Laupäeval Viljandi paadimehel külas

Palav suvepäev oli. Isegi nii palav, et kohe ootsin millal Eesti Invaspordi Liidu karikavõistluste 3. etapp lõppeb ja ujuda saab. Saingi aga enne seda invasportlased heitsid, tõukasid kuuli, ketast ja oda, jooksid 100m ja hüppasid kaugust. Kokku oli osalejad 38 ja lisaks pealtvaatajad, abistajad, kohtunikud. Rahvast jagus, isegi uudishimulikke, kes teel randa staadioniväravate vahelt sisse piilusid. Las vaatavad, sest mis siin ikka häbeneda, kui liikumispuudega inimesed tahava end proovile panna, võistlusehasarti kogeda ja võrrelda ennast teistega, kes samas võistlusklassis, kes vastupidavuses, kes lihtsalt kodust välja tulla ja suhelda lisaks sportimisele. Arko muigas eilseid pilte nähes, et esimene pilt oli invawc-st, mida just koos meie saabumisega kohale toimetati. Seda oli ka vaja, sest paljud olid kohale tulnud ratastoolidega.

Inimesele, kes esmakordselt kogeb invasportlasi sporti tegemas, võib end tabada haletsemast või küsimast, et miks nad seda teevad ja milleks inimesed pingutama peavad. Niigi raske elu neil, kes ratastoolis või kellel pole kätt või jalga või on üks kehapool halvatuses. Miks ka mitte. Oluline on leida endas tugevust ja eluga edasi minna. Sportimine ja tervislikud eluviisid on ka neile kasulikud. Pealegi kui näiteks puudub töökoht, siis sportimine võibki anda tegutsemist ja initsiatiivi end kokku võtta ja muuta oma allesjäänud oskused tugevusteks. Pole siin häbeneda midagi. Isegi paraolümpial käivad parimad invasportlsed.

Ka eilne päev tõestas seda. Vaatamata sellele, et auto termomeeter näitas keskpäeval +37,5 C sõitsid meie vaprad mehed 5000m ratastoolidega staadionil ja niased 3000m. See tegi meestele 12,5 ringi läbi sõitmist. Kõik 7 aid hakkama ja lõpetasid edukalt. Päev oli tore, päike säras koos partidega järveveelt vastu. Tore kui on sellised randu, kuhu pääseb ratastoolis. Tavaliselt katkeb ratastoolis inimese teekond liivarannas ja jääb üle vaid merd, järve või oja imetleda.
Peale seda läksime ujuma Viljandi järve. Siis läksime Villu soovitusel Tartu tn sööguikohta, mis asusu Nordea panga vastas. Täiega maitsev toit oli ja kõht oli kuni hommikuni snitslit täis.

Pilte näed siit.

Eile me käisime Narvas...

Võtsime kätte ja sõitsimegi Jõgevamaalt Narva, läbi Jõgeva ja Jõhvi. Narva linnapiiri ehtisid rekkad, mis ootasid kannatlikult EL idapiiri ületamist. Täpselt Narva sildi ees oli peatunud üks takso ja taksojuht astus kuivkäimlasse. Vaatasime meiegi imestusega invakohta, mille kõrval olid kohalikud rullnokad suurelt disaininud BMW. Irw.

Tegelikkuses oli ilus ilm, natuke tuult ja päikest, millele järgnes koduteel vihm ja hiljem äikesetorm. Narva Jõesuus ei kannatanud merd niisama imetleda, vaid lipsasin merre kiiresti ujuma, sama kui teised jäid kaldale. Meri oli sinine ja liiv valge ja soe. Ujuma minekuga oli selline kiirus, et alles siis, kui üks vene härrasmees kommenteeris, et prillidega ujumas ei käida, meenus mulle, et käekella jätsin Arko kätte ja sõrmused ja prollid võtsin ujuma kaasa. Õnneks jäid kõik asjad ka peale ujumist alles. Pärast sõitisme sinimägedesse, vaatama vaatamisväärsusi ja uurima kas sinimäed on ikka sinised. Teepervi kaunistasid põdrakanepi sinised õitemered. Jaa tõepoolest olid sinimäed sinised, korda tehtud ja niidetud mälestuskoht kaunilt ristiga ja kividega korda tehtud. Surnuaial paistsid lillevanikud ja piltidega hauaplaadid.

Tagasiteel põikasime Jõhvi sisse ja käisime peaväljakul ja tegime autoga linnale tiiru peale, sest teetööde tõttu oli raske leida kohta, kust Jõhvi pöörata. Sildade ehitus Tallinna maanteel käis täie hooga.

Koduteel tegime pikniku ja vihma tõttu sõime autos. Isu oli hea, sest lõuna oli ununenud ja õhtusöögiaeg käes. Kui tagasi koju Saare valda jõudsime sõitsime vihmapilvede eest ära ja siis algas suur äikesetorm ja vihmasadu. Aga ilma otsisime just sõiduks hea ja palavus, päikesepaiste üle polnud põhjust eriti kurta.