19. september 2010

Leino mõtted peale sõjaskäimist ja palgasõduritest

Tunnen Leinot juba üle 10 aasta. Esmakordselt kohtusime Matsa spordilaagris ja Leino oma hea veenmisoskusega kutsu mind koos endaga karoket laulma. Mina olin siis arglikum ja ei julgenud otse mikrofoni laulda, muidu oleksime koos oma Apelsini maja lauluga palju kõrgemale pääsenud. Artiklit lugedes võib tekkida tunne, et ta on äkkiline ja karm, samas mina tean teda alti äkkilise tormajana vaid ratastooli võidusõidus. Teda tuntakse ka ägeda koera järgi. Tore inimene on, kuigi jah sõda on oma haavad tema hinge jätnud aga see pole Leinot murdnud. Viimati kohtusime Jõgeval EIL kergejõustiku etapil. Tema oli jällegi oma ala parim ratatoolimaratonil. Aga Eve Heinla 10.09.2010 Õhtulehe artikkel tasub lugemist sellegipoolest. Praegu on Eestil palgasõdurid, kes saavad palka ja paljud just selle teenimise pärast sinna lähevad. Aga N Liidu kohustuslikku sõjaväge ei ole mõtet võrrelda, Eesti poistel on kodumaal palju parem teenida. Ma tean, et räägitakse palju meie kohustusest vaba maana. Kuid kas Eesti noormehed, kes pole veel oma elu alustanud peavad ikka 20. eluaastates minema kutseliste sõjaväelastena Afganistaani, Iraaki jmt. Palgasõdur on elukutse ja selleks peavad inimesed pikemalt koolitust ja oskusi saama. Ameerika Ühendriikides võideldakse praegu tagajärgedega, sest see süsteem vajab ümberkorraldamist.

«Sõda jätab jälje hinge igaveseks…»

«Mõni mees võib muidugi väita, et sõda ei mõjuta midagi, aga nii ei saa ju olla,» tõdeb Afganistanis jalutuks jäänud Leino Juhkam. «Ma ei ole muidugi mingi psühhopaat, aga muutunud kindlasti. Võib-olla olen veidi kalgima loomusega ja ärritun rohkem.»

TEGUTSEDA TULEB: 22 aastat tagasi jalad sõjakoldesse jätnud Leino Juhkam on aktiivne invasportlane ja kümmekond aastat õnnelikus abielus. «Nukrutsema ei tohi jääda, tegevust peab olema. Ja igaühe jaoks on kuskil keegi!» ütleb Leino.

Esimese Afganistani sõja veteran lükkab ümber müüdi hingetust võitlejast.

Leino Juhkam (43), kellel maamiin NSV Liidu lõpuaastail Afganistanis mõlemad jalad alt rebis, imestab, et põrgulikust kogemusest on tänaseks juba 22 aastat möödas. «Seega pool elu juba niimoodi elatud,» nendib Leino, kes mõnda aega on juhtinud Jõgevamaa liikumispuudega inimeste ühingut. Tema on elus oma koha leidnud. Kõigil paraku nii optimistlikku meelt ei jätku. Paarkümmend aastat hiljem samas sõjakoldes jalutuks jäänud Aare Viirmaa, kes endalt elu võttis, oli tegelikult Leino saatusekaaslane. Seepärast ongi viimane samuti hakanud minevikku meenutama. «Eks olukord, ajastu ja inimesed on teised,» tõdeb ta küll.

Kas oleks saanud Viirmaad päästa?

Leino peab pika pausi. «Raske vastata. Ma ju ei tundnud teda, olen muidugi nüüd tema peale mõelnud.Aga eks palju sõltub ikka inimesest endast. Sport on eneseteostus ja ma soovitaks seda ka nüüdsetele Afganistani sõja veteranidele. Mõni on juba teinud ka üht-teist. Jalad kaotanud Rasmus Penno mängib näiteks kelguhokit. Nõu oleks võinud ju muidugi anda, aga kas kuulda võetakse ja kas see aitab.»

Kurvastama ei tohi jääda

Leino teab, kuidas on võimalik hakkama saada ka siis, kui sa liigud vaid ratastoolis või oled proteesidega.«Kui mingitki tegevust on, pole aega nukraid mõtteid mõelda. Põhiline on mitte kurvastama jääda. Üks väljund ongi sporditegemine. Eneseületamine, ükskõik kus ja mis alal. Mõnele piisab vähemast, mõnele on rohkem vaja.» Leino tunnistab, et esialgu tundis temagi, et on sant, ja kellel teda enam üldse vaja on. «Kui haiglas vedelesin ja eriti liikuda ei saanud, siis tuli küll kehv tunne, aga kui juba liikumiseks läheb, siis juba tunned, et pead.»

On arvatud, kas mehed nais-psühholoogile oma häda kurtma kipuvadki, kuid Leino muigab, et teda aitas esialgu esimest korda sõna otseses mõttes jalule just naine. «Kui Leningradis haiglas olin – meile tehti toona seal proteese nagu nüüd poistele Inglismaal –, sain minagi esimesed prooviproteesid. No ikka julmalt rasked, pidi sokke vahele toppima. Valusad olid. Isegi kohapeal seista oli paras katsumus, selg märg. Polnud tahtmist proovidagi, kuid oli üks naisinstruktor, kes seda õpetust meil läbi viis. Tuli palatiuksele, vaatas, et mul seisavad proteesid voodi kõrval. Ütles vaid: tere hommikust, oi, kui kahju, ma mõtlesin, et me läheme koos jalutama. Keeras ringi ja kadus! Paar minutit seedisin, et no mis, kas minuga ei saagi jalutama minna, toppisin proteesid alla ja läksin trenni!» Leinol toona veel silmarõõmu polnud ja oma abikaasaga sai ta tuttavaks aastaid hiljem.

Aga kui naist pole?

«Mingi lahenduse leiab alati. Kui tegutsed ja oled nähtav, siis miks mitte? Isegi kui sa omil jalul käia ei suuda, siis keegi on ka sinu jaoks kuskil. Ja selliseid näiteid on Eestis küll. Praegu on ju poistel, kes viga saanud, rohkem võimalusi läbi käia, suhelda, kogemusi vahetada ja rääkida, kui oli meil toona. Polnud meil ka siis mingit psühholoogi kõrval. Olid küll mingid tegevusterapeudid, aga hingeabi andjaga pole ma küll kordagi kokku puutunud.»

Tundsite psühholoogist puudust?

«Isegi ei osanud tahtagi sellist abi. Lähedased inimesed, sõbrad aitasid. Ei saanudki teistmoodi mõelda, kui et peab saama hakkama.»

Hingehaavad elu lõpuni

Kuid ühes on Leino kindel. Räägitagu, mis tahes, aga sõjas käimine jätab jälje hinge igaveseks. Ka aeg ei paranda haavu lõplikult. «Mõni mees võib muidugi väita, et ei mõjuta midagi, aga nii ei ole! Võib-olla mingil määral oled veidi kalgima loomusega, ärritud rohkem. Mul muidugi on veel lisaks see, et igal hommikul üles ärgates ja jalgu alla pannes. ei saagi juhtunu iial päris meelest minna.» Viis aastat tagasi vändati Leinost ja Aivar Simsonist tõsielufilm «Afganistani armid» ja Leino käis toona taas Afganistanis. Peaaegu samas kohas, kus jalgadest ilma jäi. Pärast seda ta enam õudusunenägusid ei näinud, miski kadus seeläbi alateadvusest. «Sain ju sõna otseses mõttes tagasi minna.» Jalast ilma jäänud nooremseersant Andrei Vesterinen räägib ka, et tahab tagasi. «No mina käisin ju turistina seal,» tekitab viga saanud sõduri missioonile kippumine Leinos vastakaid mõtteid. «Kui ta on seal vaid baasis, on veel mõistetav, aga kui päris lahinguväljale. Siis on ju nagu enesetapule minek. Minu isiklik arvamus on, et see on nagu rohkem propaganda. Tal on endal ehk ka meediakeskmes oleku soov, ja kaitseministeeriumil ju siis samuti üsna hea näitaja võtta. Nagu näidissõdur.»

Kuidas peaks inimesed sõdureid aitama?

Leino mõtiskleb, et nüüd räägitakse seoses sõduritega palju küll kodanikuinitsiatiivist ja aitamisest, aga kuidas see aitamine tegelikult ikkagi käima peaks. «Olen mõelnud, et mismoodi, et kes see peaks olema, kes kätt hoiab, kuulab ja häid soove soovib. Mäletan, et meil haiglas käis maru palju vabatahtlikke abiks, mul käis üks proua, kel poeg oli lendur olnud ja alla lastud. Tuli vahel, tõi kodust midagi head kaasa, ajas juttu. Ei hakanud igav.» Esimese Afganistani sõja veteranid eriti kooskäimist ei harrastavat. «Valdavalt kogunevad vaid venekeelsed veteranid. Ja need, kes tervelt pääsenud, ei tunne vajadustki. Haavatuid minu arust on suhteliselt vähe ka ja ju igaüks nohistab siis omaette. Aga kooskäimist ja viinavõtmist minu teada ei ole.»

Reservkindral: 60–70 protsendil Afganistanist tulnutest psüühika paigast

Reservbrigaadikindral Urmas Roosimägi ütles Maalehele, et 60–70 protsendil sõdureist, kes Afganistanist tagasi tulevad, on psüühika paigast ära. «Õnneks pole meil veel selliseid asju juhtunud nagu ameeriklastel, et mees tuleb Afganistanist ja laseb naise maha, kui too õiendab liiga palju,» ütles Roosimägi. Kindral rääkis, et missioonile minnakse kolmel põhjusel. «Üks osa kaitseväelasi tahab, et kogu aeg oleks veres adrenaliini. Teine osa läheb missioonile raha teenima. Kolmas osa on kaadrikaitseväelased. Nendel on kaks varianti: kas lähed, või paned avalduse lauale. Üks poiss keeldus mul minemast, naine ei lasknud. Ja ta pidi kaitseväest lahkumise avalduse lauale panema.»

Kommentaare ei ole: