Invasportlased pidasid suvelaagrit Elvas

Juubelihõnguliselt, sest see traditsioon on kestnud juba 20 aastat. Uskumatu kuidas aeg lendab ja kui palju on püsima jäänud tragisid inimesi, kes siiani hinge ja südamega invasporti veavad või siis lihtsalt osalevad. Olin 4 päeva arvutist eemal Elvas, kus Eesti Invaspordi Liit pidas sportlikku laagrit invasportlastele. Kohal oli rahvas üle Eesti nii 150 kuni 200 inimese ringis. Mängiti bocciat (mis meenutab petanki), tehti orjenteerumist, ratastoolivigursõitu, peeti maha turniirid rannavolles (istevõrkpallis), males, kabes. Lapsed mängisid maastikumängu ja suured võistluskondlikku bocciat. Lasti vibut ja ragistasime ajusid mälumängus. Ise olin kohtumik, orjenteerusin ja pingutasin ajusid ja oma võistkonnaga saime mälumängus 2. koha. Kalapüügi võistlust peeti Pühajärvel koos vihmasajuga, mis meie invasportlasi ei heidutanud. Taas nägi palju tuttavaid ja sai ujuda, puhata ja mõni isegi jalga ansamblimuusika saatel keerutada. Reedel kallas vihma jam ürtsus äike, mis Elva spordikeskusest kuni hiliste õhtutundideni voolu ära viis. Administraatori laual põlesid küünlad ja üks erilise huumorimeelega mees küsis kas siin peetakse missat?

Ja õhtutundidel sai palju jutustada, grillida, torti süüa ja kuulata laste hõikeid ja vallatusi Elva mändide vahel. Ilus oli, pildid tulevad hiljem, kui on kiirem internetiühendus.