Tartus kaardistamas ja seeneuputusest

Reede 24.septembril käisime Tartus Tallinna Tehnikaülikooli hooneid Tartus kaardistamas. Ilm oli soe ja päikesepaisteine ja nagu loodud kaardistamiseks. Puiestee tänaval asusid TTÜ Tartu kolledzi hooned, mis peale kaardistamist osutusid liikumispuudega, sh ratastoolis liikujatele, ilma kõrvalabita ligipääsmatuteks. Kurb tõdeda aga isegi 21.sajandi keskpaigas renoveeritud õppehoonetesse puudub sissepääs treppide tõttu, parklast viib kiviparkett kõnniteeni, millel serv kõrge ja siis veel see paremini ligipääsetav hoone, mille ees taaskord puidust kõrgeastmega trepp.
Vastuvõtt haldusjuhi Arvedi poolt oli soe ja mõistev. Käisime ekskutrsioonil seal, kuhu Arko ei pääsenud. Ei ole selles koolis kohatud liiumispuudega üliõpilast. Kindlasti on põhjus selles, et neil kõrghridust ihkavatel inimestel on paremad võimlaused Tallinnas ja nii nad ei jõuagi sinnani. Eks saadame soovitused neilegi ja on siis TTÜl olemas olukorra kaardistus ja tulevikus hea parandada ja muuta olukorda ligipääsetavamaks.

Õhtupoole läksime Arko koju Jõgevamaale ja siis viidi mind seenele vaid tingimusel, et 1 tund on aega. Masendav. Isegi seenel käimiseks pean ma aega planeerima ja kella vaatama. Arko imetles käeulatuse olevat imelist kärpseseent ja passis seniks autos. Mis teha, kui mõne jaoks on seenelkäimine vaid passimine, samas kui mina usinasti seeni korjasin. Imetles sügisest metsa ja loodust. ning kuulas raadiot või luges raamatut.
Koomiline oli see, et seeni oli metsa all nii palju, et mõned neist märkamatult puruks astusin. Võta või reha ja riisu kokku. Kappasin kiiruga Peipsiäärsetesse metsadesse ja saagi üle ei pidanud pettuma, sest oma ettenägelikkuses olin suure plastmasskausi ka kaas pannud. Ja need said tõepoolest kuhjagea seeni täis. Arko emale jätsin ülepoole seentest ja puhastasime need koos ära. Ligi 200 km kodutee Tallinnasse võis alata. Koju jõudsime poole 9. Ilus päev oli. Täna siis seeni keetma ja soolama ja õhtuks saab seenesalatit.