Laager lõppenud ja metsast tagasi

Tõrvaaugu talus toimus Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu iga-aastane suvelaager toimus 17-20.07.2014. Laager kestis 4 päeva, ilm oli kena, seltskond tore ja kõik sujus korrapäraselt. Ainult minu jaoks jäi lühikeseks, sest liitusin alles poole laagri pealt, sest olin tööl aga tulin rongiga Aegviitu. Sealt edasi sain Arkoga laagrisse, siis ujuma, poodi, tantsida, mälumängus osaleda, laulda ja lobiseda, süüa ja reisimuljeid rääkida ning kuulda rahuvalve missioonidest jne. Palju päikest ja viimasel päeval vihma ning äikest viimasel päeval. Ööd olid sumedad ja päevad heledad. Tervitan laagrirahvast ja kohtumiseni juba aasta pärast. Seniks mõned pildid meie toredatest päevadest. Tänud Tiiule ja kõikidele korraldajatele, osalejatele ja Hansule. 

Kiirblogimise viimane viies päev

Just selline Arko ongi, rõõmus, südamlik, rahuloev, mõistev ja mõtisklev, tubli ja mõnus Eesti mees. Veel kord palju, palju õnne ja kallistusi! Foto on tehtud minu poolt, 13.juunil 2014 Vooremaal, Saarejärve kaldal mändide all.

 Täna siis olen jõudnud 5. kiirblogimise päeva, mis ühtlasi jääb ka minu poolt viimaseks päevaks. Oma tänase ja viimase teatepulga annan Marju Reismaa -le ja ootan, et sa siis viiel järgneval päeval blogid ja igal õhtul teatepulga üle annad järgmistele sõpradele. Hommikuni ei kannatanud oodata ja nii soovisin kallile Arko Vool -ule sünnipäevaks õnne südaööl, et olla ikka esimene. Õieti tegin, sest hommikul tekkis kohe õnnitlejate järjekord aga mulle sellised järjekorrad eriti ei meeldi. Tõin koju siis roosipõõsa, punast veini ja punast kala, kohupiimakeeksi Pagaripoiste oma ja panin sellele 4 küünalt. Arko ikkagi 40+ ja ma arvan, et 43 küünalt ta ära puhuda ei jaksa. Hakkas kohe puhuma aga ma hüüdsin stopp ja palusin ka midagi soovida. Täna siis saatsin töö juurest laagrilised ühe auto ja Termaki bussiga teele ning töötasin kuni õhtuni. Õnnetuseks sõitis kaasa ka minu pikk sai, mille ma küll kodust kaasa võtsin aga mis Arko autosse jäi. Keetsin siis kohvi ja pakisuppi ning näkitsesin ka piparmünditükkidega piimashokolaadi. Päris hea, peeaegu sama hea kui Saare kiivi-rohelisetee jogurt, millega maiustasin õhtul kodus. Koju tulin bussiga ja bussipeatusest koduni on 800 m ning selle aja jooksul on tore jalutada, mõtelda oma mõtteid ja imetleda Tanuma tn aedasid ja nuusutada erinevaid lõhnu - takjate, kuivatatud soolakala, pärnade ja lillede lõhna. Nuusutamise vahepeal ehmatas mind koer, kes vaikselt haugatas. Kodu juures jalakäijate- ja jalgrattateel märkasin kraavipervel ilusaid lillasid lilli ning kodus ootas mind kirsijäätee. Uus maitse ja mulle maitseb. Arko on laagris aga ma pole üksi, sest noorem poeg jõudis ka koju. Koostöö tulemusena valmib ahjus Arko sünnipäeva pizza, mille me kahekesi ära sööme. Mina panen edaspidi pilte ja pikemad jutud panen oma blogisse. Kes viitsib see võib lugema tulla.

Elust Hollandis välismaalase pilgu läbi

Avastasin sellise laheda inimese nagu Meelike Eenpuu-Villupi blogi Naistekast, mis juba 16.05.2014 ilmunud. Kuna eelmisel aastal õnnestus minulgi koos Arkoga Hollandisse jõuda, siis on alati tore rohkem teada saada kaugemate maade kohta. Õnn on see, et saame vabalt reisida ja kui on raha ja tervist ja huvi, siis minek. Artiikli link on pealkirja sees lingitud. Meile seal meeldis aga jalgrattaid on seal maal ikka palju liikvel.

Kummalised seadused ja reeglid Hollandis, mis abiellujate elu võimatult keeruliseks muudavad

Vahel mul on tunne, et Hollandis elamisest saab täit rõõmu tunda vaid siis, kui ise ka põline hollandlane oled. Sest neid kummalisi ettekirjutusi ja seaduseid on niivõrd palju, mille peale võõras ise ei tulegi. Või siis pead iga oma liigutuse õigsuses kahtlema ja abi otsima-küsima. Sest kunagi ei tea, millal sa jälle midagi valesti teed. Või millal mingi asi on erakorraliselt jabur, sest „nii on see alati olnud”.

Mu elukaaslasel on Saksa pass, sest sündinud on ta Saksamaal. Kuigi teisest eluaastast saati on ta Hollandis elanud, viimased 20 aastat siinsamas Zwolles, kus me praegugi elame. Ometi peab ta veelkord tõestama, et ta tõepoolest on isik, kes ta ka paberite järgi on. Nimelt pulmadega seoses selgus linnavalituse andmebaasi uurides, et kunagi ammu, kui ta ema ja vennaga Zwollesse kolis, ei antud vajalike paberite hulgas sünnitunnistust üle. Kuidas üheksakümnendate keskpaigas paberimajandusega lood olid, ei oska kohe arvatagi, aga nüüd igatahes digitaalsel kujul pole vajalikust paberist märget süsteemis olemas. Ehk siis nii, nagu mina pidin siin oma elukoha registreerimiseks rahvusvahelise sünnitunnistuse tõendi tooma, peab seda ka mu elukaaslane tegema. Isegi originaaldokument ei aita, olen juba sellega kohapeal käinud. Öeldi, et ei kõlba — dokument on liiga vana. Nojah, sünnitunnistus üldjuhul ongi nii vana, kui vana inimene isegi. Veel kaheldi, et „äkki ta on vahepeal lapsendatud ja seda ei saa muudmoodi tõestada”. Ja mis veel parem, seda rahvusvahelist sünnitunnistust saab vaid sünnikohas (mitte näiteks saatkonnast). Ehk siis meil tuleb ette võtta sõit ühte Saksamaa väikelinna linnavalitusse, et vajalik paber ära tuua. 

Hollandis on igasugused toetused ja abirahad üsna tublid, et nt haigestumise või töövõimetuse korral saab kenasti ära elada. Küll aga peab nendegi puhul tähelepanelik olema. Mu üks siinne sõbranna ei saanud kaks aastat tööl käia, tal oli tõsine randme kahjustus ja pidevatest operatsioonidest paranemine ei võimaldanud tööl käia. Nii sai ta igakuiselt abiraha. Nüüd, kaks aastat hiljem, avastas keegi maksuametnik, et oi-oi, abiraha maksti ilma makse maha arvestamata. Ning sõbrannale saadeti kiri sisuga: „Sulle on rohkem raha makstud, kui lubatud. Nüüd maksa 2000 eurit tagasi. Kohe.” Muidugi mõista võttis tal ilmatu aja, et saada kokkulepe seda summat üldse osade kaupa maksta. Kui mu elukaaslase vend tööst ilma jäi, siis arvas ta, et võtab esialgu kuu aega aja maha ega tee midagi. Kui ta siis kord meie mõistes töötukassasse läks ning oma olukorrast teada andis, ähvardati teda trahvidega. Sest töökaotuse puhul tuleb sellest kohe esimesel päeval teada anda. Isegi siis, kui sa vahepeal möödunud aja eest toetust ei soovi. Ikkagi on oht, et saad trahvi kaela. Või kui autol saab ülevaatus läbi ja seda kolme kuu jooksul ei uuenda. Siis saad samamoodi trahvi ja mitte politseilt, vaid vastavast asutusest. Sest kõik on süsteemis kirjas ja kui tähtaeg kukub, on kiri trahvikviitungiga postkastis. Üsna pea. Kui ma seda olukorda ühele hollandlasele seletasin, vastas tema, et nii ongi ja nii peabki. Et riik annab sulle küll võimaluse, aga sa pead ise kogu aeg tähelepanelik olema ja kogu aeg jälgima, et asjad õiged oleks. Mitte riigiametnikud ei pea kontrollima, et kas kõik on korras, vaid ikka sina ise. Ma kuulen esimest korda riigist, kus vahel maksud maha võtmata unustatakse. Pigem on ikka vastupidi, riik on vägagi aldis koheselt „oma” maha arvama. Aga näe siin Hollandis võib vastupidi olla. Maksudest veel niipalju, et osad linnad vist ei soovigi seda niiväga. Nimelt väikelinnad. Oma suureks üllatuseks sain teada, et mõni väikelinn soodustab vaid oma linna ametlike töötajate käekäiku. Hollandis on üsna keeruline kiirelt elamist leida — rahvast on palju ja püütakse elukohtade jagamisel õiglased olla. Nii on olemas oma punktisüsteemid ja järjekorrad, kui soovid soodsa rendiga korterit või maja saada. Ja osad väikelinnad pakuvadki elamispindu vaid samas linnas töötajatele. Kes tahab kuskil vaikses kohas elada, ent suuremas linnas tööl käia, siis sellised (maksumaksjad) pole teatud väikelinna elama oodatud. Kui avaldasin oma suurt imestust, et need linnad jäävad nii ju teadlikult paljudest maksumaksjatest ilma, arvas mu elukaaslane, et „ju need linnad ei tahagi kasvada ega maksurahasid”.
Soodsa elamispinna järjekordadest ja punktide kogumisest ma ise suurt ei tea. Õnneks oli kohe olemas elukaaslase korter, kuhu kolida ja ei pidanud loteriides ja muudes punktide kogumises osalema. Aga kui me nüüd tahaks suuremat elamist, siis tuleks seda teha küll. Järjekorrad on pikad, mitmeid aastaid. Ja alles nüüd, kahekesti olles, on võimalus saada suuremat elamist. Üksi taotlejale lihtsalt ei antagi näiteks nelja magamistoaga korterit või maja. Et ikka kõigil võrdsed võimalused oleks. Muidugi, need tingimused käivad soodsamate rendipindade kohta. Kel raha, see saab maakleri abiga alati omale vajaliku suurusega elamise.
Ühest küljest saan aru — kui ikka väikesel maa-alal on vaja ära mahutada pea 17 miljonit inimest, siis tuleb oma kriteeriumid seada. Sellegipoolest häirib mind mõte, et sinu võimalusi piiratakse. Või et sa pead kogu aeg väga valvas olema ja seadusi tundma, et oma abiks saadud abirahadest hiljem rohkem jama ei tuleks. Ja vahel tundub, et hollandlased isegi ei tea, kuidas käituda. Isegi nende jaoks on paljud seadused ja nõudmised ajuvabad. Mis siis veel võõramaalastest rääkida…

FB blogimise 4. päev - linnast välja.

Täna on kiirblogimise 4. päev ja ma olen väsinud. Elu on kirg ja elu on lill. 
Muretsemine väsitabki aga tulemus on hea - mõni meist võtab rohtusi ja lootust on, et paraneb ja saab terveks. Palavik on sama kõrge kui eile õhtul aga nii palju ma talle närvidele käisin ja kohati isegi ähvardasin ja hirmutasin, et hommikul vara toimus arstidele helistamine. Tulemus, et üks õde on puhkusel, perearst puhkusel aga pereõde konsulteeris ja lubas tagasi helistada. Helistaski ja oh imet kutsuti kohe Merelahesse vastuvõtule, lisaks analüüsid, ravijutt ja ravimid. Sel ajal, kui mina tööl olin, sai kõik Arkol tehtud ja nii ta mulle aknale koputas ja mulle tööle külla tuli. Tööpäev möödus kiiresti koos lõunapausiga ja peale tööd me kohtusime Tiiuga Sikupilli Prismas, kust toidukraami koos lisadega kaasa ostsime. Tiiu 2 käuga ja mina Arkoga koos kolmanda käruga. Tiiu Kristjan on nii pikaajalise ürituste organiseerimise kogemusega, et andis kohe alguses meile poenimekirja. Meie panustasime massile, st ladusime kärusse palju piima, üle 20 kg arbuuse, tomateid, kurke jne. Siis sõitsime Tõrvaaugu tallu kaupa viima. Tervitasime Tõrvaaugu kuningas Hans (nii me ta kord laagris ristisime) Arbi ehk peremeest ja pildistasin kadedusega meie ujumisjärve. Tee peal tegime Lagedi jaamajuures moonidest pilte. Vahepeal tibas vihma ja oli nii pilvi kui vikerkaart näha.Laulsin Arkole homseks sünnipäevaks ette pardikest ja mooniõit ning kinkisin pika-pika varrega mooniõie, millega kaunistasin auto armatuurlauda. Oli kena õhtu ja viisime Tiiu koju ja siis jõudsime ka ise koju enne pimedat. Tänase teatepulga soovin anda mõnele meesterahvale, kelleks on oh üllatus, üllatus - Toomas Kukli. Palun blogi siis, kui vähegi võimalik 5 järgneval päeval oma tegemistest. Homme jälle uus päev aga seniks head ööd, head ööd.