31. juuli 2010

Invasportlaste Elva spordilaagri pildid


Viimaks oli aega, et laagri pilte sorteerida ja teha parim valik nendest hetkedest, mis Eesti Invaspordi Liidu laagrist fotoaparaadi ette jäid. Kahjuks ei viitsinud kaamerat igale poole kaasa tassida ja nii jäid jäädvustamata orjenteerumine, laste alad ja ratastooli vigursõit. Paraku ei jõua igale poole ja kohtuniku ja sekretärina tegin koos Mare Kõlliga usinasti kolm palavat päeva tööd. Vahepeal sai ka Elvasse Verevi järve ujuma, mis oli mõnus. Mõnusalt palav vesi +28 C ja õhk vastavalt +33 C. Selline suvi mulle meeldib. Oli palavat päikest, pauguga vihma ja mürinat ja kindla peale palju putukaid, mis mind ja paljusid teisigi mõnuga järasid. Laagrid möödas ja kohe ongi augustikuu käes.
Selline suvi mulle meeldib väga ja õnneks ei pidanud raha raiskama sooja välismaa reisi peale. Eestimaal on kõige parem.

Pildid leiad siit

28. juuli 2010

Mustsõstra toormoos


Minu puhkuse kolmanda nädala esimesed päevad möödusid marjakorjamisega. Olin Arko kodus Jõgevamaal, Levalas ja noppisin marju. kokku sain 3 ämbrit ja see töö mulle meeldis. Ei seganud mind päikese sära ega kuumus, olgugi, et termomeeter näitas +34,5 C. Vihma meile ei jagunud, läks vihm koos suure tormituulega meist mööda, kuigi Peipsi on 20 km kaugusel, linnulennult. Põud on ja Arko rabab tööd teha. Mina lõbustan ennast marjakorjamisega. Südasuvine tegevus juu.

Tore on istuda nagu kontori inimene ja noppida marju. Mustadsõstrad on pealegi sellised mõnuad marjad, mida saab korjata oks haaval. Ikka venitad oksa nina alla, kui marju ei näe krabada ja paned ämbri alla, sest marjad on nii küpsed. Nagu näppuega katsud, nii kohe sõrmede vahelt ämbri pudenevad. Mõni mari sai suhugi pistetud.

Sai siis neid marju paar päeva puhastatud koos Arko emaga. Panime karpidesse, teeme toormoosi ja lubasime Arko õeperelegi saata, sest nende marjad läksid linnukeste kõhtu veel enne, kui inimesed arugi said. Mustsõstrakooki sai ka söödud. Suvi on tore aeg. Nüüd saumikseriga moositama.

Juulikuu sotsiaalkomisjonis

Teada on, et juulikuu on puhkuste kuu ja puhkan minagi. Helistati siis Tallinna Tehnikaülikooli kaardistamise ajal mulle Mustamäe sotsiaalhoolekande Osakonnast ja paluti osaleda kolmapäevases komisjonis.

13. juuli sotsiaalkomisjonis oli olukord sarnane eelmiste komisjonidega. Esmalt ravimite-, toimetuleku- ja huviringi jmt toetuste taotluste läbivaatamine, millele järgneb hooldekodusse soovijate taotluste arutelu. Seekord oli toetused laagritesse ja oli ka ühe suurpere taotlus, kellel maja Haaberstis ja sissekirjutus Mustamäe linnaosas. Kuna sissetulek oli piisavalt suur, siis oli vastus eitav, sest tegu on sotsiaalhoolekande abiga ja kui perel on sissetulekuid piisavalt, siis pole võimalik toetada. Oli ka paari inimese toimetulekutoetuse mitte määramata jätmise vaidlusotsust Harju maavanemalt, mida arutati. Vanavanema taotlus lapselast kasvatada sai ka toetuse. Mis teha, kui vanemad oma lapsi ei kasvata ja vanaemad seda peavad tegema.
Minu jaoks oli üllatav 2 hooldekodusse paigutamise avaldused inimestelt, kes oma igapäevase eluga toimetulevad aga siiski soovivad minna hooldekodusse. Neile saab ka selgitatud eitava vastuse põhjust. Kurb, et inimeste ise hakkama saamise soov on madalam ja soovitakse loobuda kodus elamisest ja minna hooldekodusse, kuigi toetavate sotsiaalteenuste ja sotsiaalkorteris nad hakkama saavad. Koosolek lõppes suhteliselt ruttu ja nii ma oma puhkust jätkangi.

25. juuli 2010

Mul on heameel, kui asjad Keskuse tänaval liiguvad

Aitäh Lauri Laatsile ja Vadim Belobrovtsevile Mustamäe Linnaosa Valitsusest, kes vaatamata kuumusele, siiski jäid kindlameelseks ja seda 5,5 miljoni krooni eest renoveeritud Keskuse tänava asja nii ei jätnud. Pressiteadet lugedes tundub, et tegu on inimeste mugavusega, kuid pigem reisijate turvalisusega ühistranspordi kasutamisel. Mustamäe Halduskogu liikmena tunnen head meelt selle sammu üle.

Lugesin Raepressi uudist: Raepress
23. juuli 2010


Keskuse trollipeatus nihutatakse vaegliikujatele mugavamasse kohta

Keskuse tänava trollibusside lõpp-peatus nihutatakse vaegliikujate, vanurite, ratastooli kasutajate ja lapsevankriga emade mugavamaks teenindamiseks ca 20 meetrit Sõpruse puiestee poole.

Tallinna abilinnapea Taavi Aas, Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise ning Tallinna Transpordiameti ametnikud koos Tallinna Teede AS esindajaga tutvusid olukorraga Keskuse tänava trollibusside lõpp-peatuses.
Keskuse tänava trollide lõpp-peatuse nihutamine 20 meetrit Sõpruse puiestee suunas eeldab abilinnapea Taavi Aasa sõnul trolliliinide ümbertõstmist. „Kuna trolliliinide ümbertõstmine vajab eelnevat projekti ja pealegi saab liinide rekonstrueerimistöid teha ainul öötundidel, saame trollibusside uue lõpp-peatuse mitte enne, kui septembri alguses uude kohta viia,“ selgitas Taavi Aas.
„TTTK tõstab liinid ümber ning ehitab välja uue kontaktliinide kokkujooksu sõlme ja alles siis saame piltlikult öeldes neli polti lahti keerata ning peatuse ootepaviljoni uude kohta nihutada, kus ratastooliga liikuvatel inimestel ja lapsevankriga emadel on võimalik otse kõnnireelt trollibussi siseneda.“

Invasportlased pidasid suvelaagrit Elvas

Juubelihõnguliselt, sest see traditsioon on kestnud juba 20 aastat. Uskumatu kuidas aeg lendab ja kui palju on püsima jäänud tragisid inimesi, kes siiani hinge ja südamega invasporti veavad või siis lihtsalt osalevad. Olin 4 päeva arvutist eemal Elvas, kus Eesti Invaspordi Liit pidas sportlikku laagrit invasportlastele. Kohal oli rahvas üle Eesti nii 150 kuni 200 inimese ringis. Mängiti bocciat (mis meenutab petanki), tehti orjenteerumist, ratastoolivigursõitu, peeti maha turniirid rannavolles (istevõrkpallis), males, kabes. Lapsed mängisid maastikumängu ja suured võistluskondlikku bocciat. Lasti vibut ja ragistasime ajusid mälumängus. Ise olin kohtumik, orjenteerusin ja pingutasin ajusid ja oma võistkonnaga saime mälumängus 2. koha. Kalapüügi võistlust peeti Pühajärvel koos vihmasajuga, mis meie invasportlasi ei heidutanud. Taas nägi palju tuttavaid ja sai ujuda, puhata ja mõni isegi jalga ansamblimuusika saatel keerutada. Reedel kallas vihma jam ürtsus äike, mis Elva spordikeskusest kuni hiliste õhtutundideni voolu ära viis. Administraatori laual põlesid küünlad ja üks erilise huumorimeelega mees küsis kas siin peetakse missat?

Ja õhtutundidel sai palju jutustada, grillida, torti süüa ja kuulata laste hõikeid ja vallatusi Elva mändide vahel. Ilus oli, pildid tulevad hiljem, kui on kiirem internetiühendus.

21. juuli 2010

Sotside suvepäevadest Remnikul

Juba ajalehes reklaamiti suvepäevi lausega:

SOTSIAALDEMOKRAATIDE SUVEPÄEVAD - IGAL AASTAL ÜHA PAREMAD!

Registreerisin ennast koos Arkoga varakult aga enne seda uurisin, kuidas kohapeal lood ligipääsetavusega on. Reeli Reimann ja aili Ilves olid siis tublid ja põhjalikud täpsustama olukorda. Nii olime veendunud, et me ka ikka majas ööbime ja ratastooliga liikuma pääseme. Programmgi oli täienenud ning nii me 16. juulil Peipsi järve põhjakalda poole suuna võtsime. Kohapeal selgus, et oleme 5-ses toas ehk 4+1 toakeses. Tallinna naiste ja lapsega. Siis sibasime volikogu koosolekule. Peale seda oli laagri avamine ja lippu heiskasid piirkondade juhid üle Eesti. Enamus läks Peipsisse ennast jahutama. Küll olid suured lained nagu meres. Vesi oli soe ja sogane. Rahvas aga heatujuline.

20. juuli 2010

Mustamäe ei võta Keskuse tänava remonttöid vastu


Mustamäe Linnaosa Valitsus
PRESSITEADE
20. juuli 2010.a.


Mustamäe ei võta Keskuse tänava remonttöid vastu

Mustamäe Linnaosa Valitsus teatas, et ei allkirjasta Keskuse tänava ehitustööde vastuvõtmise akti, sest trollide lõppeatuses ei ulatu trollid peatusse sõitma ning on sunnitud peatuma keset sõiduteed, peatusest oma 20-30 meetrit eemal, reisijatel tuleb aga joosta keset teed peatunud trollini.

„Eakamad mustamäelased ning puuetega inimeste organisatsioonid on Keskuse trollipeatuse ebanormaalsele olukorrale juba varem tähelepanu juhtinud,“ ütles Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats. „Kuivõrd kevadsuvel algas Keskuse tänava remont, tõstatasime selle teema kohe esimesel töökoosolekul, 13. aprillil, mis on ka kohtumise protokollis ilusti ära märgitud. Kohal olid kõikide osapoolte – projekteerija, tööettevõtja, järelevalve ja transpordiameti – esindajad. Suur oli meie üllatus, kui ehitustööde lõppedes oli trollipeatuse olukord endine“.

Laatsi sõnul piisab selleks, et trollid ulatuks peatusse, ootepaviljoni nihutamisest paarikümne meetri võrra Sõpruse tänava suunas: „Piltlikult öeldes tuleb neli mutrit lahti keerata ja paviljon teise kohta tõsta. Trollid ulatuks siis peatuma seal, kus inimesed neid ootavad.“

MTÜ Tallinna Puuetega Inimeste Koda esindav Mustamäe Halduskogu liige Tiia Tiik sõnas, et trollisõitjatele ei ole Keskuse tänava remont mingit kasu toonud. „Kahjuks peatuvad trollid endiselt keset teed. Lapsevankriga vanematel ja eakatel on trolli pääsemine keeruline, ratastooliga liikleja ei saa aga sootuks hakkama – selleks tuleb esmalt peatuse kõrgest servast alla saada, siis keset teed seisva trollini jõuda ja siis selle trepist kuidagi üles ronida. Moodsatest madalapõhjalistest trollidest ei ole vähemalt Keskuse peatuses mingit kasu“, seletas Tiik.

Mustamäe linnaosavanem Lauri Laats ütles, et ei võta ehitustöid vastu enne, kui trollipeatuse küsimus on lahendatud. „Piinlik võiks olla nii ehitajal kui ka Transpordiametil. Kust tuli mõte, et 21-l sajandil on Euroopa Liidu liikmesriigi pealinnas võimalik anda käiku tänav, kus ratastooli ja lapsevankriga trolli ei pääse? Milleks soetab linn kalleid madalapõhjalisi trolle kui nendest ei ole mingit kasu? Keskuse tänava remont läks maksma 5,5 miljonit krooni, trollid aga peatuvad endiselt keset teed. Sellist tööd ei saa tehtuks lugeda.“


Tallinna postimehe kajastuse leiad siit

14. juuli 2010

Käisin Keskuse tänava remonti imetlemas aga ...


Kuumad ilmad näivad jätkuvat ja puhkuste kõrgaeg on käes.




Samas on taasavatud ja valminud Keskuse tänava remont. Kui teeremonti alustati saatsin ettepaneku Tallinna Linnavalitsusele. Sellele reageeris suuliselt Rein Org 18.05.2010 Mustamäe Halduskogu koosolekul, lubades, et nimetatud trollipeatus saab korda ja kasutuskõlblikuks peale remonti. Nüüd on remont valmis aga trollide nr 4 ja nr 9 peatuses pole peale teekatte uuenemise miskit muutunud. Olukord on endiselt samasugune - trolli
d lihtsalt ei sõida peatusesse. Torllijuhid sõidavad peatuse poole Männi pargi juures ja peatuvad keset teed. Nii pole abi neist madalapõhjalistest trollidest ei lapsevanktritega lapsevanematele, väikelastele, eakatele ega ratastoolikasutajatele. Trolli pääsemine valmistab endiselt raskusi ja selleks tuleb sealt peatuses kõrgest servast esmalt maha astuda ja siis jalutada trollini.

Minu ettepanek Rein Orgile ja Lauri Laatsile: palun minge ja vaadake üle kui kena märgistusega ja hea teekattega on Keskuse tänav. Igaks juhuks lisan ka eile (13.07.2010) hommikupoolikul tehtud pildid, mis aitavad olukorda ilmestada trollide nr 4 ja 9 peatusesse sõitmisest.
Millalgi peavad need ühistranspordikasutajate olud paranema hakkama.

13. juuli 2010

Täna Tehnikaülikooli kaardistamas


Kell 9 Mustamäel. Sai jälle ülikooli mindud. Seekord siis taas kaardistama liikumispuudega inimeste vaatenurgast ligipääsetavust hoonete sees ja ka väljas. See on juba ei tea mitmes kaardistamise projekt, milles kaasa löön. Vabatahtlikuna sai eelnevatel aastatel tööd tehtud, nüüd abistajana, sest ega Arko Vool ja Jüri Järve kõrvalabita hakkama ei saa. Vaja ju lükata ja uksi lahti hoida ja egas siis igale poole ratastooliga ka ligi pääse. Kahel jalal tavaliselt pääseb. Vastuvõtt oli Sven Kõllametsa poolt eelnevalt kooskõlastatud ja meisse suhtuti mõistvalt. Palavus tegi liiga, sest isegi koridorides kõndimine, piltide klõpsimine, mõõtmine ja ettepanekute tegemine ajas mind peale 3 tundi tööd higistama.

Ujuda tahaks aga tundub, et seda peab veel ootama, sest bussiga, trolliga minna ei viitsi ja autojuht rabab väsimatult arvutis tööd teha. Seniks lugesin naiste ajakirju, puhkasin ja kokkasin leivasuppi eha. Hea maius, kui keegi eriti leiba süüa ei taha ja külma piimaga mõnus süüa. Õhtuks siis küpsetan riisi ahjukanaga.
Unistan päikesest ja mererannast, sest merre pole veel sel aastal jõudnud. Ainult aknast vahtinud. Eks näis kas puhkuse 2. päeval jõuame vette.

12. juuli 2010

Tänasest puhkusele aga plaanid alles poolikud


Puhata on lahe! Suvine puhkus on kui preemia külmale talvele. Sellest saab aru inimene alles siis, kui ta tööinimeseks hakkab. Seda aega ootan igal aastal kaua, kuid ta tuleb siiski. Sel aastal siis hästi mõnusalt, sest pole tülikat raamatupidamist enam vaja Tallinna Puuetega Inimeste Kojas teha ja ka aruanded, mida oli vaja teha on tehtud. Kollektiivpuhkus on alanud ja kestab 4 nädalat. Sellel ajal tööst mõelda ei taha... Mõtlen suvest, merest, päikesest ja jäätisest.

Täna puhkame veel välja möödunud nädala Tõrvaaugu talus toimunud Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu laagrist. Seal oli rahvast kohal ligikaudu 50 inimese ringis. Suureks abiks olid noored vabatahtlikud ja tore oli vanade ja noortega koos aega veeta. Palju õnnelikke ja toimekaid inimesi. Oli puhkust, tööd, isetegevust, reisimuljete jagamist ja lobisemist omavahel. Rahvas oli rahul, kuigi kirusime igasuguseid tigedaid putukaid (eriti sääski, parme ja herilasi), mis olid suureks nuhtluseks, kuna olime põnev ja magus saaks. Linnainimesed ikkagi. Sai maasikaid nopitud ja tantsu löödud, isegi jalgpall mahtus päevakavasse. Jalad olid väsinud järve äärde trampimisest, sest vaatamata üle 30 kraadisele kuumusele kappasime väsimatult järve vahet. Vesi oli üle 25 kraadi ja ujuda oli mõnus. Palavuse vältimiseks tehti vihmutamist vooliku abil neile, kellel puudus huvi ujumise vastu. Tore oli, laager sai otsa ja tahaks tagasi. Kõige kenad hetk oli see kui endine laagriülem Mati Mugur tunnistati lootusetuks optimistiks ja Hans Arb löödi Tõrvaaugu kuningaks.

Laagri pilte näeb siit.

6. juuli 2010

Võrus spordivõistluste pealtvaatajana


Küll on tore sõita ringi uue autoga, Volksu konditsioneer surisemas ja muusika tiksumas. Ma naudin täiega autosõitu ja reisimist ning loomulikult seltskonda. Invasportlased on sellised toredad puuetega inimesed, kes ilmast ja tujust olenemata mitte kunagi ei virise. Sel nädalavahetusel olid Eesti Invaspordi Liidu kergejõustiku võistlused Võrus. Kohale oli inimesi tulnud poolesaja jagu, kes hüppas kaugust või kõrgust, kes tõukas kuuli, viskas ketast või oda. Leidus ka jooksjaid, 100 m, 3000 m ja 5000 m ratastooliga sõitjaid. Numbrid rinnal ja puha - nagu päris maratonil. 12 ringi + 200 m on piisavalt pikk distants kaasaelamiseks. Aga kojusõit läks pisikese vahepeatusega Jõgevamaal. Sai autot pesta ja päikest võtta, ujumas käisime ka.

Minul pealtvaatajana oli lahe elu, kommeteerida ja pilte teha on tore, eriti veel siis, kui näed kuidas teised pingutavad, higistavad lõõskava päikese käes, et ikka saaks kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Sportlaste värk. Invaspordis konkurents täiesti olemas. Oli hasarti ja kaasaelamist, ergutamist. Varsti Elvasse spordilaagrisse.

Pildid said siis seekord sellised ja ilma valikuta ka Arko poolt üles laetud siia.

Rahumäe tee jalgtee, kui 1 suur peavalu

Lugesin Gerd Tarandi blogisissekannet ratastoolis inimese liikumistakistustest ratastooliga (osaliselt olematutel) kõnniteedel Energia tänavalt ja Rahumäe teelt Tamsaare tee suunas, et külastada Tondi Selverit. Sain ma peale fotoblogi vaatamist peavalu. Kokkuvõte Gerd Tarandilt on ilmselge: Rahumäe tee vajab kiirelt korralikku kergliiklusteed! Kuigi tõsise pingutuse korral on ilmselt ka ratastoolis liiklemine võimalik võib oletada, et näiteks talvel on olukord täiesti lootusetu.

Teadsin, et Rahumäe tee politseimajja on õhtul Mustamäelt ühistranspordiga jõudmine pikk ja piinarikas. Tean seda omast kogemusest, kui möödunud aastal noorema poja mobiiltelefoni varguse pärast koju jõudes avaldust kirjutama läksime. Kuna oli tööpäeva lõpp ja mul esmaspäevane tantsutrenn, siis jõudsimegi politseisse kella 21 ajal õhtul. Suhtumine oli ka süüdistav ja vastik. Pealegi pole ilus süüdistada põhikoolis õppivat last kella vaatamisel kambaga telefoniröövimise eest, et tänaval telefoniga ei räägita. no mida sa ikka oskad kahtlustada, kui kella 17 paiku Lehola trollipeatuses 4 kamraadi külje alla ujuvad ja telefoni ära röövivad. Tagasi minnes võtsime takso, sest nii sai kiiremini koju.

Tagasi Gerdi sissekande juurde. Jah meil on kõrvalteedel olukord jalakäijate poolt vaadates halb ja kui tundub, et ühistranspordipeatusteni veel enam vähem jõuab, siis komituskohad ongi kõnniteed, pigem nende puudmine, jalgratta teedest rääkimata. Aitab see, kui oleks korralik tee ühelpool teed aga kui liikuda ratastooliga ja teel on augud või kõrge kõnnitee serv, siis on üle 5 cm äärekivi juba takistuseks, mis kujutab ohtu. Millegi pärast arvavad paljud, et ratastooliga saab liikuda aga tegelikkuses jäävad esirataste ette kivid, puujuured, augud ja kaevuluukide kaante servad. Takistuseks saab ka lumi, porine ja pehme teekate või lahtine kivikillustik, liivgi on raskesti läbitatav. Tean seda hästi seetõttu, et olen aastaid liikunud saatjana ratastoolis inimese kõrval. uutel teedel ja jalgrattateedel on olukord parem. Samas kui tehakse korda sõiduteed, siis kõnniteed võivad jääda rahapuudusel vaeslapse ossa.

Leian, et vabatahtlikuna ligipääsetavuse projektis kaardistamisel oleks vajalik linnale projekt edastada, sest vajadus sotsiaalmajade juures liikumise kaardistamise järele on olemas. Möödunud aastal said üldhariduskoolid ja Tallinna noortekeskused kaardistatud. Gerdi head mõtted ja ettepanekud olid abiks.

Leian, et sügiseks on vajalik abilinnapeaga kohtumine planeerida ja see olukord Tallinna Liikumispuudegas Inimreste Ühingu ratastoolikasutajatega kaardistada ja ära hinnata. Jalakäijatel ja abivahendina ratastooli kasutaval inimesel on ohtlik kasutada sõiduteed ning linnavalitsus peaks looma võimalusi sotsiaalmajade ümbrustes poääsemaks poodi, bussipeatustesse jne. Uued ja kaasaegsed teelõikudel seda enamasti arvestatakse, kuid teetööd on väga suuremahulised ja see piirkond vajaks kiiremat korrastamist. Sotsiaalmajdes elavad inimesed vajavad samuti ligipääsu kaubanduskeskustesse ja turvalist elu sotsiaalmajade ümbruses liikumisel.

4. juuli 2010

Palanga kaudu ristimäele ja tagasi koju



Peale jaaniööd asusime teele Tõrvaaugust Pärnu kaudu Palaga ja ristimäe suunas. teele jäi palju huvvitavaid seiklusi ja kogemusi. Päike rabas meid linnainimesi kohe ning see lõi välja alles hiljem. Punanahad varusid sööki Pärnu kaubamajakast ja võtsime suuna Läti ja Leedu suunas.

Veel enne Riiat tabas meid üllatus - kohalik politsei pani vilkurid ja sireenid võsa vahel tööle ja andis autoderivile peatumiskäskluse kohalikus keeles. Kohe saime aru, et patusteks peeti ikka välisriigi autot, mis otse loomulikult oli meie Volks. Peatusime, rääkisime vene keeles, sest selles tunnen ennast kodusemalt kui inglise keeles. Arkol paluti välja tulla aga üritasin selgeks teha talle, et jala ei käi ning välja ei saa tulla. Selgitasin ja näitasin invaparkimiskaarti, politseimees võttis load ja läks neid kontrollima. siis tuli tagasi ja seletas, et 100-ga tuleb sõita, meil oli 15 km peale selle. Noh vajadusel oleks selle ratastoolijupid ka pakiruumist välja tõstnud ja ratastooli kokku pannud. Pääsesime õnneks sel korral trahvita ja edasine tee kulges hoolikamalt ja ladusamalt. Esimese päeva lõpuks pidime kuni pimedani ööbimiskohta otsima, sest seda lihtsalt ei leidunud. Mina kuulutasin, et tahan ürgmetsa. Saingi oma ürgmetsa koos vereimejatest sääskede ja kimalastega ning imelise päikeseloojanguga, mis puudeladvad roosakaks muutis. Super ilus õhtu oli. Grillisime ja sõime kõhud täis ja pugesime magama. Kes autosse, ikka meie vanema õigusega ja lapsed telki. Öösel tervitas meid vihmasadu, mis peletas sääsed eemale.

Järgmisel päeval sõitma hakates külastasime Jelgavat, mis jättis suht tagasihoidliku mulje. Poeskäik oli kohustuslik ja varusime läti lehmakomme kohe paari kilo jagu, mida seal poodides on mitut sorti ja maitset. Siis sõitsime väikeste vahepeatustega Liepajasse. Vaatasime purskkaevu ja nautisime merevaadet. Mererand oli imeline liivaluidete poolest aga ratastoolis reisikaaslase jaoks läbimatu - treppide ja liivaranna tõttu. Läti-Leedu piiriületus läks sujuvalt. Mitte keegi meie isikute vastu huvi ei tundnud. sääski ei olnud kuigi jah minul oli sääskedest suur lööve ja see mõjus enesetundelegi. Teistel olid ainult jäljed järel, minul aga paistes kupud, mis hiljem muutusid suurteks sinikateks.

Hilist lõunat sõime Palangas. Sinna tahaks jälle tagasi, sest aega jäi selles imearmsas linnakeses väheseks. Peatänav meenutas Barcelona la Ramblat. Natukene noh aga oli väiksem, täis puhkajaid ja suveniiride müüjaid... Vaatasime kohalike kunstnike töid ja kahetsen, et sealt midagi kaasa ei ostnud. Ka merevaik, ehted ja suured maisipulgad said kaasa ostetud. Noorem poeg läbi loksutatud lõburatta peal, poseeritud suurel sillal, purskkaevu taustal ja vaadeldud kalamehi, kes innukalt mitme õngega kala küttisid. See linn oli ligipääsetav, kuigi autole parkimiskoha leidmisega oli probleeme, sest invakohti sealt leida ei õnnestunud ja kõik tänavad olid juba enne meid teiste autojuhtide poolt hõivatud. Hiline lõunasöök kujunes õhtusöögiks ja toit maitses hästi. Menüüd uurides tellisime erinevad toidud, kuid pärast olid need ikkagi sarnased, erinedes vaid lisandite poolest. Palanga linna WC oli nostalgia, mis ukselt lõhnas hästi aga lumeinimese jalajälgedel kükkimine on haruldane ja paljud tänapäeva noored sellist "luksust" pole enam näinud ja haises seest ka nagu tõeline peldik. Invatualett oli normaalne, kuid ilma prill-lauata. Hakka või ise kaasa tarima... Nalja ja muljeid jagus rohkesti. Päev venis kiiruga õhtusse. Arko kohtas seal omi sugulasi ja nemad tõdesid, et küll see Eesti on ikka väike. Mina tögasin vastu, et Eesti on suur aga maailm tilluke. Asusime teele öömaja otsingutele ja leidsime ühe kena kohakese liivakarjääri juures jupp maad peale Klaipedat.

Järgmisel päeval läksime enne Kaunast ristimäele. Lootsin, et turiste on rohkem ja mägi suurem. Kohapeal selgus, et on võimas küll see paik. Panime oma valmistatud risti mäe tippu, teiste ristide vahele. Arko muigas all, et see pisike eestlane peab ikka tippu ronima ja sinna oma pisikese risti jätma. Saigi nii tehtud. Pärast käisime suveniiride poes ja võtsime suuna Kaunasele.
Vaatasime sealset vanalinna ja torni. Linnas nägime mitmeid pulmi aga meie otsisime hoopis loomaaeda. Küsisime turistide bussijuhtide käest aga nemad meist aru ei saanud. Sõitsime siis infopunkti ja küsisime sealt. Juhatati viisakalt ja anti A4 leht kaasa, mille kaudu leidsime hästi tee Kaunase loomaaeda. Peale auto parkimist suundusime loomi vaatama. Neid oli suhteliselt tagasihoidlikult ja puurid olid mitu korda pisemad kui meie loomaaias. Elevanti ei olnud aga hüljes tegi trikke kalade püüdmisel, kaamelid ja kaelkirjakud olid ka nunnud. Peale seda suundusime Vilniuse poole teele. Viimane öö õnnestus meil veeta Vilniuse külje all armsa järvekese ääres, kus oli mitu kalameest ja peoseltskonda. Müra ja muusikat jagus varahommikuni aga kardetud äikesemüra osutus hoopis lennukite maandumise ja õhkutõusmiseks - selle aruka asja peale jõudis minu vanem poeg.

Viimasele päevale jäi Vilnius. Jõudsime linna kella 9 ajal. Kirikukellad lõid ja linnas lehvisid leinalipud. Põhjuse saime teada hiljem kodus aga rahvas oli piduriietes ja 3 kirikusse jagus palju inimesi. Väike jalutuskäik linnas, Statoilist kaasa ostetud linnakaardi abiga ja autoga ringi sõitmisel leidsime viimaks ülesse pargi nimetusega Belmontas. Jõudsime taas kord poodidesse ja lõunat sööma. Noorim poeg sai oma kaua oodatud pizza õhtusöögiks kätte. Tähelepanuväärne oli see, et supermarketid on Leedus suured aga enamus asub linna äärtes ja lastel on autosõidu ajal pidevalt kõht tühi ja janu. Leedu kali maitses hea. Poekaupadel võib leida hinnalipikuid nagu meil Virukeskuses, kus hinnasiltidel on läti ja leedu rahadega hinnad ka eesti kroonides. Rahadega vehklemine ja õigete müntide leidmine oli paras katsumus. Kodutee oli väga pikk ja väsitav, koos teeremondi ja hullumelselt kihutavate ja möödasõite tegevate leedu autojuhtidega. Teel jäid ette keskmised ja väiksemad asulad ja linnad. Leedu-Läti riigipiir oli ületatud ja 15 km enne Daugapilsi kohtusime läti migratsiooniametiga, kes meie vastu huvi tundis ja peale id-kaartide kontrolli meile head teed soovis. Tasub kaasa võtta isikut tõendav dokument aga reisida ilma viisata on lahe.

