6. päev - 15. juuni 2023
Kuidas küll aeg lendab. Varsti juba nädal elu ratastel. Tore on. Iga päev toob midagi uut. Rutiiniks on kujunenud kohvikus hommikusöök, siis sõidame, otsime poodi või sööme väljas lõunasööki, seejärel sõit jätkub. Täna teeme piknikku. Võtame välja kopsiku ja panni ja priimuse. Valmivad munad ja peekon, kange kohvi aurab tassides. Kõrvale jogurtit või saiakesi. Täna jõuame Hispaaniasse. Seal elu odavam, kui Prantusmaal ja Saksas. Tangime odavat kütust. Selles tanklas on välikontor, kõik vajalikud asjad koos arvuti, printeri ja pangamakse automaadiga mahuvad ühte pisikesse putkasse ära. Nutikas. Natuke segane on see siinne tankalte märgistus kus Diizel pole diisel vaid hoopis midagi muud. Google translate aitab. Kui eesti-hispaania ei toimi, siis vastupidi saame õigele teele. Igaks juhuks küsin ka kohalikult noorpaarilt, kes kõrval autot tangivad. Jah see on diisel.
Kella 3ks päeval jõuame San Sebastiani randa. See mu lemmikrand. Igatsesin seda juba 5 aastat. Parkimine ei õnnestu rannas ja sõidame edasi kaljunuki poole ning pargime seal tee äärde. Võtame välja elektritõukeratta ja Arko oma elektrilise esiratta. Kinnitame kiivrid ja stardime ranna poole mööda rattateed. See on lahe ja äge, sest pikalt saame sõita. Olen Arko selja taga ja hõikan, et kohtume rannapromenaadil trepi juures. Ootan Arkot aga teda ei paista kusagil. Oootan veel ja siis helistan. Tema pööras silla pealt ümber ja asus mind otsima. Mina olin selleks ajaks juba rannas. Vot oma oranzi munakiivriga jäin tema jaoks märkamatuks. Rattateed kasutavad Hispaanias ka rulluisutajad. Käisin ujumas. Arko ootas, sõidame ranna lõppu, et teha pilte ja kuulata lainete loksumist. Tundub uskumatu, et mõned kuud tagasi jättis siin lainetes oma elu üks surfar. Meri on ettearvamatu. Sel ajal kui mina ujusin suutis Arko ennast päris ära põletada päikesega. Kahjuks lime unustanud päikesekreemi autosse. Uskumatult karm päikesepõletus särab vastu Arko peast, näost, käsivartelt ja jalgadelt. Hull värk. Määrime aaloe vera kreemi peale. Pärast sõidame tagasi, autlst mööda ja ringiga kesklinna. Neem lõpus on akvaarium. Lained on lahedad ja jõulised. Sõidame veel teise randa, kus Arko saab varjus olla ja mina lähen veel kord ujuma. Arko sätib ennast kellatorni varju. 5 aasta eest olime siin õhtul ja ma ujuma ei jõudnud, sest ilm oli tuuline ja tuli paar tiba vihma. Sel korral see ujumine õnnestus. Mina olen rahul. Panime rattad autosse ja jätkame sõitu kesk-Hispaania poole. Lootus on näha korgipuumetsi. Õhtusöök Hispaanias on kohalik. Arko tellis andrekooti ja mina friikaid ja nokitsesin Arko prae kõrvalt magusaid pipraid. Neid tehakse siin süte peal päris hästi. Öö oli vaikne ja jahe. Mul on sellest pirakast lõunasöögist veel kõht täis ja palavus vähendab minu söögiisu. Meri toidab vaimu ja hinge. Öö veedame tankas, kus uurime märke ja saame aru, et võime kuni 72 tundi parkida. Meil õnneks nii kaua aega ei lähe. Parkla restoranis käivad tihti politseinikud kohvi joomas. Meid nad ei sega. Tankla sein on kujundatud taimedest roheliseks peenraks. Päris huviav ja kena vaadata.
Läbisõit 445 km.
