Laupäeval Viljandi paadimehel külas

Palav suvepäev oli. Isegi nii palav, et kohe ootsin millal Eesti Invaspordi Liidu karikavõistluste 3. etapp lõppeb ja ujuda saab. Saingi aga enne seda invasportlased heitsid, tõukasid kuuli, ketast ja oda, jooksid 100m ja hüppasid kaugust. Kokku oli osalejad 38 ja lisaks pealtvaatajad, abistajad, kohtunikud. Rahvast jagus, isegi uudishimulikke, kes teel randa staadioniväravate vahelt sisse piilusid. Las vaatavad, sest mis siin ikka häbeneda, kui liikumispuudega inimesed tahava end proovile panna, võistlusehasarti kogeda ja võrrelda ennast teistega, kes samas võistlusklassis, kes vastupidavuses, kes lihtsalt kodust välja tulla ja suhelda lisaks sportimisele. Arko muigas eilseid pilte nähes, et esimene pilt oli invawc-st, mida just koos meie saabumisega kohale toimetati. Seda oli ka vaja, sest paljud olid kohale tulnud ratastoolidega.

Inimesele, kes esmakordselt kogeb invasportlasi sporti tegemas, võib end tabada haletsemast või küsimast, et miks nad seda teevad ja milleks inimesed pingutama peavad. Niigi raske elu neil, kes ratastoolis või kellel pole kätt või jalga või on üks kehapool halvatuses. Miks ka mitte. Oluline on leida endas tugevust ja eluga edasi minna. Sportimine ja tervislikud eluviisid on ka neile kasulikud. Pealegi kui näiteks puudub töökoht, siis sportimine võibki anda tegutsemist ja initsiatiivi end kokku võtta ja muuta oma allesjäänud oskused tugevusteks. Pole siin häbeneda midagi. Isegi paraolümpial käivad parimad invasportlsed.

Ka eilne päev tõestas seda. Vaatamata sellele, et auto termomeeter näitas keskpäeval +37,5 C sõitsid meie vaprad mehed 5000m ratastoolidega staadionil ja niased 3000m. See tegi meestele 12,5 ringi läbi sõitmist. Kõik 7 aid hakkama ja lõpetasid edukalt. Päev oli tore, päike säras koos partidega järveveelt vastu. Tore kui on sellised randu, kuhu pääseb ratastoolis. Tavaliselt katkeb ratastoolis inimese teekond liivarannas ja jääb üle vaid merd, järve või oja imetleda.
Peale seda läksime ujuma Viljandi järve. Siis läksime Villu soovitusel Tartu tn sööguikohta, mis asusu Nordea panga vastas. Täiega maitsev toit oli ja kõht oli kuni hommikuni snitslit täis.

Pilte näed siit.

Invasportlaste Elva spordilaagri pildid

Viimaks oli aega, et laagri pilte sorteerida ja teha parim valik nendest hetkedest, mis Eesti Invaspordi Liidu laagrist fotoaparaadi ette jäid. Kahjuks ei viitsinud kaamerat igale poole kaasa tassida ja nii jäid jäädvustamata orjenteerumine, laste alad ja ratastooli vigursõit. Paraku ei jõua igale poole ja kohtuniku ja sekretärina tegin koos Mare Kõlliga usinasti kolm palavat päeva tööd. Vahepeal sai ka Elvasse Verevi järve ujuma, mis oli mõnus. Mõnusalt palav vesi +28 C ja õhk vastavalt +33 C. Selline suvi mulle meeldib. Oli palavat päikest, pauguga vihma ja mürinat ja kindla peale palju putukaid, mis mind ja paljusid teisigi mõnuga järasid. Laagrid möödas ja kohe ongi augustikuu käes.
Selline suvi mulle meeldib väga ja õnneks ei pidanud raha raiskama sooja välismaa reisi peale. Eestimaal on kõige parem.

Pildid leiad siit

Mustsõstra toormoos

Minu puhkuse kolmanda nädala esimesed päevad möödusid marjakorjamisega. Olin Arko kodus Jõgevamaal, Levalas ja noppisin marju. kokku sain 3 ämbrit ja see töö mulle meeldis. Ei seganud mind päikese sära ega kuumus, olgugi, et termomeeter näitas +34,5 C. Vihma meile ei jagunud, läks vihm koos suure tormituulega meist mööda, kuigi Peipsi on 20 km kaugusel, linnulennult. Põud on ja Arko rabab tööd teha. Mina lõbustan ennast marjakorjamisega. Südasuvine tegevus juu.

Tore on istuda nagu kontori inimene ja noppida marju. Mustadsõstrad on pealegi sellised mõnuad marjad, mida saab korjata oks haaval. Ikka venitad oksa nina alla, kui marju ei näe krabada ja paned ämbri alla, sest marjad on nii küpsed. Nagu näppuega katsud, nii kohe sõrmede vahelt ämbri pudenevad. Mõni mari sai suhugi pistetud.

Sai siis neid marju paar päeva puhastatud koos Arko emaga. Panime karpidesse, teeme toormoosi ja lubasime Arko õeperelegi saata, sest nende marjad läksid linnukeste kõhtu veel enne, kui inimesed arugi said. Mustsõstrakooki sai ka söödud. Suvi on tore aeg. Nüüd saumikseriga moositama.

Hispaania, Kataloonia reis, 2.osa

Päev algas hommikusöögiga, kus Arko puuris oma sööki ja küsis: "Kus on vorst ja sink?" Ettekandja rääkis pikalt kohalikus keeles ja selgitas, et toob ise toidu ja kohvi lauda. Magus elu Hispaanias: moosid, saiad, shokolaadikreemid, mesi, müsli ja helbed piimaga. Masinakohv oli suurepärane.

Seejärel läksime linnaekskursioonile arhidekt Gaudi rajatud Güelli parki. Meeletult ilus park, koos papagoide, palmide, muinasjutumajade ja nn kivist jutlusena, sest palmipuudetüvedest inspireeritud seinad, muinasjutumajakesed, teed ja rajadd, pikim pink kahhelkividest. Vaatamist väärt. Seejärel läksime vaatama Gaudi rajatud Sagrada Familia kirik, mida on ehitatud 100 aastat ja selle ehitamine kestab vähemalt 2020.aastani. Vägev ja suursugune. Eriti klaasaknad ja need kividest väljakasvavad taimede vormidena kerkivad tornid.

Casa Mila jätsime vahele, sest teades, et ligipääsetavus on osaline, tahtsime minna tutvuma omal käel kohaliku linnaelu ja toiduga. Tellides klaas veini, toodi meile ette suur 0,5liitrine lähker veini ja puuviljadega. Õhtul läksime taas kord otsima haide akvaariumi. Leidsime selle, imetesime kalasid, kes tunnelit mööda jalutades meist paremalt, vasemalt ja ülevalt külastasid. Pärast läksime jalutama Ramblale, ostsime suveniire ja kolasime ringi. Öö saabus kiiresti, päike loojus ja melu oli vägev.

Sotside suvepäevadel

Puhkuse esimesel nädala lõpul sai käidud sotsiaaldemokraatide suvepäevadel, mis toimmusid sel aastal Põlvamaal Taevaskojas 17- 19. juulil 2009. Korraldajateks olid Põlvamaa tublid erakonna liikmed. Korraldus oli tasemel, tegevusi jätkust igas vanuses, maitsega ja huvidega inimestele. Sain minagi osaleda ettevõtluse teemalises arutelus, naiste juhatuse koosolekul, jälgida isetegevust, sumomaadlust, võrk- ja jalgpallile kaasa elada.

Ööd olid lühikesed, päevad päikesepaistelised, õhk puhas ja jalutuskäigud viimse reliikvia radadel tulid kasuks. Üllega sai ujuda jõel, pesta nägu emalättes ja süüa mustikaid, maasikaid. Seltskond, keda oli üle kolme ja poolesaja inimese, nautis koosolemist täiega ja omavahel suhelda. Õhtul olid tantsumuusika saatel ja isetegevusega sisustatud, sai krillida ja tsillida, tutvuda uute erakonna liikmetega. Lapsed ja noored said käia matkal, osoonidopingul, sõita tõukeratastega, müdistada batuudil, võistelda orienteerumises, knuumatkal ja kaasa lüüa shampoonijalgpllis. Kõige paremat ilma annab suvepäevadeks tahta, sest päike säras kõrgel ja sooja oli 30 kraadijuures. Sääski ja pillimuusikat ja lauljoru jätkus ka pea hommikuni. Aga telgis magades oli uni hea, söök ja jook omal kohal ja ega siis muud kui jääme ootama uusi suvepäevi, mis toimuvad aasta pärast Valgamaal.

Enne seda tulevad veel kohalikud omavalitsuse valimised, milleks vaja nüüd jõudu ja jaksu koguda. Näpunäiteid korjab igaüks ise või ammutab seda erakonna liikmetetelt või oma varudest. Pühapäev lõppes pisukese Arko sünnipäevapeoga.
Suvi kestab veel ja puhkuse teine nädal on jooksmas. Puhata on mõnus ja sellised sombused ilmad aina soosivad puhkamist ja mõtisklemist. Sõprade, tuttavate jaoks leidub aega küllaga.

Tantsu- ja laulpeole "ÜhesHingamine"

Täna siis läheb lahti peoks. Ka meil on tasuta pääsmed olemas ja läheme tantsupidu vaatama. Homme tahaks ka rongkäiku vaatama minna ja kui mõnel mehel kannatust jätkub, siis ka laulupeole, kuid jah eks ratastoolis ole palju keerulisem liikuda suurtes rahvamassides kui kappata kahel jalal. Ja meie leiame koha ka mäe veere peal, kuid ratastooliga inimeste vahel teed rajades on palju raskem midagi näha, kui jah positiivne obn see, et oma istekoht on alati kaasas ja olemas. Eks lähme ja vaatame need tublid tantsijad ja lauljad üle. Meilgi 2 väga head tuttavat tantsimas õetütar Mai-Liis Tint ja meie tantsuõpetaja Kaie Seger koos oma Pärnu naisrühmaga Noorusevöö. Tore on ikka olla eestlane ja saada kohapeal osa suurest ja traditsioonilisest peost. Üllatus on seegi, et kõik piletid tantsupeole on välja müüdud.

Jõudu ja jakso ja meeldivaid peoelamusi, mida näib ka ilmataat soosivat. Päike särab juba varakult. Loodan, et see nii ka jääb.

Postimehest:
25. laulu- ja 18. tantsupidu «ÜhesHingamine» toimub 2.-5. juulil Tallinnas. Peo juhatas 2. juulil sisse pillipidu Raekoja platsil, sellele järgnevad kolm tantsupeo etendust «Meri» ja kaks päeva kestev laulupidu. Tantsupeo idee autor on Henn Tiivel ja kunstiline juht Ülo Luht, laulupeo kunstiline juht on Ants Soots.

Kokku osaleb suvisel laulupeol 864 koori ja orkestrit 26430 laulja ja pillimängijaga ning 534 tantsu- ja võimlemisrühma kokku 7460 tantsijaga ning võimlejaga. Lisaks osaleb 41 väliskollektiivi 1340 lauljaga.

Päikeseline reede, enne kirjandi kirjutamist

Hommik. Päikesekiired säravad vallatult läbi tagumise poistetoa aknaklaasi minu tuppa. Aknad hirmus mustad. Kasulikud need plastaknad minu arust, sest tolm ja pro jääb väljapoole, varem oli see sees aknalaudadel ja hõljus õhus. Kui on kevad, siis on ka alati palju tolmu ja kui kuulaisn ilmauudiseid, siis vist peaks midagi suurpuhastuse taolist korraldama. Saaks tolmu tubadest välja ja aknad puhtaks.
Eile siis ei teinudki midagi eriti silmapaistvat, nikerdasin jälle pikemalt arvutis ja parandasin oma enese lollusi. Teisi juu süüdistada ei saa, kui eelmisel aastal läks invaspordi majandusaasta aruandes bilanss kokku ja sel aastal avastasin mingi viiesaja ja kopikatega näpuka rahavoogude aruandes. Tahtsin siis olla aus selle arvutusvea suhtes ja otsisin tallinna koja eelmiste aastate majandusaasta aruannetest kuidas seda parandust sisse viia. Omast arust parandasin koja aruannet paar aastat tagsi, võtsin ja kaevasin oma tööarvuti arhiivides aga õnneks oma käe järgi ära pandud faile on ka kerge otsida. Kuigi jahh 2005. aasta asemel oli see uus esitusviis hoopis mitu aastat varem - 2002. Igatahes bilanss sai parandatud ja sellegi aasta oma TEHTUD!

Aeg lendab - ja kuidas veel. Arvutasin üks päev seda aega Tallinna kojas ja poole aasta pärast on 10 tööaastat täis. Hea, et inimesi maha ei kanta ja tegelikkuses on see positiivne ja töine arenguetapp. Saanud olen palju juriidilisi ja majanduslikke ja sotsiaalseid teadmisi, seljataga on 2 aastat kutseõpet sotsiaalhoolduses, seejärel kohe ühe auruga edasi 3,5 aastat sotsiaaltööd, kuid ikka leian, et see rakenduslik kõrgharidus pole veel tipp. Tahaks veel midagi. Õppida, õppida, õppida. Uurin ja proovin. Töökaaslased on ka need olnud, kes on mõned läinud aga enamus on jäänud, juba üle 5 aasta on koos töötatud mitmete inimestega ja ka teiste organisatsioonide inimesed on jäänud kauaks püsima.

Koos ahastame kui teeme häid projekte, kuid rahata jääme, siis saame lepingud, jagame raha oma ja ühingute vahel välja, siis jälle tulevad kärped. Õnneks on meil tööd. Eile õhtul arutasime Auliga, et jama kui kärpida tuleb peamist ja ainukest sissetulekut, eelinfo põhjal ~ 35%. Leemets oli Aulilt küsinud, et mis on plaan B? Mina lootusetult positiivne inimene muigasin ja kommenteerisin, et B on p.... Eks hakkame siis, kui ametlik info meieni jõuab, tegevusi veelgi kokku tõmbama.
Rasked ajad... Kui on säästusid on kergem, kui pole ja on laenud, siis tuleb vist veelgi säästlikumalt elada, hoides kokku kõhukõrvalt, hobidelt ja kultuurilt. Isegi eilsetest uudistest käis läbi, et second hand kaplustes on kaubal hea minek.

Nüüd siis jälle kirjutan sulle päevakajalistel teemadel. Eile veel sain minagi targemaks selles, et kui oled riigieksamid valinud, siis need tuleb ka ära teha. Loobuda ei saa - valik on sinu nagu räägivad teadjamad, vist reklaamides enne valimisi. Täna lisaks.

Eile helistasin su emale, kuulsin, et Karola hakkas kõndima, 1 aasta ja 2 kuuselt, märtsikellukesed on ära õitsenud ja Triin kirjutab laupäeval lõpukirjandid. Eks hoiame talle põialt ja ka sinagu võid antud teemadel peaproovi teha. Eks hiljem saadan sulle kirjanditeemad ka sinna Saksamaale. Ema küsis, et kuidas meil läheb. Vastasin, et hästi, poisid käivad koolis, mina käin töö ja poe ja kodu vahet. Töö juures on nii palju nokitsemist, et nähtamatult venivad tööpäevad pikemaks, siis jooksen veel õhtuülikoolides, programmi seminaridel, kinno. Õhtul loen raamatutki veel ja suhtlen lastega teemal a la kes sõi minu kommid ära? Kuhu kadusid Tõmmu kompvekid. Rene siis kostis vastu, et ega tema üksi, ta jagas ikka vennalikult Imrega. Loll on see, kes vabandust ei leia. Mulle ei jäänud isegi pabereid mitte, ka need olid seekord korralikult hävitatud. Eile siis tõin sefiiri, maitses hästi nagu makaronidki singi ja paprikaga. Hommikul lähen kööki ja vaatan, et pannil mõned suutäied makarone + supilusikas ja kahvel. eine kahele... Juu käid öösel veel isaks ampsamas.

Tsauki ja ootan ikka endiselt muljeid. Sinu häält kuulsin telefonis, kuigi see Tele2 ei lase juu rääkida, kaks katkestatud telefonikõnet sundisid loobuma. Hea, et smsid olemas on. Kalli-kalli