31. juuli 2009

Lapsed järelmaksuga?

Täpselt nii see paljudele ükikvanematele tundub, sest elatusraha (ehk endise nimetusega alimente) maksmist ootavaid lapsi ja emasid on pisikese Eesti riigi kohta palju. Elatisraha on raha lapse ülalpidamiseks ja kui isa (harvem ema) seda vabatahtlikult oma lapsele maksab, siis ei peagi seda kohtu kaudu nõudma.

Raha on maksmisvahend, mis ei vabasta lapsevanemaid lapse kasvatamise kohustusest, kohtumisest oma lastega. Kui isad kaabut kergitades uutele jahimaadele lähevad, siis jäävad emad üksi oma laste rõõmude, murede ja kohustustega. Olen isegi seda vastutuse ja kohustuste koormat 15 aastat kandud, ahastanud kui pole lapsi kellegi hoolde jätta, kui nad o haiged, kui tahaks ise ka puhata lastest ja nautida elu nii muretult nagu teevad paljud isad. Lapsed väsivad isa ootamisest, rahaga lapsi osta ei saa. Küll olen näinud filme, kusvanemad jagavad lapsi ja vaidlevad nädalalõppudel külastamiskordade üle. Millal jõuavad meie lapsevanemad nii kaugele, et lisaks õigustele ka kohustusi jagada. Olen isegi kohtuveskis lastele määratud raha nimel aastaid võidelnud ja tulemus viis sihile ja see 12 aasta tagune summa 1500 krooni 2 pubekaeas noormehe kasvatamiseks ka igakuuliselt laekub. Elatisraha võlg on muidugi korralik, ületades 100 tuhande piiri, kuid lohutuseks on see, et elatisenõuded on selles mõttes ainulaadsed, et need on nö igavesed.

Mulle meeldib artiklis selline lõik:
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=286332

... Meil on süsteem, kus seadus küll annab sulle õiguse, kuid selle õigusega pole nagu midagi peale hakata, kui riputada kodus seinale või panna lauasahtlisse tolmu koguma.
Kohtuäiturid võivad oma tööd teha nii hästi kui oskavad, kuid kust võtta pole, sealt ikka pole. Samuti, kui inimene tahab hoida oma kohustusest kõrvale, siis ta ka hoiab kuni viimase hingetõmbeni.

Au meie emadele, kes suudavad neist lastest kasvatada ka ilma isa ja riigi toeta korralikud kodanikud. Kuid seda ei saa pidada normaalseks, kus ema rabab ööd ja päevad tööd selleks, et pidada ülal end, korterit, maksta laene, osta süüa ja tegeleda veel lapse ja tema õppetööga. Tulgem nüüd mõistusele, mis kohustusi me paneme üksikvanemale! Kust peaks see üksikvanem endale võtma selle aja, et kõige sellega tegeleda jõuaks?

Ma ei imesta, et seejärel me kurdame rahvatervise allakäigust. Kui 40 000-50 000 naist sunnitakse tegema kolmekordset tööd, seejuures vastutust jagamata – see on võrdväärne Siberis veedetud aastatega ja need emad peaksid saama topelt pensioni.


Tõsi, on olemas seaduslik tee, et kui elatisemaksja hoidub kõrvale kohtuotsuse täitmisest, siis saab alustada kriminaalmenetlust. Ligi 40 000 vanemat peaksid saama teiselt vanemalt lapse elatisraha, kuid rohkem kui pooltel on raskusi selle kättesaamisega.

2007. aasta andmetel oli Eestis 174 000 lastega leibkonda, üksikvanemaid oli 22 145
Väikseim elatise summa võib olla 2 175 krooni
Keskmiselt on elatisraha ligi 3 000-3 500 krooni
Suurimad nõuded ulatuvad 7 000 kroonini

(Allikad: Isamaa ja Res Publica Liidu esitatud "Lapsele elatise tagamise seaduse eelnõu", statistikaamet, Harju Maakohus)

30. juuli 2009

Eesti meeste väärtusest

Kui tihti loeme ja kuuleme naistelt jutte kaalu säilitamisest, langusest ja dieetidest, siis meestest räägitakse tunduvalt harvem. Juu peeakse naissugu ikka rohkem oma ilu ja kehakaalu jälgijateks, mehi samas tugevamaks pooleks, töökaks ja rahulolevaks enda suhtes. Meie, naiste jaoks, on mehed nagu mehed ikka, kes kõhnad, kes veidike ülekaalulised, kes päris paksud. Oluline on see, et me ise oma tervisest lugu peame ja selle jaoks ka midagi ise ära teeme. Mõni teeb sporti, mõni rabab pikki ületunde jne. Mehed ise on rahul ja ise otsustavad, kui midagi tegema asuvad.

Ka oma poja 17. sünnipäevaks soovis poeg saada jõusaalikaarti jja otsustas alustada põhjalikumat tutvust treeningsaalis. Mida noorena oluliseks peeti ja mida vanemaks saades keehakaalu juures normaalseks peetakse. Teisi on kerge arvustada ja kaalutõusu märgata aga enda suhtes ollakse vähem kriitilised. Proovi sa kuidas tahes, kuid pidev istumine kodus, töö juures annab tagajärgi, mis avalduvad kaalunumbrites.

Nii otsustasin minagi osta endale sammulugeja. Alguses oli masendav teada saada, kui väheme ma ennast liigutan ja see lausa sundis mind rohkem liikuma. Küll oli hea tunne kui esmakordselt 10 tuhande sammu piiri ületasin. Puhkuse ajal on ikka rohkem sebimist,kuid sammulugejat pole mahti kasutada. ile seenel olles siiski kasutasin, kuid see imevidin hakkas jukerdama. Ööselgi nägin end seeni otsimas ja mööda metsa tammumas. Praetud kukeseene maitsesid hästi. Arkogi räägib, et peaks vähem sööma ja rohkem valima mida sööma, alkoholiga liialdamisest ja grillimist on nii imeharva ette tulnud. Sammulgejatagi sai selgeks ligikaudne liikumine ja usutavaks mööda poode tammutavate sammude arv, mmis oli märkimisväärne.

Siiski on huvitav lugeda tänast artiklit, mille lingi panen siia:
http://www.24tundi.ee/?id=145937

Osa sellest lisan siia:
Eesti mehed ei oska ennast väärtustada

Millest alustada?

Millest alustada, kui on otsusele jõutud, et võiks midagi oma ülekaaluga ette võtta?

Toitumisnõustaja arvates võiks alustada kas või sellest, et vaadata, mida poes korvi paneme. Lugege pakendilt, kui palju rasva on vorstis, singis või juustus jne. Ei pea ostma 10-20-protsendilise rasvasisaldusega sinki, võib osta sellise, mille rasvasisaldus on 3-4 või veel vähem. Niimoodi tooteid valides õpime rohkem arvestama, kui palju mingi toiduaine meile energiat annab.

Kui olete harjunud panema igale toidule peale hapukoort või majoneesi, küsige endalt, kas seda on vaja. Kas peate kohvi jooma koorega või saate juua ka piimaga? Need on pisikesed asjad, mida rakendades ei muutu ühe päevaga veel midagi, aga pikema aja jooksul küll.

Üks grillvorstike annab 200-300 kcal energiat. Mõni mees võib ühel grilliõhtul kerge vaevaga kuus vorsti nahka pista. 1,70 m pikkune keskealine mees, kes suurt ei liigu, peaks päevas saama toiduga 2200-2300 kcal, vanemaks saades isegi vähem. Ainuüksi nende vorstidega saab ta aga peaaegu pool päevakaloraažist kätte.

Kui on juba grillimine, siis juuakse sageli juurde õlut. Pool liitrit õlut annab 200-230 kcal. Arvutagu nüüd iga lugeja ise, kui palju kaloreid ta ühe grilliõhtuga kätte saab.

Meeste ülekaal on sageli seotud alkoholiga. Tihti ei mõeldagi, et alkohol on energiarikas (nt 4 cl viina annab 90 kcal, klaas veini 80-95 kcal (valge vein natuke rohkem kui punane), pool liitrit siidrit ~210 kcal). Alkohol tekitab omakorda söögiisu ja soodustab rasva ladestumist organismis.

Toitumisnõustaja sõnul söövad Eesti mehed liiga palju loomseid rasvu. Ehala-Aleksejev ei pea õigeks paanilist rasva vältimist, ent liha, vorste, rasvaseid juuste süüakse ülearu. Puu- ja köögivilja protsent menüüs on aga tihti liialt väike, piirdudes sageli näiteks ühe õuna ja prae kõrvale tõstetud lusikatäie salatiga.

Taimset päritolu toiduainete osa võiks meie menüüs olla 70-80% (teraviljatooted, puuviljad, marjad, aedviljad). Loomset päritolu toiduainetele jääks 20-30%. Ülekaaluliste menüüs on see proportsioon sageli paigast ära. Tasapisi on hakanud eestlased aed- ja puuvilju rohkem sööma, kuid need, kellel on suur ülekaal, ei hooli pahatihti neist toiduainetest.

Lisaks eelmainitule peaks toidust saadav kalorite hulk vastama inimese kasvule ja füüsilisele koormusele.

Hea kaalulangetamise abimees on vedelikurikas toit, nt juurviljapõhised supid. Täiskasvanu organism vajab päevas sõltuvalt kehalisest koormusest 2-3,5 liitrit vett, millest võiks toiduga saada 1-1,5 liitrit.

Ülekaaluliste menüüs on sageli liiga palju liigselt töödeldud toitu. Keskmine keedukartul annab 70 kcal, kartulivorm ja -puder on kindlasti kaloririkkamad. Mida rohkem toitu töödelda, seda väiksem on selle toiteväärtus, aga just sellist sööki kiputakse rohkem sööma.

Mahla armastajad võiksid eelistada naturaalseid tooteid ning vältida suhkrurikkaid morsse ja mahlajooke. Kaalulangetaja jook võiks olla vesi.

Apteekides pakutakse kaalu langetamiseks toidulisandeid. Dr Ehala-Aleksejev ütleb, et kuigi need ei anna üldiselt suurt ja püsivat efekti, võib mõnest mingil perioodil siiski abi olla.

Menüüd muutes võib isegi üsna ruttu kaalu vähendada, aga kui sellele ei lisandu füüsiline koormus, siis ei jää saavutatud kaal püsima. Füüsiline koormus ei tähenda ainult hirmsat jõusaalis pingutamist. See tähendab ka lifti asemel jalgsi käimist, tähendab sedagi, et ei sõideta autoga treppi, vaid kõnnitakse tööle või poodi jalgsi. Alustada võiks tasapisi, kas või 20-minutilise kõndimisega päevas või siis kolm korda 10 minutit. Selle aja peaks leidma ka kõige hõivatum inimene.

25. juuli 2009

Eile me käisime Narvas...


Võtsime kätte ja sõitsimegi Jõgevamaalt Narva, läbi Jõgeva ja Jõhvi. Narva linnapiiri ehtisid rekkad, mis ootasid kannatlikult EL idapiiri ületamist. Täpselt Narva sildi ees oli peatunud üks takso ja taksojuht astus kuivkäimlasse. Vaatasime meiegi imestusega invakohta, mille kõrval olid kohalikud rullnokad suurelt disaininud BMW. Irw.

Tegelikkuses oli ilus ilm, natuke tuult ja päikest, millele järgnes koduteel vihm ja hiljem äikesetorm. Narva Jõesuus ei kannatanud merd niisama imetleda, vaid lipsasin merre kiiresti ujuma, sama kui teised jäid kaldale. Meri oli sinine ja liiv valge ja soe. Ujuma minekuga oli selline kiirus, et alles siis, kui üks vene härrasmees kommenteeris, et prillidega ujumas ei käida, meenus mulle, et käekella jätsin Arko kätte ja sõrmused ja prollid võtsin ujuma kaasa. Õnneks jäid kõik asjad ka peale ujumist alles. Pärast sõitisme sinimägedesse, vaatama vaatamisväärsusi ja uurima kas sinimäed on ikka sinised. Teepervi kaunistasid põdrakanepi sinised õitemered. Jaa tõepoolest olid sinimäed sinised, korda tehtud ja niidetud mälestuskoht kaunilt ristiga ja kividega korda tehtud. Surnuaial paistsid lillevanikud ja piltidega hauaplaadid.

Tagasiteel põikasime Jõhvi sisse ja käisime peaväljakul ja tegime autoga linnale tiiru peale, sest teetööde tõttu oli raske leida kohta, kust Jõhvi pöörata. Sildade ehitus Tallinna maanteel käis täie hooga.

Koduteel tegime pikniku ja vihma tõttu sõime autos. Isu oli hea, sest lõuna oli ununenud ja õhtusöögiaeg käes. Kui tagasi koju Saare valda jõudsime sõitsime vihmapilvede eest ära ja siis algas suur äikesetorm ja vihmasadu. Aga ilma otsisime just sõiduks hea ja palavus, päikesepaiste üle polnud põhjust eriti kurta.

22. juuli 2009

Eksperiment: 16aastane koolipoiss koputab Savisaare südametunnistusele?

Mida arvata? Kulunud võte, sest alles seda ratastoolis liikumise värki tegi Kanal2 reporter Üllar Luup. Arvan, et liikumispuuetega inimestele pööratakse tähelepanu, kuid muutused on visad tulema ja ka ratastoolis inimesed peaksid ise olema aktiivsemad, sest ainult nemad oskavad neid nüansse märgata, mis tavainimesele silma ei torka.

Nüüd võiks juba uute algatustena midagi aktuaalsemat välja mõelda. Eks teavad paljudki, et ratastoolis liikujal on probleeme, kuid üllatav oli see, et puhkuste ajal see uudis nii palju kommentaare välja teenis. Nüüd oleks võinud seda asja vaadata kõrvaltvaataja või pealtnägija rollis. Kui ikka tegelikkuses ratastoolis liikuvale aktiivsele inimesele abi pakkudes temaga koos mööda linna käia, siis leiab paljudki huvitavat. Probleemid on ja jäävad. Olgu see siis turvalisus liikluses - nt tänavatel liiklemine ja kõnniteede äärekivide tõttu ületamatud katsumused, mida kõrvalseisja targa abiga ületada anna. Nt äärekivid Endla tn-lt Tehnika ristmikul Kristiine Keskuse poole liikumisel ja teede sulgemistel,sest üks üles kaevatud tänav või kõnnitee sunnib liikumispuudega inimest kalkuleerima ringi minemise võimalusi. Kui teed-tänavad tuntud ja tuttavad, siis saab hakkama. Probleemiks on ka ühistransport, mis masu ajal aina hõredamaks muutub ja see tõttu raskusi kaasa toob, sest madalapõhjalised bussid, trollid ka harvem ringi sõidavad (nt nr 61 buss, mis sõidab nädalavahetustel vaid 1-2 korda tunni aja sees).

Raskusi on ametiasutustes, tänavatel pankaautomaatidest raha välja võtmisel (nt Kaubamaja ees), poodides kaardiga maksmisel, sest aparaat, kuhu pin kood sisestada pole nähtaval ja ka selle toimingu tegemisel on vajalik kkassapidaja või kaasinimese abi. Nii või jätkata lõpmatuseni, sest arsti juurde, jalgpalli vaatama, kinno, muuseumidesse või kooli on raske pääseda. Eks jään minagi huviga seda eksperimenti jälgima.

Artikel siis Õhtulehest järgmine:
16aastane koolipoiss koputab Savisaare südametunnistusele?
Mida arvad sina? Kas Eestis on liiga vähe mõeldud liikumispuuetega inimestele?
Mari-Leen Albers, 21.07.2009 16:59

Daniel tahab linnapead üle Eesti mõtlema panna: kas liikumispuuetega inimeste võimalused on piisavad? (Erakogu)16aastane Tallinna koolipoiss on võtnud nõuks viia läbi nädalane eksperiment, kus liigub ringi ratastoolis, arvates, et nii pealinnas kui mujal Eestis pööratakse liikumispuuetega inimestele liiga vähe tähelepanu.

"Iseenesest tekis mõte sõites bussiga, kus oli küll invaliidi väljumiseks mõeldud nupp, aga kaldteed, millest ma kuulnud olen, ei olnud mitte kusagil näha," kirjutab eksperimendialdis Daniel oma blogis (loe siit!).

Noormees laenutab endale nädalaks ratastooli ning hakkab läbi viima eksperimenti elu ratastoolis.

"Ma usun, et inimesed, keda on tabanud liikumispuue - ühel või teisel põhjusel - peaksid olema ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Me peaksime neid väärtustama, nagu me väärtustame iseennast. Me peaksime nendega arvestama, nagu me arvestame endiga. Me peaksime aitama, nagu me tahaksime, et tehtaks meiega," kirjutab maailmaparandajast nooruk oma vastavatud blogis.

"Ma istun nädalaks ajaks ratastooli ja käitun nii, nagu teeks seda üks liikumispuudega inimene. Seitsme päeva jooksul kavatsen ma elada oma elu nii tavaliselt, kui see on võimalik - käia oma meelispaikades, veeta aega sõpradega, võibolla rannaski käia. Ainus asi, mis peaks olema muutunud minu jaoks, on fakt, et ma istun ratastoolis," kirjeldab ta eksperimenti, mis algab augusti keskel.

Minge te kõik seenele!


Näiteks kukeseenele... Kui rannailmale pole lootust ja pilvitab, siis on parim ettevõtmine metsa minek. Kui ma oma tuttavatele räägin, et käin koos Arkoga seenemetsas, siis järgneb üllatus ja jahmatus. Kuidas ometi saab ratastollis inimene metsa seenele. Vastus on alati, et autoga.

Ega siis tema seeni korja, tema töö on seenelised metsa transportida, seejärel täita võimalikult asjalikult seda ooteaega, mis kulub seeneliste ootamisele. Eks temagi siis loeb, vaatab loodust või hakkab helistama ja küsib, et noohh kas seeni ikka on? Eilegi lasin ennast sellesse väiksemasse metsa viia, kuid peale tuiamist ja 4 seenega auto juurde jõudes, hakkasin mina oma lillelistes kummikutes jalgu trampima. Ja oligi minu võit, sest esimest korda mitmete astate jooksul viis Arko mind suurde seenemetsa ja oli seal tõepoolest kukeseene saak suurem. Saigi kukeseene hakkliha kastet värske keedukartuliga. Maitse hästi ja läbi akna saime jällegi vihmasadu nautida. Tegelikult tahaks juba päikest ja rannailma.

Minge ka seenele või mustikale või stressi maandama. Mõjub hästi, eriti kõndimine ja linnulaul.

20. juuli 2009

Ratastooli võistlus Tallinna Vanalinna Päevadel

31.mail korraldasime ratastoolisõidu võidusõitu. Üritus läks igati korda tänu Tallinna Kesklinna Valitsuse toetusele ja Egle Elleri poolsele korralduslikule abile. Osalejaid oli 25 ringis, esinejad ja diplomid, meened said üle antud. Tallink pani välja reisid Soome ja Rootsi. Ettevalmistused ja koostöö sai alguse juba talvel aga projekti esitasime mitmesse kohta, sest Tallinna Spordi- ja Noorsooameti MTÜ-dele rahade eraldamise komisjonilt saime mai alguses vastuse, et ratastoolis võidusõit on meelelahutus ja pole sport. Noo tule taevas appi! Isegi maratone korraldatakse, olümpiast rääkimata. Aga jah kohtumisel spordiameti juhtkonnaga sai suu puhtaks räägitud ja murest räägitud. Eks jookseks paljudki liikumispuuudega inimesed aga kui pole tervist ja ei suuda ega jaksa siis jääbki üle invasport.

Eks masu ajal on kõikidel raha vähe ja eks oli see ka otseseks väljakutseks minule uude Tallinna Invaspordiühingu juhatusse kandideerimisest. Nüüdsest siis olen minagi selle mittetulundusühingu juhatuse liige ja teen ka vabatahtlikuna selle organisatsiooni raamatupidamist. Üks algatus oli ka invaspordiühingule blogi tegemine koos Arko Vooluga.
Blogi leiad siit:
http://tallinnainvaspordiyhing.blogspot.com/

Pilte näed siit:
http://pilt.delfi.ee/album/126621/

Üritusest juttu oli järgneval fitness.ee lehel:
Ratastooli võistlus Tallinna Vanalinna Päevade raames
Taaselustatakse traditsioon korraldada Vanalinna Päevade raames ratastooli võistlus
Üritus toimub pühapäeval, 31.mail 2009 kella 11.00–15.00 Toompargis (Shnelli tiigi ääres). Võistluste algus kell 12.00.
Registreerimine võistlustele kella 10.45 - 11.45.

Võisteldakse individuaalselt:
a) tavaliste ratastoolide kasutajad (mehed, naised ja lapsed)
b) elektriliste ratastoolide kasutajad.
Võistlusdistantsi pikkus on 1000 ja 2000 meetrit.
Palun teatage osalemisest (ees- ja perekonnanimi ning võistlusklass) kuni 25.05.09 telefonil 655 4160 (Tiia Tiik) või e-mailile arkovool@gmail.com Osalustasu 25 krooni tasuda kohapeal.

Peavõitudeks on Tallink välja pannud Soome ja Rootsi kruiisid.

Võistlusele järgneb kontsert kus astuvad üles mitmed tantsugrupid ning Kairit Tuhkanen (Niki)

Võistluste eesmärk on aktiviseeruda ratastooli kasutavad inimesed ning tuua neid lähedamale tervisespordile. Samuti tutvustada Tallinna Invaspordiühingu tegevusi nii erivajadustega inimestele kui ka tavakodanikule.

Lisainfo ürtuse kohta
Egle Eller tel.5512369
Egle.eller@tallinnlv.ee

Sotside suvepäevadel


Puhkuse esimesel nädala lõpul sai käidud sotsiaaldemokraatide suvepäevadel, mis toimmusid sel aastal Põlvamaal Taevaskojas 17- 19. juulil 2009. Korraldajateks olid Põlvamaa tublid erakonna liikmed. Korraldus oli tasemel, tegevusi jätkust igas vanuses, maitsega ja huvidega inimestele. Sain minagi osaleda ettevõtluse teemalises arutelus, naiste juhatuse koosolekul, jälgida isetegevust, sumomaadlust, võrk- ja jalgpallile kaasa elada.

Ööd olid lühikesed, päevad päikesepaistelised, õhk puhas ja jalutuskäigud viimse reliikvia radadel tulid kasuks. Üllega sai ujuda jõel, pesta nägu emalättes ja süüa mustikaid, maasikaid. Seltskond, keda oli üle kolme ja poolesaja inimese, nautis koosolemist täiega ja omavahel suhelda. Õhtul olid tantsumuusika saatel ja isetegevusega sisustatud, sai krillida ja tsillida, tutvuda uute erakonna liikmetega. Lapsed ja noored said käia matkal, osoonidopingul, sõita tõukeratastega, müdistada batuudil, võistelda orienteerumises, knuumatkal ja kaasa lüüa shampoonijalgpllis. Kõige paremat ilma annab suvepäevadeks tahta, sest päike säras kõrgel ja sooja oli 30 kraadijuures. Sääski ja pillimuusikat ja lauljoru jätkus ka pea hommikuni. Aga telgis magades oli uni hea, söök ja jook omal kohal ja ega siis muud kui jääme ootama uusi suvepäevi, mis toimuvad aasta pärast Valgamaal.

Enne seda tulevad veel kohalikud omavalitsuse valimised, milleks vaja nüüd jõudu ja jaksu koguda. Näpunäiteid korjab igaüks ise või ammutab seda erakonna liikmetetelt või oma varudest. Pühapäev lõppes pisukese Arko sünnipäevapeoga.
Suvi kestab veel ja puhkuse teine nädal on jooksmas. Puhata on mõnus ja sellised sombused ilmad aina soosivad puhkamist ja mõtisklemist. Sõprade, tuttavate jaoks leidub aega küllaga.

11. juuli 2009

Pukuseaeg on käes


Kaua oodatud puhkus on käes ja see algas õllesummeriga. Paar aastat oligi möödas viimasest õllepeost. Oli seal igasuguseid karvaseid ja sulelisi, eriti jäi silma ratastoolikad, keda oli nii arvukalt, samuti sõpru, tuttavaid, kliente ja töökaaslaseid. Tundus, et paljusid oli kohale meelitanud soe ilm ja reede õhtu. Meeli köitis Gunnarg Grapsi rännakud, Metsatöll ja Smilers.

Rahvast aina tuli ja tuli ja kui tundus, et kõik on kogunend Metsatöll kuulama, siis oli rahvast ka laululava ees ja taga ja sees. Metsatöll oli vägev, selline kollionude muusika hevi- ja rahvalaulude sugemetega. Vägev, patsiga poisid visskasid näppu esiridades ja seetõttu oli ka keskel seisjana lahe laval toimuvat möllu, muusikat ja tulesähvatusi vaadata.Smilers laulis küll väikses telgis ja see tõttu jäi kontserdi kogemus minimaalseks.

Ilus õhtu oli, söök ja väheke õlut maitsesid hästi. Kultuursem, korralikum ja turvatum kui varematel aastatel. Nüüd siis 5 nädalasele puhkusele. Kõik kiired tööd: poole aasta aruanded, eelarved, arved ja kuuaruanded said tehtud, töötajatel palk käes ja kiiremad asjad ka pulgale ja kaustaga koju kaasa veetud. Lähipäevl ma tööasjadega tegeleda ei kavatse. Teen siis kuu lõpu poole kui puhkamiselst vajan puhkust, töist puhkust.

Midagi ka Delfi vahendusena:
Tänane kolmas Õllesummeri päev oli vägagi rokihõnguline — kavas oli näiteks Gunnar Grapsi laulude kontsert “Raudmehe rännakud”. Samuti astus tulise kontserdiga lavale Metsatöll. Ilm oli soe ja reedese päeva tõttu saabus kohale palju rahvast.

10. juuli 2009

Väikelastele randmepaelad rannahooajal

Kes kordki on Piritale oma väikelastega sattunud kiidab seda heaks. Paarkümmend aastat tagasi pani minu õepoeg jooksu, murelikud vanemad otsisid teda taga, kammides rannajoont, kõik põngerjad on sarnased. Lõpuks leidsid oma jõnglase üles, kes vapralt ja segamatult koos teistega mängis. Eks lapsevanemad saavad palju ära teha kaitstes oma lapsi õnnetuse eest ja väljaspool kodu liikudes tuleb olla valvel ja lapsi mitte silmist jätta. On need meie lapsed ja kõige kallimad. Ise pole lapsi rannast otsima pidanud, küll õuest ja sõprade, sugulaste juurest, kuid meil on ka sellised head imevidinad nagu mobiiltelefonid ja Internet. Olen näinud lapsi, kellele on igaks juhuks viltpliiatsiga moblanumber seljapeale kirjutatud. Ilus suvi on keskpaigas ja lapsed koos peredega liikvel. Artikkel Delfist siis ise selline:

Väikelapsed saavad Tallinna randades randmeribad

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet on laste turvalisuse kindlustamiseks tellinud spetsiaalsed rebimiskindlad randmeribad, mida lapsevanemad saavad rannavalvuritelt randa tulles oma väikelaste jaoks küsida.

Abilinnapea Merike Martinson on G4S poolt pakutava rannavalveteenusega Tallinna avalikes randades rahul, liiatigi näitavad viimased aastad pidevat paranemistendentsi, teatas Raepress.

„Omalt poolt käivitab linn nüüd avalikes supelrandades uudse, nn randmeriba valve, mis peaks lapsevanematele andma suurema kindlustunde ootamatult kaotsiläinud lapse kiireks leidmiseks,“ sõnas Martinson.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet on tellinud esialgu tuhatkond veekindlat randmeriba, millele saab lapsevanema soovi korral kirjutada lapsevanema andmed ja lapse nime. Randmeribad, mis telliti OÜ-lt Digitrükk, jaotatakse kõigi avalike randade valvepunktidele ja neid saab tasuta. Vastav teavitus riputatakse üles riietuskabiinides.

Tallinnas on viis avalikku randa: Stroomi, Pirita, Kakumäe, Pikakari ja Harku, kus tegutseb iga päev ligi 20 valvetöötajat. Kuigi keskmiselt külastab Stroomi randa kõige rohkem inimesi — tänavu juunis 900, siis tippajal on populaarseim Pirita rand, kus möödunud kuul puhkas 8000 inimest.

Rannavalve poolt osutatav esmaabi on muutunud järjest sagedasemaks. Kui näiteks aastal 1999 osutati seda 272 korda, siis mullu läks seda vaja juba 408 juhul. Mullu päästeti uppumisohust kolm inimest. Tänu rannavalve hoolsale tööle pole viimasel kahel aastal esinenud elustamisvajadust ega ole ka keegi uppunud.

6. juuli 2009

Huvitavat eneseabi raamatutest


Nüüd sain ka kinnitust, et raamatud on head, kuid inimene ei saa elada vati sees ja mõelda, et kõik ongi hästi ja aina paremaks läheb. Unistada võib, kuid arvestada tuleb ka olukorra, võimaluste ja oskustega. Tähtis on ikka usk endasse. Tihti on ka nii, et elus on kehvemaid ja paremaid aegu. Need psüholoogilised eneseabi õpikud on vajalikud, kuid 100% tõde neist alati leia. Küll on aga igas asjas, raamatus ja koolitusel midagi uut ja head, mida kõrva taha panna. Nii ka järgnevas artiklis.

Eneseabi-õpikud süvendavad masendust


Kahtluse ja ebakindluse aegadel pöörduvad paljud eneseabi-raamatute poole, lootes sealt leida innustust, juhatust ja enesejaatust. Vastavaldatud uuringust selgub, et punnitatud optimismil võib olla soovitule hoopis vastupidine mõju.


Positiivsed veenmisvormelid, mida sedasorti kirjandus tihti pakub, nagu "ma olen armastusväärne isik" või "mind saadab edu", on mõeldud tõstma inimese madalat enesehinnangut ja suunama teda positiivsele toimimisele.


Psühholoogid Joanne V. Wood ja John W. Lee Waterloo ülikoolist ning W. Q. Elaine Perunovic New Brunswicki ülikoolist leidsid, et madala enesehinnanguga isikute enesetunne muutus pärast endakohaste positiivsete avalduste korrutamist hoopis halvemaks, vahendab PhysOrg ajakirjas Psychological Science ilmunud uuringut.

Uurijad palusid madala ja kõrge enesehinnanguga osalejail korrata eneseabi-raamatust pärit fraasi "ma olen armastusväärne isik". Seejärel mõõtsid psühholoogid osalejate meeleolusid ja nende hetketundmusi iseenda suhtes. Nagu selgus, tundsid madala enesehinnanguga inimesed end pärast positiivse vormeli kordamist halvemini kui teine madala enesehinnanguga grupp, mille liikmeid ei sunnitud abilauset kordama. Kõrge enesehinnanguga isikud tundsid end pärast positiivse avalduse korrutamist paremini - kuid ainult õige veidi.

Järgnenud uuringu raames lubasid psühholoogid osalejail lisaks positiivsetele endakesksetele mõtetele mõelda ka negatiivseid. Nad leidsid, et paradoksaalsel kombel paranes madala hinnanguga katsealuste tuju pärast seda, kui neil lubati mõelda negatiivseid mõtteid, ning märksa rohkem kui pärast positiivsetele mõtetele keskendumist.

Psühholoogid oletavad, et samamoodi nagu ülevoolavalt positiivne kiitus, võivad ka põhjendamatult positiivsed abilaused nagu "ma lepin endaga täielikult" madala enesehinnanguga isikus kutsuda esile hoopis vastupidiseid tundmusi. Sellised negatiivsed mõtted võivad positiivse mõtlemise lämmatada. Ning kui inimestel kästakse keskenduda ainuüksi positiivsetele mõtetele, võib negatiivsete mõtete peale tulemine heitumust eriliselt võimendada.

"Positiivsete abilausete kordamisest võib olla kasu teatud inimestele (nagu kõrge enesehinnanguga isikud), kuid just neile, kes neid kõige rohkem vajavad, võivad need anda tagasilöögi," ütlevad autorid.

4. juuli 2009

Liikumisvabadus Hiiumaale


Käisime paar aastat tagasi Hiiumaal ja arvan, et asi on aktuaalne, sest tol korral õhku visatud lubadused on siiani õhus. Tegelikkuses on tuletornid lahedad ja mustikad magusad ka juulikuus. Tasub vallutamist ja reisimist, sest hiidlased on sõbralikkus ise. Tervitused Küllile ja Katrinile. Meie tegime saarele tiiru peale 2 päevaga aga veetsime telkides 2 ööd. suurimaks probleemiks on praamiga ülemere reis, sest novembris oli ratastoolis inimeste saatjana väga külm autos passida, sest meie praamlaevad ei võimalda ratastoolis inimesel sõidu ajaks autost väljuda. Järgmisel korral võtame vatiteki ja termose sooja joogiga kaasa.

Reismiseks on selline hea teejuht nagu tuletorniring, mille kohta lisan lingi:
http://www.hiiumaa.ee/tuletorn/

Liikumisvabadus Hiiumaale

Mõni aeg tagasi kirjutasime Hiiu Lehes sellest, et mitte igasse kohta Hiiumaal ei pääse ligi liikumispuudega inimene.

Kutsusime üles meile märku andma, kustkohast king pigistab. Hiidlased hiilgasid tavapärase “aktiivsusega”. Sellele vaatamata võtsime vastu Hiiumaa Puuetega Inimeste Koja (PIK) küllakutse ja pühapäevahommikuse praamiga jõudis saarele buss kahe ratastoolis noormehe ning nende saatjatega. Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit (ELIL) on katusorganisatsioon, kuhu kuulub 28 liikumispuudega inimeste ühendust üle Eesti. Hiiumaal eraldi liikumispuudega inimeste ühingut ei ole, aga PIK on olnud ELILi väga meeldivaks koostööpartneriks. PIKi tegevjuht Malle Kobin võttis Heltermaa sadamas meie dessandi vastu lillede ja lörtsisajuga. Edasi viis tee Pühalepa vallamajja, kus kaldtee täiesti olemas, trepimade aga nii kitsas, et kui ratastooliga roosipõõsast mööda mahukski, siis uksest sisse/välja manööverdamisega võib hätta jääda.

Käina vallamaja renoveerides on mõeldud eurodirektiividele ja puuetega inimestele. Paraku pisut ebaõnnestunult. Kaldteele saamine ja sealt äratulek üle munakivide oli meie noormeestele Arkole ja Svenile paras katsumus. Ometi on nemad noored ja tugevad, vanemad ja haigemad vallamajja ei pääse. Emmastes olid lood päris kenad. Vallamajja pääseb ligi. Uus Sõru sadamahoone jättis igatpidi hea mulje nii seest kui väljast, kui kaldtee-esine lahtine kruus ning maja sees pikal käigul asetsevad trepiastmed välja arvata, võib selle hoonega peaaegu rahule jääda. Ometi on igal pool (ka mujal Hiiumaal) märgata, et asjatundjatelt ei ole nõu küsitud. Pole ju nii raske uurida täpselt kaldteedele esitatud parameetreid ehitusseadusest ja kutsuda kohale ELILi esindaja või kohalik ratastooli kasutav inimene.

Kõrgessaare vallamajja praegu ligi ei pääse. Vallavanem Jaanus Valk sõnas, et kaldtee projekt on tellitud. Viskoosas, valla tervisekeskuses, pääsevad liikumispuudega inimesed arsti juurde ja apteeki. Saali minekul on antud hetkel ületamatuks takistuseks paar astet. Tervisekeskuse juhataja Artur Valk oli igati koostöövalmis ja nõus vajadusel tellima saalipääsemise hõlbustamiseks paigaldatava kaldtee. Igati korralik tee viis Kõrgessaare raamatukokku, kuid kui millegi pärast norida, siis on see korraga ülesminekuks pisut pikk, oleks vaja keskel ühte pisikest puhkeplatvormi.

Kärdla linnas on lood parasjagu segased. Kultuurikeskusesse ja inva-WCsse pääseb kenasti, kinno ja raamatukokku mitte. Vanasse apteeki, linnavalitsusse ja tuttuude kutsenõustamismajja ratastooliga asja ei ole. Hiiumaa noormees Sven Kõllamets läbis vaevaliselt ühisgümnaasiumi ukse juurde ebaõnnestunult ehitatud kaldtee ja naljatas, et kui ta praegu keskkooli lõpetama asuks (omal ajal tegi ta seda hõbemedaliga), siis lõppeks tema karjäär Hiiumaa kutsenõuandla trepi juures.

Silma hakkas ka see, et Hiiumaa haigla polikliinikusse viib küll kaldtee, aga ilma käsipuudeta. Eriline ime on aga kaldtee, mida mööda peaksime minema Rannapaargusse. Vähe sellest, et tõus on väga järsk, on metallplaadid paigutatud nii, et ratastooli väikesed rattad jäävad metall-liistude vahele kinni. Üksi sellest üles ei lähe, see võib olla lausa eluohtlik.

On kahju, et kohati näib ratastoolitee olevat asutuste juurde paigutatud nö linnukese pärast. Et seadus ja direktiivid nõuavad, teeme ära, kellele seda ikka vaja on. Aga on ju, sest see aeg, kus puudega inimene müüride taha peideti, on möödas. Nüüd tahab ta tunda ennast teistega võrdsena ja maailma näha. Täiesti kindlasti tahab ta tulla ka Hiiumaale. Kõigest sellest rääkisime ka Hiiumaa HOLi istungil. Saare targad mehed kuulasid ja vaatasid tähelepanelikult ja heasoovlikult.

ELILi seekordse ringkäigu loogiliseks jätkuks on saare muude asutuste, ööbimis- ja söögikohtade kaardistamine. Üleriigilisele liikumisvabaduse veebilehele saaks siis mandrirahva ja kaugemalttulnute jaoks kirja panna, kuhu meie saarel ligi pääseb. See peaks olema positiivne info meie ametnikele, turismiinimestele ja puuetega inimeste sõpradele ning sugulastele.

Tagasi sõitsime taas praamiga, noormehed ratastoolis valmistusid eeskirju rikkuma ja bussi istuma jääma. Lihtsalt ei ole nii palju füüsilist- ja hingejõudu, et asuda võitlusse liftiga ja teekonnaga üles, mis siis, et seal oli ootel täiesti korralik inva-WC.

Hiiumaaga on nii, et siin korra käinu tahab ikka tagasi tulla. Loodetavasti ootab hiidlane külalislahkelt nii neid, kes omal jalgel saare pinnale astuvad kui neid, kellele saatus on varunud ratastooli, kepi või kargud. ELIL tegevjuhi Auli Lõokese, kaardistajate isikliku abistaja Tiia Tiigi, projekti kaardistajate Arko Voole ja Sven Kõllametsa mõtted ja muljed pani kirja

KATRIN METSAND ELIL, tegevjuhi abi
Hiiu Leht
hiiuleht@hiiuleht.ee

Ligipääsetavuse kaardistamine Hiiu maakonnas.
HIIUMAA OMAVALITSUSTE LIIT

VOLINIKE KOOSOLEKU PROTOKOLL
Kärdla, Vabaduse tn 47 5. november 2007 nr 12

Sissejuhatuse teemasse tegid Malle Kobin ja Auli Lõoke. Hiiumaa Puuetega Inimeste Kojal on kavas olnud kaardistada Hiiumaal liikumispuuetege inimeste võimalused. Nüüd on koostööd pakkumas Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liit (ELIL).
ELIL esindajad tutvustasid liikumisvabaduse kaardistamise projekti, mille eesmärgiks on kaardistada liikumisvabadus üle Eesti, andmed sisestatakse veebilehele www.liikumisvabadus.invainfo.ee, kus nendega on võimalik tutvuda nii puuetega inimestel kui külalistel teistest riikidest. Portaal on abiks ka ametnikele, kes planeerivad tegevusi ligipääsetavuse parandamiseks.Sageli heast tahtest jälgitakse seadust, aga kui puudega inimene tahab seda kasutada, siis selgub, et ehitatu ei toimi.

Eesti Liikumispuuetega Inimeste Selts pakub koostööd kaasata spetsialiste, kes suudavad projekti vaadata ja nõustada. Paraku inimesed, kes ise liiguvad ei teadvusta endile probleeme, mis on liikumispuuetega inimestel. Kahel päeval tutvuti ligipääsetavusega maakonnas. Üldiselt kiidusõnad omavalitsustele, püütakse oma võimaluste piires. Hiiumaal nähtu kinnitab, et liikumisvabadust aktsepteeritakse, kuid tuleb nentida, et paljud olemasolevad, ka üsna uued ehitised ja kaldteed, ei vasta nõuetele. Invaekskursioonid tahaksid tulla Hiiumaale ja eelnevalt tahavad teada, kuhu on ligipääsetavus: raamatukogud, söömine, majutus, jne.
Tuleb grupp erivajadustega inimesi, oleks tore kui meie firmad sellele panustaksid ja kohalikud omavalitsused toetaksid.

Otsustati:

2.1. Olla koostööks valmis, mõelda Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu ettepanekule kaardistada hoonete ja rajatiste ligipääsetavus Hiiu maakonnas.

Tantsupeol ja laulupeol publikuna


Tantsupeo etendus oli lahe ja meeldejääv kogemus. Ilm oli normaalne ja selgines.
Käisime, nägime ja tulime jalgsi Kalevistaadionilt Endlasse. Kui nüüd tantsupeol oli kõik hästi organiseeritud ja leidsime koos Arkoga hea vaatamise koha nii, et ka ratastoolis inimene näeb rohkemat kui vastastribüüni. Seejärel algas kodutee. Kuna autsid ja jalutajaid oli palju, siis otsustasime jalgsi minna. Katsumused olid kõnnitee äärte pealt pea terve tee, eriti jama oli Pärnu mnt-lt Luha tänavale minek, sest kui ühelt poolt teed saad ratastooliga hästi sõiduteele, siis teisel pool teed ootas üllatusena kõrge kõnnitee serv või olid kõrvaltänaval ette pargitud autod. Jamaks kiskus ka Endla tn Tehnika tn ristmik, kus enamus kõnniteede servad on kõrged. Muudkui keera ja pööra ja aita, sest nii tiheda liiklusega sõiduteed juu ratastoolis ei läbi.

Tantsupeost Postimehes:
Tantsijad tantsisid hinge välja, aga elu jäi sisse nagu ütles tantsupeo avaetenduse lõpus tantsulaeva kapten Ülo Luht.

Emotsioone täis XVIII tantsupidu «Meri» jutustas loo mere võimust ja ilust ning rannarahva elust. Sinna mahtus nii poiste igatsus kaugeid maid näha, naiste ja tüdrukute kurbus kaugel merel ohtu trotsivate meeste pärast, kui suur taaskohtumisrõõm kodusadamas.

Pidu algas ja lõppes ühe ja sama lauluga «Algumeri», mil staadionil olid kõik 7460 tantsijat. Peo lõpus, kui tantsijad järjest staadionil lahkusid, kutsuti pealtvaatajaid üles: tantsuplats on vaba, nüüd on teie kord. Pajlud inimesed läksidki staadionimurule. Kes tegi seal mõne tantsukaare, kes klõpsutas foto, kes jalutas Eesti lipuga.

Tantsupidu oli ikka plaju lahedam kui laulupidu. Oleksin oodanud rohkem ühist koorilaulu aga kujunes hoopis raskemuusika ja pillimuusika peoks. Karm on kui pead ootama, et leida parkimiskohta, siis piletisabas tunglema nendega, kes lihtsalt rügivad väravatest sissepääsemisel nagu kommisabas. Kontserdi hilinemine 1 tunni võrra on ikka liiga pikk aeg ootajale. Pillimuusika saatel oleksid pidanud laulma kooriluljad, sest need lood olid meie eesti rahvuslood. Käisime palju jalgsi, saime päikest ja tuult ja vihma aga sellegipoolest on eetlane olla uhke ja hää. Pidu!

3. juuli 2009

Tantsu- ja laulpeole "ÜhesHingamine"


Täna siis läheb lahti peoks. Ka meil on tasuta pääsmed olemas ja läheme tantsupidu vaatama. Homme tahaks ka rongkäiku vaatama minna ja kui mõnel mehel kannatust jätkub, siis ka laulupeole, kuid jah eks ratastoolis ole palju keerulisem liikuda suurtes rahvamassides kui kappata kahel jalal. Ja meie leiame koha ka mäe veere peal, kuid ratastooliga inimeste vahel teed rajades on palju raskem midagi näha, kui jah positiivne obn see, et oma istekoht on alati kaasas ja olemas. Eks lähme ja vaatame need tublid tantsijad ja lauljad üle. Meilgi 2 väga head tuttavat tantsimas õetütar Mai-Liis Tint ja meie tantsuõpetaja Kaie Seger koos oma Pärnu naisrühmaga Noorusevöö. Tore on ikka olla eestlane ja saada kohapeal osa suurest ja traditsioonilisest peost. Üllatus on seegi, et kõik piletid tantsupeole on välja müüdud.

Jõudu ja jakso ja meeldivaid peoelamusi, mida näib ka ilmataat soosivat. Päike särab juba varakult. Loodan, et see nii ka jääb.

Postimehest:
25. laulu- ja 18. tantsupidu «ÜhesHingamine» toimub 2.-5. juulil Tallinnas. Peo juhatas 2. juulil sisse pillipidu Raekoja platsil, sellele järgnevad kolm tantsupeo etendust «Meri» ja kaks päeva kestev laulupidu. Tantsupeo idee autor on Henn Tiivel ja kunstiline juht Ülo Luht, laulupeo kunstiline juht on Ants Soots.

Kokku osaleb suvisel laulupeol 864 koori ja orkestrit 26430 laulja ja pillimängijaga ning 534 tantsu- ja võimlemisrühma kokku 7460 tantsijaga ning võimlejaga. Lisaks osaleb 41 väliskollektiivi 1340 lauljaga.

2. juuli 2009

Nõmme turg areneb ka peale avamist.

Meid - Tauno Asujat, Arko Voolu ja Tiia Tiiki Tallinna Puuetega Inimeste Kojast kutsus täna Nõmme turule Nõmme linnaosa vanem hr Vakra. Kaasas oli kohapeal teisigi spetsialiste, ajakirjanik ja turujuht isiklikult. Vaatasime, uurisime, küsisime, testisime ja nüüd jääme siis lootma, et kinnitatud sõnad ka tegudeks saavad. Üldkasutatualettruumid leidsime ka lõhna peale üles ja pilti tegime meiegi.
Pärast ostsime kodumaiseid maasikaid ja pirukaid palgapäeva puhul, mida Arko palus soojaks teha. Ilm oli ka soe. Lootma peab ja ootame, mida ära tehakse. Tulemus on ühine, et kõik pääseksid turule ja saaksid kauba kätte ilma kõrvalise abita. Iseseisvalt. Probleemiks oli parkimine, sest 2 invakohale oli pargitud 3 autot, millest üks võttis pool jalakäijate teed enda alla. Meie autojuht Arko nii julge ei olnud, vaid otsisime kohta, kuhu korraliku linnakodanikuna auto panna ja siis sealt ka rataatooli ümber istuda saaks. Hiljaks jäime aga kohtumine oli asjalik, sest Nõmme linnaosa vanem Rainer Vakragi kinnitas, et see on uue turu algus ja turg on pidevas arengus. Elame, näeme. Tahavad juu turgu külastada ratastoolis, lapsevankriga, kepile toetuvad inimesed. Kaldteed lubati teha, trepikäsipuud küsisin minagi nende tagumiste hirmkõrgete platvormide juurde. Turvalisus ja ligipääsetavus on vajalik meile kõigile.

Artikkel siis selline:
Nõmme turule rajatakse kaldteed ratastoolidele
Mai lõpus juhtis Tallinna liikumispuuetega inimeste ühing Nõmme linnaosa valitsuse tähelepanu probleemile, et liikumispuuetega inimesed ei pääse ratastooliga Nõmme turu kioskitesse. Järgmise nädala lõpuks peaks probleem lahendatud saama, kui ratastooli ning lapsevankriga sisenemiseks saavad sobivad kalded kaheksateistkümne uue turukioski sissepääsud. Täna tutvusid uute kaldteede valmimisega Nõmme linnaosa vanem Rainer Vakra ning Tauno Asuja, Tiia Tiik ja Argo Voog Tallinna Puuetega Inimeste Kojast.

Rainer Vakra tunnistas, et kõrgete astmete tekkimine oli projekteerimisviga. „Projekteerija tegi juunis kõikide uute kioskite projektidesse muudatused, kus uste ette on paigaldatud kaldteed, võimaldamaks sisenemist ka ratastooliga ja lapsevankriga. Kaldteede rajamisega alustati täna," ütles Vakra. „Kaldteede ehitamine läheb hinnanguliselt maksma 50 000 krooni. Esmajärjekorras rajatakse kaldtee liha-ja kalakioskitele. Ülejäänud sissepääsud varustame kaldteedega järgmise nädala lõpuks," kinnitas Vakra

Linnaosavanema sõnul on praegu restaureeritava vana turuhoone projektis maksimaalselt arvestatud ratastooli ja lapsevankriga klientidega. „Maja saab automaatselt avanevad uksed, samuti on sinna planeeritud tualetid, kus on silmas peetud liikumispuudega inimeste vajadusi," lisas ta.

Tallinna Puuetega Inimeste Koja tegevjuhi Tauno Asuja sõnul on pakutud lahendus suur samm edasi, sest inimesed pääsevad nüüd kaubale ligi. „Vaatame igaks juhuks üle ka vana turuhoone restaureerimisprojekti, et vajadusel enne hoone valmimist omapoolseid ettepanekud teha," sõnas Asuja.

Renoveeritud Nõmme turg avati külastajatele tänavu 16. mail, septembris jõuavad lõpule ka ajaloolise turuhoone restaureerimistööd. Nõmme turu renoveerimine läks maksma 20 miljonit krooni.

1. juuli 2009

Hinnatõusukuu

Karm on see elu, sest hinnad tõusevad, kaubad ja teenused kalinevad. Aga toiduta, kommunaalkuluta ja teenusteta ka ei saa. Töötus suureneb ja palgatõusust ei unista enam ka mitte. Pigem stabiilsust kuigi jah mis stabiilsusest saab jutt olla kui maksukoormus suureneb. Räägitakse avalikult vaid käibemaksust ja aktsiisist, samas kallines nagu märkamatult 1. juunist töötuskindlustusmakse, mis röövib minu pere rahakotist mõned "üleliigsed" kroonid.

Elame ikka suure maksukoormusega riigis küll. Ja kuhu sis me oma maksud maksame - ikka linnale, riigile!

Tulumaks on 21% sellele lisandub sotsiaalmaks 33%, seejärel töötuskindlustusmaksed 2% + 1% ja siis kõige selle pealt maksame tarbijana 20% ostudelt ja teenustelt käibemaksu. Kerge ja lihtne arvutus näitab, et oma maksudelt ja tuludelt maksame siiski tagasi ei rohkem ega vähem kui täpselt 77%.
Ja vot siin ongi see pähkel, miks paljud tööandjad varjatult dividende võtavad või ümbrikupalka maksavad, sest siis ei pea juu mõnesid maksusid maksma. Aktsiis jmt maksud lisanduvad ka kütuse kaudu meie rahast kinni maksta Appi. Hinnatõus missugune, kuid hea on see, et on tööd ja saame palka, millest meil maksud ja maksed kinnipeetakse. Nii ei jää eelarve tuludeta ja meie peame juu ikkagi tarbima, kes kuidas see oleneb juu ka säästude (huvitav mis need veel on?) ja palga, pensioni suurusest. Jõudu uue olukorraga harjumisel, leppimine tuleb nii kui nii.

Lisan ka Õhtulehe artikli:

Hinnatõusukuu

Juulist jõustunud käibe- ja aktsiisimaksutõusud ei kergita hindu poes ja tanklas silmapilkselt, vaid tasapisi. Näiteks bensiini hinnale lisandus kohe tänasest küll suurem käibemaks, ent kasvav aktsiis mõjub ilmselt alles mõne päeva pärast.

Valitsusliidu korraldatud maksutõusulaine hakkab igal elualal hindu kergitama, kuid teeb seda mitte tänasest ning kohe ja kõikjal, vaid pigem vähehaaval.

Hinnatõus jõuab poodi hiljem

Näiteks enamik poode lihtsalt ei suuda sadu tuhandeid uusi hinnalipikuid otsekohe välja panna. Nii Prisma kui ka Rimi toidupoekett lubavad, et neil on täna samasugused hinnad nagu eilegi.

Hindade muutmist alustavat paljud poed alles nädala lõpupoole ning käibe- ja aktsiisimaksutõusu mõju võib täie jõuga pärale jõuda alles mitme kuu pärast.

Kõige minevama toidukauba hinnatõusu pole üldse karta, väidab Rimi turundus- ja kommunikatsioonijuht Evelin Mägioja. Tema sõnul võib nii mõnegi kauba hind hoopis langeda, sest poodide vahel käib vihane hinnavõitlus.

Käibemaksu suurendamisega kaasnev 1,7% hinnatõus rahakotile eriti ei mõju, arvas eile Tallinna ühes toidupoes sisseoste teinud Sten. Pigem muretses ta bensiini kallinemise pärast ja lubas õhtul auto paagi täis tankida.

Ka pensionär Silvia ei pelga hinnatõusulainet. "Ega me nälga ehk sure," arvab ta. Toidu kallinemise hirmus ta eile poest midagi kokku küll ei ostnud. Enda arvates elab Silvia juba niigi kokkuhoidlikult. "Mida mul karta?" küsib eakas naine.

Bensiin kallines ja kallineb veel

Statoil seiskas südaööl 15 minutiks kõik tanklad, et mootorikütuse hinnale uus kõrgem käibemaks kohe otsa panna. Aktsiisitõus tõotab bensiini ja diislikütuse hinda kergitada alles mõne päeva pärast, kui tanklasse uus partii kohale jõuab. Mõlemad maksud kokku teevad kütuseliitri ilmselt terve krooni võrra kallimaks.

Eile pärastlõunal Tallinnas Sadama Statoilis tankinute sõnul jätab bensiinihinnatõus nende rahakotti tuntava augu. "Tulin tankima, et säästa natukenegi," tunnistab Tiia. Maksutõusuga peab ju lihtsalt leppima: "Aga mida teha, kui riigil ei ole raha?"

Tiia üks tuttav olevat enne hinnatõusu ostnud autokütust varuks tervelt kaks 200liitrist vaaditäit. "Inimesed, kellel on sellist varu kuhugi panna, ikka ostavad," arvab ta. "Mina panin ainult paagi täis ja nii see jääb."

Gaas, vesi ja prügivedu samuti kallimaks

"Soomes on veel kallim," lohutab ennast põhjanaabrite juurde sõitma asutav Kalev ja niristab autopaagi triiki täis. Tartust pärit mehe arvates mõjub kütusehinnatõus argielule hoopis rängemalt kui käibemaksu kerkimine, sest kütuse hind upitab suuremaks ka igasuguse kauba veokulu. Samas polevat ta märganud, et tartlased oleksid tanklates usinalt bensiini varunud. "Inimesed vist selle krooni pärast nii hullult ei põe," ütleb Kalev ja meenutab, et veel äsja kiskus liitrihind lausa 19 krooni ligi.

Gaasiaktsiisi mitmekordistamine tähendab kuupmeetri kallinemist 42 sendi võrra, mis toob keskmisele majapidamisele aastas ligi 1000 krooni suurema gaasiarve. Eesti Gaasi väitel peab firma nüüdsest aga gaasi hinna konkurentsiametiga kooskõlastama, mis võib tolle kütuse sügisest hoopis senisest odavamaks muuta.

Tallinna Vesi saadab mõningatele klientidele juba juuniarve uue käibemaksumääraga – neile, kelle arveldusperiood ei lõpe kuu viimasel päeval.

Juba on silmapiiril ka prügiveo kallinemine. Jäätmekäitleja Ragn-Sells on lubanud, et firma teenuste hind esialgu ei muutu, kuid samas taotleb ettevõte käibemaksutõusu tõttu Tallinna keskkonnaametilt õigust suurendada käitlustasu Suur-Sõjamäe jäätmejaamas.

Kevadpuhkus Türgis 2

Tuba oli väga hea asukohaga, kõik mugavused ja ligipääsetavus ja kohandused ka Arko jaoks. Piisavalt ruumi rõdule pääsemiseks. Muideks kodus...