17. september 2014

Hea teada: Lapse arengu eripäradest ja varasest märkamisest

Leidsin sellise artikli,  milles Ülle Kuusik räägib varasest märkamisest lapse arengus. Soovin siin teiega jagada. Nagu artiklist selgub, siis alati pole mõtet oodata, et laps oma arengus järgi jõuaks. Targem on uurida, küsida ja arstidega olukorda arutada, sest muidu võib laps oma arengus pidurduda. Minu arvates nii nagu on erinevaid lapsi nii on ka erinevaid vanemaid, kes oma last ise näevad ja vajadusel pöörduvad.
Ülle Kuusik: lapse arengu pidurdumist tuleb märgata varakult
Järjest enam kohtavad lastega tegelevad spetsialistid lapsi, kelle areng on pidurdunud. Paraku oleme ainukene riik Balti mere ääres, kes oma abivajavad väikelapsed süsteemse ja kompleksse abita jätab, kirjutab Tartu hariduse tugiteenuste keskuse logopeed Ülle Kuusik Õpetajate Lehes. 
Viimastel aastakümnetel pöörab arenenud maailm järjest enam tähelepanu lapse arengu varajastele etappidele. Kolme esimese eluaasta eripära tuleneb selle erakordselt suurest sensitiivsusest. Selles vanuses kujunevad ja arenevad intensiivselt motoorika ja tajud, mis on omakorda aluseks teiste arenguvaldade (kõne, praktiline tegevus, mõtlemine, isiksuse omadused jm) kujunemisele. Nimetatud arengusuunad ei teki ega küpse üldjuhul iseenesest, vaid vajavad teadlikku ja vanuselist eripära arvestavat sotsiaalset mõjutamist. 
Alla-aastase lapse arengu allikas on eelkõige tema lähedased täiskasvanud. Kuigi esimesel eluaastal on valdav lapse füsioloogiliste vajaduste rahuldamine, ei tohi alahinnata imiku vaimse arengu potentsiaali ja selle mõjutamise olulisust. Vaimse ja isiksusliku arengu allikas on imiku ja tema lähedase täiskasvanu (ema) emotsionaalne suhtlemine. Suhtlemine ei tähenda pelgalt lapsega rääkimist, vaid ka lapse puudutamist, talle naeratamist, teatud asendisse panemist ning suhtlemist esemete vahendusel. Esimesel eluaastal kogub laps oma meeleorganite abil teavet esemete eri tunnuste kohta. Kui täiskasvanu samal ajal lapsega räägib, asju, tegevusi ja nende tunnuseid nimetab, siis kujuneb eakohane kõnemõistmine ning aastane laps suudab kümmekonna kindla tähendusega sõna või silbi abil ka vestluses osaleda.
Teisel ja kolmandal eluaastal on lapse heaolu ning tema areng jätkuvalt täiskasvanust sõltuvad, kuid nüüd on tema arengu allikas praktiline koostegevus ja suhtlemine lähedastega. Toetudes matkimisele, õpivad lapsed täiskasvanu toel neile jõukohaseid esemeid kasutama: lusikaga sööma, tassist jooma, kühvliga tõstma, pliiatsiga kritseldama jm. Esemelise tegevuse mõjul jätkub tajude areng, vallandub intensiivne kõne arengu periood, kujuneb esimene mõtlemise vorm ning eale iseloomulike praktiliste tegevuste algoskused (esemeline mäng ja joonistamine, eneseteenindus).
Eelöeldu taustal tuleb rõhutada, et ei piisa, kui vanemad oma võsukestele asju kokku ostavad, vaid emad-isad peavad leidma aega nende asjade kasutamisviise lapsele ette näidata, last koostegevusse haarata ning sinna juurde ühist tegevust kommenteerida, tehtavast rääkida. Ülalkirjeldatu iseloomustab terve lapse arengut. Paraku tuleb tõdeda, et järjest enam kohtavad lastega tegelevad spetsialistid lapsi, kelle areng on pidurdunud. See tendents iseloomustab tervet maailma. Arenguliste erivajadustega laste arv kasvab nii bioloogilistel kui ka sotsiaalsetel põhjustel või nende koosmõjus. Arvatakse, et inimese geneetiline kood ei pea vastu ainetele, mida inimene õhu, vee ja toidu kaudu järjest enam tarbib.
Alahinnata ei saa ka ühiskonnas valitsevat kõrget stressitaset. Geneetiliste haiguste kõrval võivad lapse arengut takistada sünnitraumad, eelkõige hapnikuvaegus sündimise ajal. Lisanduvad närvisüsteemi kahjustavad varajases eas põetud haigused ning traumad. Sotsiaalsete põhjuste seas on hakanud domineerima osa lastevanemate oskamatus, mõnikord isegi suutmatus oma last arendada, temaga tegelda. Ollakse arvamusel, et väikelapseeas lapse oskused küpsevad ja kui midagi ongi vaja õpetada, siis selle jaoks on lasteaiad ja hiljem koolid. Unustatakse, et iga oskuse kujunemiseks on oma aeg ja ükski võõras täiskasvanu ei asenda lapsele ema ja isa.
Oma lapse õpetamine ja kasvatamine on vanemate kohus. Arusaadavalt on olukord keerulisem siis, kui lapse arengut pidurdavad bioloogilised põhjused. Ükski pere pole kaitstud selle eest, et neile sünnib laps, kelle areng ei kulge eakohaselt. Geneetilised haigused, sünni­traumad, enneaegsus – see on «looduse tahe», mille vastu me ei saa. Küll on aga võimalik last aidata. Abi peab olema võimalikult varajane, puudest lähtuv, kompleksne ning süsteemne. Abi komplekssus seisneb kõigi võimalike osapoolte koostöös. Lapsele peab olema tagatud meditsiiniline, psühholoogiline ning eripedagoogiline abi. Erakordne roll on täita lapse vanematel. Ükski asjaosalistest pole võimeline imeks, st ei suuda ravida geneetilist sündroomi, taastada hukkunud närvirakke jne. Küll suudab selline abi leevendada, korrigeerida teiseseid, põhipuudest tulenevaid hädasid – kõneprobleeme, vaimse tegevuse mahajäämust jm. Esimese kolme eluaasta unikaalsus seisneb selles, et kahjustustest hoolimata on lapse aju mõjutustele väga vastuvõtlik, st laps allub hästi õpetamisele. Kui laps jõuab spetsialistide juurde neljanda eluaasta lõpus või veelgi hiljem, on palju nn kasulikku aega kasutult kulgenud ning sageli pole võimalik last enam nn ealisse normi juhtida.
Paraku on just käesoleval ajal hakanud mingil seletamatul põhjusel levima seisukoht, et kui laps ei hakka näiteks õigel ajal rääkima, siis tuleb lihtsalt oodata, küll ta ükskord ikka hakkab. Ei teata, et kõne puudumine või selle arengus mahajäämine võib olla tingitud väga erinevatest põhjustest, mis nõuavad erinevat sekkumist ning teekond ealise kõneni võib olla pikk ja keeruline. Alakõne omakorda pidurdab võimsalt lapse vaimset arengut. Tänu uurijatele teavad spetsialistid ka seda, et kui kahjustada on saanud vasaku ajupoolkera koore närvirakkude toimimine, aga vasakus oimusagaras asuvad kõnekeskused, on igapäevase sihipärase logopeedilise mõjutamise tulemusel võimalik käivitada kompensatsioonimehhanisme.
Paraku jääb see pelgalt võimaluseks, kui laps saabub kõneravile neljanda eluaasta lõpus või veelgi hiljem. Seega seisneb varajase sekkumise mõte laste maksimaalses aitamises, neile mitte küll alati, aga sageli nn normaalse elu tagamises. Mainimata ei saa jätta kasu ühiskonnale. Iga arengulise erivajadusega laps, kes on saanud abi imiku- ja/või väikelapseeas, saab hilisemas elus hakkama iseseisvalt või ühiskonna olulisel määral väiksema toetusega.
Neid lihtsaid mõtteid pole Eesti riik seni kahjuks veel mõistnud ega toetama asunud. Oleme uhked oma e-riigi ja emapalga üle, aga pole rohkem kui kahekümne aasta jooksul suutnud rajada ühtegi varajase sekkumise keskust. Valus on tõdeda, et oleme ainukene riik Balti mere ääres, kes oma abivajavad väikelapsed süsteemse ja kompleksse abita jätab. Panustades tugivõrgustike loomisse koolides, unustame, et alustada tuleb ikkagi algusest. Autor: Ülle Kuusik. Toimetaja: Merike Teder

Kommentaare ei ole: