30. november 2010

Naiskogu Kadri kadripäev Tallinnas 25 11 10

Naiskogu Kadrid Tallinna piirkonna naised kohtusid kadripäeval Kirjanike Majas, Soome Instituudis.Kohale oli tulnud üle 20 naise ja paar meest. Olen Tallinna Kadride juhatuse liige ja panin ürituse protokolli miskit kirja ning nüüd jagan seda heameelega ka oma blogikülastajatega.

Kadripäeva tähistasime seminariga teemal "Millal naised poliitikast kaovad?", ja sellele järgnevas väikene pidu. Arutasime kvoodisüsteemi poolt ja vastu ning vaatasime, kuidas võimekate naiste osakaalu pikas perspektiivis kasvatada. Meiega arutlesid Barbi Pilvre, Marianne Mikko, Reet Laja ning Maimu Berg. Üritust modereeris Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna spetsialist, kogumiku "Teel tasakaalustatud ühiskonda II" toimetaja Liina Järviste. Peale arutelu võttis meie koosviibimine rõõmsamaid toone, kohvilauas jõudsime järeldusele, et vajalik on olla rohkem nähtavad ja selleks peame saatma infot siselisti; üldisesse sotside listi, naiskogule ja noorsotsidele; arutasime naiste kogemust ja naiste rolli ühiskonnas; leidsime, et Eesti poliitikas peaks meespoliitikute kõrval olema rohkem naisi; meie naiste eesmärk on võtta piirkondade nimekirjade koostamisel aluseks 40/60 esindatust ja kutsume seda SDE-s ellu viima ning peame julgustama naisi tulema poliitikasse. Kohal olid külalised Pärnust ja Maimu Berg tutvustas soome Instituudi tööd Eestis ja Kirjanike majas. Ilus õhtu oli meeldivas seltskonnas, täis häid mõtteid, tegusid ja naisi koos kohvilauas.

Mustamäe Halduskogus 30 11 2010

Täna toimus Mustamäe Linnaosa Halduskogu koosolek Mustamäe Linnaosa Valitsuses. Koosoleku päevakord oli 9 punktiline. 1. ja 2. punkti all oli Kadaka tee 42H ja Laki tn 11 kinnistu detailplaneeringu eskiisi kooskõlastamised, mida tutvustas maanõunik Aldo Aadamsoo. Selgitusi andsid ka projekteerijad. Piltide järgi tundusid päris uuenduslikud lähenemised ärihoonetel. Tööstusrajooni tulevad uued ärihooned ning lammutatakse palju vanu laohooneid, mis on minu arust parem variant selle piirkonna uuendamise heaks.

Siis järgnesid Tallinna Lasteaia Õunake, Tallinna Männikäbi Lasteaia, Tallinna Rõõmupesa Lasteaia, Tallinna Kadaka Lasteaia ja Tallinna Allika Lasteaia arengukavade esitlused direktorite poolt ja otsustasime kooskõlastada. Probleemid olid üldised: vanad hooned, mis vajavad remonti ja renoveerimist, tugiteenuste osutamine erivajadustega lastele ning sobitusrühmade ja erivajadustega laste rühmade õppetöö korraldamine, lumekoristus lasteaedade ümbrusest, parkimiskohtade puudus ja lastevanemate pikad tööpäevad, öörühma kasutamine pikkade õhtutundideni või öösiti ning kakskeelsete laste integreerimine Eesti ühiskonda. 8. Punkti all heakorratööde korraldamisest Mustamäe linnaosas ei räägitud, sest vahetult enne halduskogu koosolekut sain Rein Orgilt kirja, et ta on haigestunud. Muid küsimusi sel korral ei arutatud. Selle aasta viimane Halduskogu koosolek toimub detsembris.

28. november 2010

Lumine 1. advent 28 11 2010

Sajab ja sajab. Lumi tuli Tallinna. Küll on tore, sest juba lapsepõlvest mäletan, et oma sünnipäevaks ootan valget maad. Sel aastal siis tuli seda valget lund ikka päris palju. Reedel sai üks sünnipäevapidu kodus maha peetud, salatit ja torti söödud, tantsima seekord ei hakatudki. Aga naabritädi oli ikkagi kuri ja riidles, et trepid lumiseks trambime ja lapsed uksi kinni lahti teevad. Ah ei saa mina nendest pensionäridest aru, sest peale meie noormeeste on majas teisi inimesi ka tervelt 14 korteris, kuid süüdi alati meie omad. Igaüks võib ju arvata, kuid mitte alusetult süüdistada. Soovisin head päeva ja tõmbasin ukse kinni ja panin lukku. Vot sellist elu siis Mustamäel elataksegi. Memmed ruulivad. Lapsed kuulavad muusikat kõrvaklappidega ja meie saame sõimata, et suitsetame, kuigi suitsu me ei tee. Ei usu et aitaks iga keeldu ja arvamust sildiga uksele panna. Naeratades teretan tädikesi, onusid ja rohkem ei suhtle. Mis nendega ikka vaielda.

Ilus on ja meie pere noored Imre, Rene ja Merle olid värske lumelaidaga ja harjaga ametis. Laupäeval sai auto puhtaks ja pühapäeva hommikuks oli taas auto lumekuhja all. Nii siis klõpsisid vanad pilte rõdu pealt ja noored kraapisid lund hangedesse. Tegelikult meeldib mulle pehme ja kohev lumi rohkem kui Arkole, sest tema jääb kohe igale poole kinni ja siis on jama, et ei saa ei edasi, ega tagasi. Õnneks Kristiine keskuse juurde saime pargitud ja poes oli jälle lahe shoppata. Nii sai Rene endale sooja kampsuni, mina Seppela kliendikaardi ja Arko endale saapaid proovida. Igaühele midagi. Rocca al Mare Prismas olid ka õiged ja magusad mandariinid müügil, grillkana oli ka hea. Tein autost pilte Mustamäest, sest oli mida vaadata. Eriti lumi valgusfooridel ja päikeseloojang. Nii ilus tali tuli.

24. november 2010

Dementsete päevahoiust Mustamäel

Mustamäe Halduskogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni koosolekul oli minul võimalus 22. novembril külastada ka dementsete päevahoidu Mustamäe sotsiaalmajas, Akadeemia tee 32. Kuna mul oli paariaasta tagune nägemus dementsete päevahoiust Merimetsa keskuses, siis mingi üllatuse osaliseks ma ei saanud, sest arvasin, et kui sotsiaalkomisjoni koosolek on, siis tulevad teisedki liikmed eakate lasteaeda vaatama, kuid sinna jõudsin mina üksinda. Juu siis puudus teistel huvi ennast sotsiaalprobleemidega kurssi viia või oli neil see kogemus olemas juba varem.

Mind paneb alati üllatama, kui kehvades tingimustes on ruumid, kus dementsetele inimestele päevahoidu korraldatakse. Nii ka Mustamäel peavad nii töötajad kui hoolealused veetma oma pikad tööpäevad keldris. Sarnasus oli talvise kogemusega Akadeemia tee kodutute varjupaigas. Sarnaselt seni nähtuga olid sealgi seinad halitanud ja ruumid remondi ootel. Miks küll Tallinn ei hooli, et vabadesse ruumidesse sarnaselt noorte ja mtüdega Akadeemia tee 30 koolimajja?

Miks peavad dementsete päevahoiuteenuse pakkujad viibima sellistes antisanitaarsetes ruumides, mis rikuvad tervist. Samuti tasuvad eakad või nende pereliikmed lisakulud, mis kaasnevad nende pereliikmete hooldusega kella 7.00 - 19.00? Samas selgus jutuajamise käigus töötaja Leaga, et hoolealuseid on praegu kokku 4 ja pooled neist viibivad hooldushaiglas. Kui varem arvasin, et dementseid ei tooda päevahoidu transpordi puudumise ja kõrge hinna tõttu, siis kohapeal selgus, et põhi probleemiks on kkiirustamine. Selgus, et ka eakad kiirustavad koju ja vaatavad kella. See päevahoid on nagu tööl käimine, sest oma kodus on kõige parem ja mõnusam, kuid kahjuks pole igaühel võimalik mäluhäiretega vana inimest koju terveks pikaks päevaks jätta. Sain teada, et enamikele meeldib vaadata televiisorit, laulda, lugeda jalehti või mõnel muul viisil omi pikki päevi sisitada. Tukastada soovikorral 2 voodis või minna koos töötajaga jalutama kas maja taha aeda või istuda puude vilus. Ka tualettruumid ja pesemisvõimalused olid olemas.

Töötajad ja dementsed eakad vajavad inimlikumaid tingimusi, kui praegused keldrikorruse ruumid. Kehtivad ju elementaarsed nõuded Tallinnas vastuvõetud sotsiaalteenuste standardite alusel ka teenuse kasutajate jaoks.

Mustamäe sotsiaalkomisjoni väljasõidu koosolek 22 11 2010

Esmaspäeval toimus Mustamäe Halduskogu sotsiaal- ja tervishoiukomisjjoni koosolek Mustamäe sotsiaalmajas, Akadeemia tee 32. Väljasõidu eesmärk oli kohtuda sotsiaalkeskuse töötajatega ja tutvuda dementsete päevahoiu teenusega. Halduskogu komisjoni liikmetest olid kohal esimees Mark Levin, Tiia Tiik, Alar Sepp, Marika Lillemäe ja Kristel Ojala.

Kohapeal selgus, et kõige suurem probleem on hooldustöötajatel kiirabitöötajatega, sest kui hooldustöötaja ennast tutvustab ja palub meditsiinitöötajatelt infot kelle juurde väljakutse toimus, siis saavad nad lakoonilise vastuse, et seda ei saa öelda, et see on saladus. Huvitav küll, et kui sotsiaalmajas on palju kõrges eas eakaid, puuetega inimesi ja vanemaid lastega, siis kiirabi võib anda abi, kuid kui ta kaasa haiget patsienti ei vii, siis ei saa ka hooldustöötajad inimese tervisliku seisundi halvenemise korral talle appi tõttata. Nii võibki juhtuda, et inimene jääb abita või halvemal juhul sureb. Mulle meeldib küsida ja nii tundsin selgi korral huvi, et miks on sotsiaalmajja kulgev ratastooli kaldtee nii puudega inimese vaenulik, suure kaldega, pöördega ja puuduvad vajalikud käsipuud, mis abistavad inimest kaldteest üles ja maha sõidul. Kuna Mustamäe sotsiaalmaja on esimene Tallinna sotsiaalmaja ja seega vanim, siis ei osanud mulle keegi midagi rohkem seletada kui seda, et kaldteed on üritatud parandada, muuta vähem libedamaks. Välja kukkus nagu alati, nõuetele mittevastav.

Minu küsimusele häirenupu kohta selgus, et neid nuppe on majas 8. Nädalavahetustel ja õhtuti toimib teenus hästi, kuid päevasel ajal on esmaseks reageerijaks hooldustöötaja, kes võib väljakutse korral olla hoopis teises linna otsas, nt vannitab hoolealust, on poes, arsti juures kaasas jne. Samuti ei kanna hooldustöötajad inimeste võtmeid endaga kaasa. Sel juhul võibki juhtuda, et aega kulub palju enne kui abiga inimeseni jõutakse. Probleeme on erinevaid nagu igas sotsiaalmajas, kus elavad mitmed riskigrupid koos. Samas tõdeti, et sotsiaalmaja ei saa asendada hooldekodu ega hooldushaiglat ja inimesed, kes vajavad abi 24/7 on siiski hooldekodu vajavad inimesed. Käisime vaatasime ka ühte hetkel vabaks jäänud 16 m2 korterit, mis oli tilluke, kuid piisavalt kõigimugavustega sotsiaalkorter.

Päästeõppus Tallinna PIKis 24 11 2010

Täna harjutasime Tallinna Puuetega Inimeste Kojas puuetega inimeste ja tegevuskeskuse külastate evakueerumist. Kokkuvõtteks saab öelda, et olime hea meeskond. Suur osa sellest oli meie päästeameti koolitajatel, kes meid koolitasid ja õpetasid. Kui tuletõrjekellad helisema hakkasid, siis lahkusime majast tagumiste väljapääsude kaudu ning ootasime uste juures, et keegi majja ei siseneks. Inimesed evakueeriti hoovimajja, kus oli soe ja mugav istuda ning vestelda. Kokku oli seal inimesi 36, sest sinna suunasime ka need külastajad, kes tahtsid keskusesse tulla. Isegi minu üllatus oli suur, kui inimesednägid 2 paakautot ja 1 päästesõiduautot ja tuletõrjujait ning sellegipoolest tahtsid nende vahelt majja siseneda. Suits saadi välja aga meie turvafirma saabus objekti ette peale 15 minuti möödumist. Turvaauto lahkus ilma turvafirma töötajate väljumata. Sellised turvamehed siis meil. Küllap näitab see turvafirma suhtumist, sest meie töötajaga võeti häire alguses mobiililt ühendust. 5 minutiga olid päästjad kohal ja sisenesid 7 minutiga hoonesse. Selleks ajaks olid meie maja inimesed õues, v.a. ratastoolis "klient", kes hiljem välja toodi 2 päästja abil. Piltide tegemiseks küsisin luba ja neid sai täpselt 112. Muigama ajas. Päris hästi saime hakkama, eriti kui võrrelda turvafirmaga, kes hooneni ei tulnudki. Raske õppustel, kerge kriisiolukordades. Loodan, et seda tegelikkuses vaja ei lähe. Samas järgnes hiljem klubiruumis kokkuvõtete tegemine, õppejõudude nõuanded ja päästjate kommentaarid, sest neile oli meie majas õppused esmakordsed ja ka neile oli see õppus õppetlik. Meeskonna töö toimis ja Tauno meie pealikuna oli tegija heas mõttes. Suitsu oli tunda hiljemgi ja see ajas mind läkastama.
Vaata pilte: http://picasaweb.google.com/arko.vool/20101124PaasteoppusTPIKEndla5924112010?feat=email#

23. november 2010

Mina tänan õnnesoovide eest!

Loen terve päeva õnnesoove ja võtan telefoniteel vastu õnnitlusi, rohkem kui kunagi varem ja õhkan rõõmust nagu roosiõike vaasis. Tänan teid kõiki õnnesoovide eest. Tundub, et seda õnne on sel aastal nii palju, isegi rohkem kui kiluvõileibasid sünnipäeva külalistele jagus (otsa said). Olen rahul arukalt elatud aastate, laste, mehe, õdede, sugulaste ja sõprade üle. Elu on ilus. Eriti veel nüüd ja praegu. Aitäh!

Kutse jõulukontserdile 7 12 10

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub puudega inimesi ja nende lähedasi traditsioonilisele jõulukontserdile

7. detsembril kell 16.00 Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.
Jõulukontserdi avasõnad ütleb EELK Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Urmas Viilma. Kontserdil astub üles Liisi Koikson. Pärast kontserti pakume kohvi, teed, suupisteid.
Kontsert on tasuta. Kontserdi läbiviimist toetab Kristiine Linnaosa Valitsus. Olete oodatud!

Kutse puuetega inimeste päevale 1 12 2010

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub puudega inimesi, nende lähedasi ja valdkonna spetsialiste osalema 1. detsembril kell 15 puuetega inimeste päeva raames toimuval teabepäeval Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59).

Teabepäeval esitab Riigikogu liige Eiki Nestor oma arvamuse Riigikontrolli auditist puuetega inimeste toetussüsteemide osas, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu kõneleb riigi väljakutsetest puuetega inimeste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel, Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esinaine Monika Haukanõmm annab ülevaate ÜRO puuetega inimeste konventsiooni hetkeseisust Eestis.

Toimub Tallinna Puuetega Inimeste Koja aasta säravaima koostööpartneri tunnustamine. Üritusele eelregistreerimine kuni 29. novembrini e-posti teel: tauno@tallinnakoda.ee või tel 656 4048. Liikumispuudega inimestel võimalik kasutada tasuta invatransporti.

20. november 2010

Vilistlasena kooli juubelil

18.novembril seadsin sammud koolimajja, sest Tallinna Pedagoogiline Seminar tähistas 75. juubelit ja 20.aastat täiendusõppet osakonnas ja sotsiaaltöötajate õpetamisest Eestis. Konverentsi nimtus oli "Ühiselt tuleme toime 2010", mis oli suunatud 2010. aasta sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemise aasta märkimiseks.

Avasõnad ütles rektor Koit Nõlvak. Ettekannete esitajaks olid ka vilistlased. Üles astusid Kärt Mere, Julia Visnjova, Elmet Puhm, Erki Korp, Kristel-Liis Kaunismaa, Tõnis Vaik. Päeva teises osas tervitasid meid sotsiaalminister Hanno Pevkur, kes andis õppejõududele üle tänukirjad meie armastatud õppejõududele. Sõnavõttudega astusid üles ka Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti juhataja Valdur Keldrima, Mare Peil ja Maiu Kauber TPSist. Silmailu pakkusid seeniortantsurühm Pihlakobar ja päevakeskuse Tähetorn laululapsed.

Naljakas võib see seik tunduda kõrvalseisjale, et olen seda kooli lõpetanud 2 korda! Seega olen tõepoolest 2-kordne TPS-i vilistlane, mida tõestasid ka lõpupildid kooli 4.korruse koridoride seintel. Seminaris õppisin kaugõppes aastatel 2001 - 2003 sotsiaalhoolduse erialal ja 2003 - 2007 sotsiaaltöö erialal. Mõlemad erialad said õigeaegselt ja heade tulemustega lõpetatud. Olen seal veedetud aastate jooksul õppinud inimesi paremini mõistma, tundma ja hakkanud rohkem armastama oma tööd sotsiaaltöötajana. Rõõm oli kohtuda õpetajatega ja kursusejuhendaja Kai Truusiga ning vahetada tervitusi kursusekaaslaste ja tuttavatega.

Saalis istujatest olid ligikaudu 80% vilistlased. Samas on üle 1600 õpilase saanud koolist diplomi või lõputunnistuse. Meie kooliõpilasi on igas maakonnas, ametiasutustes või ühendustes. Pedagoogilisest Seminarist saadab praktiline haridus on abiks tööl ja elus. Koolil on hea koostöö praktikabaasidega ja üliõpilastest ei tunta puudust eriti viimstel aastatel, kus aastatega suureneb konkurss ja inimeste edasiõppimise ning hariduse saamise soov. Kahju, et meie omasid nii vähe oli aga positiivne kogemus oli ikka ja mälestused koolimaja klassidest, treppidest ja sööklast, mis olid saanud värskendust ning nüüd erksamates toonides. Aeg lendab. Minu lõpetamisest möödub veebruaris juba 4 aastat. Kohapeal kohtasin mitmeid sotsiaalalalt tuntud inimesi, kelle kohta ma varem ei teadnud, et nad TPSi vilistlased on. Päev lõppes koolisööklas ühise tordi ja kringlisöömisega.

Palju õnne meile!

SDE 20. sünnipäeval 19 11 2010

Reedel, 19.novembril osalesin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna 20. aastapäevale pühendatud konverentsil juhtisid diskussioone Indrek Saar, Barbi Pilvre ja Marianne Mikko. Esimeseks teemaks oli inimese ja demokraatia kokkupõrge, mille üle diskuteerisid Sven Mikser, Oudekki Loone, Juhan Saharov ning Andreas Gross. Teine teema oli kas vaesed valivad valesti ja selle üle arutlesid Tõnis Saarts, Ain Aaviksoo, Eiki Nestor, Peep Peterson ja Ulpu Iivari Soomest. Kolmas arutelu toimus teemal maailm 20 aastat hiljem - kas kade või kaastundlik? Marju Lauristin ja Glyn Ford. Kokkuvõtteks saan öelda, et arutelu teemad sundisid kaasa mõtlema ja oli huvitav meenutada, kus oli Eesti 20 aastat tagasi ja kujutleda milline on elu 20. aasta pärast. Samas minu erakonnas osalemise aeg piirdub vaid 5 aastaga aga olen veendunud, et tekin õige valiku..

