tutvumine kas Meremeeste haigla polikliiniku või Pelgulinna sünnitusmaja  pakutavate teenustega.
Aprill – kodutute olukord ja varjupaikade töö Männiku tee 92, Kauge 4 kodutute öömaja olukord ja võimalused. Ettepanek kutsuda rääkima Katri Heinjärv.
Mai - Mustamäe polikliiniku vajadused ja remondi võimalik planeerimine.
Juuni – Kadaka tee 153 asuva lastekodu külastus ja samas asuva puuetega inimeste töökeskus Juks tegevus. 

Inimese sõbralikkus bussipeatustes

Minu arusaamist mööda on olukord aastatega muutunud oluliselt paremaks ja bussipeatuseid koristatakse üldiselt hästi. On kohe pikalt puhtaks tehtud ja ei mingit üle hangede ronimist. Sellegipoolest ei ole ma rahul meie peatusega "Haabersti", mis asub linnast tuleval suunal Haabersti Rimi ees. Täna ootasin seal perearsti juurest tulles bussi nr 21, mis käib harva ja nii oli aega uudistada, milline on olukord selles peatuses. Masendavalt konarlik, jäine ja puudub ka platvorm, millelt bussi saaks astuda. Ka madalapõhjalisse bussi tuleb turnida, sest sõidutee on ühel tasapinnal bussiootealaga. Kirjutasin oma murest ka Tallinna kommunaalametile. Äkki muutub midagi paremaks. 2 pilti tegin ka, et olukord oleks kaardistatud. Keskpäeval oli küll rahvast vähe bussi ootamas.

Kirjutasin kommunaalametile, et kasutan ühistransporti ja olen erinevatel aastaaegadel näinud, et probleeme tekitab linna poolt tuleval suunal Haabersti ühistranspordipetus, kus peatuvad bussid nr 4 ja nr 21. Nimelt puudub peatuses platvorm, millelt bussi astuda. Samuti on raskusi seal ratastooliga sisenemisel ja lapsevankrite bussi tõstmisel. Täna hommikul seal bussi nr 21 oodates oli peatus jäätunud ja konarlik, sest kõik autorataste alt kandub kaarega peatusesse. Mulle tundub, et see on ohtlik, libe ja porine ning jäätunud ooteala. Palun leidke võimalus seda olukorda seal ühistranspordipeatuses parandada, sest seal peatuvad paljud teisedki bussid ja rahvast on seal pidevalt. Osalt on see tingitud ka sellest, et bussi nr 21 graafik on hõre ja bussiliiklus on ühesuunaline. Minu ettepanek oleks kaaluda selle 2 suunaliseks muutmist, sest paljud koolilapsed peavad pikalt ootama, et lõunal koju saada.  Lisan ka olukorrast pildid, mis on tehtud täna keskpäeval. Kas on võimalik teada saada millal need tööd teostatud saavad?

omastehooldajate kokkusaamine 20.02.13

Edastan kutse kolmapäevasele hooldajate infotunnile. Veebruarikuu omastehooldajate kokkusaamine toimub 20.veebruaril 2013 algusega kell 13.00. Külla tuleb Sotsiaalkindlustusameti peaspetsialist Karin Kodasma. Põhiliselt räägib ta püsiva töövõimetuse ja puude raskusastme taotlemisest, väljamakstavatest toetustest.Kohtumine toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses aadressil Endla 59.Üritus on tasuta. Lisainfo: Pirjo Vaarmaa, projektijuht, MTÜ Inkotuba, tel 55500290, e-post: pirjo@inkotuba.ee, kodulehekülg: www.kuivaks.ee

Juhtusin lugema huvitavat artikli Tartu Postimehest ja soovitan lugemiseks, sest siin on kirjas hea kogemus leppimisest oma haigusega, edasi elamisest ja toe pakkumisest teistele sarnase kogemusega inimestele. Seepärast ongi vajalikud puuetega inimeste organisatsioonid, sest seal on inimesi, kes saavad abiks olla, nõu anda ja küsimustele vastata. Internet ei paku alati parimat ja nii on võimalus abi küsida sarnase kogemusega inimestelt. 

Tõbi ei murra meest, kui mees ei taha

17.02.2013 17:45 Aime Jõgi, reporter

See viimane nädal on Martin Toomingule olnud kõige erilisem aeg kogu ta senises elus. Tema ja ta naine Ene Tooming on nüüd kaksikutest tüdrukute vanemad. Lapsed on koos emaga sünnitusmajast kodus alles esimesi päevi ning see on põhjus, miks me ei saa tänase loo kõrval näidata pilti, kus kogu perekond on rõõmsalt peal. Tüdrukud on alles väikesed ja praeguste viiruste ajal on tark võõraid inimesi koduseinte vahele mitte lasta. Aga kolmapäeval oli Martin Toomingul linna asja. Tal tuli käia Tiigi tänava perekonnaseisuosakonnas lapsi kodanikeks registreerimas. Seejärel oli ta hea meelega nõus andma intervjuu, rääkima endast, oma keerulise nimega haigusest ja sellest, kuidas kõik on võimalik. Tuleb ainult tahta. «Isaks olemine – see on kirjeldamatu tunne,» ütleb Martin Tooming kõigepealt. «Kui Ene nad mulle sülle paneb – ma ise ei julge tüdrukuid veel tõsta –, siis ...» Sõnad jäävad mehe kurku kinni, ta silmad ja ilme räägivad aga edasi.

Tavaline mees

Martin Tooming on pealtnäha kõige tavalisem 30-aastane mees. Pigem pikem kui lühem ning pigem kõhnem kui paksem. Ta olek on sõbralik, tal on hea huumorisoon ning ta naeratab sageli. Alles natukese aja pärast tuleb ilmsiks, et mehe käed on rahutud. Et ta otsib neile sageli toetuspinda ja seab sõrmi kord ühte, siis teise seongusse. Näiteks sellises söögikohas, kus kliendil endal tuleb kandikuga toit lauale kanda, tunneb Martin Tooming end ebamugavalt. Ta ei saa kandiku kandmisega käte värisemise tõttu hakkama ja peab teenindajat paluma. Ta räägib veel, et kuidas kord palus üks naine linnaliinibussis temalt abi lapsevankri tõstmisel, tema pidi aga keelduma. «Ma ei saanud riskida. Ja ma tundsin ennast väga ebamugavalt,» ütleb mees silmi langetades. Ka on Toomingu kõnnak natuke kangevõitu. «Kas seal trepp on?» küsib Martin Tooming minult, kui oleme intervjuuks kohtumispaika kokku leppimas. «Jah, on küll, ühe korruse jagu astmeid,» vastan. Mehe häälest kostab seepeale hooletut ükskõiksust, et ah, sellest ronib ta üles küll, pole hullu. Tegelikult ei ole ei trepid ega kõrgused Martin Toomingu sõbrad, kuigi näiteks 2005. aastal elas mees pikki kuid Ameerikas ning turnis Suure Kanjoni serval oma füüsilisi ja emotsionaalseid piire tunnetada püüdes. Nüüd ta seda enam ei teeks.

Pea- ja seljaaju haigusest sclerosis multiplex'ist rääkides kasutatakse lühendit SM. Martin Tooming ütleb sellele lühendile jätkuks «seltsimees». «Eks minu haigus ongi ju minuga terve elu kaasas käiv seltsimees – ma pean temaga igal sammul arvestama,» sõnab ta. Definitsiooni järgi on scle­rosis multiplex pea- ja seljaaju haigus, mille käigus tekib autoimmuunne põletik ning mille tõttu kahjustub närvirakkude ümber olev müeliinikiht. «Eesti keeles öelduna tähendab see seda, et mu närvid tasapisi kärbuvad,» ütleb ta. See kõlab väga karmilt. Martin Tooming ei luba aga kellelgi ennast haletseda. Ta ütleb, et on täiesti tavaline inimene ning ta saab kõigega hakkama. Vaid mõne asja tegemine võtab rohkem aega kui teistel. Paraku ei ole maailmas leitud ravi, mis aitaks inimest sellest tõvest päriselt terveks saada. Ka ei ole teadlastel ühest seisukohta, milliste asjaolude kokkulangemisel see haigus vallandub ja keda see kõige tõenäolisemalt tabab.

Martin Toomingu elu muutus 2000. aasta suvel pärast Jõgeva gümnaasiumi lõpetamist. Ta oli siis oma arust kõige targem ja vägevam mees, kes kõigepealt ihkas minna Eesti kaitseväkke aega teenima. Ühel hommikul olid aga näpuotsad tuimad. Mõne nädala pärast tundus terve parem kehapool kuidagi veider ja surisev, meenutades tunnet, mis tekib inimesel siis, kui jalg või käsi ära sureb. Järgnesid uuringud, haiglasolek, uued uuringud ning diagnoos. Valmis aitama teisi. Martin Tooming ütleb, et nüüd, kus ta on ise lapsevanem, ei kujuta ta ette, mida tema vanemad võisid üle elada. Saada teada, et nende pojal on ravimatu närvihaigus, mille eest pole võimalik peitu pugeda – kohutav! «Aga nad olid erakordselt tublid,» sõnab ta. «Ilma nendeta mind poleks. Igas mõttes.» Nüüd on Martin Toomingust endast saanud kogemusnõustaja, ta on valmis rääkima iga inimesega, kellel on sama haigus, mis temalgi. Eesti Sclerosis Multiplexi Ühingute Liidu president Pille-Katrin Levin kinnitab, et tegemist on tõesti väga salapärase ja natuke ka filosoofilise haigusega. Levin tunneb Martin Toomingut hästi ning märgib, et mehe rahulik ja sõbralik olemus võiks paljudele eeskujuks saada. «Ta ise on oma eluga näidanud, kuidas tuleb end treenida ja pingutada ning kuidas oma mõtted positiivsel lainel hoida,» ütleb ta. Levin tuletab meelde juhtumit, mil üks noor mees elas pärast diagnoosi teadasaamist kaks aastat nelja seina vahel voodis ainult suitsu kiskudes ja kohvi juues, enne kui oma haigusega päriselt leppis, seda tundma õppima ning edasi elama nõustus.

Kui Martin Tooming esimest korda haiglaravile läks, taastus ta tervis hästi. Ta asus seejärel õppima Eesti Põllumajandusülikooli põllumajandussaaduste tootmist ja turustamist. Oma haigusest ei rääkinud ta ülikoolis alguses kellelegi. Ühel tudengisuvel proovis noormees Soomes töölkäimisega kopsakamat taskuraha teenida. Ja siis sai selgeks, et füüsiline töö talle ei sobi. Haigus ägenes ja algasid rasked ajad. Kätevärisemise tõttu ei saanud ta kirjutada. Ta muudkui paljundas õppematerjale ning õppis kõigest hoolimata täiskoormusega ning võttis iga õppejõu juurde ette eraldi visiidi. Ta selgitas, miks talle kirjalikud arvestused ei sobi, ja palus, kas ta saaks suuliselt vastata ning kui vaja, kas või mitu korda, peaasi, et õppejõud tema teadmistes veenduks. Nii õppis Martin Tooming seda, kuidas on võimalik ilma käteta ülikool ära lõpetada. Martin Tooming leidis erialase ameti erafirmas, aga jäi sellest ilma. Vahepeal oli töötu. Praegu töötab ta hoolekandeasutuses Kaunase Kodu tegevusjuhendajana, mis on hoopis midagi muud kui see, mida ta õppis. Mehe ülesanne on tegelda psüühiliste erivajadustega inimestega, juhendada neid sel määral, et nad tuleksid toime omaette elamise ja töölkäimisega. Martin Tooming on valinud töö, kus ta hoolimata sellest, et vajab ise mõnikord abi, aitab hoopis teisi.

Kaaslased terveks eluks

Oma naise Enega sai Martin Tooming tuttavaks tänu heale juhusele internetis. Kui nad ühes Tartu kohvikus esimest korda päriselt kohtusid ja maha istusid, tõmbas Martin Tooming kopsud õhku täis ja ütles: «Ma põen haigust nimega sclerosis multiplex. Sellest haigusest terveks ei saa!» Tüdruk nimega Ene vaatas usaldavalt silma ja ütles: «Aga mis siis!», ja jutt läks edasi. Kolme aasta pärast tantsis Martin Tooming oma väljavalituga pulmavalssi ning nüüd on seesama tüdruk ta kaksikutest tütarde ema.

CV
• Sündinud 2. juulil 1982 Paides.
• Kasvanud üles koos kahe vanema vennaga.
• 2000. aastal lõpetas Jõgeva gümnaasiumi, mille järel haigestus parandamatusse närvihaigusesse sclerosis multi­plex'i.
• Kaitses 2011. aastal Eesti Maaülikoolis magistritöö põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise erialal.
• On Eesti Sclerosis Multiplexi Ühingute Liidu kogemusnõustaja.
• Töötab psüühiliste erivajadustega inimeste tegevusjuhendajana Kaunase Kodus.
• Abielus Ene Toominguga, kaksikutest tütarde isa.
 

Maamaksu vabastus tuleb siiski

No aru ma ei saa, kuidas see minu kodune aadress saab keerulisem olla, kui kellelgi teisel. Nagu Arkol polnud probleeme aadressiga aga siiski tuleb alati vaidlustada ja üle küsida. Kui lastele saab nime vaida, siis aadressi ei saa valida ja kui ongi lisa tähed, murrud ja siis ongi keeruline kokku viia registriaadressi ja elukohta... Enne seda ei miskit maamaksu maksmist. Tore uudis on see mulle ja ma arvan, et paljud teisedki inimesed, kes arvavad, et nad ei peaks maksma, saavad seda küsida telefoni teel või siis kirjutada.  Paari päevaga saabubki vastus.

Linnavaraamet teatas eile jägmist:

Lp Tiia Tiik,

Kuna Teie aadress on ebastandardne siis programm ei suutnud tuvastada, et Teie elukoha andmed ja omandi andmed ühtivad. Täpsustasime Teie andmeid ning Te saate maksuvabastuse. Maksu- ja Tolliametis saame Teie andmed korrigeerida järgmise nädala jooksul. Andmete õigust soovitame kontrollida e-maksuametist alates järgmise nädala lõpust alates. 

Vabandame ebameeldivuste pärast,

Kadry Rosenberg, Maa hinna osakonna peaspetsialist, Tallinna Linnavaraamet, 640 4281

Tänuüritusel teletornis (koos piltidega)

Täna käisime remonditud Tallinna teletornis ja tulemus oli parem, kui varem. Käisin teletornis 3. korda. Tore oli siseneda mööda pikka koridori, siis sõita liftiga üles. Samas tundus mulle, et kaduma on läinud see nsotaliga ja nüüd on tehniliselt liiga euro ja 2. korruse fuajee oli varem nii suur aga nüüd nii kitsuke. Pigem oli põhjus selles, et meid oli liiga palju. Aga ikka sellepärast oli meid nii palju, sest Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit tunnustas Aasta tegu 2012 üritusel tublimaid, parimaid. Eilses pressiteates teatas Auli Lõoke, et Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit jagab üksteist  Aasta 2012 tegija tiitlit.

Teletorni pildid on nähtavad siit.

Reedel, 15. veebruaril algusega 12.00 toimub Tallinna Teletornis Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuüritus AASTA TEGU 2012. Tänuüritusel tunnustame ja täname üksikisikuid, asutusi ja organisatsioone, kes on liikumispuudega inimesi toetanud sõna või teoga 2012.aastal või pikema aja jooksul. Tegemist on traditsioonilise üritusega, mis toimub sel aastal kaheteistkümnendat korda.  Aastate jooksul on tänumeene saanud 149 sõbrakäe ulatajat, sel aastal lisandub 11.

Liikumispuudega inimesi, nende toetajaid ja sõpru tervitavad  Riigikogu esimehe asetäitja Laine Randjärv ja Sotsiaalministeeriumi  asekantsler Aleksander  Ljudvig.  Invalidiliittost, sõsarorganisatsiooni st Soomest, toob tervitusi Invalidiliitto ry president Pekka Tuominen. Oma õpingutest, vabatahtlikust tööst, spordiharrastustest, iseseisva elu võimalikkusest  Eestis  räägivad isiklike kogemuste põhjal  Alar Õige,  Annika Ossipova, Tom Rüütel ja Monika Siruli.

Liikumispuudega inimeste tunnustuse ja  Aasta 2012 tegija tiitli pälvivad:

Aasta toetaja -  Heategevuskrossi Tanel Leok  ja sõbrad tiim, kes neli aastat järjest on korraldanud õnnetuses liikumispuude saanud laste heaks heategevuskrossi.  2012. aastal koguti laste toetuseks  10 000 eurot.

Aasta ajakirjanik -  Tiina Kangro on telesaates  Puutepunkt  ja  ajakirjanduses  sõna võtnud   sotsiaalselt olulistel teemadel, tekitanud laialdast vastukaja ning saanud tõukejõuks  seaduse muutmisel.

Aasta vabatahtlik -  Annika Ossipova tegutseb sära silmades, on olnud abiks pea kõikidel üritustel ja kujunenud liidu raudvaraks.

Aasta poliitik  - Mart Laar, riigimees, kes oma sõnade ja avalike esinemistega on julgustanud meie liikumispuudega inimesi.

Aasta füsioterapeut - Hille Maas on innovaatiliste ideedega ja südamega töö tegija, kes on pälvinud liikumispuudega inimeste lugupidamise.

Aasta majutaja  - Roosta Puhkeküla, kus liikumispuudega inimesed tunnevad end teretulnutena ja kes kohandab puhkeküla pidevalt liikumisvabaduse suunal.

Aasta meelelahutaja -  ansambel Ajaratas koosseisus Tanel Talve, Elmar Liitmaa ja Kait Lukka  jäävad  oma särava esinemisega  Käsmu 2012 perelaagrist osavõtjate  südametesse.

Aasta omavalitsus - Tartu Linnavalitsus on ainuke omavalitsus Eestis, kus on linnatranspordiks  muretsetud üksnes madalapõhjalised  bussid.

Aasta lastesõber  - Aleksei Turovski  võitis Tõrvaaugu lastelaagris  südamed  lastele meeldejäävalt korraldatud loodusretkedega  ning  võrratute ekskursioonidega  Tallinna loomaaias.

Aasta ettevõtja -  Tanel Joost on rajanud invaabivahendeid tootva firma, mis paari aasta pärast tähistab 20. sünnipäeva. On kogu selle aja aktiivselt osa võtnud firma igapäevatööst.

Aasta õpetaja - Heiki Mäemuru  on üks väheseid autosõiduõpetajaid, kes julgeb ette võtta liikumispuudega inimesele autusõidukunsti õpetamise.

Piduliku ürituse lõpetame kohvilauas Tallinna Teletorni  21.korrusel.

Lisainfo:

Auli Lõoke, tegevjuht

5293144, 6720223

elil@elil.ee

Tulemas on järjekorras kaheteistkümnes üritus, meenutuseks senised toimumiskohad:

2002   - Tallinna Keskraamatukogu
2003   - Eesti Rahvusraamatukogu
2004   - Radisson SAS hotell
2005   - Kadrioru  Kunstimuuseum
2006   - SEB Eesti Ühispanga peahoone
2007   - Tallinna Reaalkool
2008   - Rahvusooper Estonia Talveaed
2009   - Toompea lossi Valge saal
2010   - Eesti Panga Iseseisvussaal
2011  - Lennujaama Vana Terminal
2012  - Tallinna Botaanikaaia Palmisaal
2013  - Tallinna Teletorn

Delfi tegi ka uudiste nupukuse, mida näeb siit.

Liikumispuudega inimeste liit andis Mart Laarile aasta tegija tiitli

Liidu tegevjuhi Auli Lõokese sõnul on tegemist traditsioonilise üritusega, mis toimub sel aastal kaheteistkümnendat korda. Aastate jooksul on tänumeene saanud 149 sõbrakäe ulatajat, kellele sel aastal aastal lisandus 11.Liikumispuudega inimeste liit andis täna teletornis toimunud tänuüritusel üksteist aasta tegija tiitlit, millest ühe pälvis riigikogu liige Mart Laar.

Mõned pildid on nähtavad siit.

 

 Viimane pilt on Sven Reemetilt ja kutse on ELILi reklaam tänuüritusele.