Eile õhtul veel arutasime kodus, et kas täna maksab ikka minna tänavale kaardistama. Ikkagi selline ilm, tuul tormab ja marutab. Õnneks täna veel ei saja lund ega vihma. Kohtusime Sven Kõllametsaga kell 9.30 TTÜ Küberneetika maja ees parklas. Peale vajaliku madala serva ületamist kaevuluugi kohal saime tööga alata. Pildistasin, tirisin uksi kinni ja lahti, kappasin mööda treppe, sest ratastoolis Sven ja Arko treppidest üles ei saa. Olgugi, et pärast mitmeid astmeid paistab kauguses lift, kohvik, õpperuumid ja wc-d. Ruumi nagu oleks koridorides aga kaldteed sinna ehitatud pole. Eks paljud arvavad nii, et pole meil sellised liikumispuudega üliõpilasi. STOPP! aga mõtelge miks pole, noo vastus on kui ligipääsetavust pole, siis pole ka õpilasi. Ja kui noor inimene ükskord diplomi saab, siis tahab edasi tööle minna. Üks võimalus võiks olla see, et tööandjaks on ülikool. Kinnine ring. Ja just sellepärast me mitu kuud mööda Tallinna Tehnikaülikooli õppehooneid käisimegi, et olukord kirja saaks, pildid lisaks ettepanekutele aruandeks vormistada ja siis edasi ootama jääda. Millal küll olukorra parandamiseks midagi ette võetakse. Oleme 3 kuuga käinud Tallinnas Mustamäel, Tõnismäel, Koplis, Kohtla-Järvel, Kuressaares, Tartus. Objektegi üle 30. Samas oli vastuvõtt mõistev ja inimesed toredad. Lubasid pilte teha ja mõõta, andmeid koguda kaardistamise jaoks.
Pärastlõunal läksime autoteenindusse ja lasime autole uued talvepapud alla panna. Küll oli kiire ja korralik, viisakas teenindus seal Ülemiste keskuse taga. Nüüd siis homme Jõgevamaale sünnipäevale. Kummid küll vilistavad ja auto undab nagu sõidaks lennukiga. Eks harjume ja ootame lund, sest nüüd oleme kindlalt teel. Ja tuul sahmib ikka viimaste üksikute värviliste puulehtedega ja proovib ikka kindlameelselt neid lehekesi kätte saada, et lennutada sügistuultes mööda teid. Autoaknale langevad vähesed lumehelbed.
Eile õhtul veel arutasime kodus, et kas täna maksab ikka minna tänavale kaardistama. Ikkagi selline ilm, tuul tormab ja marutab. Õnneks täna veel ei saja lund ega vihma. Kohtusime Sven Kõllametsaga kell 9.30 TTÜ Küberneetika maja ees parklas. Peale vajaliku madala serva ületamist kaevuluugi kohal saime tööga alata. Pildistasin, tirisin uksi kinni ja lahti, kappasin mööda treppe, sest ratastoolis Sven ja Arko treppidest üles ei saa. Olgugi, et pärast mitmeid astmeid paistab kauguses lift, kohvik, õpperuumid ja wc-d. Ruumi nagu oleks koridorides aga kaldteed sinna ehitatud pole. Eks paljud arvavad nii, et pole meil sellised liikumispuudega üliõpilasi. STOPP! aga mõtelge miks pole, noo vastus on kui ligipääsetavust pole, siis pole ka õpilasi. Ja kui noor inimene ükskord diplomi saab, siis tahab edasi tööle minna. Üks võimalus võiks olla see, et tööandjaks on ülikool. Kinnine ring. Ja just sellepärast me mitu kuud mööda Tallinna Tehnikaülikooli õppehooneid käisimegi, et olukord kirja saaks, pildid lisaks ettepanekutele aruandeks vormistada ja siis edasi ootama jääda. Millal küll olukorra parandamiseks midagi ette võetakse. Oleme 3 kuuga käinud Tallinnas Mustamäel, Tõnismäel, Koplis, Kohtla-Järvel, Kuressaares, Tartus. Objektegi üle 30. Samas oli vastuvõtt mõistev ja inimesed toredad. Lubasid pilte teha ja mõõta, andmeid koguda kaardistamise jaoks.
Pärastlõunal läksime autoteenindusse ja lasime autole uued talvepapud alla panna. Küll oli kiire ja korralik, viisakas teenindus seal Ülemiste keskuse taga. Nüüd siis homme Jõgevamaale sünnipäevale. Kummid küll vilistavad ja auto undab nagu sõidaks lennukiga. Eks harjume ja ootame lund, sest nüüd oleme kindlalt teel. Ja tuul sahmib ikka viimaste üksikute värviliste puulehtedega ja proovib ikka kindlameelselt neid lehekesi kätte saada, et lennutada sügistuultes mööda teid. Autoaknale langevad vähesed lumehelbed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar