Olen mitmeid kordi taksojuhte, bussijuhte ja reisisaatjaid koolitanud erivajadustega inimeste teenindamise alal. Ikka ja alati jõuan selle küsimuse juurde, et kes vastutab kui klinediga midagi juhtub sõidu ajal. Hea vastus on, et bussijuht, takosjuht, klient ise. Omast kogemusest tean, et tihti ei anna juht arugi, et tema vastutab sõidukis seisjate ja istujate elude eest. Ka nende sisenemisel ja väljumisel. Invatakso koordineerijana räägin alati turvaliseusest. Klient võib paluda mida iganes, kui invabussi ehk taksojuht peab lähtuma liiklusseadusest ja tingimustest, mille abil tagama turvalise ja ohutu sõidu. Kui seal on kirjas, et inimene tuleb kinnitada turvavööga, siis seda tuleb teha. Aeg ja kiirus ei saa olla argumendiks selle mitte tegemiseks. Tegelikkuses on ratastoolis inimene abitu ja võib väiksemagi pidurduse korral kukkuda, end ära lüüa või ümber minna koss ratastooliga. Olen käinud Saksamaal, Hispaanias ja Belgias. Seal on elementaarne, et teenindaja ei alusta ennem sõitu, kui reisijad pole korralikult turvavööga kinnitatud ja ratastool põranda külge fikseeritud.
Miks on meil see teisiti? Miks arvavad teenindajad, et nad vahele ei jää ja vabandavad ennast välja sellega, et kliendid ei soovi kinnitamist. Vastus on ühene. Invatakso juhile annab korraldusi tema ülemus ja tööeeskirjades on sees ohutu teenindamise nõuded. Vähemalt peaksid olema. Bussijuhid peaksid endale kindlaks jääma ja ennast kehtestama, et enne takso, buss ei liigukui klient pole turvavööga kinnitatud. Inimelud on tähtsamad ja ravikulud on kallid, mida pärast transpordifirmadelt süüdijäämise korral välja müistetakse. Karm tõsiasi, mida taksojuhid ei tea.
Invatakso juht riskis ratastoolimemme eluga
"Süda jõnksatas, kui ratastool hakkas sõidu ajal liikuma!" on eaka ema arsti juurde viia lasknud tartlanna pahane invatakso juhi peale, kes jättis sõidukis kinnitamata nii tooli kui ka selles istunud vanuri. "Invatakso sõitis eile hommikul minu 85aastase ema maja ette. Taksojuht lükkas ema ratastooliga autosse, kuid jättis nii tooli kui ka ema turvarihmadega kinnitamata," on üks nimetuks jääda soovinud tartlanna puudega inimesi sõidutava sohvri ükskõiksusest hämmelduses. Proua sõnul peatas taksojuht auto tema nõudmise peale paarisaja meetri kaugusel ja kinnitas ratastooli alles siis sõiduki põranda külge.
Ta tunnistab, et võis taksojuhile tõepoolest teravusi hüüda, ent ratastoolis istuv inimene ei tohiks tema arvates juhi lohakuse pärast kannatada. Vähe sellest – kui tool sai väikebussis lõpuks kinnitatud, jäänud memmekese turvavöö ikka lahti. "Emal on raske luuhõrenemine. Järsul pidurdamisel ei jõuaks ta käepidemetest kinni hoida," läks murelik tütar ema elu pärast ähmi täis.
Kui sõitja ei saa invataksos turvavööd ise kinni pandud, palub ta abi juhilt, selgitab oma firmas tekkinud kodukorda osaühingus Tartaline invataksonduse eest vastutav Mart Mandel. "Samas on tõsi, et juht vastutab, et turvavöö kõikidel sõitjatel kinni oleks. Kuid keerulisel juhul, näiteks raseda või mõningal juhul ka ratastoolis olija puhul, jäetakse rihm lahti. Pigem on sageli just klient see, kes ei soovi, et bussijuht hakkaks rihma kinnitama, sest taksomeeter siis juba tiksub," väidab ta.
Turvatunne on eelkõige ikkagi inimese enda tekitada, arvab ka Tartumaa Liikumispuudega Inimeste Ühingu esimees Tiina Laas. "Kel käed töötavad, saab ju rihma ise kinnitada. Või tema saatja," leiab ta. Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühingu esimees Jüri Järve ütleb, et ratastool kinnitatakse invataksos põranda külge nii eest kui ka tagant. Lisaks tõmmatakse üle toolisistuja rinna turvavöö. Tartu kodulehtki väidab, et eriotstarbelises sõidukis sõidutatakse ratastooliinimesi alati fikseeritult ja turvavöötatult.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar