29. september 2014

16.10.2014 toimub töövõmereformi tutvustav teabepäev

Hea meel on teatada, et 16.oktoobril, kell 15 toimub Tallinna Puuetega Inimeste Koja tegevuskeskuse saalis töövõimereformi puudutav teabepäev. Teabepäeval esineb Töötukassa juhatuse liige Pille Liimal. Kuna töövõimereform on väga mahukas keskendume tähtsamatele teemadele, mis puudutavad inimesi enam. Pärast teabepäeva paluksin kõikide liikmesorganisatsioonide esindajaid
ümarlauale, et arutada tulevikuplaane, soove, ootuseid jms! 

Tallinna Puuetega Inimeste Koda

17. september 2014

Seenelkäik koos põdrakärbestega


Käisime metsas seenel. Saime seeni ja palju põdrakärbseid, keda jagus ka koju ja autosse. Hullult palju oli neid Vasalemma läheduses aga seened tegin soustiks ja soolasin sisse. Tahaks veel metsa minna, sest väheks jäi. Palav oli ja neid kärbseid jagus igale poole. Sel aastal on nii kena ja soe sügis, et natuke sügist ja palju suve jagub veel septembri teise poolde. Kui loen uudiseid, et mitmed memmed ja taadid metsa eksinud, siis õnneks olen ise sedavõrd hea orienteeruja, et metsast ikka alati välja oskan tulla. Arko siis istus autos ja vaatas loodust, hiirt ja mööda sõitvaid autosid ning inimesi, kes ämbritega metsa kadusid. Mõnus on metsas kolada ja nautida seda rikkalikku seeneaastat. Tundub, et Eestis on korilus moes ja lausa suure riikliku ulatusega rahvussport. Aga need põdrakärbsed on üks tõeline nuhtlus oli metsas. Andis aga noppida ja korjata juustest ja kaelalt. Õhtul siis juhtusin lugema neist. Sain nii mõndagi teada. Aga seeni oli rohkem, kui neid kärbseid.

Põdrakärbse elu on nii seatud, et kui ta ühe looma peale maandub, siis esimese asjana ise viskab tiivad maha, sest need segavad karvade vahel ronimist. 


Kas põdrakärbes on seotud põtradega ja miks ründab ta seenelisi?

Kas põdrakärbestel on mingit pistmist põtradega ja kui on, miks nad siis inimeste turjale tükivad, mida on iga seeneline märganud?   

Vastab putukateadlane Urmas Tartes:

Ta on klassikaline veresööja ja eks põdrad on talle klassikaline söögiobjekt. Siit see nimi tuleb.
Lihtsalt inimene on sama hea ja sobiv loom, ega siin muud ei ole.
Kas see, et põdrakärbest on kusagil massiliselt, viitab, et läheduses on põtru?
No ikka.
Pole põtra, pole ka põdrakärbest?
Otsest liigilist seost põdraga ei ole. Karvade vahel ta ronib, talle sobivad ka metssiga ja kits. Inimene sobib ka.
Mida põdrakärbes inimesega tegelikult teeb?
Verd imeb. Ta elu on nii seatud, et kui ta ühe looma peale maandub, siis esimese asjana ise viskab tiivad maha, sest need segavad karvade vahel ronimist. Küllap on inimesed märganud, et pärast maandumist ronib ringi tiibadeta kärbes.
Kuidas põdrakärbes paljuneb, tiibadeta ei saa ta ju looma seljast enam ära lennata?
Tema elutsükkel on niisugune, et kärbsed tulevad nukust suve lõpus välja. Seepärast neid kevadel ja kesksuvel ei leia. Siis nad söövad kõhu täis, selleks läheb mõnikümmend minutit. Põdrakärbes ei vaja pikka söömist nagu puuk, aga on aeglasem kui sääsk.
Põdrakärbes on selles mõttes huvitav, et vastsed arenevad tema kehas. Ta ei pea kuhugi munema minema, vaid kannab munasid kaasas. Muna sisuliselt ongi täiskasvanud vastne, kes nukkub pinnases ja tuleb sealt suve teises pooles välja.
Kaua valmik elab?
Paar kuud klassikaliselt. Kui külmaks läheb, nad enam tegutseda ei saa. Kui on pehme talve algus, on neid leitud isegi novembris. Septembri lõpus tavaliselt on asi läbi.
On hüpoteese, et ta võib jääda põdra peale karvade vahele ka pikemaks sooja, aga eks siin on teadmiste vaegust ka.
Kui seeneline kärbse seljast maha raputab, kas siis on selle kärbse elu otsas?
Tiibadeta kärbsel on väga keeruline leida uut saakobjekti, aga ta võib ka mõne väiksema looma võtta, ka lindude peal elada.
Kas põdrakärbes inimesele kahju ka teeb, kuplasid ju ei jää, paistetust ka ei tule?
Teoreetiliselt on võimalus olema, aga praktikas ei ole teada, et põdrakärbes oleks suurem haiguste levitaja, mida saab öelda puugi kohta. Põdrakärbestelt ei ole leitud haigusetekitajaid.
Aga looduses me räägime ikka tõenäosusest, kunagi ei tea, millal on esimene kord, mil on teistmoodi.
Igaüks teab meetodeid, kuidas sääski peletada, aga mis aitaks põdrakärbeste vastu?
Kõike need samad sääsetõrjevahendid, sest need ei ole ju spetsiifilised sääsetõrjujad, vaid olemuselt putukamürgid. Teisalt, kuivõrd põdrakärbsed ei ole ju nii väga tüütud, on lihtsam nahale maandunud kärbes ära noppida ja ongi kogu lugu.
Mina küll ei hakkaks nende pärast endale mingisugust keemiat peale panema. See on endale hullem kui kärbsele.


Hea teada: Lapse arengu eripäradest ja varasest märkamisest

Leidsin sellise artikli,  milles Ülle Kuusik räägib varasest märkamisest lapse arengus. Soovin siin teiega jagada. Nagu artiklist selgub, siis alati pole mõtet oodata, et laps oma arengus järgi jõuaks. Targem on uurida, küsida ja arstidega olukorda arutada, sest muidu võib laps oma arengus pidurduda. Minu arvates nii nagu on erinevaid lapsi nii on ka erinevaid vanemaid, kes oma last ise näevad ja vajadusel pöörduvad.
Ülle Kuusik: lapse arengu pidurdumist tuleb märgata varakult
Järjest enam kohtavad lastega tegelevad spetsialistid lapsi, kelle areng on pidurdunud. Paraku oleme ainukene riik Balti mere ääres, kes oma abivajavad väikelapsed süsteemse ja kompleksse abita jätab, kirjutab Tartu hariduse tugiteenuste keskuse logopeed Ülle Kuusik Õpetajate Lehes. 
Viimastel aastakümnetel pöörab arenenud maailm järjest enam tähelepanu lapse arengu varajastele etappidele. Kolme esimese eluaasta eripära tuleneb selle erakordselt suurest sensitiivsusest. Selles vanuses kujunevad ja arenevad intensiivselt motoorika ja tajud, mis on omakorda aluseks teiste arenguvaldade (kõne, praktiline tegevus, mõtlemine, isiksuse omadused jm) kujunemisele. Nimetatud arengusuunad ei teki ega küpse üldjuhul iseenesest, vaid vajavad teadlikku ja vanuselist eripära arvestavat sotsiaalset mõjutamist. 
Alla-aastase lapse arengu allikas on eelkõige tema lähedased täiskasvanud. Kuigi esimesel eluaastal on valdav lapse füsioloogiliste vajaduste rahuldamine, ei tohi alahinnata imiku vaimse arengu potentsiaali ja selle mõjutamise olulisust. Vaimse ja isiksusliku arengu allikas on imiku ja tema lähedase täiskasvanu (ema) emotsionaalne suhtlemine. Suhtlemine ei tähenda pelgalt lapsega rääkimist, vaid ka lapse puudutamist, talle naeratamist, teatud asendisse panemist ning suhtlemist esemete vahendusel. Esimesel eluaastal kogub laps oma meeleorganite abil teavet esemete eri tunnuste kohta. Kui täiskasvanu samal ajal lapsega räägib, asju, tegevusi ja nende tunnuseid nimetab, siis kujuneb eakohane kõnemõistmine ning aastane laps suudab kümmekonna kindla tähendusega sõna või silbi abil ka vestluses osaleda.
Teisel ja kolmandal eluaastal on lapse heaolu ning tema areng jätkuvalt täiskasvanust sõltuvad, kuid nüüd on tema arengu allikas praktiline koostegevus ja suhtlemine lähedastega. Toetudes matkimisele, õpivad lapsed täiskasvanu toel neile jõukohaseid esemeid kasutama: lusikaga sööma, tassist jooma, kühvliga tõstma, pliiatsiga kritseldama jm. Esemelise tegevuse mõjul jätkub tajude areng, vallandub intensiivne kõne arengu periood, kujuneb esimene mõtlemise vorm ning eale iseloomulike praktiliste tegevuste algoskused (esemeline mäng ja joonistamine, eneseteenindus).
Eelöeldu taustal tuleb rõhutada, et ei piisa, kui vanemad oma võsukestele asju kokku ostavad, vaid emad-isad peavad leidma aega nende asjade kasutamisviise lapsele ette näidata, last koostegevusse haarata ning sinna juurde ühist tegevust kommenteerida, tehtavast rääkida. Ülalkirjeldatu iseloomustab terve lapse arengut. Paraku tuleb tõdeda, et järjest enam kohtavad lastega tegelevad spetsialistid lapsi, kelle areng on pidurdunud. See tendents iseloomustab tervet maailma. Arenguliste erivajadustega laste arv kasvab nii bioloogilistel kui ka sotsiaalsetel põhjustel või nende koosmõjus. Arvatakse, et inimese geneetiline kood ei pea vastu ainetele, mida inimene õhu, vee ja toidu kaudu järjest enam tarbib.
Alahinnata ei saa ka ühiskonnas valitsevat kõrget stressitaset. Geneetiliste haiguste kõrval võivad lapse arengut takistada sünnitraumad, eelkõige hapnikuvaegus sündimise ajal. Lisanduvad närvisüsteemi kahjustavad varajases eas põetud haigused ning traumad. Sotsiaalsete põhjuste seas on hakanud domineerima osa lastevanemate oskamatus, mõnikord isegi suutmatus oma last arendada, temaga tegelda. Ollakse arvamusel, et väikelapseeas lapse oskused küpsevad ja kui midagi ongi vaja õpetada, siis selle jaoks on lasteaiad ja hiljem koolid. Unustatakse, et iga oskuse kujunemiseks on oma aeg ja ükski võõras täiskasvanu ei asenda lapsele ema ja isa.
Oma lapse õpetamine ja kasvatamine on vanemate kohus. Arusaadavalt on olukord keerulisem siis, kui lapse arengut pidurdavad bioloogilised põhjused. Ükski pere pole kaitstud selle eest, et neile sünnib laps, kelle areng ei kulge eakohaselt. Geneetilised haigused, sünni­traumad, enneaegsus – see on «looduse tahe», mille vastu me ei saa. Küll on aga võimalik last aidata. Abi peab olema võimalikult varajane, puudest lähtuv, kompleksne ning süsteemne. Abi komplekssus seisneb kõigi võimalike osapoolte koostöös. Lapsele peab olema tagatud meditsiiniline, psühholoogiline ning eripedagoogiline abi. Erakordne roll on täita lapse vanematel. Ükski asjaosalistest pole võimeline imeks, st ei suuda ravida geneetilist sündroomi, taastada hukkunud närvirakke jne. Küll suudab selline abi leevendada, korrigeerida teiseseid, põhipuudest tulenevaid hädasid – kõneprobleeme, vaimse tegevuse mahajäämust jm. Esimese kolme eluaasta unikaalsus seisneb selles, et kahjustustest hoolimata on lapse aju mõjutustele väga vastuvõtlik, st laps allub hästi õpetamisele. Kui laps jõuab spetsialistide juurde neljanda eluaasta lõpus või veelgi hiljem, on palju nn kasulikku aega kasutult kulgenud ning sageli pole võimalik last enam nn ealisse normi juhtida.
Paraku on just käesoleval ajal hakanud mingil seletamatul põhjusel levima seisukoht, et kui laps ei hakka näiteks õigel ajal rääkima, siis tuleb lihtsalt oodata, küll ta ükskord ikka hakkab. Ei teata, et kõne puudumine või selle arengus mahajäämine võib olla tingitud väga erinevatest põhjustest, mis nõuavad erinevat sekkumist ning teekond ealise kõneni võib olla pikk ja keeruline. Alakõne omakorda pidurdab võimsalt lapse vaimset arengut. Tänu uurijatele teavad spetsialistid ka seda, et kui kahjustada on saanud vasaku ajupoolkera koore närvirakkude toimimine, aga vasakus oimusagaras asuvad kõnekeskused, on igapäevase sihipärase logopeedilise mõjutamise tulemusel võimalik käivitada kompensatsioonimehhanisme.
Paraku jääb see pelgalt võimaluseks, kui laps saabub kõneravile neljanda eluaasta lõpus või veelgi hiljem. Seega seisneb varajase sekkumise mõte laste maksimaalses aitamises, neile mitte küll alati, aga sageli nn normaalse elu tagamises. Mainimata ei saa jätta kasu ühiskonnale. Iga arengulise erivajadusega laps, kes on saanud abi imiku- ja/või väikelapseeas, saab hilisemas elus hakkama iseseisvalt või ühiskonna olulisel määral väiksema toetusega.
Neid lihtsaid mõtteid pole Eesti riik seni kahjuks veel mõistnud ega toetama asunud. Oleme uhked oma e-riigi ja emapalga üle, aga pole rohkem kui kahekümne aasta jooksul suutnud rajada ühtegi varajase sekkumise keskust. Valus on tõdeda, et oleme ainukene riik Balti mere ääres, kes oma abivajavad väikelapsed süsteemse ja kompleksse abita jätab. Panustades tugivõrgustike loomisse koolides, unustame, et alustada tuleb ikkagi algusest. Autor: Ülle Kuusik. Toimetaja: Merike Teder

9. september 2014

Artikkel sotsiaalministri tööst ja tegemistest

Juhtusin lugema artiklikt sotsiaalminister Helmen Kütist, kes on hästi tore, abivalmis ja südamega oma tööd tegev naine. Tunnen ja tean teda Viljandi aegadest ja viimati kohtusin temaga riigikogus augustikuu viimastel päevadel, kui ta kutsus meid erakonna liikmeid sotsiaalkomisjoni koosolekule. Seal siis arutasime elulisi probleeme ja ta rääkis ka töövõimereformi arengutest. Saime oma mõtteid rääkida ja oli asjalik koosolek. Jagan tema arvamust, et meie tavainimestena teame liiga vähe sellest uuest töövõimereformist. Puuetega inimeste kaasamine peaks toimuma rohkem inimeste tasandilt. Tahaks ka kuulata selgitusi ja arenguid. Minu arvates peaks igas maakonnas olema infopäevad, kus inimesed kuulevad tegelikust olukorrast, arengutest ja saavad küsimusi esitada. Kõik ei tõtta muutma seadusandlust aga meid ei saa ka unustada. Mina olen püüdnud inimestele selgitada, et hirmu vähendada aga tegelikkuses ei saa oodata, et puuetega inimesed ainult streigivad ja ootavad. Rohkem kaasamist ja arutelusid inimestega koos.Artikkel ilmus Järvamaa teatajas aga mina lugesin seda SDE lehelt. 


Inimeste mure paneb ministri tegutsema

9. september 2014


Reedel viibis Järvamaal sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt. Pärast mitme sotsiaalkandeasutuse külastust hindas ta siinset tööd ja toonitas vajadust selgitada töövõimereformiga seonduvat. Selleks tuleb kuu lõpus ka teabepäev.
Sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt, kui tihti viibite Järvamaal?
Oi, tihti, käisin riigikogu liikmena ja jätkan ministrina osalemist kohaliku raadio reedeses saadikutunnis, kus saatejuht Andres Põllu küsib küll teravalt, kuid õigeid küsimusi. Minule on kummaline arvata, et inimesed on millegi vastu ja õelad, vastupidi, nad on mures. See paneb teravalt küsima ja poliitikutena peame oskama vastata. Ja mis veelgi olulisem, kuulata. Väätsal elab mu vend ja maakonnas on teisigi sugulasi. Nii et satun siia Eesti-kesksesse paika rohkem kui vaid oma ametiga seonduvalt.
Mis mulje jättis siinne sotsiaalhoolekanne?
Tean, kui hästi Järvamaal asju tehakse, sest tegin ka Viljandi sotsiaalameti juhatajana tihedat koostööd Paidega. Ka Koeru hooldekeskuse juhatajat Rünno Lassi tunnen ammusest ajast. Järvamaa haigla uut õendusabikeskust ja Paide erapansionaati polnud varem näinud ning Türi Kodus olin ka esimest korda. Käisin ja vaatasin huviga. Sain igalt poolt ülesandeid, mida ministrina pean tegema, näiteks suhtlema õiguskantsleriga, kaaluma seadusemuudatusi või nõupidamisi kokku kutsuma. Paide puuetega inimeste koja juhi Ülo Paasi esitatud küsimuste tõttu töövõimereformi kohta sain aru, kui vähe ja eksitavat infot on selle kohta jagatud. Inimesed kardavad iga uut asja, see tekitab hirmu isegi siis, kui toob paremat. Eriti veel, kui neile öeldakse pool tõest ja kõlama jääb, et neilt võetakse midagi ära võimalusi loomata. Olen seda meelt, et tuleb sõlmida hea tahte leping, et probleemid, mis jäävad lahendamata selle valitsuse ajal, ei kuku valitsuse või ministrite lahkudes laualt maha. Sellele kutsume alla kirjutama kõiki riigikogus toimetavaid erakondi sõltumata sellest, mis juhtub pärast riigikogu valimisi märtsis 2015. Seadus ja reform ei toimi, kui kogu aeg muudetakse poliitikat ja suunda.
Kuidas suhtute töövõimereformi rakenduse edasilükkamisse?
Nägin seda ette juba aprillis. Pean seda pigem õigeks, et 2015. aasta 1. juuli asemel jõustub töövõimereform 2016. aasta 1. jaanuarist ja ainult uutele süsteemi sisenejatele. Need, kes praegu on töövõimetuspensionärid, nendel ei määrata midagi pärast 1. jaanuari 2016 ümber, nemad võivad soovi korral kasutada vaid töötukassa teenuseid. Et töövõimereformi teema vajab veel rääkimist, otsustasime 30. septembril korraldada puuetega inimeste kojas infopäeva, kus tuleme ametnikega ja anname küsimustele vastuseid.
Kellena teie kogemustele toetudes võiksid puuetega inimesed avalikus sektoris töötada?
Erivajadusega inimesed pole ainult ratastoolis käte ja jalgadeta ning vaimupuudega! Väga hindan noort ratastoolis juristi, kes töötab arvutiga. Tean täispimedat massööri, kes peab peret üleval. Õnnetuse järel ratastooli jäänud mees tegeleb invavahenditega ja pakub saatusekaaslastele tõstukiga bussi teenust. Ratastoolis inimene sobib valvelauda, arvutispetsialistiks, valvuriks raamatukogudesse, kunstisaalidesse.
Kui palju on Eestis, Järvamaal vaimu- ja füüsilise puudega inimesi?
Eestis on üle 100 000 inimese, neist 40 000 töötab. Mittetöötavatest ligi 30 000 on vaimse puudega. Neile on kõige raskem leida töökohta, kuid seegi pole võimatu, sest tegemist on hästi kohusetundlike inimestega. Näiteks avaliku asutuse kingitused võiksid tulla erivajadustega inimestelt. Olete näinud nende tikitud jõulukaarte, karpe ja muid asju? Väga ilusad! Ka näiteks grupina töötades on nad head partnerid. Ka siinne Türi Kodu käsitöötegijate maja võib olla hea koostööpartner kingituste tootmisel.
Kuivõrd teeb teile muret rahvaarvu vähenemine?
Muidugi teeb muret inimeste liikumine üle piiri, pered lähevad lõhki, ei lastele ega riigile ole see kasulik. Peame rohkem soodustama, et inimesed jääksid või tuleksid Eestisse tagasi. Olen õnnelik, et tõstsime lastetoetusi ja anname ka gümnaasiumiosa õpilastele tasuta koolitoitu. Niigi palju!
Kuivõrd kasutate ministri sotsiaalseid hüvesid?
Näiteks ametiautot püüan kasutada nii vähe kui võimalik, vaid hädapäraselt. Tänasele (vestlus oli reedel – toim) visiidile tulime ametiautoga, nõunik sõidab sellega Tallinna tagasi. Minule tuleb Viljandisse sõiduks Türile järele tütar. Rongiga sõidan tööle, sest hindan seda aega, kus saab mõtelda ja kasvõi lihtsalt veel magada. Ei pea õigeks harjutada end erisoodustustega, et auto sõidab ette ja taha.
Kuidas teist sai sotsiaalkaitseminister?
Mulle väga meeldib, lausa naudin tööd inimestega. Nii läksin 1991. aastal Viljandi haigla sotsiaaltöötajaks ja olin Punase Risti sekretär, 1993 kutsuti mind Viljandi linnavalitsusse sotsiaalametit juhtima. 1996. aastal tundsin, et sotsiaalvaldkonda juhtides jääb mõistust väheks, ja läksin Tallinna ülikooli sotsiaalvaldkonna teoreetilisi teadmisi omandama. Läbisin töö kõrvalt diplomiõppe, jätkasin bakalaureuses ja lõpetasin ülikooli 2002. aastal magistrina. Riigikokku tahtsin saada valituks, et rohkem ära teha, sest tundsin, et sotsiaalteenused sõltuvad liiga palju inimese elukohast. Viljandis meil asjad küll toimisid, kuid mõni koht seadusandluses segasid heade mõtete elluviimist. Nii tahtsin olla seaduste muutmise juures.
Nimi Helmen pole just tavapärane, kas teate oma nime lugu?
Minu vanemad koos vanaemaga panid mulle selle nime. Tegemist on soome päritolu nimega – helmikuu, Helmi, Helme, millele vanaema lisas n-tähe. Koolis ei tekkinud mul nimega kunagi küsimust, ka sotsiaalameti juhina töötades mitte, kuid abilinnapeana tööle asudes sain tõesti kirju härra Helmen Kütile. Ju eeldatakse teatud ametite puhul, et neis töötavad enamjaolt meessoost isikud. Viljandis on veel üks minu järgi pandud Helmen ja rohkem sellenimelisi ei tohiks olla. Nimeraamatus ka pole ja nii mitte nimepäevagi, kuid ilus nimi ju.



8. september 2014

Toimub kogemusnõustamise seminar

Kogemusnõustamise seminar toimub  kolmpäeval, 17. septembril kell 15 - 17 Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses. Registreerimine kuni 15. september kogemus@tallinnakoda.ee või 6564048

Kavas: Ülevaade Tallinna PIKoja poolt puuetega laste vanematele osutatud kogemusnõustamise teenusest.  Kogemusnõustamise teenuse koordinaator Külli Urb. "Minu töö vabatahtliku kogemusnõustajana." Lemme Niibo TPIKoja vabatahtlik kogemusnõustaja. Aruteluring.

Kogemusnõustamise teenust pakume Tallinnas ja lähivaldades elavatele eesti- ja venekeelsetele puudega laste ja noorte vanematele, kes vajavad nõustamisteenust seoses puudega lapse sünni või muude elukaarest tulenevate muudatustega toimetulekuks.   Kogemusnõustaja on puudega lapse vanem, kes on valmis ära kuulama, vastama küsimustele, olema toeks ja julgustama teist erivajadusega lapse või noore vanemat. Kogemusnõustaja lähtub enda poolt kogetust, on endaga sina peal ja soovib saatukekaaslasi toetada. Empaatiavõime, kuulamisoskus, oma kogemuste jagamine ja ettepanekute tegemine võimaldavad nõustajatel aidata teisi inimesi nagu iseennast.

Tallinnas ja lähivaldades pakub teenust Tallinna Puuetega Inimeste Koda.  Nõustamine võib olla ühekordne, kuid vajadusel võib kohtuda ka mitu korda. Olgu probleem väike või suur, kogemusnõustaja teadmistest ja julgustusest võib olla abi. Kindlasti võib kirja edasi saata!

Lugupidamisega/ With Best Regards,
Tom Rüütel | Tegevjuht / General Manager
Telephone +372 6554161


Tallinna Puuetega Inimeste koda /
Tallinn City's Board of Disabled People
Endla 59 Tallinn 10615 Estonia

www.tallinnakoda.ee

7. september 2014

Osalesin teist korda Jüri Ratase rattasõidul


 Ehk nagu Arko märkis täpsustuseks, et Jüri Ratase metsaralliks valmis! Olingi ja kuigi ma juba enne jalgratta auto pealt maha võtmist suutsin kõhuli käia ja oma jala ära lõhkuda, siis läksin siiski starti. Taoline metsasõit toimus juba 10. korda ja esmakordselt aastal 2005. Eelmisel korral osalesin 2012. Siis oli väga raske rada ja sadas vihma ning oli ka jahe. Sel korral oli ilm hommikul 9 C, siis tõusis 12-le ning starti minnes oli juba kuskil 16-18 C. Elasin kaasa ka ratastoolis 5le sõitjale, lobisesin Annika perega ning jälgisin nende laste tibu ja jaffa sõite. Tore oli. Päike paisis ja ilm mõnusalt suvine.
Siis läksin stardikoridori, kiibi ja numbriga nr 225, kiiver peas ja vaim valmis, sest olin trenni teinud suve jooksul ja teadsin ette mida on rajal ees oodata. Aga ikka olid need esimesed kolm kilomeetrid sellised, mis mu päris ära küpsetasid. Tirisin oma jalgratast mägedest üles mööda liiva ja kui juba mitmendal mäel tundus, et edasi ei jõua. No mis teha, kui need minu käekesed nii nõrgad on, et pole rammu. Siis ilmus kellegi tugev mehekäsi, kes haaras minu ratta lenksust ja mitu meetrit ratast ülespoole toimetas. Olen lõpmata tänulik sellel spordimehele. Jõin oma spordijooki ja kimasin omas tempo. Viisakusest lasin paljud mööda ning vaatasin, et rajal püsin. Ajas hingeldama ja ähkima, palav hakkas,kuid lohutasin ennast, et metsa sees on ka languseid ja siledat teed, millel saan puhata. Laskumised olid ka mõnes kohas päris karmid, kuid ratta seljast ma maha ei tulnud. Kord juhtus nii, et minu ees sõitis üks naine noore tüdrukuga koos, juhendas teda ja kui me siis kolmekesi ühelt mäenõlvalt jälle laskusime, siis võttis see neiu hoo nii maha, et mul polnud muud teha, kui pidurit vajutada. Kahjuks viskas see ratta risti ja panin jala maha, et mitte teisele rattale otsa põrutada. See oli valus laks pedaalilt parema sääremarja pihta. Kodus muigasin, et mul läks isiklik abs  tööle. Viimased kilomeetrid läksid juba libedamalt, vaid viimasel tõusul lohutas mind üks naisrattur, et see on viimane tõus enne lõppu. Mööda metsateid, küll lahtisel kruusal, mullal ja veidike ka asfaldtil sai sõita aga lõpuks ma finišisse jõudsin. Jüri veel küsis, et kuidas oli ja minu esimesed sõnad olid, et parem, kui eelmisel korral. Sain medali kaela ja kotikese joogi ja magusaga ning läksin velotrekile oma aga uurima. See oli 43:03 ehk ligi 7 minutit parem (kõvem!) kui eelmisel korral, sest siis oli aeg 0:50:45. Ma olin 55. naine 70st lõpetajast, üldkokkuvõttes 233/256st lõpetajast. 
Kiidan Arkot, kes mu Piritale viis ja peale sõitu ka koju tõi ning Jüri Ratase tiimi, kes võistluse korralda,s raja tähistas ning kõik sujus. Kõige keerulisem oli jalgratast autosse mahutada. Kuigi oli pusimist aga see õnnestus kahel korral. 





Kui enne sõidualgust küsisin meditsiinitöötaja järele, siis sain teada, et kiirabi pole saabunud ja kiirabiautot on oodata kella 11:15ks. Seda ma ei vajanud, vaid küsisin pabertaskurätikut ning pesin oma marrastust veega. Sellest piisas. Öösel oli nii valus pöörata ja magada. Eriti andsid tunda õlad ja jalad aga ma ei kukkunud rajal, vaid sõitsin 10 km läbi. Edukalt ja olen rahul. Tulemused on nähtavad siit.http://www.championchip.ee/ftp/liveresults/2014/140906_10km/
  

5. september 2014

Asjade kogumine heategevusliku Tasuta Asjade Turu jaoks!


Tulemas on taas heategevuslik Tasuta Asjade Turg puuetega laste, noorte ja perede toetuseks 2.-3. oktoober 2014 Tallinna Puuetega Inimeste Kojas.
ASJAD too Tallinna Puuetega Inimeste Kotta, Endla 59, Tallinn KUNI 1. oktoobrini 2014.
Vastu võtame igal tööpäeval kell 10-16.
Hea kui sa oma tulekust annad ette teada ivica.magi@gmail.com

Seekordsel sügisturul on eriti oodatud KOOLITARBED, TALVERIIDED ja SÜGISANNID AIAST/PÕLLULT. Kuid ka kõik muud asjad on teretulnud.
...
Oodatud on:

- KOOLITARBED (ostad oma lapsele, osta natuke rohkem ja too osa puuetega lastele/ või kodus kasutatud korralikud asjad üle)
- LASTE RIIDED, JALANÕUD, MÄNGUASJAD - kõik suurused ja riided sh siseriided, talveriided, lauamängud jm
- NAISTE JA MEESTE RIIDED JA JALANÕUD
- BEEBIDE RIIDED JA TARBED - magamiskotid, vankrid, mänguasjad, vannid jne
- NÕUD JA KODUTARBED - vaasid, kruusid, taldrikud, kardinad, linad, voodiriided, kodutehnika, arvutid jms
- EHTED, KOSMEETIKA, HÜGIEENITARBED (seebid, shampoonid, palsamid. NB! säilivustähtaeg peab kehtima)
- KODUKEEMIA JA PUHASTUSVAHENDID (pesupulber, nõudepesuvahend jne - ostad omale, osta teine heategevuseks)

TOIDUAINED, AIASAADUSED - väga on oodatud toiduained (kuivained, konservid, kohvi, tee, suhkur ja muu säiliv - ostad poes omale, osta natuke rohkem ja too osa puududes elavatele peredele). Aiasaadused ja toiduained, mis ei säili (nt tomatid, kurgid, leivad, saiad jne) jagame me värsketena igapäevaselt peredele, säilivad asjad jäävad Turupäevaks.
MAIUSTUSED - peredes, kus on raske majanduslik olukord, pole lapsed kommi ammu saanud - aita neil suu magusaks teha.

NB! VÄGA OLULINE:
Kõik asjad, mis sa tood peavad olema PUHTAD ja TERVED. Vaata enne toomist asjad üle, kui vaja, siis pese need enne ära.

Täiendavad küsimused ja info:
IVICA MÄGI
ivica.magi@gmail.com

Jaga infot ka oma sõpradega. Kui sinu asutus on valmis toetama, siis anna ka sellest teada. Tänud

_______________________________________________
Sinul on asjad üle, kellelgi on puudu. Kingi need inimestele, kel omal on puude või puudega lapse kasvatamise tõttu majanduslik olukord raske ja vajavad väga neid asju elamiseks. Endale kingid ruumi koju juurde ja hea enesetunde heategevusest ning toetad taaskasutust.
Aitäh!

Töövõimereformi eesmärk on vähendada vaesust ja väärtustada iga inimese oskusi

Lisan siia artikli, mis on ilmunud 10.06.2014 Kristel Abelilt ja avaldatud raamatupidamisuudistes.

Töövõimereformi eesmärk on vähendada vaesust ja väärtustada iga inimese oskusi

Töövõimereformi eesmärk on luua vähenenud töövõimega inimestele võimalus olla ühiskonnas aktiivne ning leida koht tööturul. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et ühiskond vajab iga inimest ning osalemiseks tuleb luua võrdsed võimalused.

Eestis on ligi 100 000 töövõimetuspensionäri, kellest pooled pole saanud töist sissetulekut. "Nende 50 000 hulgas on kindlasti neid, kes tahavad, aga pole seni saanud teha sobilikku tööd," ütles minister Urmas Kruuse. Ministri sõnul aitab reform viia kokku seni tööturult eemale jäänud nendega, kes otsivad töötajaid. "Reform loob Eestis esmakordselt võimaluse aidata iga inimest konkreetselt, hinnata tema võimet osaleda ühiskonnas ning leida just talle sobiv töökoht. Töötukassa juhtumikorraldajad hakkavad iga inimesega eraldi tegelema. On mõistetav, et sellise uudse lähenemisega on raske harjuda," ütles minister. "Seame sellise individuaalse lähenemisega kõrged eesmärgid. Usun aga, et iga inimene on seda väärt, et tema muret ja soove hinnataks eraldi. Seni kehtinud üks suurus sobib kõigile lähenemine ei ole toonud häid tulemusi. Aastast 2000 on töövõimetuspensionäride hulk enam kui kahekordistunud. Praeguse olukorra jätkamine oleks bürokraatlik laiskus, mis ei sea esikohale inimeste huve," nentis Kruuse. 
Reformi  rakendab ellu Töötukassa ehk vähenenud töövõimega inimeste säilinud töövõimet hakkab hindama ning sellest lähtuvalt vajalikke teenuseid pakkuma. Töötukassal on kujunenud välja unikaalne kompetentsus tööotsijate ja tööandjate kokkuviimisel. Kruuse rõhutas, et kahtlustada töövõimereformi töötukassa rahade "kantimises" on ulmeline ning seostada seda sooviga oma taskuid täita ei vasta tõele. Jätkuvalt jääb töövõimetoetust maksma riik, mitte töötukassa. "Reformil on konkreetsed kasusaajad, ja need on inimesed, kes saavad tänu sellele olla aktiivsed ühiskonna elus ning tööturul. Rätsepalahenduste väljatöötamine ongi kulukam kui ühe vitsaga löömine," kinnitas minister. "Reformi käivitamise kulud on suured, sest uus hindamismetoodika on erinev ning töötamist toetav süsteem on uudne. Reformi käivitamist toetab Euroopa Sotsiaalfond, mille eelduseks on töövõimereformi seaduse vastuvõtmine. Reformi edenedes kulud vähenevad," selgitas Kruuse. 
Reformi jaoks töötati välja uus hindamismetoodika. Uue hindamismetoodika esialgse kulu, 250 eurot pakkus välja töötukassa. Tegemist on absoluutselt maksimaalse juhtumiga, kus oleks vajalik nii dokumendi- kui visiidipõhine hindamine ning kuhu oli arvestatud kõikvõimalikud lisakulud. "Täna on liiga palju räägitud hindamise kuludest, aga see ei ole reformi põhiteema. Oluline on, et hindamine aitaks inimesed tööle. Isegi kui see summa oleks suurem, on raha hästi kulutatud, kui see toimib ning inimesed saavad võimetekohast tööd," selgitas Kruuse. "On arusaadav, et esmaste arvestamiste puhul peetakse silmas võimalikke maksimaalseid suurusi. Lõplik hind selgub sügisel toimuva piloteerimise ning teenuse hanke tulemusena," ütles minister.
Täna arutelu all olevat töövõimereformi eelnõu täiendab sotsiaalhoolekande seaduse ja tööturuteenuste seaduse eelnõu. Need kirjeldavad täpsemalt muudatusi abivahendite, rehabilitatsiooni jt teenuste osutamisel. "Sotsiaalteenused peavad töövõimereformi igati toetama, et reform saaks õnnestuda. Loodan, et sotsiaalminister esitab need kaks eelnõu  valitsusele esimesel võimalusel. Oluline on tagada kindlustunne, et inimesed saavad kõiki vajalikke teenuseid. Nendeks teenusteks oleme ette näinud ka täiendavaid ressursse kohalike omavalitsustele," lisas minister Kruuse. 
Töövõimereformi seadust on ette valmistatud kaks aastat tihedas koostöös partneritega. Ülevaadet reformist saab lugeda siit..

Kas hoolekande asemel heaolu või mõlemad?

 Minu arvates on ka praegu tavainimestele külvatud rohkem negatiivsust, kui positiivsust. Kes teemast kaugel, sellele võib tunduda, et sunnitakse väga raskete puuetega inimesi tööle. Seetõttu kipub töövõime reformi eesmärk kaduma. Selleks on ikka endiselt positiivne eesmärk: luua vähenenud töövõimega inimestele võimalus olla ühiskonnas aktiivne ning leida koht tööturul.  Palju olulist infot leiab ka Puuetega Inimeste Õiguste Komitee lehelt: http://pik.ee/infomaterjalid/ . Kes soovib, saab sealt juurde lugeda.
Edastan artikli Jüri Kõrelt, mis puudutab tema seisukohti selle uue töövõimeredormiga.

Jüri Kõre: hoolekande asemel heaolu – miks ka mitte?

Igasuvisest teemade põuast said ajakirjanikud tänavu üle, lahates kooseluseaduse ja töövõimetuse/töövõime reformi temaatikat. Esimese teema eestvedajad on jäigalt lähtunud seisukohast, et on meie seisukoht ja on vale seisukoht. Teise probleemiga tegelejate suurem kompromissivalmidus on ühte murepunkti teise järel kui mitte lahendanud, siis vähemalt teadvustanud.

Hoiatavad artiklid läbikukkunud reformikatsetest (31.7 Eesti Päevalehes Indrek Tarandilt Briti ja 25.8 Postimehes Zsolt Bugarszkilt Ungari kohta) võivad tavakodaniku panna kõhklema. Kahes üsnagi erinevas riigis on üks ja sama algatus ebaõnnestunud. Mis neid omavahel seob ja mis seob meid omakorda nendega?
Ilmselt on brittide reformikatse segu originaalloomingust ja Ameerika eeskujust. Kolleeg Bugarszki kirjeldus viitab sellele, et madjarid on õppinud hollandlastelt.
Eestile eeskujuks olnud riikide pikas reas on minister Helmen Kütt nimetanud ka Hollandit. Õige valik, sest see riik on töövõimetussüsteemi ümberkorraldamisel ilmselt Euroopas kõige edukam. Sõltub meie tarkusest, mida me sealt kopeerime ja mida mitte.
Tehti pikkamööda
Ausalt öelda on valikut teha keeruline. Kui midagi üle kanda, siis mõningaid konkreetseid tehnikaid, sest suures plaanis on erinevusi palju. Milliseid siis?
Muudatusi kavandati ning tehti pikkamööda ja konsensuslikult. Hollandi sotsiaal- ja tööministeerium nimetab reformide algusena 1990. aastate keskpaika.
Uuendusi tehti eelkõige ravikindlustuses ja tööõnnetuskindlustuses. Eesmärk oli saada kontrolli alla töövõimetuspensionäride arvu kasv. Selleni jõuti järgmise kümnendi keskpaigaks.
Reformi kondikava pani kokku kõigi suuremate parteide esindajatest loodud komisjon 2001. aastal. 2002–2004 toimusid kord edukamad, siis jälle konfliktsemad läbirääkimised sotsiaalpartneritega. Kaks olulisemat seadust võeti vastu 2004. ja 2006. aastal.
Töövõimetuspensionäre oli tol ajal 10 protsenti tööealisest elanikkonnast. Nüüd oli edu kiire ja ümberkorralduste tulemus mõjus. 2010. aastaks oli töövõimetuspensionäride osa kukkunud nelja protsendini.
Kuid valdkonna kulud ei vähenenud sugugi samas tempos. Puuetega inimestele makstud töövõimetuspensionid, sotsiaaltoetused ja rahastatud teenused neelasid 2004. aastal 2,6 protsenti Hollandi sisemajanduse koguproduktist, 2010. aastal 2,5. Eestis oli 2010. aastal vastav protsent 1,9.
Hollandis õnnestus
Pika sissejuhatuse kokkuvõtteks saab kinnitada, et töövõimereform Hollandis õnnestus. Mis oli edu aluseks? Esiteks, sotsiaalpartnerite toetus. Teiseks, ümberkorraldustele loodud positiivne imago.
Meie reformijad on probleemi kirjeldanud sõnadega, mis vähemalt sihtrühmale kõlavad negatiivselt (liiga palju töövõimetuid, liiga suured kulud jne). Hollandlased esitavad asju vastupidi, positiivses võtmes. Tänu töötamisele saavad puudega inimesed suurema heaolu, nad on paremini integreeritud jne.  
Kolmandaks, Hollandi tööturu hea seis. Seda väidet kinnitab väike ja kogu riigis pea ühetaoline töötuse määr.
Edasi paindlik tööturupoliitika. Ravikindlustuse korraldus, mille tulemusena on tööandjad suurel määral huvitatud turvalisest töökeskkonnast ning töötajate haigestumise, tööõnnetuste ja kutsehaiguse vältimisest.
Hea ühistransport, tänu millele saavad töötutega (ja töövõimetuspensionäridega) tegelevad spetsialistid tööd pakkuda kodunt üsnagi kaugel olevates ettevõtetes (sobivaks loetakse kuni poolteise tunni sõiduaja sisse mahtuvat tööd). Abirahasüsteem, mis soosib tööleminekut, kuid pole mittetöötavaid inimesi ülemäära ahistav.
Lühikeses arvamusartiklis on lootusetu jagada näpunäiteid või lausa lahendusi nii mastaapse ümberkorralduse kavandajatele. Paaril teemal võiks mõne sõnaga peatuda.
Reformi nõrgima lülina nimetatakse järjekindlalt kohalikku omavalitsust ja selle osutatavaid või osutamata jäävaid sotsiaalteenused. On see ikka nii? Allakirjutanu hinnangul on omavalitsuste roll selles osas üle võimendatud.
Ei ole meil viie aasta pärast massiliselt tööl käivaid ratastoolis või muude keerukamate teenuste vajadusega inimesi. Ja seda mitte invatakso ja isikliku abistaja teenuse nappuse või mõne muu omavalitsuse kompetentsi kuuluva probleemi lahendamata jätmise pärast. Pigem ikka meie tööturu iseloomu ja tööpoliitika tõttu.
Pealegi, invatakso ja mitmete muude sotsiaalteenuste osutamine omavalitsusteenusena Eesti-suguses pisiomavalitsustega pisiriigis pole majanduslikult eriti arukas tee.
Töövõimereformi jaoks on olulised tervishoiu- ja rehabilitatsiooniteenused. Kuna märkimisväärne osa töövõimetuspensionäre on psüühiliste erivajadustega inimesed, siis ka neile osutatavad teenused. Nende kõigi korraldamise kohustus ja ressurss on riigi, mitte omavalitsuste käes.
Tõsi, on üks sihtrühm, kelle tööturule tulek sõltub omavalitsuse elukorraldusest. Need on omastehooldajad. Aga see on täiesti omaette teema ja poliitika mõttes ka eraldi projekt. Selle valdkonna rahastamiseks on sotsiaalministeerium kõrvale pannud töövõimereformile kavandatuga võrreldes väiksema, aga siiski üsna korraliku rahasumma.
Kahekihiline poliitika
Teine probleem on «kahekihilise» puuetega inimeste poliitika tekke võimalus. Seda eriti peale 2020. aastat, Brüsseli toetusrahade vähenemise korral.
Paratamatult hakkavad puuetega inimeste poliitikas toimima kaks eraldi põhimõtet. Nimetame neid sotsiaaltöös kasutatava terminoloogia järgi «palju vähestele» ja «vähe paljudele» põhimõteteks ehk palju teenuseid väikesele töötavate puudega inimeste rühmale ja vähe teenuseid suurele mittetöötavate inimeste rühmale. Olukord, mis ühiskonda ei tugevda, pigem killustab.
Töövõimereformil on oluline maailmavaateline külg. Avaliku raha kulutamist töökohtade loomiseks kas regionaalpoliitika või muu sildi all on Eestis seni välditud. Nüüd kavandatakse seda üsna mastaapselt ja paremerakonna initsiatiivil.
Artikkel kajastab autori isiklikke vaateid.
Samal teemal: Marika Tuus-Laul, «Erivajadustega inimestest saavad töötud», TPM, 27.6; Urmas Kruuse, «Tööturg avatumaks kõigile», TPM, 7.7.

3. september 2014

Suvekuude lõpp jalgrattal

Mõni hetk on kohe väga, väga ilus. Laulis Jaan Tätte. Nii ka minul suve viimasel päeval, 31. augustil 2014 kui käisin õhtul oma tavalisel 8 km-sel rattaringil.  Sõitism mere äärde, vaatasin merelainetust, kuulasin laine loksumist ning tuulte puhumist. Ilus oli ja selle ilu püüdsin ka pildile. Kuna minu Sony telefon teeb pilte täpselt siis, kui tema seda tahab, siis otsisin telefonilst pilditöötlus funktsioone ja lisasin juurde ilusa pildiraami. See on nii kena ajatu pilt, Kakumäel, taustaks lained, natuke rohelust ja palju kive, laev ja pilved loojangul. Saigi otsa aga õnneks pakub septembergi lisaks seentele ka ilusaid päikeselisi sügisilmasid. Saab veel jalgrattaga ringi kimada ja õhtuid värskes õhus veeta.  See ei võta mingit raha aga pakub palju ilu ja sport on liikumine, mis on iseenda tahtmises, vahel ka sundimises kinni.

Hea teada: mida teha, kui tervis ei luba 4 kuud tööd teha

Jurist: Kui tervis ei luba neli kuud tööd teha, võib töölepingu lõpetada

Küsimus: Olin haiguslehel üle nelja kuu. Kolleegidelt sain teada, et tööandja soovib mind lahti lasta omal soovil. Lisaks firma raamatupidaja küsib minu käest töölepingu eksemplari. Tegin lepingust koopia, kuid öeldi, et peab olema originaal. On arusaadav, et tööandja üritab minust vabaneda. Kuidas peaks käituma, et vähemalt töötutoetust saada?
 
Vastab tööinspektsiooni Ida inspektsiooni tööinspektor-jurist Ülle Kool: 
 
Kuna tööandja soovist töösuhe lõpetada sai töötaja teada oma kolleegidelt, siis eeldan, et töötaja viibib jätkuvalt haiguslehel. Töölepingu seadus annab võimaluse tööleping üles öelda, kui töötaja ei ole pikka aega ehk eelduslikult  neli kuud tulnud toime tööülesannete täitmisega. Neljakuuline periood võib olla järjestikku või summeeritud näiteks kalendriaastas. Kui pikaajaline töövõimetus  häirib oluliselt tööandja töökorraldust ja majandustegevust, on tal õigus tööleping üles öelda töölepingu seaduse § 88 lg 1 p 1 alusel. Seda tingimusel, et tööandjal ei ole töötajale teist tervisele sobivat tööd anda. Tööajale teatatakse töölepingu ülesütlemisest mõistliku aja ette. 
 
Kindlasti ei saa tööandja ega keegi teine isik nõuda töötajalt töölt lahkumist omal soovil ega sundida töötajat nõustuma töölepingu lõppemisega poolte kokkuleppel. Korraline ülesütlemine (TLS § 85) on töötajapoolne lepingu üles ütlemine ja võib aset leida üksnes töötaja vaba tahte olemasolul. Tööandjal ei ole selleks õigust (TLS § 85 lg 5). Kui töösuhte lõpetamise algatajaks on tööandja, on ta kohustatud esitama töötajale ülesütlemisavalduse, milles on  näidatud töölepingu lõppemise põhjus.
 
Töötuskindlustushüvitisele on töötajal õigus siis, kui tööleping temaga lõppeb erakorralise ülesütlemisega, va kui aluseks on TLS § 88 lg 1 punktides 3-8 sätestatud töötaja süüline käitumine, samuti ei ole töötajal õigus hüvitisele siis, kui ta ütleb töölepingu üles korraliselt ehk omal soovil või tööleping lõppeb poolte kokkuleppel TLS § 79 alusel.

Puhkus Kanaari saartel - Gran Canaria 8

 8. päev - 6.11.2023 Ja ongi käes viimane hommik. Sööme kõhud täis. Võtame kohvrid ja lahkume hotellist. Buss ootab meid kl 10.45. Lennujaam...