Õhtul, pärast SDE Volikogu, järgnes sünnipäevapidu koos esinejate Bonzo ja Tõuniga oli meeldejääv. Esitleti ka erakonna uut brändiklippi! Palju oli tuntud ja teatud erakonna liikmed ning ka endised rahvaliitlased, kes praegu meie ridades on. Arvan, et me muutume tugevamaks, julgemateks ning meie erakonnas on jätkuvalt au sees sotsiaaldemokraatia
.

18. november 2010

Puuetega inimeste sporditegemisest Eestis

Targalt arvab Jüri Tamm ja tunnistab, et Puuetega inimeste sport pole aga sootuks spordisüsteemi osa. Tallinnas tundub see olukord veelgi hullem. Eriti Spordi- ja Noorsooametis - seda näitavad minu kogemused. Koguaeg pead sa tõestama, et inimesed suudavad ja oskavad ja tahavad harrastada sportlikke eluviise. Et on olemas sellised spordialad. Eesti Invaspordi Liit korraldab meistri- ja karikavõistlusi:

Kergejõustik. Ujumine. Lauatennis. Laskmine. Boccia. Ratastoolivõidusõit. Kabe. Male. Kalapüük. Koroona.

See info ei huvita ametnikke mitte, sest nende arvates on sport ikka sport ja kui ei jookse, vaid läbid 5000 meetrit ratastoolis, siis ikka pole pärissportlane. Ameti juhataja aevab, et Vanalinna päevade ratastoolivõidusõit on hoopis lõbusõit ja harrastustegevus. Sama jamad on kutsekvalifikatsiooniga, sest keegi ei korralda. Eesti Invaspordi Liidul on reeglid, meil on ka kogemused kohtunikena ja treeneritena aga ikka nõutakse lisaks tõestamist.

Jüri Tamm: spordi kitsaskohad ja nende lahendused

Reegliteta pole sporti, nendeta pole mõeldav ka toimiv spordisüsteem. Julgen väita, et praegu on Eesti spordi regulatsioonid liialt üldsõnalised või puudulikud. Viimase kümne aasta jooksul pole spordielu korralduses tehtud ühtegi sisulist muudatust. Mitmed probleemid saavad alguse ka persoonide tasandilt. Kitsaskohti on palju – seepärast piisab vaid põletavamate probleemide väljatoomisest.

Eesti spordi kongressil, spordirahva kõige laiapinnalisemal esindusfoorumil, puudub otsustav jõud. Kongressi otsused pole siduvad. Seepärast on praegu aktuaalsed needsamad teemad, mis kümne aasta eest. Märgilise tähendusega on fakt, et näiteks spordipoliitika töörühma juhtideks määrasid iseennast (Sic!) tippametnikud-funktsionäärid, kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles ja EOK peasekretär Toomas Tõnise. Eesti spordil puudub arengukava ja seda pole kunagi eksisteerinudki. Sport on vast ainuke eluvaldkond Eestis, millel puudub konkreetne visioon ja arenguplaan. Pearaha maht, spordirajatiste hulk, klubide või medalite arv – see pole visioon.

Eesti spordi rahastamine sõltub suuresti pahedest ehk siis mida rohkem tarbitakse alkoholi, mida rohkem suitsetatakse ja tegeletakse hasartmängudega, seda parem spordile. Seda rohkem on spordi edendamiseks raha. Üks spordi olulisematest eesmärkidest on aga võidelda eespool mainitud pahede vastu. Seega, mida paremini täidab sport seatud eesmärke, seda vähem on tal raha. Selline rahastusskeem on amoraalne ega ole ka jätkusuutlik. Eesti Spordi Nõukogu kui Eesti kõrgeima spordiorgani roll on minimeeritud. Ministritest, poliitikutest, omavalitsuse- ja spordijuhtidest koosnev institutsioon, mille koosseisu määras peaminister ja mida juhtis kultuuriminister, on ajalugu. Ideaalis peaks see keha tegelema Eesti spordi kongressi otsuste realiseerimisega, mitte aga pelgalt aasta parimate sportlaste valimisega. Kahjuks on viimati nimetatud tegevus Eesti Spordi Nõukogu ainsaks funktsiooniks.

