10. oktoober 2018

Seened, hetked ja september

Selline kiire september oli sel aastal, et alles algas ja otsa ta sai. Oli sooja aga mulle isiklikult tundus, et oli ka vihma. Jõudsime mitu korda metsa seenele. Tundsin ennast kohe päris tõsise "seenehulluna" kui Arko õe Iviga koos terve päeva mööda metsa ringi kappasime. Peale 1 ämbrit seeni tulime koju, sõime ja läksime uuesti koos Arko õe ja tema sõbranna Marega metsa. Minu jaoks oli 3 ämbrit seeni ikka suur saak. Õnneks aitasid seenesaagi ära puhastada suures osas Arko ema ja lõpuks ka ta õde. Minu ja Arko osa oli porgandeid ja sibulat hakkida. Mmm kui hea ja maitsev tuli seenekaste ja veel need Arko ema poolt marineeritud seened. Tahaks uuesti metsa minna aga sai Arkole lubatud, et praegu ei lähe.
Septembri 2. pühapäeval tähistatakse vanavanemate päeva. Me ka tähistasime tordiga. 
Veel jõudsime koos laste ja lastelastega ja nende naistega loomaaeda. Seal olime kohe mitu tundi, käisime ka kohvikus ja otsisime jääkarusid taga. Ühe unise jääkaru ka leidsime. Ratastega käisime sõitmas ja isegi ujuma jõudsime Impuls klubisse. Lugesin läbi ühe raamatu "Minu Muhumaa" aga lootsin rohkemat, kuigi mu õele Tiiule see väga meeldis. Võibolla on ema ja vanaema meenutused ammustel aegadel olnud positiivsemad ja rõõmsamad, kuigi jah kerge see suure pere elu pole olnud aga muhu käsitööd ja leiba ma armastan.
Ja elu esmakordselt käisin Rooma Paavsti Pühal Missal. See missa toimus Vabaduse Väljakul ja oli kutsetega. Kutse samaiseks tuli ennast eelnevalt registreerida. Sain seisukoha üsna Paavsti liikumistee lähedusesse. Anti pühamehe pilt ja lauluraamat, kus tekst mitmes keeles. Ilm oli suhteliselt soe ja külm ei hakanud aga pea 3 tundi püsti seista oli ikka minu selja jaoks piin aga ära kannatasin. Pärast koju sõitmisel pidin pea tund aega busse ootama ja siis hakkas ikka päris külm, sest tuul puhus läbi riiete. 
Septembrisse mahtus veel 2 sünnipäeva, sõbranna Ulrika pidu tähistasime egiptuse stiilis bubis "Habibi" ning võtsime aja maha. Veel pidas väike sugulane Mia Bella oma 2 aastasünnipäeva pidu mängutoas ning see oli armas kokkusaamine. Otse loomulikult ei meenu mulle see mängutuba, mis asus Kadama selveri kõrval aga seal oli lastel lõbus ja huvitav. Müttasid kohe mitu tundi ringi, mängisid poodi, pallimeres, printsessi lossis, tuletõrje autos... On ikka võimalused tänapäeval. 
Ja siis käisin tööreisil Norra koningriigi pealinnas Oslos. Seal olime kohe mitu päeva koos töökaaslastega. Sõitisme lennukiga, erinevate rongidega ja trammiga. Hotell oli selline naljakalt pisikeste tubaega aga ära me mahtusime. Külastasime kohalikku sotsiaalametit, eakate maja, kus pakuti ka teenuseid, oli söökla, all tervisekeskus ja vabatahtlike töökeskus, samuti treening ruumid ja kogukonna keskusele ruumid, kus sai pidada kooslekuid, kohtuda preestriga või lihtsalt üritusi korraldada. Seal oli ka elektrijalgratas, mille ees nn kaarik, millega viidi eakaid linna peale, tuli vihikusse teada anda millal soov minna ja siis tuleb vabatahtlik, kes kinnitab eakad turvavööga, kiivrid pähe ja saab minna jalgrattatiirule. Majas oli ka 3. korrusel terass, kus olid peenrad ja lauad koos toolidega, maja ise oli kõrge ja kortereid seal 83. Tingimuseks oli, et eakad on ise aktiivsed ja saavad iseseisva elamisega hakkama. Oslos on meie mõistes 15 piirkonda ja meid viidi bussiga erinevatesse asutustesse. Seal lähtutakse universaalse disaini põhimõtetest ja mitte puudest, vaid võrdsetest võimalustest ja ligipääsetavast keskkonnast. Paljuski on meiega sarnasust. Veel jõudsime noorte kortereid vaatama, kus ehitajad planeerisid lapsevanemate algatusel uude hoonesse 1. korrusele kohe 7 korterit, linn aitas laenu saada ja lisaks oli ka üks keskuse koosolemise ruum. Peale seda andsid ehitusettevõte uutele korteriostjatele teada, et sinna tulevad erivajadustega isikute korterid ja nii olid inimesed teadlikud. Noored käivad tööl või töökeskustes ja maksavad laenu tagasi. Jõudsime ka tavakooli, mis oli hea ja uus näide universaalse disaini ja värvilahenduse, kohanduste poolest. Koolis õppis 800 last, kellest 16 oli autisti. Veel jõudsime linnahalli ehkraekotta, kus saime ringi jalutada. Selgus, et seal antakse Nobeli auhindu kätte. Pärast kohtusime endise linnapeaga ja teenuste korraldajatega. Kuulsime projektidest, eakate kaasamisest, universaaldisainist, nn puuetega inimeste nõukoja tööst ja sotsiaaltransporditeenuse ning isikliku abistaja teenuse korraldamisest. Oluline vahe on see, et nn sotsiaalamet korraldab hanked ja leitakse erinevad teenuseosutajad ja siis linnaosade sotsiaaltöötajad hindavad abi ja teenuse vajadust ning nende käes on rahakott, millest maksavad teenuste kasutamise eest. Tehakse vahet ka ealiselt ja inimesel, kellel on puue üle 2 aasta, siis nemad saavad transporti taotleda ning kui nad saavad eakaks, siis vähendatakse teenuse mahtu poole võrra. Veel selgus, et isikliku abistaja teenust saab isik, kellel on abivajadus üle 32 tunni nädalas. Ka on kasutatud erinevaid nn diskrimineerimisreklaame, et puudega inimesed saaksid tööle kandideerimisel eelistuse, nt otsime erivajadusega isikut kontoritööle. Veel jäi vaba aega, et tutvuda linnaga, käia poes ja külastasime skulptuuride parki, ooperimaja fuajeed ja lihtsalt jalutasime. Seltskond oli tore ja kogemused väärtuslikud. 
Mihklipäeval käisime Tallinna Invaspordiühingu liikmetega Eesti Vabaõhumuuseumis eesmärgiga teha Eesti 100 sünnipäeva puhul 100 fotot vanadest hoonetest, metsast ja inimestest. Oli ilus sügispäev ja need kes kohale tulid olid rahul ja puhanud.  Septembris jõudsime ka Balti Jaama ööturule, kus tantsisime linetantsu ja sõime maasikaid. Veel külastasime 20.augustil avatud Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaal ehk Koduad, kus mälestustahvlitel kirjas 22 000 elu kaotanud inimeste nimed. Kurb on see ajalugu, sest paljud kannatasid, elud purunesid või surid inimesed kaugel maal. Nüüd on koht kuhu tulla ja kus mälestada. September oli kiire ja teguderohke kuu, mida jäävad meenutama meie pildid.