Meil on tore peretraditsioon autoga reisida. Oleme käinud automaktal Hiiumaal, Lõuna-Eestis, Põhja-Lätis ja nüüd siis Lätis ja Leedus. Aga suvi on ees ja juu leidub veel teid ja maid, mida avastada, sest sellised perematkad on lahedad. Poistega koos on tore olla ja muljeid jätkub aastateks. Aga veel enne südaööd ületasime Eesti riigipiiri ja tulime Misso poolt Tallinnasse. Küll oli mõnus ja hea koju jõuda ja esmaspäeval tööle minnes olid oma töökaaslased nii kallid. Hea tava kohaselt viisime neile reisilt kaasa kommikoti.

Jaanid, jaanid.


Selleks korraks said läbi. Algasid varakult koos suur seltskondliku jaanitulega Tõrvaaugu taga. Lastel ja noortel oli lõbu laialt, sai ujuda, grillida ja hullata. Vanemad tundsid rõõmu seltskonnast, heakorratöödest, lasime hea maitsta roogadel ja mängisime seltskondlikke mänge. saapavise oli hästi populaarne ja ajas inimesed pöördesse. Käisime jalutamas ja korjasime koos lastega erinevaid lilleõisi ja taimi - hiljem üle lugedes selgus, et tervelt 28 sorti oli kokku. Hedi köitis need kimpudesse ja kinkis noortele ja vallalistele koos heade mehelemineku soovitustega. Aga kuna see oli juba ammu ja peale seda asusime kohe järgmisel päeval teele, siis võivad muljed ebatäpseteks jääda.

Jaanipäeval tegime koos Auliga oma selle suvise esmasupluse Tõrvaaugu järves ja oli vast palju rahvast seal kokku tulnud. Autosid oli paarikümne ringi. Päike praadis valgeid kontoriinimesi täiega. Pärnusse jõudes oli natuke pilvine ja rahvas vaatas meie peret sellise uudishimuliku pilguga.

1. juuli 2010

Ratastooliga kalale - miks ka mitte!

Seda, et Eesti Invaspordi Liidul on kalapüügi meistrivõistlused sain teada oma kümmekond aastat tagasi, kui viibisin esmakordselt Matsal invasportlaste laagris. Hiljem on traditsioon jätkunud Elvas ja kalapüüdjaid - liikumispuudega inimesi abivahendite ja ratastooliga on jagunud. Küllap tekkis küsimus, et kuidas nad paati saavad? Vastus on, et ikka kõrvalabiga ja kes tõstetakse paati koos ratastooliga või siis lihtsalt sisse istuma teiste kalameeste kõrvale. Paate ja võistkondi on tavaliselt ikka mitu. Nüüd siis kutsuti meidki sinna kalaplatvormi avamisele aga ei sobinud tihedas suvegraafikus see õhtu. Muljed on kuulatud ja televiisoristki uudistest nähtud. Kenad muljed on kirja pannud Imbi Vahuri SA Kuusalu Almakeskusest ja
Ida-Harjumaa Invaühingust ja saatnud need ELILi listi meilegi lugemiseks.
.

Invapäev Oxforellis

Vahetult enne jaanipäeva toimus Kose-Uuemõisas asuvas Oxforelli puhkekohas liikumispuudega kalapüügihuvilistele ehitatud invaplatvormi avamispäev. Pigem väike pidu, koduselt mõnus ja pidulikult esinduslik. Pidu nii neile, kes ratastoolis kui ka neile, kellele nii elementaarse asja vajalikkus nagu kalapüügiplatvorm ratastoolis olijatele varem mõttessegi ei tulnud.

Kui nüüd natuke arutleda, siis kui palju on meie hulgas neid kes mõtlevad sellele, kuidas ratastooliga veekogu kaldale pääseda, käed vabaks lasta ja õnge/lanti leotada nii, et end ise ühel hetkel kalade keskelt ei leia? Ilmselt mitte keegi, sest puudub vajadus, puudub kogemus, keegi pole sellest juttu teinud jms.

Meie saime mingi kogemuse hiljutisel süstaretkel kus leidsime, et kergema liikumispuudega inimesed saavad väikeste raskustega hakkama, aga ratastooliinimestel oleks jõe kallaste eripära tõttu raskusi tekkinud. Loomulikult oleksime toime tulnud, aga probleem on ikkagi olemas. Paraku ei osanud mina küll sealt paadiretkelt edasi mõelda, et mis saab siis kui keegi sooviks ratastooliga kalale minna. Et üldse keegi soovib ratastoolis kalale minna. Süstamatkale küll, aga kalale? Hmm…

Nüüd on Eesti esimene ratastooliparv olemas, idee on edukalt ellu viidud ja see ei jää kindlasti viimaseks sellelaadseks rajatiseks. Siit edasi mõeldes… Jah, kuhu edasi?

Selle platvormi ehitamise mõte tuli Oxforelli peremehel pärast seda kui ta märkas, et ratastooliga ei pääsegi kala püüdma. Sel ajal kui muu seltskond rõõmsalt forelli püüab, peab erivajadusega (ja erivajadus see ju on) inimene seda nukralt pealt vaatama. Küünarnukk on lähedal küll, aga püüa sa hammustada…

Samas – kas Oxforelli peremees oli tõesti esimene, kes probleemi nägi? Ilmselt mitte, kuid kindlasti esimene, kes seda märkas ja sellele tähelepanu pööras. Aga, kas ikka peab alati ootama, et keegi asjasse pühendamatu näeb ja märkab ja oskab edasi mõelda? Arvan, et oma erivajadustest peaks erivajadustega inimesed hoopis ise rääkima, sest sageli on väga vähe vaja, et väga palju ära teha.

Korraldajad olid osanud sellest üritusest teha ilusa päeva. Paljudele oli suureks sündmuseks, et külaliste hulgas olid proua Ilves, sotsiaalminister H.Pevkur ja põllumajandusminister H-V Seeder. Eriti populaarne oli muidugi proua Ilves, kellega käidi õhinal vestlemas, kätlemas ja koos pildistamas.

Ehkki šampuseklaasid olid pidulisi ootavalt kõige nähtavamale kohale seatud, ei lubanud ehteestlaslik tagasihoidlikkus kohe šampusega sissejuhatust teha – mine sa tea, kas kuulud ikka väljavalitute hulka - kuid pärast esimesi julgeid nähti, et midagi hullu ei juhtu, sina see väljavalitu oledki - ja kõik läks oma loomulikku rada.

Maiustati, limpsiti jooke, tutvuti üksteisega, muljetati ja kuulati kõnesid, mis mulle üllatuseks ei olnudki meie poliitikutele omased trummipõrin ja tühjade tünnide kõmin, vaid asjalikult päevakohased ja inimlikud.


Šampuse, maasikate, murelite, tikuvõileibade, külmade jookide, kohvi ja suure maasika-vahukooretordiga esindusliku pidulaua juures võisid kõik ennast vippidena tunda. Kellel kõht tühi, võis kuuma supiga alustada, sest korraldajad olid tõesti kõigele mõelnud.

Kõnedele järgneva (jällegi) koduselt armsa eeskava avas Kose Gümnaasiumi 11. klassi noormeeste ansambel. Järgmistena laulsid Briti ja Lembi, kaks neiut ratastoolis, kelle kohta teati rääkida, et võtavad edukalt osa lauluvõistlustest ja on üldse toredad aktiivsed tüdrukud. Omalt poolt võin lisada, et lihtsalt imetlusväärsed.

Rõõmsat elevust tekitas Saue-Keila Invataidlusgrupi „Tantsurõõm“ humoorikas ja tempokas esinemine ansambli solisti Andrese laulu ja akordionimängu saatel. Tantsurõõmu lausa õhkus igast liigutusest, meeleolu tõstis ka hästi valitud atraktiivne atribuutika. Polnud ka ime, tegemist ju ikkagi invataidlusfestivalide laureaatidega.

Kõned kuulatud, kingid kingitud, laulud lauldud ja tantsud tantsitud, oli aeg asuda kõige tähtsama juurde – päevakangelane tuli sisse õnnistada nagu kord ja kohus ette näeb. Mati ratastool vuraski platvormile ja üsna varsti siples tele-, video- fotokaamerate uudishimulike ükssilmade pilkude all õnge otsas üks priske forell.

Pidulik osa oli selleks korraks läbi, kõnniti veel veidi ringi, maiustati, nauditi seltskonda ja ilusat loodust ning hakati ennast vaikselt kodu poole asutama.

Minult küsiti, kas see oli reklaamüritus. Otse loomulikult oli. Aga nii osavasti varjatud, nii maitsekas ja kenas "pakendis" ja nii kenas esituses, et ei tekkinud mingit tahtmist „kanalit“ vahetada. Reklaam see oli, aga see polnud see, mida meie reklaami all mõtleme. See oli toote tutvustus, kuid ikkagi mitte selline nagu neid iga päev näha võib. Pigem oli see üks sündmus, selline ilus sündmus, kus öeldi erivajadustega ja erivajadusteta inimestele, et „meie oleme kõigile mõelnud“. Ei ole karta, et nüüd tekib Oxforelli värava taha liikumispuudega inimeste järjekord. Ei ole ega tule, sest forellipüük puhkekohas on üsna kallis lõbu. Polegi oluline, mitu inimest ja kui sageli seda kasutab. Tähtis on, et nüüd on see võimalus soovijatel olemas. Võrdselt kõigiga. Eesti seni ainuke veel, aga ilus algus on juba tehtud.

Minu lugupidamine Oxforelli perele, kes nii selle päeva invarahvale nii vaikselt, nii koduselt ja nii suurejooneliselt korraldas.