Kultuuriministeeriumis tegeleb spordi juhtimisega poolteist inimest. Eesti spordi sisulise juhtimisega tegeleb aga mittetulundusühing (EOK). Veelgi konkreetsemaks minnes võib väita, et Eestis edendavad sporti sponsorid, kuna enamiku spordialaliitude juhid on ettevõtjad. Nende käes on otsustusõigus ka EOK täitevkomitees. Teise osa alaliitude juhtkonnast moodustavad poliitikud, kes kasutavad positsiooni spordist kaugetel eesmärkidel. Väiksemas ulatuses tegelevad spordipoliitikaga ka kohalikud omavalitsused, kuid see puudutab peamiselt infrastruktuuri. Sellise spordi juhtimise mudeli puhul pole loomulikult võimalik rääkida terviknägemuse, üldhuvide ja strateegiliste arengute tekkest. Sportlastele ja treenerite tööd tasustatakse jätkuvalt stipendiumite põhimõttel ehk siis sotsiaalmaksust kõrvale hiilides. See tekitab takistusi pensioni, ravikindlustuse ja muude tsiviliseeritud riikides eksisteerivate sotsiaalsete tagatiste kujunemisel. Rääkimata kutsehaiguste ja muude erivajaduste temaatikast.

Kõrgharidusega treeneri miinimumpalk ei vasta haridussüsteemis töötava pedagoogi palgale – see on ilmselge ebaõiglus. Sportlaste tervisekontroll on puudulik. Praegu rahastatakse noorsportlaste terviseuuringuid projektipõhiselt haigekassa eelarvest. Saavutusspordiga tegelevate ehk siis Eesti meistrivõistlustel osalevate noorte tervislikku seisundit on uuritud vaid viiendikul. Puuetega inimeste sport pole aga sootuks spordisüsteemi osa. Olukorra muutmiseks tuleb anda suurem otsustusõigus Eesti spordi kongressile ja taastada Eesti Spordi Nõukogu kui täitevvõimu kõrgeima esindusorgani funktsioonid ja roll. Järgmiseks tuleb töötada välja Eesti spordi arengukava ja muuta spordis valitsev olukord läbipaistvaks.

Praegune suhteliselt segane olukord on kasulik eelkõige neile, kes ennast mugavalt tunnevad. Kuna spordis on raha puudu, siis näiteks jagab EOK asepresident ja Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli spordiringkondadele Tallinna Sadama ressurssi. Tubli, kuid ma ei arva, et tema valikud lähtuvad tervikpildist ning on õiglased kõikide suhtes. Sellise olukorra vältimiseks peame töötama välja spordi rahastamise õiglase ja jätkusuutliku skeemi. Miks mitte mõelda spordivaldkonna üleviimisest haridusministeeriumi haldusalasse. See värskendaks mõtlemist ja võimaldaks kaasata uusi inimesi. Sport on haridussüsteemi loomulik osa. Kultuuriministeeriumi haldusalas on sport ja kultuur omavahel konkurendid, seeläbi sageli ka antagonistid. Muuta tuleks ka EOK põhikirja, et selle juhtorganid oleksid ka reaalselt valitavad (praegu kinnitab üldkogu presidendi ettepanekul kõik ametipostid).

Lisaks peab peasekretäri koht olema apoliitiline. EOK peasekretäri peaks leidma avalikult korraldatud konkursi kaudu. EOK president ei peaks juhtima EOK üldkogu. Seda võiks teha mitteolümpiaalade esindaja. Eesti spordielu tugevdamiseks tuleks välja töötada riiklik plaan ja tagatiste süsteem, millest lähtuvalt tegutsedes oleks Eestis rohkem rahvusvahelisi spordivõistlusi, kongresse ja muid spordiga seonduvaid üritusi. Lisaks tuleks kuulutada välja üleriiklik spordipäev. See oleks päev, mil üheskoos sportida. Sellel päeval oleksid kõik spordirajatised tasuta. Riiklikul keha ja vaimu arendamise päeval on märgiline tähendus. Eesti sport vajab uut hingamist, uusi lahendusi ja avatust. Eesti spordi jätkusuutlikkuse võti on paindlikkus ja integreeritus. Kõik eespool toodud mõtted ja ettepanekud olid vormistatud konkreetseteks muudatusettepanekuteks sellel aastal toimunud spordiseaduse muutmise arutelul riigikogus. Valitsuskoalitsioon lükkas eranditult kõik tagasi. Vaatamata sellele, et EOK täitevkomitee ja töögruppide tasandil on täpselt samadest asjadest räägitud ammuilma. Protesti märgiks astusin ma kevadel tagasi EOK täitevkomitee liikme kohalt.

17. november 2010

Arko Vool Puutepunktis invaspordist rääkimas

Koos tehti intervjuud aga sattusime erinevatesse Puutepunkti saadetesse. Minu arust on see Puutepunkti saade üks asjalik ja õpetlik saade. Anne Lill koos oma meeskonnaga on hästi toredad ja tragid tegijad. Jõudu neile!

Miks on vaja korraldada puuetega inimestele suuri avalikke spordiüritusi?




Zoom

Arko Vool, Invaspordiliidu juhatuse liige

Üks asi on igapäevase treeningud kuskil spordisaalis, aga teine asi on võistlustele kohale tulla, omasugustega jõudu proovida, ennast selles mõttes proovile panna. Proovilepanekut on meile vaja nagu tervetelegi inimestele. Enese proovilepanek annab nii hingele kui ka füüsilisele vormile midagi, mida nagu ei oskagi seletada.

Tuleb meelde kevadine ratastooliralli Schnelli tiigi ääres. Sinna tuli üks noormees Astangu koolist, pealtvaatajaks. Kohapeal ta otsustas, et ta proovib ka. Tal olid muidugi käed nõrgad, ta ei suutnud tervet distantsi läbida, ta läbis ainult ühe ringi. Aga hiljem ma sain selle noormehega kokku Astangul, ta kiitis seda üritust väga ja ütles et ta ei oleks uskund, et ta julgeb niimoodi rahva ees kaasa lüüa. Kohapeal aga oli see emotsioon nii võimas, et ta otsustas võistelda. Ta ületas ennast.

Mõju on väga võimas, selles mõttes, et tavainimesed kui näevad sellist üritust, nad peatuvad, vaatavad ja küsivad, et millega on tegu. Nii tutvustavad ka puudega inimesed iseendid, nad näitavad ennast. Et nad on ka maailmas olemas ja ei istu ainult nelja seina vahel. Seda on ühiskonnale väga vaja. See jõuab parimal juhul isegi Riigikogusse või linnavalitsustesse ,kus saadakse aru et on ka meie kõrval inimesed kes võib-olla vahest vajaksid nagu rohkem tähelepanu.


Mina Puutepunktis rääkimas probleemidest hooldamisel

Kas Eestis on võimalusi puudega lapse kasvatamiseks perekonnas?

Zoom
Tiia Tiik, invaspordi aktivist

Praegu on nii, et tundub et Eestis on väga head võimalused, aga nende võimaluste ja teenuste kättesaadavus on hoopis erinev. Ei saa võrrelda Tallinnat mõne maapiirkonnaga, näiteks kui vanem jääbki lapsega koju ja ta vajab näiteks lapsehoiuteenust või soovib last panna kooli või lasteaeda, siis kohapeal praktiliselt neid võimalusi ei ole. Vanem väsib niimoodi ära, ta otsib võimalust et ta saaks veidigi hinge tõmmata ja muidugi hästi kurb asi on see, kui vanem lõpuks käed püsti tõstab ja ütleb: ma ei suuda enam! Peab vastu 10 aastat, 15 aastat ja rohkem enam ei suuda. Siis on lapse ainuke suund kas lastekodu või hooldekodu tulevikus. Et see on nagu hästi kurb variant ja kindlasti peaks vanematel olema rohkem erinevaid teenuseid ja võimalusi, et laps saaks käia lasteaias, olgu see erilasteaed või kool, et vanemad saaksid ka puhata ja kindlasti minna tööle. Meil on töökätest puudus ja selles suhtes, paljudel vanematel on ikkagi haridus ja elukutse olemas, nad võiksid tööl käies ju riigile kasulikud olla. Ja on ka peres teised lapsed, kes vajavad hoolt ja tähelepanu. Kindlasti oleks vaja rohkem neid tugiteenuseid, et vanemad saaksid oma puuetega laste kõrvalt ka ise normaalset elu elada ja ka selleks, et kui vanemaid ei ole, et siis saaksid nende lapsed hakkama muud moodi kui ainult hooldekodus. Meil ei ole ju noortekodusid, meil on eakate hoolekodud ja nii juhtubki et kahekümnene võib sattuda kaheksakümnesega ühte hooldekodusse, see on hästi kurb.

Meil ongi tegelikult puudu sellistest noortekodudest. Meil on üks noortekodu on Karjakülas näiteks, kus on tõepoolest noori aga valdavalt on praegu on nii, et satuvad tõepoolest ühte hooldusasutusse alkohoolikud, noored vanad. Tallinn tegeles just ühe kerge vaimupuudega pimeda tüdrukuga, taheti eakate hooldekodusse saata. 18-a tütarlaps, Tallinn nii palju võitles, et ta sai sotsiaalmajja ja ikkagi suhtleb siin nende noorte ja pimedatega edasi - ta ei ole määratud noh eakate kodus edasi elama.

15. november 2010

Omastehooldajate tugirühma kokkusaamine 17 11 2010

Kolmapäeval, 17. novembril kell 13.00 räägitakse Tallinna Omastehooldajate tugirühmas surmast ja suremisega seonduvast. Tugirühma kogunemine toimub Tallinnas Puuetega Inimeste Koja saalis (Endla 59). Osalemine on kõigile tasuta.

Rahvakalendri järgi on praegu hingedeaeg, 21.november on kirikukalendri viimane pühapäev ehk igavikupühapäev. Hingehoidja Aire Partsi sõnul mahub seekordsesse tugirühma loengusse nii üldist filosoofiat, uskumisi kui ka konkreetselt hingehoiuga seonduvat. “Räägime hospiitsist ja selle põhimõtetest, leinast ja kriisidest. Temaatika on lai, kuid kohtumine tuleb ennekõike üldisi põhimõtteid puudutav ja nagu ikka kõik hingehoiualased loengud - toetava eesmärgiga,” ütles Aire Parts.

Omastehooldajad käivad Tallinnas koos regulaarselt, üks kord kuus.
Kokkusaamistel jagavad erinevad oma ala eksperdid (psühholoog, sotsiaaltöötaja, koduõde, abivahendi spetsialist jt) teadmisi ja oskusi, kuidas hooldamise praktiliste, sotsiaalsete ja emotsionaalsete probleemidega paremini toime tulla. Käsitluse alla on hooldamises sagedamini ettetulevad probleemid. Samuti on võimalus omastehooldajate omavaheliseks suhtlemiseks.

Tallinna Omastehooldajate tugirühma tegevust koordineerib MTÜ Inkotuba.
Projekti toetab Tallinna Sotsiaal-ja Tervishoiuamet. MTÜ Inkotuba loodi 2001. aastal. Igapäevateenusena pakub Inkotuba vastuseid uriinipidamatusalastele küsimustele ning annab tasuta professionaalset abi kõikidele soovijatele. Inkotoast saab soetada vajalikke mähkmeid, hooldus- ja abivahendeid, samuti korraldab MTÜ Inkotuba pidamatusealaseid koolitusi. Lisaks Tallinnale on Inkotoad Tartus, Pärnus, Võrus, Viljandis, Rakveres, Haapsalus, Kuressaares, Paides, Kohtla-Järvel ja Narvas. Lisainfo: www. inkotuba.ee ja www.kuivaks.ee

Lisainfo: Eha Topolev, MTÜ Inkotuba tegevdirektor. Mob: 53410442, E-mail: eha@inkotuba.ee, www.inkotuba.ee, www.kuivaks.ee

KUTSE puuetega inimeste päevale 1 12 2010

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub puudega inimesi, nende lähedasi ja valdkonna spetsialiste osalema 1. detsembril kell 15.00 puuetega inimeste päeva raames toimuval teabepäeval Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.

Päevakava:

15.00- 15.15 Tervitussõnad. Tallinna Puuetega Inimeste Koja aasta säravaima koostööpartneri tunnustamine
15.15-15.45 "Arvamus Riigikontrolli auditist puuetega inimeste toetussüsteemide osas"
Eiki Nestor, Riigikogu liige
15.45-16.15 "Ülevaade ÜRO puuetega inimeste konventsiooni hetkeseisust Eestis"
Monika Haukanõmm, Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esinaine
16.15-16.45 "Riigi väljakutsed puuetega inimeste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel"
Urmas Reinsalu, Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees

Päeva lõpus pakume osalejatele suupisteid, kohvi ja teed. Üritusele eelregistreerimine kuni 29. novembrini e-posti teel: tauno@tallinnakoda.ee või tel: 656 4048.
Liikumispuudega inimestele pakume tasuta invatransporti

14. november 2010

Isadepäev koos mälestustega isast

Juba aastaid on minu elu ilma isata. Varem ta oli olemas ja kuskil kaugel aga juba aastaid puhkab ta Liival. Jõuan sinna ikka paaril korral aastal aga alati on hauaplats hooldatud, sest isa naine Tiiu hoolitseb selle eest. Täna käisin Liiva kalmistul, süütasin isale küünla ja koristasin kokku viimased sügislehed. Aeg lendab kiiresti ja nii kui minul polnud vanaisa ega hiljem isa läheduses olemas on see jäänud ja eluteed viivad inimesed oma radadele. Mälestused jäävad, teed rohtuvad.

Varases lapsepõlves mul oli isa. Ta oli meie peres olemas, koos oma suvilaga Muugal, majaehitusega Tähetorni tänaval, külgkorviga mootorrattaga ja miilitsavormiga. Isa oli see, kes õpetas mind jalgrattaga sõitma ja temaga koos istutasime ploomipuid suvilasse. Ilus aeg on lapsepõlv. Kui saabus kooliaeg, siis vanemat erimeelsuste tõttu lahkus pere juures isa. Peale seda ootasin isa tulekut ja temaga kohtumist. Aastad läksid ja kohtumised jäid harvemaks. Mingil ajal ma enam isegi ei unistanud enam. Elu läks edasi. Viimastel aastatel me suhtlesime isaga telefoni teel. Ka ema matustele 2001.aasta krõbekülmal märtsikuu päeval ta siiski tuli. Tegime ka koos lastega pilti ja nad nägid esimest ja viimast korda oma vanaisa. Mina nägin isa viimati paar kuud enne tema surma, kui võtsin kätte ja läksin talle lihtsalt koju külla ja ulatasin talle lillekimbu tema 75.sünnipäevaks. Isa 4.abikaasa, isa viies naine, on alati meisse hästi suhtunud. Kattis kohvilaua ja minu lühike külaskäik oli sümboolne taaskohtumine ja hüvastijätt. Järgmisel korral kohtusime isa muatustel. Aasta siis oli 2003 kui said kokku kõik isa 6 last. Oli meeldiv tutvuda. Nii see paraku jäi.