6. juuli 2010

Võrus spordivõistluste pealtvaatajana


Küll on tore sõita ringi uue autoga, Volksu konditsioneer surisemas ja muusika tiksumas. Ma naudin täiega autosõitu ja reisimist ning loomulikult seltskonda. Invasportlased on sellised toredad puuetega inimesed, kes ilmast ja tujust olenemata mitte kunagi ei virise. Sel nädalavahetusel olid Eesti Invaspordi Liidu kergejõustiku võistlused Võrus. Kohale oli inimesi tulnud poolesaja jagu, kes hüppas kaugust või kõrgust, kes tõukas kuuli, viskas ketast või oda. Leidus ka jooksjaid, 100 m, 3000 m ja 5000 m ratastooliga sõitjaid. Numbrid rinnal ja puha - nagu päris maratonil. 12 ringi + 200 m on piisavalt pikk distants kaasaelamiseks. Aga kojusõit läks pisikese vahepeatusega Jõgevamaal. Sai autot pesta ja päikest võtta, ujumas käisime ka.

Minul pealtvaatajana oli lahe elu, kommeteerida ja pilte teha on tore, eriti veel siis, kui näed kuidas teised pingutavad, higistavad lõõskava päikese käes, et ikka saaks kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Sportlaste värk. Invaspordis konkurents täiesti olemas. Oli hasarti ja kaasaelamist, ergutamist. Varsti Elvasse spordilaagrisse.

Pildid said siis seekord sellised ja ilma valikuta ka Arko poolt üles laetud siia.

Kommentaare ei ole: