18. juuli 2011

Tõrvaaugust tagasi kodus

Sel aastal toimus Tõrvaaugu laager juba 20. korda. Tõrvaaugu puhkemajas toimunud laagripiltidest üks pisike valiku leiad siit. Tegutsemist täis päevad männimetsas ja mõnusas seltskonnas möödusid päevad kiiresti. Kui minult küsis üks inimene, et miks te Tallinna omadele laagrit teete, siis oskasin vastata, et Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu juhatus kirjutab projekte ikka eesmärgiga oma liikmetele koolitust ja tegevust pakkuda ja kellele siis veel, kui mitte omadele. Lisaks piirkondlikele ühingutele on ju olemas meil liidud, kes üle-Eestilisi laagreid teevad. Juulikuus on traditsiooniline Elva spordilaager, mis nii lastele kui ka täiskasvanud inimestele algab juba sellel nädalal. Kuna 2011 on kultuuripealinna aasta Tallinnas ja meie sõpruslinn Turu on samuti kultuuripealinn, siis läheme neile augustikuus Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu eestvedamisel külla. Kohti, kus käia või tegevust leida on nii palju, et pean lausa vaatama mida võtta ja mida jätta. See kord osalen Turus aga Elva jätan sel aastal vahele, samuti oleks sotsiaaldemokraatide suvepäevadele ka tahtnud minna aga samal ajal oli Tõrvaaugu laager. Tõrvaaugu laager kestis 4 päeva, ilmad oleksid võinud paremad ja soojemad olla, kuigi see meie tegemisi ei seganud. Saime ujuda, metsas käia, mängida bocciat, malet, kabet. Koolitust saime toidu, koristusvahenditest ja koristustööde edukast läbiviimisest, oli saapaviske võistlused, vibulaskmine, grilli- ja tantsuõhtud ansambliga, karaoke, õlle pimetestimine, tordisöömine, mälumängud, filmi vaatamine, tublimate autasustamine. Lisaks võistlused, mustlase ennustamine ja rebaste ristimine, saun, lauluga algas laager ja ka lõppes koos lipu langetamisega. Meid oli kohal lisaks peremees Hansule üle 50ne inimese, oli liikumispuudega inimesed, pereliikmed, vabatahtlikud, oli noori ja vanu ja neid, kes ennast täpselt noortena tundsid ja etteastetega üles astusid. Pildile jäi neid üle 30+.

Meil käisid ka külalised, kes lihtsalt korraks tervitama tulid. Palju positiivseid elamusi, puhast metsaõhku koos ahhetama paneva päikeseloojanguga. Segas koerte kaklemine, haigestumine ja vigastused, kuid ikka juhtub ja küll järgmisel aastal siis paremini toimetame. Ilus oli, otsa sai, sest Tiiu ja Arko olid nii palju ettevalmistusi teinud, et meil jäi üle neid lihtsalt toetada ja abistada. Kohtume taas järgmisel aastal.

Kommentaare ei ole: