Võtsime kätte ja sõitsimegi Jõgevamaalt Narva, läbi Jõgeva ja Jõhvi. Narva linnapiiri ehtisid rekkad, mis ootasid kannatlikult EL idapiiri ületamist. Täpselt Narva sildi ees oli peatunud üks takso ja taksojuht astus kuivkäimlasse. Vaatasime meiegi imestusega invakohta, mille kõrval olid kohalikud rullnokad suurelt disaininud BMW. Irw.
Tegelikkuses oli ilus ilm, natuke tuult ja päikest, millele järgnes koduteel vihm ja hiljem äikesetorm. Narva Jõesuus ei kannatanud merd niisama imetleda, vaid lipsasin merre kiiresti ujuma, sama kui teised jäid kaldale. Meri oli sinine ja liiv valge ja soe. Ujuma minekuga oli selline kiirus, et alles siis, kui üks vene härrasmees kommenteeris, et prillidega ujumas ei käida, meenus mulle, et käekella jätsin Arko kätte ja sõrmused ja prollid võtsin ujuma kaasa. Õnneks jäid kõik asjad ka peale ujumist alles. Pärast sõitisme sinimägedesse, vaatama vaatamisväärsusi ja uurima kas sinimäed on ikka sinised. Teepervi kaunistasid põdrakanepi sinised õitemered. Jaa tõepoolest olid sinimäed sinised, korda tehtud ja niidetud mälestuskoht kaunilt ristiga ja kividega korda tehtud. Surnuaial paistsid lillevanikud ja piltidega hauaplaadid.
Tagasiteel põikasime Jõhvi sisse ja käisime peaväljakul ja tegime autoga linnale tiiru peale, sest teetööde tõttu oli raske leida kohta, kust Jõhvi pöörata. Sildade ehitus Tallinna maanteel käis täie hooga.
Koduteel tegime pikniku ja vihma tõttu sõime autos. Isu oli hea, sest lõuna oli ununenud ja õhtusöögiaeg käes. Kui tagasi koju Saare valda jõudsime sõitsime vihmapilvede eest ära ja siis algas suur äikesetorm ja vihmasadu. Aga ilma otsisime just sõiduks hea ja palavus, päikesepaiste üle polnud põhjust eriti kurta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar