Peale jaaniööd asusime teele Tõrvaaugust Pärnu kaudu Palaga ja ristimäe suunas. teele jäi palju huvvitavaid seiklusi ja kogemusi. Päike rabas meid linnainimesi kohe ning see lõi välja alles hiljem. Punanahad varusid sööki Pärnu kaubamajakast ja võtsime suuna Läti ja Leedu suunas.
Veel enne Riiat tabas meid üllatus - kohalik politsei pani vilkurid ja sireenid võsa vahel tööle ja andis autoderivile peatumiskäskluse kohalikus keeles. Kohe saime aru, et patusteks peeti ikka välisriigi autot, mis otse loomulikult oli meie Volks. Peatusime, rääkisime vene keeles, sest selles tunnen ennast kodusemalt kui inglise keeles. Arkol paluti välja tulla aga üritasin selgeks teha talle, et jala ei käi ning välja ei saa tulla. Selgitasin ja näitasin invaparkimiskaarti, politseimees võttis load ja läks neid kontrollima. siis tuli tagasi ja seletas, et 100-ga tuleb sõita, meil oli 15 km peale selle. Noh vajadusel oleks selle ratastoolijupid ka pakiruumist välja tõstnud ja ratastooli kokku pannud. Pääsesime õnneks sel korral trahvita ja edasine tee kulges hoolikamalt ja ladusamalt. Esimese päeva lõpuks pidime kuni pimedani ööbimiskohta otsima, sest seda lihtsalt ei leidunud. Mina kuulutasin, et tahan ürgmetsa. Saingi oma ürgmetsa koos vereimejatest sääskede ja kimalastega ning imelise päikeseloojanguga, mis puudeladvad roosakaks muutis. Super ilus õhtu oli. Grillisime ja sõime kõhud täis ja pugesime magama. Kes autosse, ikka meie vanema õigusega ja lapsed telki. Öösel tervitas meid vihmasadu, mis peletas sääsed eemale.
Järgmisel päeval sõitma hakates külastasime Jelgavat, mis jättis suht tagasihoidliku mulje. Poeskäik oli kohustuslik ja varusime läti lehmakomme kohe paari kilo jagu, mida seal poodides on mitut sorti ja maitset. Siis sõitsime väikeste vahepeatustega Liepajasse. Vaatasime purskkaevu ja nautisime merevaadet. Mererand oli imeline liivaluidete poolest aga ratastoolis reisikaaslase jaoks läbimatu - treppide ja liivaranna tõttu. Läti-Leedu piiriületus läks sujuvalt. Mitte keegi meie isikute vastu huvi ei tundnud. sääski ei olnud kuigi jah minul oli sääskedest suur lööve ja see mõjus enesetundelegi. Teistel olid ainult jäljed järel, minul aga paistes kupud, mis hiljem muutusid suurteks sinikateks.
Hilist lõunat sõime Palangas. Sinna tahaks jälle tagasi, sest aega jäi selles imearmsas linnakeses väheseks. Peatänav meenutas Barcelona la Ramblat. Natukene noh aga oli väiksem
, täis puhkajaid ja suveniiride müüjaid... Vaatasime kohalike kunstnike töid ja kahetsen, et sealt midagi kaasa ei ostnud. Ka merevaik, ehted ja suured maisipulgad said kaasa ostetud. Noorem poeg läbi loksutatud lõburatta peal, poseeritud suurel sillal, purskkaevu taustal ja vaadeldud kalamehi, kes innukalt mitme õngega kala küttisid. See linn oli ligipääsetav, kuigi autole parkimiskoha leidmisega oli probleeme, sest invakohti sealt leida ei õnnestunud ja kõik tänavad olid juba enne meid teiste autojuhtide poolt hõivatud. Hiline lõunasöök kujunes õhtusöögiks ja toit maitses hästi. Menüüd uurides tellisime erinevad toidud, kuid pärast olid need ikkagi sarnased, erinedes vaid lisandite poolest. Palanga linna WC oli nostalgia, mis ukselt lõhnas hästi aga lumeinimese jalajälgedel kükkimine on haruldane ja paljud tänapäeva noored sellist "luksust" pole enam näinud ja haises seest ka nagu tõeline peldik. Invatualett oli normaalne, kuid ilma prill-lauata. Hakka või ise kaasa tarima... Nalja ja muljeid jagus rohkesti. Päev venis kiiruga õhtusse. Arko kohtas seal omi sugulasi ja nemad tõdesid, et küll see Eesti on ikka väike. Mina tögasin vastu, et Eesti on suur aga maailm tilluke. Asusime teele öömaja otsingutele ja leidsime ühe kena kohakese liivakarjääri juures jupp maad peale Klaipedat.Järgmisel päeval läksime enne Kaunast ristimäele. Lootsin, et turiste on rohkem ja mägi suurem. Kohapeal selgus, et on võimas küll see paik. Panime oma valmistatud risti mäe tippu, teiste ristide vahele. Arko muigas all, et see pisike eestlane peab ikka tippu ronima ja sinna oma pisikese risti jätma. Saigi nii tehtud. Pärast käisime suveniiride poes ja võtsime suuna Kaunasele.
Vaatasime sealset vanalinna ja torni. Linnas nägime mitmeid pulmi aga meie otsisime hoopis loomaaeda. Küsisime turistide bussijuhtide käest aga nemad meist aru ei saanud. Sõitsime siis infopunkti ja küsisime sealt. Juhatati viisakalt ja anti A4 leht kaasa, mille kaudu leidsime hästi tee Kaunase loomaaeda. Peale auto parkimist suundusime loomi vaatama. Neid oli suhteliselt tagasihoidlikult ja puurid olid mitu korda pisemad kui meie loomaaias. Elevanti ei olnud aga hüljes tegi trikke kalade püüdmisel, kaamelid ja kaelkirjakud olid ka nunnud. Peale seda suundusime Vilniuse poole teele. Viimane öö õnnestus meil veeta Vilniuse külje all armsa järvekese ääres, kus oli mitu kalameest ja peoseltskonda. Müra ja muusikat jagus varahommikuni aga kardetud äikesemüra osutus hoopis lennukite maandumise ja õhkutõusmiseks - selle aruka asja peale jõudis minu vanem poeg.
Viimasele päevale jäi Vilnius. Jõudsime linna kella 9 ajal. Kirikukellad lõid ja linnas lehvisid leinalipud. Põhjuse saime teada hiljem kodus aga rahvas oli piduriietes ja 3 kirikusse jagus palju inimesi. Väike jalutuskäik linnas, Statoilist kaasa ostetud linnakaardi abiga ja autoga ringi sõitmisel leidsime viimaks ülesse pargi nimetusega Belmontas. Jõudsime taas kord poodidesse ja lõunat sööma. Noorim poeg sai oma kaua oodatud pizza õhtusöögiks kätte. Tähelepanuväärne oli see, et supermarketid on Leedus suured aga enamus asub linna äärtes ja lastel on autosõidu ajal pidevalt kõht tühi ja janu. Leedu kali maitses hea. Poekaupadel võib leida hinnalipikuid nagu meil Virukeskuses, kus hinnasiltidel on läti ja leedu rahadega hinnad ka eesti kroonides. Rahadega vehklemine ja õigete müntide leidmine oli paras katsumus. Kodutee oli väga pikk ja väsitav, koos teeremondi ja hullumelselt kihutavate ja möödasõite tegevate leedu autojuhtidega. Teel jäid ette keskmised ja väiksemad asulad ja linnad. Leedu-Läti riigipiir oli ületatud ja 15 km enne Daugapilsi kohtusime läti migratsiooniametiga, kes meie vastu huvi tundis ja peale id-kaartide kontrolli meile head teed soovis. Tasub kaasa võtta isikut tõendav dokument aga reisida ilma viisata on lahe.
Meil on tore peretraditsioon autoga reisida. Oleme käinud automaktal Hiiumaal, Lõuna-Eestis, Põhja-Lätis ja nüüd siis Lätis ja Leedus. Aga suvi on ees ja juu leidub veel teid ja maid, mida avastada, sest sellised perematkad on lahedad. Poistega koos on tore olla ja muljeid jätkub aastateks. Aga veel enne südaööd ületasime Eesti riigipiiri ja tulime Misso poolt Tallinnasse. Küll oli mõnus ja hea koju jõuda ja esmaspäeval tööle minnes olid oma töökaaslased nii kallid. Hea tava kohaselt viisime neile reisilt kaasa kommikoti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar