11. juuli 2011

Me kaardistame kesklinna

Täna on minu puhkuse esimene päev aga sel suvel oleme neljakesi taas välitöödel ja kaardistan koos Arko. Jüri ja Villuga Tallinnas kesklinna tänavaid. Seltskond on kogemustega st "vana" ja sisse töötanud. Oleme eelnevatel aastatel käinud kaardistamas koole, lasteaedu, ülikoolide õppehooneid, ärikeskuseid, kaubanduskeskuseid, poekesi, muuseume, linnavalitsusi jne. Sel aastal oleme jõudnud käia kaardistamas Tartu Maaülikooli hooneid, sellele järgnes Tallinna Pedagoogilise Seminari, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, Eesti Keele Instituut, Eesti Mereakadeemia, Tervise Arengu Instituut - need Tallinna koolid ja teadusasutused soovisid saada eksperthinnangut ligipääsetavuse kohta. Paraku on enamus selliseid maju ehitatud mitukümmend aastat tagasi ja ratastoolis või liikumistakistustega inimestel on võimatu või suured takistused majadesse pääsemisel. Siis ongi olukord selline, et käin mina kõrgematel korrustel aga esimestele korrustele üritame minna, kas või läbi raskuste. Need füüsilised raskused on sageli koos ratastoolis kaardistajaga minu abistamisel kergemini läbitavad, kui leida mitu meest, kes lihtsalt toore jõuga tõstma kukuvad. Aga tegelikkuses on nii, et küsi liikumispuudega inimeselt endalt kas ja kuidas teda abistada, sest viga võid sa endale teha, abistatavale või abivahendile, milleks on suhteliselt kallis ratastool, milleta liikumine on sellistel inimestel võimatu. Samas saame ainult head meelt tunda ja pöialt hoida, et neile projektidele roheline tuli antakse ja eurorahasid õigesse kohta kasutatakse, sest seda on vaja nii õppuritele, töötajatele kui ka külalistele.
Täna olime sii koos 3 ratastoolis inimesega kaardistamas teist päeva aga neid päevi jagub nii juuli kui ka augusti kuusse. Samas on tore kui paljud tänavad ja takistused ületatud ja soovitused, takistused ja pildid olemas. Pole siin miskit inestada, et ratastoolis kaardistajad selle suure soojaga välja aetud. Teavad ju nemad kõige paremini, mis sobib ja mis mitte. Peame tõdema, et iga aastaga läheb olukord pealinnas aina paremaks. Kuigi tõrvatilgaks osutuvad auklikud ja lagunenud teed või autod, mida juhid kõnniteele või ülekäiguradade ette korraks pargivad, et kaupa poodi viia. Inimesed naeratavad ja on üllatunud, sest tavaliselt ei kohta korraga mööda tänavat ringi askeldamas 3 ratastoolis töötegijat. Tänagi kohtasime tuttavaid ja kui läksin Gonsiori tänavale Jürit otsima, siis üks naine lahkesti juhatas, et mees ratastooliga jäi kõrgete servadega hätta ja läks suure ringiga, et meieni jõuda. Sadamas oli kohati piinlik nende haljasalade kasimatuse pärast, mis viivad soolalao juurest kesklinna poole, sest on se ju visiitkaart kltuuripealinnale ja võiks paremini hooldatud olla.

Meile, kes me igapäevaselt kahel jalal kõnnime jäävad sellised 15 sentimeetrised kõnniteeservad tihti märkamatuks, kui neile oon need takistused, kust elektritooliga alla ja üles ikka ei sõida. Õnneks on puuetega inimesed kannatlikud ja loovad ning nuputavad siis uusi võimalusi kuidas edasi liikuda. Märka inimest!

Kommentaare ei ole: