Me kaardistame kesklinna

Täna on minu puhkuse esimene päev aga sel suvel oleme neljakesi taas välitöödel ja kaardistan koos Arko. Jüri ja Villuga Tallinnas kesklinna tänavaid. Seltskond on kogemustega st "vana" ja sisse töötanud. Oleme eelnevatel aastatel käinud kaardistamas koole, lasteaedu, ülikoolide õppehooneid, ärikeskuseid, kaubanduskeskuseid, poekesi, muuseume, linnavalitsusi jne. Sel aastal oleme jõudnud käia kaardistamas Tartu Maaülikooli hooneid, sellele järgnes Tallinna Pedagoogilise Seminari, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, Eesti Keele Instituut, Eesti Mereakadeemia, Tervise Arengu Instituut - need Tallinna koolid ja teadusasutused soovisid saada eksperthinnangut ligipääsetavuse kohta. Paraku on enamus selliseid maju ehitatud mitukümmend aastat tagasi ja ratastoolis või liikumistakistustega inimestel on võimatu või suured takistused majadesse pääsemisel. Siis ongi olukord selline, et käin mina kõrgematel korrustel aga esimestele korrustele üritame minna, kas või läbi raskuste. Need füüsilised raskused on sageli koos ratastoolis kaardistajaga minu abistamisel kergemini läbitavad, kui leida mitu meest, kes lihtsalt toore jõuga tõstma kukuvad. Aga tegelikkuses on nii, et küsi liikumispuudega inimeselt endalt kas ja kuidas teda abistada, sest viga võid sa endale teha, abistatavale või abivahendile, milleks on suhteliselt kallis ratastool, milleta liikumine on sellistel inimestel võimatu. Samas saame ainult head meelt tunda ja pöialt hoida, et neile projektidele roheline tuli antakse ja eurorahasid õigesse kohta kasutatakse, sest seda on vaja nii õppuritele, töötajatele kui ka külalistele.
Täna olime sii koos 3 ratastoolis inimesega kaardistamas teist päeva aga neid päevi jagub nii juuli kui ka augusti kuusse. Samas on tore kui paljud tänavad ja takistused ületatud ja soovitused, takistused ja pildid olemas. Pole siin miskit inestada, et ratastoolis kaardistajad selle suure soojaga välja aetud. Teavad ju nemad kõige paremini, mis sobib ja mis mitte. Peame tõdema, et iga aastaga läheb olukord pealinnas aina paremaks. Kuigi tõrvatilgaks osutuvad auklikud ja lagunenud teed või autod, mida juhid kõnniteele või ülekäiguradade ette korraks pargivad, et kaupa poodi viia. Inimesed naeratavad ja on üllatunud, sest tavaliselt ei kohta korraga mööda tänavat ringi askeldamas 3 ratastoolis töötegijat. Tänagi kohtasime tuttavaid ja kui läksin Gonsiori tänavale Jürit otsima, siis üks naine lahkesti juhatas, et mees ratastooliga jäi kõrgete servadega hätta ja läks suure ringiga, et meieni jõuda. Sadamas oli kohati piinlik nende haljasalade kasimatuse pärast, mis viivad soolalao juurest kesklinna poole, sest on se ju visiitkaart kltuuripealinnale ja võiks paremini hooldatud olla.

Meile, kes me igapäevaselt kahel jalal kõnnime jäävad sellised 15 sentimeetrised kõnniteeservad tihti märkamatuks, kui neile oon need takistused, kust elektritooliga alla ja üles ikka ei sõida. Õnneks on puuetega inimesed kannatlikud ja loovad ning nuputavad siis uusi võimalusi kuidas edasi liikuda. Märka inimest!

Maaülikooli hoonete kaardistamise 2. päev

Reede hommikul olin mina ikka veel väsinud aga kuna eelmisel päeval olime palju tööd teinud, siis tahtsime agaralt ka 4 viimast hoonet ära kaardistada. Paraku olid need 4 hoonet piiratud ligipääsetavusega ja 3 hoonesse puudus ligipääs täielikult. Jälle olin mina see, kes jalutas ümber hoonete ja kõndisin koos kontaktisikute, majandusjuhatajatega mööda pikki koridore, treppe, klasse ja kabinette. Üks tark inimene nimetas mind isegi juhendajaks. Aplaus selle eest ja seetõttu võis minu alluvaid 3 ratastoolis meest ka testisõitjateks nimetada. Eks see liikumisvabaduse audit koos ettepanekute ja soovituste ja arvamustega olegi üks suur testimine, kommenteerimine ja selgitamine kohapealsetele inimestele, et miks nii peab olema ja mis seetõttu olukorra paremaks muudab. Enne EMÜ peahoonesse minekut sobitasime tutvust Tartu bussiliini nr 16A juhiga. Väga abivalmis SEBE bussijuht oli ja tahtis kohe kaldtee alla lasta ja kutsus meid bussile. Meie tee läks paraku teises suunas. Jah tartlastel on mille üle uhke olla, sest bussid on neil kõik madalapõhjalised ja bussijuhid koolitatud ja abivalmid liikumisupuudega inimesi teenindama. Suur- ja väikeloomakliinik ning apteek ja õppehooned said testitud. Luukered said ka üle vaadatud ja enim avaldas mulle muljet kaelkirjaku skelett.Suurloomakliinikus kurtsin muret, et ratastoolis inimestel pole end võimalik kaaluda ja küsisin uudishimulikult, et äkki neil on hobuste ja teiste suurloomade kaalu. Oligi ja meiega kaasaskäiv kontaktisik lasigi meestel end kaaluda. Saime veel koeri, kasse, jäneseid ja lehmi näha. Hobused olid koplis maja taga. Pärast oli üks hoone, kus hetkel lennukolledz sees ja siis said mehed jälle traktoreid ja helikopteri ehitamist piiluda. huvitav ja põnev oli see kaardistamistöö. Kui kõik hooned ülevaadatud said, siis läksime sööma. Lõunasöök toimus palmide all aga maitses nagu sööklatoit ikka. Tagasi tee Tartus Tallinnasse kulges nii aeglaselt, et mina raamatut Minu Gruusia lugedes uinusin ja veidike enne Tallinna ärkasin. Tartus oli soojem, kased lehtes ja kastanid kohe õide puhkemas, soojagi oli päikese käes +20 C. Samas oli Pirital Jürit koju transportides seal külm ning kraadiklaas näitas ainult + 7 C.

Selles kaardistamise tööst valutasid minu jalad praegugi, sest pole harjunud sedasi treppidest üles alla ja majade vahel ning koridorides ringi traavima. Jõudsime veel õhtuti muljeid vahetada ja töökoosolekuid Jüri tuoas pidada ja invapoliitikat arutada. Tarku oli palju ja igal ühel oma arvamus Eesti asjast. Samas olid Tartus Eesti Maaülikooli esindajad viisakad ja abivalmid. Mulje oli oluliselt parem, kui Tartu Ülikooli kaardistamisel, kus mõnda hoonesse ei tahetud sissegi lasta. Tore oli ja teadmine, et sellest tööst palju kasu tuleb on ka muljetavaldav.

Liikumisvabaduse kohta rohkem infot leiad siit.

Ülikooli hoonete kaardistamine sai tehtud koos tormituultega.

Eile õhtul veel arutasime kodus, et kas täna maksab ikka minna tänavale kaardistama. Ikkagi selline ilm, tuul tormab ja marutab. Õnneks täna veel ei saja lund ega vihma. Kohtusime Sven Kõllametsaga kell 9.30 TTÜ Küberneetika maja ees parklas. Peale vajaliku madala serva ületamist kaevuluugi kohal saime tööga alata. Pildistasin, tirisin uksi kinni ja lahti, kappasin mööda treppe, sest ratastoolis Sven ja Arko treppidest üles ei saa. Olgugi, et pärast mitmeid astmeid paistab kauguses lift, kohvik, õpperuumid ja wc-d. Ruumi nagu oleks koridorides aga kaldteed sinna ehitatud pole. Eks paljud arvavad nii, et pole meil sellised liikumispuudega üliõpilasi. STOPP! aga mõtelge miks pole, noo vastus on kui ligipääsetavust pole, siis pole ka õpilasi. Ja kui noor inimene ükskord diplomi saab, siis tahab edasi tööle minna. Üks võimalus võiks olla see, et tööandjaks on ülikool. Kinnine ring. Ja just sellepärast me mitu kuud mööda Tallinna Tehnikaülikooli õppehooneid käisimegi, et olukord kirja saaks, pildid lisaks ettepanekutele aruandeks vormistada ja siis edasi ootama jääda. Millal küll olukorra parandamiseks midagi ette võetakse. Oleme 3 kuuga käinud Tallinnas Mustamäel, Tõnismäel, Koplis, Kohtla-Järvel, Kuressaares, Tartus. Objektegi üle 30. Samas oli vastuvõtt mõistev ja inimesed toredad. Lubasid pilte teha ja mõõta, andmeid koguda kaardistamise jaoks.
Pärastlõunal läksime autoteenindusse ja lasime autole uued talvepapud alla panna. Küll oli kiire ja korralik, viisakas teenindus seal Ülemiste keskuse taga. Nüüd siis homme Jõgevamaale sünnipäevale. Kummid küll vilistavad ja auto undab nagu sõidaks lennukiga. Eks harjume ja ootame lund, sest nüüd oleme kindlalt teel. Ja tuul sahmib ikka viimaste üksikute värviliste puulehtedega ja proovib ikka kindlameelselt neid lehekesi kätte saada, et lennutada sügistuultes mööda teid. Autoaknale langevad vähesed lumehelbed.

Tartus kaardistamas ja seeneuputusest

Reede 24.septembril käisime Tartus Tallinna Tehnikaülikooli hooneid Tartus kaardistamas. Ilm oli soe ja päikesepaisteine ja nagu loodud kaardistamiseks. Puiestee tänaval asusid TTÜ Tartu kolledzi hooned, mis peale kaardistamist osutusid liikumispuudega, sh ratastoolis liikujatele, ilma kõrvalabita ligipääsmatuteks. Kurb tõdeda aga isegi 21.sajandi keskpaigas renoveeritud õppehoonetesse puudub sissepääs treppide tõttu, parklast viib kiviparkett kõnniteeni, millel serv kõrge ja siis veel see paremini ligipääsetav hoone, mille ees taaskord puidust kõrgeastmega trepp.
Vastuvõtt haldusjuhi Arvedi poolt oli soe ja mõistev. Käisime ekskutrsioonil seal, kuhu Arko ei pääsenud. Ei ole selles koolis kohatud liiumispuudega üliõpilast. Kindlasti on põhjus selles, et neil kõrghridust ihkavatel inimestel on paremad võimlaused Tallinnas ja nii nad ei jõuagi sinnani. Eks saadame soovitused neilegi ja on siis TTÜl olemas olukorra kaardistus ja tulevikus hea parandada ja muuta olukorda ligipääsetavamaks.

Õhtupoole läksime Arko koju Jõgevamaale ja siis viidi mind seenele vaid tingimusel, et 1 tund on aega. Masendav. Isegi seenel käimiseks pean ma aega planeerima ja kella vaatama. Arko imetles käeulatuse olevat imelist kärpseseent ja passis seniks autos. Mis teha, kui mõne jaoks on seenelkäimine vaid passimine, samas kui mina usinasti seeni korjasin. Imetles sügisest metsa ja loodust. ning kuulas raadiot või luges raamatut.
Koomiline oli see, et seeni oli metsa all nii palju, et mõned neist märkamatult puruks astusin. Võta või reha ja riisu kokku. Kappasin kiiruga Peipsiäärsetesse metsadesse ja saagi üle ei pidanud pettuma, sest oma ettenägelikkuses olin suure plastmasskausi ka kaas pannud. Ja need said tõepoolest kuhjagea seeni täis. Arko emale jätsin ülepoole seentest ja puhastasime need koos ära. Ligi 200 km kodutee Tallinnasse võis alata. Koju jõudsime poole 9. Ilus päev oli. Täna siis seeni keetma ja soolama ja õhtuks saab seenesalatit.

Omadega rabas, Pääsküla rabas testimas

Mõnda asja kohe peab nägema. Eriti veel peale sellist palju tõotavat Pääsküla raba raja tutvustust:

Pääsküla raba õpperada

2007. aastal ehitama hakatud õpperada on nelja kilomeetri pikkune, millest 2,4 kilomeetri ulatuses on laudteid, mitmeid purdeid ja platvorme, samuti infotahvlid. Juuli alguses valmis õpperaja ühe osana ligi kümne meetri kõrgune rabavaatlustorn. Õpperaja äärde on paigutatud infotahvlid, mis tutvustavad raba geoloogilist arengut ja ajalugu, ülevaate saab mudase põhjaga veekogus esinevatest veetaimedest, -lindudest ja -putukatest, aga ka olulisematest rabataimedest ja marjadest.

Projekti juures arvestati ka liikumispuudega inimestega. Inva- ja lasterada kulgeb suures osas mööda pinnatud teed ja on tervenisti (koos platvormidega) läbitav lapsevankri ja ratastooliga. Õpperada valmis Nõmme linnaosa valitsuse ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse koostöös ning selle ehituse kogumaksumus on ligi 1,3 miljonit krooni.

Käisime ja vaatasime ja testisime üle... Kaardistajate värk, et kohe vaja minna proovima. Samas on kogemus Elistvere loomapargi laudteega Jõgevamaal ja seal oli suht normaalne koos abistajaga liikuda. Ja aru me ei saand, miks paljudes kohtades on laudteed 3 planguga, kui piisaks 4 (5) lauast ja saaksid ka ratastoolis ja lapsevankritega inimesed turvaliselt ja ohutult õpperada läbida. Meil läks 4 km teekond õnnelikult ja viperusteta. Lapsevankriga jalutajaid vastu ei tulnud ja mõned matkajad astusid lihtsalt eest ära sohu. Kuigi vahepeal oli minul küll hirmus vaadata. Mõned pildid räägivad rohkemat kui sõnad. Oleks võinud juurde panna selle 4-nda laua sinna soo peale õpperajale - tahab juu liikumispuudega inimene ka osa saada nendest hetkedest ja võimalustest, mis kahel jalal kõndijal on.

Tegelikult oli ilus, sest minnes oli osa laudteedest laiem ja läbisime ka killustiku ja savikattega teerada. Seega olime omadega rabas ja Arko on hea testisõitja ratastooliga sentimeetrise täpsusega. Metsaõhk oli eriti kosutav, kuigi oli nukker näha 2002.aastast metsapõlengu jälgi kaheksa aastat hiljem. Ja päike vajus kiiresti metsa taha kella 20 ringis. Nii me kiirustasime, et pimeda peale ei jääks. Sügis on varsti käes.

Kohtla-Järvel objekte kaardistamas

12.8.2010 sõitsime hommikuses vihmasajus Tallinnast Narva poole. Eesmärgiks oli kaardistada liikumispuudega inimeste ligipääsu võimalusi Tallinna Tehnikaülikooli hoonetes. Kokkulepitud ajal kell 11 olime TTÜ Virumaa kolledzi ees. Kohtle-Järve kesklinnas tundub nagu oleks aeg seisma jäänud. Pealt näha tundub kõik endine. Samas saime eesti keelega hästi hakkama ja vastuvõtt oli soe.

Ja siis lagas töö. Kaldteed olid ägedad aga 2 ja pool korda lühemad,kui tegelikkuses ehitusnormid ette näevad ja käsipuudest ei maksnud seal unistadagi. Ilma kõrvalabita sealt koolimajja sisse ei pääsenud. Uksed olid siiski normaalsed ja 2 invakohta ka parklas olemas. Esimesest korrusest kõrgemale Arko oma ratastooliga ei pääsenud. Mina kui kogemustega abistaja ja kaardistaja sain vajlikud fotod ja olukorra kirja panna.

Positiivne oli see, et ülikoolis õppis üks! liikumispuudega üliõpilane... aga tema kõrgematele korrustele ei pääsenud - ei raamatukokku, laboratooriumitesse ega arvutiklassi või mudesse auditooriumitesse. Esimesel korrusel oli kaks auditooriumi, kuhu pääses, sääklasse sai ka, kuigi lävepakk oli liiga kõrge. Liikumisraskustega õppurile oli nn "kohandatud" nurk esimese korrusel, kus oli kasutada internetiühendusega arvuti. Saime teda, et erilisele ja erivajadustega üliõpilasele käivad õpejõud seal klassinurgas tunde andmas ja õpitulemusi hindamas. Sööklasse õnneks pääses ja invawc puudumine polnud suur probleem, sest esimese korruse meestewc ajas asja ka oma suuruse poolest asja ära.

Peahoone taga asus üliõpilaskodu. Sinnani viis jalgtee, kuid selle ees ja taga olid kõrged kõnnitee servad, mida oleks saanud madalaks planeerida. Ühiselamu hoones käis välisfasaadi remont. Kaldtee oli ligi 20%, mis majja sisse viis, kuid mõlemal pool treppipuudus käsipuu aga lillepeenrad olid täies ilus. Meile näidati ka ühte invatuba, millele praegu puudus kasutus, sest liikumispuudega inimene elas oma kodus. Majas sees oli puhas ja korralikud toad elamiseks, keldrikorrusel oli pisike treeningsaal ja saun. Toad olid nagu hotellis ja üliõpilaste ootel.
Õnneks oli koolimaja ees ja kuni bussipeatuseni kõnniteeservad madalad. Ja ka uus, peatselt valmiv spordiväljak oli ilus, aiaga piiratud. Kui Arkoga seda uudistasime, siis tundus, et korralik kiviasfaldiga jalgtee viib spordiväljakule aga viis hoopis ümber taragha piiratud väljaku, mis lõppes koolimaja otsas. Mullaga piiratud 4. küljel tara puudus aga puudus ka tee, missinnani. Tundus, et värav on puudu jäänud. Äkki see veel tuleb, kui tuleb. Teeremont käis hoolega ja euroraha on sinna hoolikalt panustatud, mis on hea.

Pildi allikas: Internet

Täna Tehnikaülikooli kaardistamas

Kell 9 Mustamäel. Sai jälle ülikooli mindud. Seekord siis taas kaardistama liikumispuudega inimeste vaatenurgast ligipääsetavust hoonete sees ja ka väljas. See on juba ei tea mitmes kaardistamise projekt, milles kaasa löön. Vabatahtlikuna sai eelnevatel aastatel tööd tehtud, nüüd abistajana, sest ega Arko Vool ja Jüri Järve kõrvalabita hakkama ei saa. Vaja ju lükata ja uksi lahti hoida ja egas siis igale poole ratastooliga ka ligi pääse. Kahel jalal tavaliselt pääseb. Vastuvõtt oli Sven Kõllametsa poolt eelnevalt kooskõlastatud ja meisse suhtuti mõistvalt. Palavus tegi liiga, sest isegi koridorides kõndimine, piltide klõpsimine, mõõtmine ja ettepanekute tegemine ajas mind peale 3 tundi tööd higistama.

Ujuda tahaks aga tundub, et seda peab veel ootama, sest bussiga, trolliga minna ei viitsi ja autojuht rabab väsimatult arvutis tööd teha. Seniks lugesin naiste ajakirju, puhkasin ja kokkasin leivasuppi eha. Hea maius, kui keegi eriti leiba süüa ei taha ja külma piimaga mõnus süüa. Õhtuks siis küpsetan riisi ahjukanaga.
Unistan päikesest ja mererannast, sest merre pole veel sel aastal jõudnud. Ainult aknast vahtinud. Eks näis kas puhkuse 2. päeval jõuame vette.

Tänuüritus AASTA TEGU 2009 täna 18.02.2010

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu pressiteade
18.02.2010

Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tänuüritusel AASTA TEGU 2009 antakse esmakordselt üle Hapu Õun

Neljapäeval, 18. veebruaril algusega kell 12.00 toimub Eesti Panga Iseseisvussaalis Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu traditsiooniline, juba üheksas tänuüritus - AASTA TEGU 2009.

Pidulikul aktusel täname ja tunnustame tänumeenega üksikisikuid, asutusi ja organisatsioone, kes on 2009. aastal olulise sõna või teoga toetanud liikumispuudega inimesi. Aastate jooksul on tänumeene saanud 114 heategijat, sel aastal lisandub 20.

Esimest korda anname üle ka Hapu Õuna - sellega tahame meelde tuletada, et kaugeltki kõiges, mida tehakse, ei arvestata erivajadustega inimestega. Esimese Hapu Õuna anname Tallinna Spordi- ja Noorsooametile, kelle hallata on vastrenoveeritud Põhja Spordihoone, mis avati pidulikult 14.10.2009. Kahjuks peame tõdema, et liikumispuudega inimesed pole seal teretulnud liikumisvõimaluste kohandamatuse tõttu.

Tervitusi toovad Riigikogust juhatuse aseesimees Keit Pentus ja sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu, sotsiaalminister Hanno Pevkur, Eesti Panga asepresident Rein Minka, sõbrad ja kolleegid.

Ameerika reisi muljetest, liikumisvabadusest Eestis, millest mõtlevad liikumispuudega noored, räägivad isiklike kogemuste põhjal Tarmo Loose, Villu Urban, Arko Vool ja Sven Kõllamets. Muusikalise tervitusega esinevad kandlemängu õppiv Maiki Kiivit ja hõbehäälne Maarja Kaplinski.

Kahekümne toetaja seas, keda meenega täname, on liikumispuudega laste heaks annetusi teinud Viljandimaa Omavalitsuste Liidu näitetrupp, Kildu koolipere, selgeltnägijad saatest Selgeltnägijate tuleproov, krossiäss Tanel Leok sõpradega. Chrysler Club Estonia rajas lastele viburaja, Briti-Eesti Kaubanduskoda aitas muretseda teisaldatavad kaldteed, Invaru OÜ toetab mälestusteraamatu väljaandmist. Arne Mansson ja Jöran Gelland Rootsist on pikki aastaid puudega inimesi abistanud humanitaarabiga. Tere AS, Hallik AS, A. Le Coq AS on suureks abiks olnud mitmesuguste ürituste ja laagrite korraldamisel. Triin Suiste taoliste vabatahtliketa ei kujuta suurürituste korraldamist ettegi. Täname Nordic Hotel Forumit ja TEA Kirjastust, kelle sõbrakäeta poleks liidu 20.aastapäev kujunenud nii meeldejäävaks. Ajakirjanik Rein Sikk ja kunstnik Valli Lember-Bogatkina on oodatud üritustele kui loomeinimesed ja säravad isiksused. Arctic Sport Club tegevjuht Hedi Lepmets on suutnud klubis luua meeldiva õhkkonna liikumispuudega spordiharrastajatele. Haapsalu Sotsiaalmaja juhatajat Kaja Rootare tänavad südamega tehtud töö eest Läänemaa puudega inimesed. Tallinna Lennujaama rekonstrueeritud reisiterminal vastab igati liikumisraskustega inimeste vajadustele, BDG Music suudab korraldada kontserte, kus on mõeldud sellele, et ka liikumispuudega inimesed võiksid etteastet nautida.

Tänuüritusele ootame avalikkuse esindajaid, kõiki toetajaid ja sõpru.
Piduliku aktuse lõpetame kohvilauas.

Ants Leemets
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu president

Lisainfo:
Auli Lõoke
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
5293144, 6720223 e
elil@elil.ee

Narva tasub tulla

Reedel külastasime Narva linna, mina - vabatahtlikuna kaasa abistama Arko Voolu, kes on ELIL (Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu) kaardistaja liikumispuudega inimeste ligipääsetavuse projektis. Narva saabujaid võtab vastu 8-kilomeetriline rekkate piiriületus järjekord. Ilus piirilinn, imelise vaatega jõele, kindlustele ja Venemaale. Tundub, nagu oleks aeg peatunud.

Narva tasub tulla!
See oli reklaamplakat, mis võttis meid vastu Taru Ülikooli Narva Kolledzi fuajees. Edasi järgnes trepp, mistõttu jäi meil ülikooli õppehoone kaardistamisel üle rääkida haldusjuhiga. Arutlesime teemal miks liikumispuudega õppurid ei soovi õppida Narvas.
Selgus, et pole piisavalt ligipääsetavaid õppimis- ega elamistingimusi. Probleemiks võib olla ka gümnaasiumis õppimise vähesus, valikuvõimalus (Tallinn, Tartu jmt). Koolis asub infolaud 1. korrusel, kuhu viin 16-astmeline käsipuuta trepp, söökla ja garderoob on keldrikorrusel, raamatukogu ja aula 3. korrusel, samas toimub õppetöö 1-2. korusel! Pole mõtet kritiseerida, sest ajal, mil sellised koolihooned ehitati polnud meil "liikumispuudega inimesi". Pigem tuleks märgata projekti kasutegurit - kaardistamise töö on hea uurimusmaterjal ja kandepind investeeringute kavandamisel. Eksperthinnang kõrgharidusele ligipääsetavusel Narva kolledzis.

Selgus, et vana õppehoonet ei olegi mõtet renoveerida, sest peagi on uue õppehoone ehituse algus, projektki tehtud. Aga minu küsimuse peale, mis saab õpilaskodust järgnes mõttepaus... Kui uus õppehoone tuleb kesklinna, siis õpilaskodu jääb vanale kohale. Samas vajab paarkümmend aastat tagasi remonti näinud ühiselamu karjuvalt remonti. Remonti vajavad ka linna kõnniteed ja tänavadki kohandamist liikumispuudega inimestele. Praegu kasutavad Narva ratastoolis inimesed liikumiseks sõiduteed ja autojuhid arvestavad nendega, sest liiklusõnnetusi pole juhtunud.

Ligipääsetavaid hooneid, lifti, treppi, puhketuba, inva-wc-d jmt vajavad ka:
* liikumispuudega inimesed (ratastoolis, karkude või tugiraamiga);
* samuti lapsevankriga nored emad, et vajadusel lapsevankriga koolimajas liigelda;
* ajutiselt traumajärgselt (nt kipsis jalaga, karkudega) või seljahädadega õppurid, personal - igaühega võib juu juhtuda;
* raskete pakkide ja materjalide, vahendite transportimisel.

Mis on hea liikumispuudega inimesele, see on ka hea meile kõigile.
Kõlbab ka tavainimestele kasutada.