Tiina Kangro: kust käitumis edasi häired tulevad?
Kui teiega satub tänaval suhtlema tundmatut keelt rääkiv olend, kes
on väliselt küll üsna teie enda moodi, siis kas virutate talle kohe
kaikaga, küsib ajakirjanik Tiina Kangro, analüüsides Tõstamaa juhtumi
järel puhkenud reaktsioone ja arutelu.
Muretseme taas laps-kaakide üle, seekord Tõstamaa juhtumi näitel.
Magaksime rahulikult, kui kõurikud poleks oma videot netti riputatud.
Siis tunduks, et ega hariduses suuri probleeme olegi. Viimati ületas
koolivägivald uudiskünnise mullu oktoobris. Siis imbus netiavarustesse
vägivallatsevate plikade video Jaanikese koolist Valgamaalt. Avalikkus
lõi taas lokku, kui käest ära on asjad ja kuidas omal ajal oli kord
majas. Ministeerium tegi mõlemal juhul kiire näpuviibutuse koolijuhtide
suunas. Süüdlane peab olema, siis ei plahvata pomm oma istumise all.
Mida hiljem vaid möödaminnes mainiti, oli teade, et Jaanikese koolile anti juurde abiõpetaja ja abikasvataja koht. Ministeerium andis, kuna tegu on nn riigikooliga. Tõstamaal on vallakool.
Ootasin terve teisipäeva, et Tõstamaa juhtumi ja mu enda samal hommikul ilmunud loo „Meil on aega veel...“ sõnumid omavahel kokku viiakse. Teema on ju identne. Paraku pole ükski rohketest arvajatest ja ütlejatest seda teinud. Uurime siis pisut telgitaguseid.
*
Erinevad lapsed
On paratamatus, et lisaks tavalistele, tervetele, viisakatele, hoolivatest kodudest ja enesega toimetulevatele lastele käib kõikide maade koolides ka probleemseid, hariduslike erivajadustega või erikohtlemist vajavaid lapsi. Need lapsed võib laias laastus jagada kahte gruppi:
kasvatamatud, nn halva lastetoaga, kehvadest kodudest ja viletsast sotsiaalsest keskkonnast pärit, ümbruse poolt rikutud lapsed: hoolimatute ja oskamatute, asotsiaalsete ja toimetulematute või siis kodust kaugel tööl käivate vanemate lapsed, kellele pole saatus jaganud ka kaugemate sugulaste või naabrite-tuttavate tuge,
psüühiliste erivajaduste ja neuroloogilise arengu häiretega lapsed, sealhulgas vastavate meditsiiniliste diagnoosidega ja puuetega lapsed: hüperaktiivsed, ärevushäirete, tähelepanu- ja keskendumisraskuste, meelehäirete ja erinevat laadi õpiraskustega lapsed, järjest rohkem ka autismispektri häiretega lapsed.
Te kõik teate, et kuigi selliseid lapsi on alati olnud, siis viimase paarikümne aastaga on need mõlemad grupid mitmel põhjusel oluliselt suurenenud. Meie elustiil, suhted, keskkond, toit, arstiabi, infovood - kogu ühiskond on muutunud.
Me teame ka umbkaudselt, kui palju meil Eestis selliseid erinevat erikohtlemist vajavaid, kuid valdavalt tavakoolides käivaid, iseseisvalt ringiliikuvaid lapsi on: neid on üle 20 000 – iga eestimaise õpetaja jaoks ligi kaks (sic!). Sellest numbrist on välja jäetud need mõnituhat raskemate ja klassikalisemate puuetega, sh vaimu- ja liitpuuetega last, kes ei toimeta üldiselt omapäi ja kes saavad erikoolides või -klassides ka spetsiaalse toe.
Miks jagada probleemidega lapsi kaheks? Sellepärast, et esimesed võiksid olla täiesti korras inimesed, kui neid poleks kahjustatud ja ära rikutud. Aga teised, kellel on objektiivsed, st diagnoositavad psüühilise või neuroloogilise arengu häired ja kõrvalekalded, ei pruugiks iialgi muutuda agressiivseks ja nende võimalikud käitumishäired võiksid olla kenasti kontrolli all, kui neile saaks õigeaegselt osaks asjakohane ravi, eripedagoogiline sekkumine ja last ning perekonda kaasav rehabilitatsioon.
*
Magame aja maha
Kui halvast kasvukeskkonnast tulenevatel käitumishäiretel lastakse süveneda, kui kõik vaatavad kõõrdi ja õpetajad hurjutavad natuke, aga laps (ja tema pere) ei saa õigel ajal abi oma tegelike hädade vastu ja ei sekkuta professionaalselt (milleks ju hariduses ja sotsiaaltöös peaks olema kompetents), kipuvad neile lastele aja jooksul lisanduma psüühilised probleemid ja vaimse tervise kõrvalekalded. Edasi võivad need jätkuva tähelepanuta viia ka meditsiiniliste probleemideni, isegi puude (ehk püsiva toimetulekutakistuse) väljakujunemiseni.
Kui aga lapse neuroloogilist või psüühilist kõrvalekallet ei märgata, või siis pannakse küll diagnoos, aga laps jäetakse siiski asjakohase eripedagoogilise sekkumise, toe ja sõltuvalt diagnoosist ka vajaliku ravita (mis meil sageli juhtubki), võib olukord päädida ka sellise lapse puhul vägivaldsuse ja muude raskete käitumishäirete tekkega.
Spetsialistid kinnitavad, et käitumishäirete tekke eelsoodumust saab enamasti tuvastada juba väikelapseeas. Seda nimetatakse varajaseks märkamiseks. Sellesse peaksid olema kaasatud perearstid, lasteaia- ja kooliõpetajad, aga ka lapsevanemad ise.
Juba 1,5–2-aastaselt näeb lapse olekus, käitumises ja arengus märke, mis viitavad autismispektri häiretele. Ka hüperaktiivsus, tähelepanu- ja keskendumishäired annavad märku enamasti väikelapseeas. Eestis aga ei ole loodud varajase märkamise süsteemi ja spetsialistidki vaatavad sellele kõigele sageli läbi sõrmede. Laps on veel noor, küll areneb -, arvatakse.
Kuid varajasest märkamisest, isegi kui see toimiks, on kasu vaid siis, kui sellele järgneb õigeaegne sekkumine - kasvatuslik, eripedagoogiline või raskemal juhul meditsiiniline. Selleta saabki väiksest murest ajaga suur. Kahjuks on tüüpiline, et vanemate, aga vahel ka õpetajate jaoks algab hullem aeg siis, kui teismelist poisimürakat enam taltsutada ei suuda. Kui selline laps satub nüüd lisaks halva mõjuga eakaaslaste hulka või talle täiesti ebasobivasse kooli, läheb olukord päris käest.
Maailmas on tehtud palju uuringuid, millest nähtub, et abi ja sekkumiseta tekib ülekaalukal osal neist lastest, kellel ilmnes probleemidele viitavaid märke väikelapseeas, hiljem koolis probleeme õppimise ja käitumisega, sealt edasi aga toimetulematust tööelus.
*
Nad on igal pool
Kodanikud kirjutavad netikommentaarides, et vaja on anda kolki ja saata kolooniasse. Aga mis saab pärast kolooniat? Ja kas samad kodanikud tahavad oma maksudest kolooniate kulud kinni maksma? Äkki siiski panustaks riiklikusse töösse koolieelikutega, normaalsesse koolikorraldusse, mis sisaldaks kaasaegset õpetajakoolitust ja toestatud pedagoogikat, ning lapiks ükskord ometi kokku hariduse, sotsiaal- ja tervishoiusfääri pusletükid, et nende vahelt ressurss kuristikku ei jookseks?
Nüüd neile, kes veel pihta ei saanud: enamik käitumisprobleeme, sh agressiivsus ja vägivaldsus, on tegelikult suhtlemisprobleemid. Niisuguste laste põhiprobleem ongi tegelikult see, et nad ei oska või ei suuda end mõistetavaks teha. Ja lisaks nad ei oska ka ise teiste kõnest või käitumisest õigeid signaale välja lugeda. Kui lapsel ei ole kodust ja sõpraderingist kaasas normaalse suhtlemise mustreid ja kui ka haridusasutus ei ole suutnud talle neid õpetada, siis ta matkibki seda, mida mõistab ja on ise kogenud. Kui psüühiliselt haige laps saab teraapia ja korrigeerimise asemel koolist pingeid kontrollimatult veel juurde, vallanduvad pinged käitumises.
Just kommunikatsiooniraskused on ka autismi põhiolemus ja autiste (kergematel juhtudel meil enamasti diagnoosimata) on meie hulgas päris palju. Teaduslikult on tõestatud, et autistide (ja siia kuuluvad ka Aspergerid ehk valikuliselt ülivõimekad, kuid suhtlemisraskustes inimesed) ajus on osa närvirakke teistsugused, mõnes aju piirkonnas on neid tavapärasest rohkem või vähem ja ka rakkude vahelised juhtteed (nende hargnemised) on erineva kuju ja pikkusega. Autistidel on leitud muutusi ka ajutüves, mis teadaolevalt juhibki suhtlemist välismaailmaga tajude kaudu.
Seega mõelge nüüd: kui meie vestluskaaslaseks on mõne tundmatu suguharu tundmatut keelt rääkiv esindaja, kellel on küll pea, kaks kätt ja kaks jalga, siis kui ta meie juttu ja meie tema oma ei mõista, kas läheme talle kohe kallale ja anname kolki? Võib-olla me siiski püüame leida mingi sobiliku ühise keele. Just samamoodi on ka probleemsete lastega – me peame arenema sinnani, et oskame ja suudame nendega suhelda, õpetades ja treenides neid suhtlema tavamaailmaga. Ja siin pole tarvis leiutada raketti, kogu professionaalne oskusteave on selleks maailmas juba välja töötatud.
Ja muide, vaadake hoolega. Ka meie valitsuses on hetkel üks, aga tõenäoliselt kaks ministrit, kelle tegevuses eristuvad selgelt Aspergeri sündroomile omased jooned. Ka riigikogus on neid vähemalt üks. Võib-olla on rohkemgi, kuid osa neist on avalikkuse suunal väga vaiksed ja seega ei tea me neist eriti midagi.
Mida hiljem vaid möödaminnes mainiti, oli teade, et Jaanikese koolile anti juurde abiõpetaja ja abikasvataja koht. Ministeerium andis, kuna tegu on nn riigikooliga. Tõstamaal on vallakool.
Ootasin terve teisipäeva, et Tõstamaa juhtumi ja mu enda samal hommikul ilmunud loo „Meil on aega veel...“ sõnumid omavahel kokku viiakse. Teema on ju identne. Paraku pole ükski rohketest arvajatest ja ütlejatest seda teinud. Uurime siis pisut telgitaguseid.
*
Erinevad lapsed
On paratamatus, et lisaks tavalistele, tervetele, viisakatele, hoolivatest kodudest ja enesega toimetulevatele lastele käib kõikide maade koolides ka probleemseid, hariduslike erivajadustega või erikohtlemist vajavaid lapsi. Need lapsed võib laias laastus jagada kahte gruppi:
kasvatamatud, nn halva lastetoaga, kehvadest kodudest ja viletsast sotsiaalsest keskkonnast pärit, ümbruse poolt rikutud lapsed: hoolimatute ja oskamatute, asotsiaalsete ja toimetulematute või siis kodust kaugel tööl käivate vanemate lapsed, kellele pole saatus jaganud ka kaugemate sugulaste või naabrite-tuttavate tuge,
psüühiliste erivajaduste ja neuroloogilise arengu häiretega lapsed, sealhulgas vastavate meditsiiniliste diagnoosidega ja puuetega lapsed: hüperaktiivsed, ärevushäirete, tähelepanu- ja keskendumisraskuste, meelehäirete ja erinevat laadi õpiraskustega lapsed, järjest rohkem ka autismispektri häiretega lapsed.
Te kõik teate, et kuigi selliseid lapsi on alati olnud, siis viimase paarikümne aastaga on need mõlemad grupid mitmel põhjusel oluliselt suurenenud. Meie elustiil, suhted, keskkond, toit, arstiabi, infovood - kogu ühiskond on muutunud.
Me teame ka umbkaudselt, kui palju meil Eestis selliseid erinevat erikohtlemist vajavaid, kuid valdavalt tavakoolides käivaid, iseseisvalt ringiliikuvaid lapsi on: neid on üle 20 000 – iga eestimaise õpetaja jaoks ligi kaks (sic!). Sellest numbrist on välja jäetud need mõnituhat raskemate ja klassikalisemate puuetega, sh vaimu- ja liitpuuetega last, kes ei toimeta üldiselt omapäi ja kes saavad erikoolides või -klassides ka spetsiaalse toe.
Miks jagada probleemidega lapsi kaheks? Sellepärast, et esimesed võiksid olla täiesti korras inimesed, kui neid poleks kahjustatud ja ära rikutud. Aga teised, kellel on objektiivsed, st diagnoositavad psüühilise või neuroloogilise arengu häired ja kõrvalekalded, ei pruugiks iialgi muutuda agressiivseks ja nende võimalikud käitumishäired võiksid olla kenasti kontrolli all, kui neile saaks õigeaegselt osaks asjakohane ravi, eripedagoogiline sekkumine ja last ning perekonda kaasav rehabilitatsioon.
*
Magame aja maha
Kui halvast kasvukeskkonnast tulenevatel käitumishäiretel lastakse süveneda, kui kõik vaatavad kõõrdi ja õpetajad hurjutavad natuke, aga laps (ja tema pere) ei saa õigel ajal abi oma tegelike hädade vastu ja ei sekkuta professionaalselt (milleks ju hariduses ja sotsiaaltöös peaks olema kompetents), kipuvad neile lastele aja jooksul lisanduma psüühilised probleemid ja vaimse tervise kõrvalekalded. Edasi võivad need jätkuva tähelepanuta viia ka meditsiiniliste probleemideni, isegi puude (ehk püsiva toimetulekutakistuse) väljakujunemiseni.
Kui aga lapse neuroloogilist või psüühilist kõrvalekallet ei märgata, või siis pannakse küll diagnoos, aga laps jäetakse siiski asjakohase eripedagoogilise sekkumise, toe ja sõltuvalt diagnoosist ka vajaliku ravita (mis meil sageli juhtubki), võib olukord päädida ka sellise lapse puhul vägivaldsuse ja muude raskete käitumishäirete tekkega.
Spetsialistid kinnitavad, et käitumishäirete tekke eelsoodumust saab enamasti tuvastada juba väikelapseeas. Seda nimetatakse varajaseks märkamiseks. Sellesse peaksid olema kaasatud perearstid, lasteaia- ja kooliõpetajad, aga ka lapsevanemad ise.
Juba 1,5–2-aastaselt näeb lapse olekus, käitumises ja arengus märke, mis viitavad autismispektri häiretele. Ka hüperaktiivsus, tähelepanu- ja keskendumishäired annavad märku enamasti väikelapseeas. Eestis aga ei ole loodud varajase märkamise süsteemi ja spetsialistidki vaatavad sellele kõigele sageli läbi sõrmede. Laps on veel noor, küll areneb -, arvatakse.
Kuid varajasest märkamisest, isegi kui see toimiks, on kasu vaid siis, kui sellele järgneb õigeaegne sekkumine - kasvatuslik, eripedagoogiline või raskemal juhul meditsiiniline. Selleta saabki väiksest murest ajaga suur. Kahjuks on tüüpiline, et vanemate, aga vahel ka õpetajate jaoks algab hullem aeg siis, kui teismelist poisimürakat enam taltsutada ei suuda. Kui selline laps satub nüüd lisaks halva mõjuga eakaaslaste hulka või talle täiesti ebasobivasse kooli, läheb olukord päris käest.
Maailmas on tehtud palju uuringuid, millest nähtub, et abi ja sekkumiseta tekib ülekaalukal osal neist lastest, kellel ilmnes probleemidele viitavaid märke väikelapseeas, hiljem koolis probleeme õppimise ja käitumisega, sealt edasi aga toimetulematust tööelus.
*
Nad on igal pool
Kodanikud kirjutavad netikommentaarides, et vaja on anda kolki ja saata kolooniasse. Aga mis saab pärast kolooniat? Ja kas samad kodanikud tahavad oma maksudest kolooniate kulud kinni maksma? Äkki siiski panustaks riiklikusse töösse koolieelikutega, normaalsesse koolikorraldusse, mis sisaldaks kaasaegset õpetajakoolitust ja toestatud pedagoogikat, ning lapiks ükskord ometi kokku hariduse, sotsiaal- ja tervishoiusfääri pusletükid, et nende vahelt ressurss kuristikku ei jookseks?
Nüüd neile, kes veel pihta ei saanud: enamik käitumisprobleeme, sh agressiivsus ja vägivaldsus, on tegelikult suhtlemisprobleemid. Niisuguste laste põhiprobleem ongi tegelikult see, et nad ei oska või ei suuda end mõistetavaks teha. Ja lisaks nad ei oska ka ise teiste kõnest või käitumisest õigeid signaale välja lugeda. Kui lapsel ei ole kodust ja sõpraderingist kaasas normaalse suhtlemise mustreid ja kui ka haridusasutus ei ole suutnud talle neid õpetada, siis ta matkibki seda, mida mõistab ja on ise kogenud. Kui psüühiliselt haige laps saab teraapia ja korrigeerimise asemel koolist pingeid kontrollimatult veel juurde, vallanduvad pinged käitumises.
Just kommunikatsiooniraskused on ka autismi põhiolemus ja autiste (kergematel juhtudel meil enamasti diagnoosimata) on meie hulgas päris palju. Teaduslikult on tõestatud, et autistide (ja siia kuuluvad ka Aspergerid ehk valikuliselt ülivõimekad, kuid suhtlemisraskustes inimesed) ajus on osa närvirakke teistsugused, mõnes aju piirkonnas on neid tavapärasest rohkem või vähem ja ka rakkude vahelised juhtteed (nende hargnemised) on erineva kuju ja pikkusega. Autistidel on leitud muutusi ka ajutüves, mis teadaolevalt juhibki suhtlemist välismaailmaga tajude kaudu.
Seega mõelge nüüd: kui meie vestluskaaslaseks on mõne tundmatu suguharu tundmatut keelt rääkiv esindaja, kellel on küll pea, kaks kätt ja kaks jalga, siis kui ta meie juttu ja meie tema oma ei mõista, kas läheme talle kohe kallale ja anname kolki? Võib-olla me siiski püüame leida mingi sobiliku ühise keele. Just samamoodi on ka probleemsete lastega – me peame arenema sinnani, et oskame ja suudame nendega suhelda, õpetades ja treenides neid suhtlema tavamaailmaga. Ja siin pole tarvis leiutada raketti, kogu professionaalne oskusteave on selleks maailmas juba välja töötatud.
Ja muide, vaadake hoolega. Ka meie valitsuses on hetkel üks, aga tõenäoliselt kaks ministrit, kelle tegevuses eristuvad selgelt Aspergeri sündroomile omased jooned. Ka riigikogus on neid vähemalt üks. Võib-olla on rohkemgi, kuid osa neist on avalikkuse suunal väga vaiksed ja seega ei tea me neist eriti midagi.
Heidi Ojamaa, reporter
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar