2. oktoober 2010

Tiia Tiik -TPIK nägu, ajakirjas Kojaline nr 4.2010

TPIK nägu TIIA TIIK– sündinud sotsiaaltöötajaks
Autor: LIISA RAUDSEPP

Sotsiaaltöötajaks nimetab Tiia end uhkusenoodiga hääles. Selleks on ka põhjust – lõpetas naine ju Tallinna Pedagoogilise Seminari sotsiaaltöö eriala töötamise ja kahe lapse kasvatamise kõrvalt. 2004. aastal valiti Tiia isegi Aasta õppijaks Tallinnas. Tallinna Puuetega Inimeste Koja (TPIK) invataksoteenuse koordinaatori töö kõrvalt on ta pidevalt nõustanud kliente ka muudes
sotsiaalküsimustes. Seda muuseas nii hästi, et suust suhu leviv reklaam toob uusi kliente just nimelt sotsiaalnõustamisele.

„Ah Teie oletegi see Tiia Tiik! Räägitakse, et nii hea sotsiaaltöötaja...“ Sotsiaalvaldkonda on Tiia väga palju panustanud vabatahtlikuna– küll liikumispuudega inimeste liikumisvõimaluste kaardistajana, küll artikleid kirjutades ning probleemseid teemasid oma blogis kajastades,
küll igapäevast nõu andes. Samuti osaleb Tiia mitmete kodanikeühenduste töös, tegutseb Mustamäe halduskogus mitmete komisjonide liikmena ning kuulub arvukate organisatsioonide juhatustesse. Milline on olnud omal ajal peaaegu pimedaks tunnistatud naise teekond tänasesse õnnelikku ja tegusasse ellu? Teistmoodi algus Tiia ja tema kaksikõde sündisid enneaegselt, mistõttu jäi Tiiat eluks ajaks saatma nägemis- ning tema kaksikõde liikumispuue. Lasteaias nad ei käinud, mistõttu kooliminek mõjus šokeerivalt. „Kõik lapsed oskasid tantsida, laulda, käsitööd teha. Meie olime nagu hiired. Seisime sõna otseses mõttes klassi nurgas, enne kui hakkasime tasapisi teistega suhtlema,“ meenutab Tiia. Põhikooliaeg oli raske, ent seejärel suunati Tiia Tartu Emajõe Kooli, mis osutus hoopis positiivseks kogemuseks. „Keegi ei öelnud, et pime oled või, et tahad telekat lähedalt vaadata? See on ka puuetega inimeste ühingute roll, et inimesed näeksid teist samasugust. Mul oli nii huvitav vaadata, kuidas keegi teine kirjutab ka, nina vastu paberit,“ naerab Tiia.

Käänuline teekond TPIK-sse „Pärast keskkooli läksin palgaarvestajana tööle, seejärel raamatupidamiskursustele. Pärast 6-aastast lastega kodus viibimist hakkasin taas tööd otsima. Jõudsin olla rahvaloendaja, kassapidaja, karussellitädi Rocca al Mare Tivolis... 1998. a algas invatakso teenuse pakkumine TPIK-s, tarvis oli koordinaatorit ja 1999. aastal tulingi siia tööle,“ jutustab Tiia. „Alguses oli väga palju vaja õppida. Tollal oli teenuseid suhteliselt vähe, internet algeline. Otsida tuli artiklitest, ajakirjandusest, seadusi otsisime paberkandjal Riigi Teatajatest... Kui olin kolm aastat TPIK-s töötanud, läksin Mihkel Aitsami korraldatud tugiisiku koolitustele.
Sellest tekkis nii suur õpihimu, et astusin 2001. aastal Tallinna Pedagoogilisse Seminari. Tahtsin asuda sotsiaaltööd õppima, aga jäin konkursil teisena joone alla. Õppisin siis kaks aastat sotsiaalhooldust ja pärast seda, aastatel 2003- 2007, sotsiaaltööd. TPIK-s olen ametlikult küll invataksoteenuse koordinaator, ent sisuliselt teen palju ka erialast tööd.

Suureks väljakutseks on sotsiaalnõustamine ESF projektis Tööotsija tööriistakast – abiks puudega inimesele ja puudega lapse vanemale, kuhu kutsus mind Külli Urb. Kartsin, et tean puuetega laste valdkonnast liiga vähe. Minu tugevaks küljeks on pigem puuetega tööealised ja eakad inimesed. Tegin siis ise tublisti eeltööd, otsisin lisainfot, täiendasin teadmisi venekeelsest terminoloogiast.“

Kõige olulisemaks tunnustuseks peab Tiia klientide tagasisidet. „Leian, et klient peab tulema rõõmuga ja lahkuma ka väärikalt. Ta ei pea tundma, et temasse suhtutakse kui madalamasse inimesse. Mul on hea meel, kui suudan inimesele infot või julgustust pakkuda. Teen seda tööd rõõmuga ja see töö meeldib mulle. Hästi tore on, kui mõni klient tuleb ja ütleb: nii kiiresti läks, hästi hea teenindus oli. Mõni toob vahel šokolaadi või lilleõie. Mina ikka ütlen, et pole vaja, aga kui inimene tahab, ei saa ju inimest keelata.“ Tiial on hästi arenenud sotsiaalne õiglustunne, ta märkab probleeme ja detaile, mis võiksid olla teisiti, et inimeste elu paremaks teha. Nii ongi ta teinud arvukalt järelpärimisi ja ettepanekuid linnaosavalitsustele, halduskogu liikmetele, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatusele jne. Samuti peab Tiia blogi, mida aeg-ajalt tsiteerivad nii ajakirjanikud kui üliõpilased. „Aga mulle ei meeldi, kui minu fotosid või tekste kasutatakse allikale viitamata,“ on Tiia õigusega nördinud.

Mu pere on mu kindlus
Kust ta selleks kõigeks energiat võtab, imestatakse õigusega. Et Tiiale on perekond väga tähtis, seda märkavad ka kolleegid. Vaatamata mitmesugustele keerulistele perioodidele minevikus on praegune pere tugev ja üksteist toetav. „Ma mõtlen ikka, et elu on mulle nii palju kinkinud. Mul on nii palju toredat– lapsed, suhtlusringkond, mees. Kui näiteks mõned kooliõed on juhtunud kuulma, et me Arkoga koos elame ja et ta on ratastoolis, siis ütlevad, et oi issand, sul on nii raske elu. Mina vastu, et mul pole elu sees nii head elu olnud kui praegu. Arko sõidab autoga, toob ja viib, mina aitan teda ainult trepist üles ja trepist alla. Tõepoolest, kui inimene ise on tasakaalukas, heasüdamlik ja heatahtlik, siis on kõik ju korras. Probleem oli hoopis siis, kui Arkol ei olnud autot– siis pidime peatustes passima niikaua, kuni tuli madalapõhjaline troll või buss. Või mõtlema, kas võtta takso või minna jala. Need olid palju suuremad probleemid.“ Oma ellusuhtumisega on Tiia eeskujuks teistelegi. „Lohutan alati puuetega inimesi ja ütlen, et mis te nutate – Eestis on peresid, kes elavad maapiirkondades 300- kroonise lapsetoetusega ära. Neil ei olegi muud sissetulekut. Teil on vähemasti mingi sissetulek. Tegelikult see ongi suhtumise küsimus. Mõtlen alati, et inimesed ei peaks mõtlema, mida nad ei saa, vaid mida nad saavad!“

TEISED TIIAST
Malle Ojamaa, Tallinna Sotsiaalja Tervishoiuameti peaspetsialist:
Kui saaks välja anda tiitleid, siis annaks „Parim koostööpartner teenuse koordineerimise valdkonnas“. Tiia on inimene, kellega saab alati nõu pidada, kes mõtleb probleemile kaasa ja pakub lahendusi. Eriti oluline on, et tema pakutud lahendused on „kahe jalaga maas“. Tiia
väärtustab oma töös partnereid, olgu nad siis puudega inimesed, kes tulevad teenust taotlema, teenuseosutajad või linnaametnikud. Tiia on nõudlik ja korrektne, keeruliste olukordade lahendamisel oskab ta säilitada objektiivse hinnangu andja rolli. Tiia elab kaasa oma laste saavutustele, on siiralt õnnelik, kui nad on edukad. Pereelu on talle väga oluline. Koostöö Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga on olnud pikaajaline, olen Tiiat õppinud tundma ja näen teadmistehimulist ja tulevikku suunatud mõttelaadiga inimest. Mul on temaga koos turvaline
ja kindel tunne koos töötada. Soovin talle edu!

Rita Goruškina, Tallinna Invaspordiühingu juhatuse esinaine:
Tiia on super! Kolleegina tasakaalustab ta mind väga hästi: mina olen emotsionaalne, tema aga nagu „mõistuse hääl“. Tal on hea sotsiaalne närv, seda läheb klientidega suheldes hästi tarvis. Tiia on mulle palju abiks olnud.

Tiia Tiik – noppeid CV-st
Pere: vabaabielus Arko Vooluga, kaks poega
Huvid: linetants, lugemine, fotograafia, poliitika, sport
Blogi: http://tiiatiik.blogspot.com
Organisatsiooniline kuuluvus:
Mustamäe Linnaosa Halduskogu, sotsiaal- ja tervishoiukomisjon, keskkonna- ja revisjonikomisjon
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna revisjonitoimkond
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Mustamäe osakonna juhatus
Tallinna Liikumispuudega Inimeste Ühing
Eesti Invaspordi Liidu revisjonikomisjon
Põhja-Eesti Pimedate Ühingu revisjonikomisjon
Naiskogu Kadri Tallinna piirkonna juhatus
Tallinna Invaspordiühingu juhatus

Loe lisaks Kojaline 4' 2010

Kommentaare ei ole: