Euroopa ringreisilt tagasi kodus

Läksime Euroopa ringreisile 19. juulil ja rändasime läbi Läti, Leedu, Poola, Tsehhi, Austria, Saksamaa, Tsehhi, Poola, Leedu ja Läti riigid ning olime automatkal 10 pikka päeva. Läbitud tee pikkuseks oli 5863 km. Arko planeeris juba varakevadel teekonda ette ja tegi märkmeid linnade, vaatamisväärsuste ja vajaliku info kohta. Ainuke millega nuriseda tahaks on ilm, sest praktiliselt kõik need reisil oldud päevad sadas vihma. Kõige soojem ilm oli Eestis nii minnes kui ka tulles. Termomeeter hakkas alla poole kerima ja tavaliselt näitas see 12 ... 16 C. Õnneks olid meil soojad riided kaasas ja tundsin rõõmu oma kirjudest kummikutest, mis kulusid mitmel korral lompides kõndimisel ära. Vähemalt olid varbad soojas ja kuivad. Tegime igaks juhuks reisiks tervise- ja pagasikindlustuse ja nagu Lea Ergost ütles, et kindlustus tehakse ikka sellepärast, et midagi ei juhtuks. Õige ta on, et endal ka kindlam ja õnneks polnud meil mingeid suuri tervisemuresid ega jamasid. Meie isikute vastu ei tundnud mitte keegi huvi, kuigi teedel oli tõenäoliselt tagasiteel selle Norra katastroofi tõttu palju politseipatrulle liikvel. Veendusime taaskord, et eesti numbrimärke kandvaid autosid oli näha kolmel korral ja eesti keeltki kuulsime vaid kahel korral Poolas ja Tsehhis. Esimesel õhtul sai selgeks, et auto tagumist istet polegi mõtet üles tõsta, ikka madrats koos magamisvarustusega rulli, kotid taha, ratastool peale ja edasi Euroopat vallutama.

Mulle meeldis see kahekesi matkamine ja kui kodused meie pärast muretsesid, siis meil oli kõik hästi. Leidsime õigel ajal tanklad üles, laveerisime mööda suurlinna tänavate teeehitustöid ja liikluskeeriseid kuni jõudsime sihtpunkti. Euroopa on ilus, eriti sügava mulje jättis mulle Viini tänavamuusikud, Müncheni kirikukellade mäng, Berlini linnaväravad ja loomaaed, mis oli super!, Salzburgi kindlus, Praha kellatorn ning jalakäijate sild jne. Raske on kõike nähtut kirjeldada ja selleks pidasin ka reisipäevikut, kuhu meie seiklused ja juhtumised kirja panin. Austrias oli alatasa saatev vihm ja udu, mis tegi nähtavuse mägedes kehvapoolseks. Palju raha kulus muuseumide külastamisele ja tasulistele tualettidele. Samas Arko sai igale poole tasuta või siis muuseumidesse soodushinnaga sisse. Tänavamuusikud olid head ja tõldadega hobused nii keskaegse hõnguga. Õppisin, et inimesed on hoolivad, abivalmid ja head teenindajad. Restoranides ja söögikohtades, kauplustes oli näha, et kõik teenindajad tegid kõike. Turiste oli suurlinnades palju liikvel ja kirikutesse pääses sisse tasuta. Vaatasime ka Baierimaa kuninga hauda ja käisime Saksamaal Obersalzburgis Hitleri punkrites. See koht oli õudust tekitav ja masendav, kuid samas pani imestama, millist ehitustööd ja kui suurel tasemel seda tehti 70 aastat tagasi. Kuna meie keeleoskus on kasin, siis reisi alguses kartsin, et me jääme sellega hätta. Paraku saime hästi hakkama ja probleeme ei esinenud. Mul kohe on inglise keele suhtes pikad juhtmed ja keelepraktika kulus ära. Kuna läbisime erinevaid riike, kus lisaks eurodele oma rahad kasutusel, siis läksime sel korral seda teed, et valuutat ei vahetanudki. Maksime pangakaardiga või siis teatasin, et kas me saaksime eurodes maksta. Teenindajad olid lahkelt nõus meie eurosid vastu võtma. Naljakaid juhtumisi oli ka. Peatusime tanklates või sellistes reisiplatsidel, kus olid rekkad, tualetid ja väikeautod, karavanid. Peale Berlini sõitsime endise Ida-Saksamaa poole ja ööbisime mõnusas männimetsas. Arkole tundus imelik, et sellel suurel reisiplatsil vaid mõned rekkad ja paar sõiduautot ning ta tunnistas hommikul, et see koht on nagu õudusfilmis. Öösel sõitsid autod ringi aga sellega oleme harjunud. Õhtul tegime pilte nendest tualettidest, kus pesta ja riideid vahetamas käisin. Ilus majake on, minimaalse sisustusega, aga ajab asja ära. Uksed on seal tualettides ja paljudes hoonetes väga rasked, sest mõnda ust pidin lausa kahe käega sikutama. Hommikul kella 5.30 ajal läksin poolunisena tualetti ja ise mõtisklen, et õhtul olid kõik uksed kinni aga nüüd ei tea, kas on koristamise ajaks nad nii avatud, et ruum tundus päris suur. Üks kohalik saksa naine noogutab, vangutab pead ja naeratab vastu. Alles siis jõudis mulle kohale, et uksi polnudki enam ja olid vaid uksehinged. Öösel olid suured tualetikabiinide uksed, mis olid plekist või terasest, lihtsalt eest ära varastatud. Uskumatu. Ei saanud und ja nii me Praha poole teele asusime. Teine naljakas juhtum oli Praha keskväljakul, kui otsisime seinal olevast menüüst välja Hawaii pitsa ja otsustasime minna sisse seda tellima. Ja siis juhtuski see, et tuvi laskis mulle pähe otsa ette midagi suurt, rohelist ja vedelat, mis mulle otsa eest tukka vajus. Vastik, vastik. Arko andis paberit ja ütles, et tema ei suuda seda minu peast kätte saada. Mis teha, läksime sisse ja tellisime toidu ja õlle ning suundusin tualetti oma pead pesema. Ei tea kas nüüd saan rikkaks. Pitsa ananassi ja mozarella juustuga oli väga hea ning teenindus suurepärane.

Autoakendest näeb palju, kuid Poolas sattusime kiirteel sellise paduvihma kätte, et isegi rekkajuhid seiskasid oma masinad ja panid ohutuled vilkuma. Kuigi oli keskpäev, siis äikese tõttu läks nähtavus olematuks ja vihma sadas nagu ämbrist kallates. Möödusime paljudest maisi-, vilja- ja päevalillepõldudest ning ristide ja kujukestega tähistatud palvekohtadest, kuhu päeval toodud küünlad öösiti kumasid. Ilm oleks võinud parem olla aga kaasa võetud toidust piisas ning ostsime juurde kohvi, vett ja leiba, vorsti ning käisime ka väljas söömas, sest kaua sa ikka kiirputrusid, makarone ja võileibu sööd. Poolas ja Tsehhis olid toiduportsjonid nii hiigelsuured, et õnneks taipasime pilgu teiste inimeste praadidele visata ning mõista, et 1 praad 2le on piisav. Mina käisin enne reisile minemist raamatukogust ja tõin kaasa reisiraamatuid ning tee peal lugesin läbi Airi Illison-Cruzi "Minu Austraalia" ja tekkis kohe huvi seda "Austraalia" filmi vaadata. Mulle see tema kirjutatud raamat väga meeldis, oli selline huvitav ja kaasa haarav kirjeldus, mis jättis üsna hea ettekujutuse noorte tööotsimisest ning kohalikust elust ning inimestevahelistest suhetest. Arko oli head eeltööd teinud ja ainus arusaamatus, mis meil omavahel tekkis oli aja kasutus. Mina tahtsin poodidesse minna ja tema muretses, et jõuame liiga aeglaselt edasi sõita. Viimasel päeval siis selguski see meie teineteisest mööda rääkimine. Mina teadsin, et oleme reisil 19. - 30. (31) juulini 2011 aga Arko arvestas 10 päevaga. Nii oligi, et jõudsime koju 28. juuli südaööks, mis tegigi reisiks 10 päeva. Mina tegin kindlustuse 31ni ja teadsin, et me saame vabamalt reisida. No mis teha, kui mõni igatses pesemise ning pehme voodi järele. Õnneks me riidu ei läinud ja need pisikesed emotsioonid muutsidki reisi erksamaks.

Tagasi kodus on hea olla aga kuidagi ei suuda selle palavusega harjuda, kuigi toas on 29 C ja õues 22 C tundub ikkagi väga palav. Täna tegin kodus koristuspäeva ja lõin korteri läikima. Minu noorem võsuke oli unustanud sügavkülma ukse lahti ja nii siis sulatasin kappi ja lugesin oma kirju ja uudiseid. Arko puhkas ja lihtsalt magas ennast välja ja tõdes, et tema on nagu vihmamees, sest tema järel liigub vihmasadu. Tõepoolest saabuski vihm Eestisse aga õnneks on tunduvalt soojem kui Euroopas reisides oli. Õhtul käisime väljas hiinatoitu söömas ja poes. Nii hea on juua kakaod ning vaadata Eesti TVst "Suve". Nüüd jääb üle veel viimased 2 puhkuse nädalat kodumaal puhata ja siis olla värske nii tööl kui ka ülikoolis. Kodus olla on nii mõnus. Lapsed tulid ka maalt ja nii ma nendega siis põgusalt muljetasin. Piltide sorteerimisega läheb veel aega aga midagi pani Arko juba täna ülesse. Neid näeb siit.

Minu püüdlused said rohelise tee ja homme reisile

Hurraa - ma sain Tallinna Ülikooli magistriõppes tasuta kohale. eile piilusin aga täna tuli siis TÜ-lt SAISi vahendusel e-mail, mis kinnitas, et ma pääsesin riigieelarvelisele kohale ja see teade ootas minu kinnitust. Läksin siis sinna keskkonda sisse panga kaudu ja andsin oma kinnituse, et ma tulen Tallinna Ülikooli õppima koos mitme tuttavaga. Avalikult näeb nimekirju tähestikkulises järjekorras siit. Ja nagu üllatuseks minulegi selgus, et on esindatud nii Tallinna kui ka Eesti Puuetega Inimeste Koda ühel erialal esindatud. Tore, kui on nii palju inimesi, kes õppida tahavad. Elukestevõpe, mis muud ja see on tore. Mulle igatahes meeldib see, et Eesti on Interneti riik ja paljud asjad on see pärast e-teenustena lihtsamaks ja mugavamaks tehtud. Iga algus on raske aga kui käid seda teed, siis head asjad ikka juhtuvad. Tänud teile, kes uskusid minusse ja ma ise olen päris rahul. Sügisel siis uuesti kooli siis sotsiaaltööd õppima. Tahan, tahan, tahan olla üliõpilane ja saada uusi teadmisi ning taas kogeda seda kooliaega...

Eile oli Arko sünnipäev ja südaöösel laulsime talle Tõrvaaugus pidulaulu. Imelised hetked on neil suvistel sünnipäevalastel. Suurt pidu ei teinudki, sest meil plaanid teised ja pidu tuleb kuu aja pärast. Vähemalt Arko lubas nii. Ja homme algab siis Arko 40.sünnipäevale pühendatud autoreis, mis viib meid marsruudile Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Tsehhi-Austriasse ja siis jälle tagasi koju. Mul on unistus viibida kauem mägedes, kui eelmisel aastal Norras ja teha kauneid loodusfotosid. Keelt tahan ka praktiseerida ja saada põnevaid reisielamusi. Tagasi on meid oodata juba kuu lõpuks. Kindlustus on tehtud ja kott pakkimisel. Loodan, et suudan ilma Internetita hakkama saada. Täna käisime raamatukogus ja varusin reisikirjandust ja kotti pakkisin "Minu Austraalia" raamatu. Elu on ikka ilus ja tore, kui on kõrval sellised inimesed, kes ellu päikest, soojust ja armastust toovad. Kohtumiseni siis peale reisi.

Tõrvaaugust tagasi kodus

Sel aastal toimus Tõrvaaugu laager juba 20. korda. Tõrvaaugu puhkemajas toimunud laagripiltidest üks pisike valiku leiad siit. Tegutsemist täis päevad männimetsas ja mõnusas seltskonnas möödusid päevad kiiresti. Kui minult küsis üks inimene, et miks te Tallinna omadele laagrit teete, siis oskasin vastata, et Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu juhatus kirjutab projekte ikka eesmärgiga oma liikmetele koolitust ja tegevust pakkuda ja kellele siis veel, kui mitte omadele. Lisaks piirkondlikele ühingutele on ju olemas meil liidud, kes üle-Eestilisi laagreid teevad. Juulikuus on traditsiooniline Elva spordilaager, mis nii lastele kui ka täiskasvanud inimestele algab juba sellel nädalal. Kuna 2011 on kultuuripealinna aasta Tallinnas ja meie sõpruslinn Turu on samuti kultuuripealinn, siis läheme neile augustikuus Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu eestvedamisel külla. Kohti, kus käia või tegevust leida on nii palju, et pean lausa vaatama mida võtta ja mida jätta. See kord osalen Turus aga Elva jätan sel aastal vahele, samuti oleks sotsiaaldemokraatide suvepäevadele ka tahtnud minna aga samal ajal oli Tõrvaaugu laager. Tõrvaaugu laager kestis 4 päeva, ilmad oleksid võinud paremad ja soojemad olla, kuigi see meie tegemisi ei seganud. Saime ujuda, metsas käia, mängida bocciat, malet, kabet. Koolitust saime toidu, koristusvahenditest ja koristustööde edukast läbiviimisest, oli saapaviske võistlused, vibulaskmine, grilli- ja tantsuõhtud ansambliga, karaoke, õlle pimetestimine, tordisöömine, mälumängud, filmi vaatamine, tublimate autasustamine. Lisaks võistlused, mustlase ennustamine ja rebaste ristimine, saun, lauluga algas laager ja ka lõppes koos lipu langetamisega. Meid oli kohal lisaks peremees Hansule üle 50ne inimese, oli liikumispuudega inimesed, pereliikmed, vabatahtlikud, oli noori ja vanu ja neid, kes ennast täpselt noortena tundsid ja etteastetega üles astusid. Pildile jäi neid üle 30+.

Meil käisid ka külalised, kes lihtsalt korraks tervitama tulid. Palju positiivseid elamusi, puhast metsaõhku koos ahhetama paneva päikeseloojanguga. Segas koerte kaklemine, haigestumine ja vigastused, kuid ikka juhtub ja küll järgmisel aastal siis paremini toimetame. Ilus oli, otsa sai, sest Tiiu ja Arko olid nii palju ettevalmistusi teinud, et meil jäi üle neid lihtsalt toetada ja abistada. Kohtume taas järgmisel aastal.

Laagerdama tõrvaauku

Tõrvaaugu talus toimub Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu 20. perede koolitus- ja rehabilitatsioonilaager, mis kestab 14. juuli – 17.juuli 2011. Täielik puhkus Järvamaal, Albu vallas, Mägede külas, kus mõnus männiõhk, soe järvevesi, suurepärane seltskond ja hea Eesti soe suvi. Nautige Eestimaa suve.

Koolikatsete 2. päev Tallinna Ülikoolis

Eesti Päevalehes ilmus 12.07.11 artikkel:
"Tallinna Ülikooli on suurim konkurss"

Tallinna Ülikooli on tänaseks esitatud 11 084 kandideerimisavaldust, millest 6961 avaldust on esitatud Tallinna Ülikooli 1 100 riigieelarvelisele kohale. Sellega on konkurss Tallinna Ülikooli riigieelarvelistele kohtadele enam kui 1,6 korda kõrgem kui teistes suurtes Eesti ülikoolides.

Ka mina olen üks sellest suurest inimhulgast, milleks on 11 084 kandideerijat. Võimas suur hulk õpihimulisi kodanikke. Elukestev õpe, mis muud. Tunne on hea. Eile peale kella 20 oli minu rõõm suur, kui sain teada, et olen edasi teise vooru pääsenud. Väsimus oli nagu minema pühitud ja läksin kohe jalgrattaga sõitma ja tiirutasin Mustamäe-Kristiine-tondi piirkonnas. Teekond oli 9,2 km ja see oli päris mõnus trenn. Päike paistis, varesed kraaksusid puu otsas ja mina avastasin uusi teid ja tänavaid.

Hommikul olin siis taas Tallinna Ülikoolis ja intervjuu oli kohe kell 9. Pisike ärevus oli sees aga tutvuste sobitamine ja kogemuste vahetamine pani olukorra paika. Mõtlesin mida küsimustele vastata ja kui käes oli minu kord vestlusele minna, siis minu arvates kulges kõik nii sujuvalt ja positiivselt. Sain teada, et teooriaeksamil sain 70 punkti 100st, mis on minu arust väga tubli tulemus. Üllatuseks oli see, et märgiti ära minu sotsiaalmeedia kasutamist, küsiti minu lõputöö kohta ja siis rääkisin ka veidike endast ja oma tegemistest, töötamisest, võimlaustest. Nüüd peab ootama kuni 22. juulini 2011 ja siis on tulemused kättesaadavad SAISi kaudu. Tunne oli hea ja loodan parimat. Tahaks küll Tallinna Ülikooli õppima asuda.

Suguvõsa oli koolikatsetel

Täna ärkasin vara ja mõtlesin, et milleks ma seda teen ja olen selline hullumeelne, et tahan jälle õppida, kogeda seda närvipinget ja ennast taas kord proovile panna. Olen teist päeva puhkusel ja käisin täna nn koolikatsetel. Tore oli see, et meie perest oli iga 3 õe poolt esindatus olemas, Liia tütar Mai-Liis läks täna kooliõpetajate eksamile, Tiiu poeg Taavi läks sotsiaaltööd teooriaeksamile ja mina siis kolmanda õena esindasin meie peret ja tegin sotsiaaltöö magistratuuri teooriaeksamit. Saime Tallinna Ülikooli ees ka korraks kokku, soovisime edu. Nii naljakas oli mõelda, et meie suguvõsast kolm inimest tahavad edasi õppima asuda. Eks näis kuidas meie tahtmised õnnestuvad ja kas ka teoks saavad. Helistasime siis üksteisele ja tundsime huvi, mida meilt küsiti. Pean mainima, et minu jaoks oli see suhteliselt raske ja intensiivne ajude ragistamine. Kuigi eile ma õppisin ja lugesin üle varasemaid teemasid, seaduseid ja mõisteid, kuid kui see on peas, siis on ikkagi raske sõnadesse panna. Kokku oli võimalus saada 100 punkti ja minimaalselt on vaja saada 51 punkti ja siis kutsutakse intervjuule. See selgub peale kella 20 täna õhtul ja nüüd siis ootame kannatlikult, millal meie tööd läbi vaadatakse ja punktid kokku loetakse. Tunne on igatahes hea ja ei kahetse üldse, et selle asja ette võtsin. Lühidalt küsiti minult mõisteid ja sõnaseletusi teemade kohta ning siis oli veel lühikokkuvõtted teemadel, mille sõnastus umbes-täpselt oli selline:

Mai-Liis - minu missioon klassiõpetajana. Taavi – mida teeksid kui isa peksab oma alaealist last? Taavilt küsiti kes oli sotsiaalminister enne Pehvkurit ja mitu inimest haigestus 2010.a HIVi. Tiia – minu missioon sotsiaaltöötajana tuleviku Eestis ja kuidas suurendada sotsiaalset sidusust Eesti ühiskonnas. Mõtteid jätkus kauemaks aga paber sai otsa ja käsi oli sellisest pikast kirjutamisest kange, sest tavaliselt olem ma rohkem arvuti-inimene. Oli mida nuputada kuigi tegelikkuses peaks see kerge olema.

Tallinna Ülikoolis on suhteliselt keeruline orienteeruda, sest see maja 3 tiiba + erinevatelt korrustelt ligipääs on ikka üks paras labürint. Ma suutsin nii minnes kui tulles abi küsida, sest lihtsalt ei saanud aru. Teeviidad on ka praktiliselt olematud. Teooriaeksam oli päris raske, kuigi ma eile poolpäeva ja pool ööd siiski õppisin, kuid lootsin oma ajude peale. Soovijaid 13 riigieelarvelisele kohale oli 56. Eks näis aga ma juba esitasin siiski taotluse ka riigieelarve välisele kohale ja kui sisse saan siis kas otsin sponsorit või võtan õppelaenu. Tahaks ikka targemaks saada. Hoia siis mulle pöialt, sest homme on juba intervjuu ja siis selgus aga mu sisetunne ütleb, et juu ma sinna sisse saan, sest nii palju oli noori aga mul miskit siiski kogemust ja kõrvade vahel olemas.

Veel üks lugemissoovitus minu Tallinna Pedagoogilise Seminari sotsiaalhoolekande õpetaja Maiu Kauberilt, kes selgitab põhjalikult lahti sotsiaaltöö vajalikkuse:

Sotsiaaltöö valdkond on väga lai

Maiu Kauber ütleb, et kool annab põhiteadmised, tegelikud oskused aga tulevad töö käigus – esimese paari tööaastaga õpib sotsiaaltöötaja endale sisuliselt teise hariduse lisaks.
Foto: Tiina Vapper

Sotsiaaltöötajate töökoormus on viimase kolme-nelja aasta jooksul hüppe­liselt kasvanud, uusi kliendigruppe on juurde tulnud.
„Meil on tekkinud palju võlgnikke, sest headel aegadel võeti laene, hinnati end üle, juhtus ka nii, et laenu soovitati võtta olukorda ebaadekvaatselt hindaval inimesel. Ka keskklassi inimestel, kes muidu on hakkama saanud, kuid kelle firma või töökoht ära kadus, on tekkinud toimetuleku probleeme. Pikaajalised töötud ei suuda tööd leida, ja neile pole ka töötukassal midagi pakkuda. Ega meie tavapäraste kliendigruppide elu ole samuti kergemaks läinud, inimesed tulevad oluliselt kehvemini toime kui varem,” selgitab Maiu Kauber, kelle arvates on vajadus sotsiaaltöötajate järele suurenenud ning uusi töökohti tuleb juurde luua. „Meie häda on see, et ei ole tehtud täpseid uuringuid, kui suur vajadus ühe või teise valdkonna sotsiaaltöötajate järele on. Lastekaitsetöötajate arvu mõni aeg tagasi suurendati, kuid samamoodi peame mõtlema elanikkonna vananemisele ning eakate inimeste teenuste korraldamisele. Ma ei arvagi, et igal eakal peaks hooldustöötaja kõrval olema, aga kui see vajadus tekib, ei saa me panna teda ootama, sest eakas vajab kompetentset abi kohe, täpselt samuti laps ja puudega inimene.”
Sotsiaaltööd tahetakse õppida
Sotsiaaltöö eriala saab õppida kahes rakenduskõrgkoolis – Tallinna pedagoogilises seminaris ja Lääne-Viru rakenduskõrgkoolis –, lisaks Tallinna ülikoolis, Tartu ülikoolis ning Tartu ülikooli Pärnu kolledžis. Sotsiaaltöö erialaga tihedalt seotud hooldustöötaja eriala õpetavad kutsehariduse tasemel ka mitu kutseõppeasutust.
„Tallinna pedagoogiline seminar oli esimene kool Eesti vabariigis, kus sotsiaaltööõpe avati,” räägib Maiu Kauber. „Kool asutati kodumajanduse instituudi nime all 1935. aastal, 1936 hakati siin sotsiaalassistente koolitama. Sõja järel, 1950. aastatel tuli Eestis sotsiaaltöötajate koolitusse vahe sisse ning 1990. aastal avas pedagoogiline seminar – taas esimesena – sotsiaaltöö eriala uuesti, tookord oli see keskeriharidus. Alates 1995. aastast võtame üliõpilasi vastu kõrghariduse õppekava alusel.
Riikliku koolitustellimuse järgi võtame päevasesse osakonda 40 ja kaugõppesse 20 üliõpilast. Tahtjaid on oluliselt rohkem, seepärast oleme viimastel aastatel võtnud lisaks 30 üliõpilast tasulisele õppekohale. Ühes rühmas õpetatakse osaliselt vene keeles. Ehkki vene koolilõpetajate eesti keele oskus on hea, alustab rühm siiski vene keeles ja läheb sujuvalt eesti keelele üle – kutsestandard nõuab lõpetajatelt kõrgtasemel eesti keele oskust. Samas ei oska paljud praegused Eesti koolilõpetajad vene keelt, aga sotsiaaltöö klientidest suhtleb ligi 60% vene keeles, seepärast on meie õppekavas ka vene keel.”
Hoiak on kõige tähtsam
Kuigi varasem elukogemus tuleb sotsiaaltöös kasuks, annab Maiu Kau­beri sõnul sisseastujale kõige rohkem lisapunkte õige hoiak abivajajate suhtes. „Vestleme iga tudengikandidaadiga. Oluline, et ta oleks avatud, näeks ja mõistaks probleemi olemust, ei astuks inimesest üle, vaid märkaks küsida, kuidas läheb. Teadmised saab kool anda, aga täiskasvanu väärtushinnanguid kolme aastaga ei muuda. Empaatiavõimet testida ei saagi. See­pärast on sisseastujate pingerida koostades alati hirm, et ega mõni hea kandidaat välja ei jäänud.
Sotsiaaltöö valdkond on ääretult lai ning baasharidus peab andma oskuse kõikide kliendigruppidega töötamiseks. Lapsed, noored, eakad, puudega inimesed, kriminaalhooldusalused, vangid, kodutud, töötud – anname põhiteadmised kõikide kohta. Rakenduskõrgkoolis moodustab 30% õppeajast praktiline töö, see tähendab et kolmest aastast üks ollakse praktikal. Praktikabaase on meil üle Eesti 350, praktiliselt kõik laste-, noorte-, vanadekodud, puuetega inimeste kodud; sotsiaalkeskused, vanglad, kriminaalhooldusosakonnad, linna- ja omavalitsused.
Esmakursuslastega läheme kohe septembris tutvuma laste, noorte ja eakate hoolekandeasutustega, käime ära ka vanglas. Praegusel ajal on enamik asutusi renoveeritud, korras, puhtad, juba mitu aastat ei ole meil kohe pärast tutvumispraktikat lahkujaid olnud. Kindlasti võib täiskasvanud vaimupuudega inimese käitumine olla mõne õblukese tütarlapse meelest üsna hirmutav, ka lastekodu noortepraktikalt on nutuga tagasi tuldud. Üritame üliõpilasi igati toetada ja leida igaühele praktikakoha, mis talle sobib. Oleme soosinud seda, et üliõpilane saaks praktika teha oma kodukohas, sest just praktikal tekivad töökontaktid ja on lootust leida töökoht.”

Psüühiliselt raske töö
Töö, kus tuleb kokku puutuda inimliku õnnetuse ja hädaga, on psüühiliselt väga raske, sellepärast on igal semestril õppekavas üks psühholoogiakursus – arengu-, isiksuse-, käitumis-, nõustamis-, suhtlemispsühholoogia – ja ka tundides õpitakse lahendama eri olukordi. Õpetame iseendaga toimetulekut, seda, kuidas pingeid maandada ja läbipõlemist vältida.
Spetsialiseerutakse mingile valdkonnale erialase kõrghariduse omandamise järel, ülikoolides magistriõpingute käigus. Meie tudengitest ca 10% läheb kohe edasi magistriõppesse, ja on neid, kes peavad mõne aasta vahet ja lähevad siis.”

Tööhõive on 85%
Maiu Kauber ütleb uhkusega, et sotsiaaltöö eriala lõpetanute tööhõive on 85% ja enamik neist jääb oma ametile truuks. „Kas või Tallinna linna kodulehelt on näha, et sotsiaaltöötajatest pooled on meie kooli vilistlased, hooldustöötajatest isegi rohkem kui pooled. Meie sotsiaaltöötajad on väga tublid. Kindlasti on linnades võimalusi rohkem ja sotsiaaltööd kergem korraldada; valdades on tulubaas väike, samas peab omavalitsus kõiki teenuseid pakkuma. Maal tegeleb kõikide abivajajate gruppidega üks sotsiaaltöötaja, mitut erinevat spetsialisti pole võimalik palgata. Kui elanikke on vähe, on ka vähem võimalusi sotsiaaltoetusi maksta, abivajajatele teenuste korraldamisel teevad vallad koostööd.
Maiu Kauber arvab, et nagu kooli ja tervishoiuasutussse oleks sotsiaaltöötajat vaja ka lasteaeda. „Lasteaedades on käitumisprobleemidega lapsi üha rohkem. Tavaliselt on probleemid peres, ja kõige paremini saakski aidata sotsiaaltöötaja. Lahenduseks võiks olla piirkonna sotsiaaltöötaja, kes kureerib neid lasteaedu ja koole, kus vastavat töötajat palgal ei ole.”
Seminari lõpetanud saavad ka teistes riikides hakkama. „Üks meie vilistlane töötab Rootsis, meie õppekava aktsepteeriti täielikult, ta pidi juurde õppima vaid Rootsi seadusandlust. Ka Soomes saab meie diplomiga väga edukalt töötada,” räägib Maiu Kauber.
Suhtumine on enda teha
„Üks, mida me teistelt riikidelt õp­pi­da võiksime, on inimeste kohtlemi­ne, nende privaatsuse ja väärikuse austamine, toetav suhtumine. Sot­siaaltöötaja amet on meil üsna väärtustatud, aga abivajajasse suhtumine on endiselt natuke halvustav. „Ma ei pea silmas eakaid ega teisi sotsiaalhoolekandeasutuste kliente, näpuga kiputakse näitama neile, kes on võlgade või mõne muu probleemiga hätta jäänud ning sunnitud toimetulekutoetust taotlema. Huvitav, miks tervis­hoiuteenuste kasutamist peetakse täiesti normaalseks, aga sotsiaalteenuste kasutamist mitte.
Kindlasti peame pöörama tähelepanu ka neile peredele, kes hooldavad liikumispuude või psüühikahäirega omakseid kodus. Aeg-ajalt on küll korraldatud kursusi, aga terviksüsteemi, mis ootamatult hooldajaks sattunud inimest nõu ja abiga toetaks, ei ole. Perede toetamist ja vabatahtlikku tööd eri organisatsioonide kaudu võiks olla rohkem.”

Me kaardistame kesklinna

Täna on minu puhkuse esimene päev aga sel suvel oleme neljakesi taas välitöödel ja kaardistan koos Arko. Jüri ja Villuga Tallinnas kesklinna tänavaid. Seltskond on kogemustega st "vana" ja sisse töötanud. Oleme eelnevatel aastatel käinud kaardistamas koole, lasteaedu, ülikoolide õppehooneid, ärikeskuseid, kaubanduskeskuseid, poekesi, muuseume, linnavalitsusi jne. Sel aastal oleme jõudnud käia kaardistamas Tartu Maaülikooli hooneid, sellele järgnes Tallinna Pedagoogilise Seminari, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, Eesti Keele Instituut, Eesti Mereakadeemia, Tervise Arengu Instituut - need Tallinna koolid ja teadusasutused soovisid saada eksperthinnangut ligipääsetavuse kohta. Paraku on enamus selliseid maju ehitatud mitukümmend aastat tagasi ja ratastoolis või liikumistakistustega inimestel on võimatu või suured takistused majadesse pääsemisel. Siis ongi olukord selline, et käin mina kõrgematel korrustel aga esimestele korrustele üritame minna, kas või läbi raskuste. Need füüsilised raskused on sageli koos ratastoolis kaardistajaga minu abistamisel kergemini läbitavad, kui leida mitu meest, kes lihtsalt toore jõuga tõstma kukuvad. Aga tegelikkuses on nii, et küsi liikumispuudega inimeselt endalt kas ja kuidas teda abistada, sest viga võid sa endale teha, abistatavale või abivahendile, milleks on suhteliselt kallis ratastool, milleta liikumine on sellistel inimestel võimatu. Samas saame ainult head meelt tunda ja pöialt hoida, et neile projektidele roheline tuli antakse ja eurorahasid õigesse kohta kasutatakse, sest seda on vaja nii õppuritele, töötajatele kui ka külalistele.
Täna olime sii koos 3 ratastoolis inimesega kaardistamas teist päeva aga neid päevi jagub nii juuli kui ka augusti kuusse. Samas on tore kui paljud tänavad ja takistused ületatud ja soovitused, takistused ja pildid olemas. Pole siin miskit inestada, et ratastoolis kaardistajad selle suure soojaga välja aetud. Teavad ju nemad kõige paremini, mis sobib ja mis mitte. Peame tõdema, et iga aastaga läheb olukord pealinnas aina paremaks. Kuigi tõrvatilgaks osutuvad auklikud ja lagunenud teed või autod, mida juhid kõnniteele või ülekäiguradade ette korraks pargivad, et kaupa poodi viia. Inimesed naeratavad ja on üllatunud, sest tavaliselt ei kohta korraga mööda tänavat ringi askeldamas 3 ratastoolis töötegijat. Tänagi kohtasime tuttavaid ja kui läksin Gonsiori tänavale Jürit otsima, siis üks naine lahkesti juhatas, et mees ratastooliga jäi kõrgete servadega hätta ja läks suure ringiga, et meieni jõuda. Sadamas oli kohati piinlik nende haljasalade kasimatuse pärast, mis viivad soolalao juurest kesklinna poole, sest on se ju visiitkaart kltuuripealinnale ja võiks paremini hooldatud olla.

Meile, kes me igapäevaselt kahel jalal kõnnime jäävad sellised 15 sentimeetrised kõnniteeservad tihti märkamatuks, kui neile oon need takistused, kust elektritooliga alla ja üles ikka ei sõida. Õnneks on puuetega inimesed kannatlikud ja loovad ning nuputavad siis uusi võimalusi kuidas edasi liikuda. Märka inimest!

Pärnu rullimaratonil koos ratastoolis sõitjatega

Käisime pühapäeval, 3. juulil, EMT Pärnu rullimratonil. Korraldajad olid valmis seadunud ka ratastoolisõitjatele ja siis kui meie omasid Pärnusse kohale saabus ainult 4, siis suutsid nad tublisid korraldajaid üllatada. Na küsisid, et miks teid nii vähe on? Mina küsin: Aga miks ei näinud me Pärnu ja Lõuna-Eesti ratastoolis osalejaid? Kus te olete? Tulge välja! Ratastoolisõidu kilomeetreid on ainult 3 ja iga sõitja saab sõita omas tempos. Garanteritud on hea vorm ja mõnus elamust. Pealtvaatajanagi on suur hasart sees ja huvi pilte klõpsida aga seoses kiire suveaja ja palavusega pole hetkel veel suutnud pilte üles panna.
Eelinfo, mille Tallinna Invaspordiühingu blogisse panin oli selline: Pärnu Rullimaraton kuulub üle-eestilise rulluisutamise ja rullsuusatamise sarja EMT Rullituur 2011 ja on sarja kolmandaks etapiks! Pärnu Rullimaratoni eesmärgiks on rulluisutamise ja rullsuusatamise, kui meeldivate suveharrastuse propageerimine laste, harrastajate ja sportlaste seas. Pakkuda vaheldusrikkaid võimalusi rullimiseks Pärnu parimal rullirajal. Pärnu Rullimaraton toimub 3. juulil 2011 Pärnus, Lennujaama teel.
Ratastooliralli: 5 km (tegelikkuses oli 2.7 km!) - 2 ringi, ühisstart. Ratastooliralli distantsidel on lubatud sõita aktiivratastoolidega, millel ei tohi olla erikohandusi. Ratastooliralli START 11:00. Võimalus transpordi kulude hüvitamiseks - palun andke endast ja oma osalemissoovist vaid teada! Lähemalt sellest võistlusest http://www.sportinfo.ee/newsid/id/980/
PALUN LEVITAGE SEDA INFOT VÕIMALIKELE HUVILISTELE! Signe Falkenberg, peasekretär, Eesti Invaspordi Liit, reg.nr. 80018936 Regati pst. 1 Tallinn 11911 GSM 50 83 905 signe@eil.ee Skype: svfalk13 www.eil.ee

Tulemused:

Koht	Nr	Nimi	Võistkond	Aeg	Koht v.k.
1	1	Toomsoo Hegert	Viljandi IÜ	12:18.7	1
2	3	Villau Ain		15:22.4	2
3	4	Vool Arko	Invaspordi liit	18:07.5	3
4	2	Urban Villu	Viljandi IÜ	19:58.1	4

Võrus invasportlasi jälgimas

Laupäeval, 3.juulil 2011, toimus EIL karikavõistluste 2. etapp, kus joosti, võisteldi ratastoolisõidus, kettaheites, kuulitõukes, odaviskes ja kaugushüppes. Kohal oli ligi 40 invasportlast üle Eesti. Kes teeb, see jaksab. Kes treenib, see saavutab paremad tulemused. Arko tegi ka kõiki alasid kaasa aga tema trump on ikka ratastoolisõit, milles ta jäi 2. Pärast võistlusi käisime poes süüa ostmas ja magustoiduks maiustasime punasesõstrajäätisega.

Arkol oli veel nii palju kannatust, et viia mind ujuma. Nii tegin mina tegin ühe mõnusa supluse Tamula järves, kus veesoojuseks mõõdeti sel päeval 21 C. Tamul järve ümbrus on eurorahade abiga nii kauniks muudetud ja need purskkaevud ja rannavalvepost ning rannakohvikud sobivad sinna väga hästi. Kes Võrru satub, see võiks kindlasti vaatama minna. eestimaa on imeline koht suve nautimiseks.

Pilte näed siit

Tantsupidu oli ilus aga sai ruttu otsa

Reedel käisime tantsupeo peaproovil, mis oli tore ja lapsed nii armsad, noored kenad. Kõik ikka rahvariietes või kostüümides, väiksemad pikas rivis käestkinni ja suuremad paarikaupa tantsusammul liikumas. eriliseks osutus kollaste ämbritega tantsunumber ja võimlejad puna-valgetes riietuses. Termomeeter näitas kell 9:30 hommikul Tallinnas +29 C. Kuumus oli kurnav, kuid inimesed olid rõõmsad ja nautisid nii osalejad kui ka pealtvaatajad. Maavillastes rahvariietes oli ikka väga palav ja silma hakkas, et nooremad tantsijad hoidsid seelikusabasid kõrgemal, et natukenegi ennast jahutada, kiiremad lasid sabad alla aga üks õnnestus siiski pildile saada.

Uhke ja hea on olla eestlane ning sellistest ühistest tantsu- ja laulupidudest osa saada. Mulle igatahes meeldis kõik, peale ummikute ja ebakindlate autojuhtide, kes segadusse sattunutena Lasnamäe poolt linna vurasid.
Kui nüüd võrrelda eelmist tantsupidu Kadrioru staadionit ja Lauluväljakut, siis mulle meeldib see esimne rohkme, sest seal on vaade parem ja tantsijate korraldatud mustrid tõusevad paremini esile. Invaparkimine oli ka hästi korraldatud, kuid invawc jäi küll Oru pool küljes kasutamata, sest meil lihtsalt puudus vajaminev raha ja kui küsisin meeskonnalt, et milline raha sinna pilusse panna, ei osanud temagi muud vastata kui osutada sinise infotelgi suunas. Kõmpisin sinna ja peale seda kui üks noorem naine arvutis klõbistas ja teatas viisakalt, et läheb asja uurima, siis ootasin veel oma 10 minutit. Peale seda laususin teisele teenindajale, et nii võib inimene püksi pissida, kui ukse taga seisab aga sisse ei pääse ja samal ajal teised kõnidvad noored ja vanad ja keskealised saavad sisse ja välja traavida. Tasuta. Imelik see ilmaelu. Arko juurde jõudes teatas ta, et mis siin ikka passida, et lähme pidu vaatama. Leidsimegi kesetplatsi hea vaatamise kohad ja nautisime seda tatsuetenduse peaproovi täiega seni, kuni Arko ahhetas, et lind pasandas talle lennu pealt valge pluusi rinnaesise täis. Egas midagi, kui raha tuleb. Vaja vist loteriipiletit ostma minna. Rahvas oli viisakas ja ratastooliga sai päris sujuvalt lauluväljaku all . korruse invatualetti minna ja pärast mereväravatest välja.Pidu ja eesti rahvariided on nii kaunid ja imelised vaadata, et tahaks veel ja veel ja veel näha meie rahvapidusid eriti veel sel aastal, kui Tallinn on Kultuuripealinn 2011.