10. oktoober 2010

Miks on vaja korraldada puuetega inimestele suuri avalikke spordiüritusi?

Nii küsis saate Puutepunkt autor Anne Lill Arkolt. Korraldasime koos Arkoga Vanalinna päevade ratastooli võidusõitu 2 järjestikkusel aastal. Tore on see, kui sport ja meelelahutus koos on. Pärast ratastoolirallit läksime vanalinna päevade kultuurist osa saama. Oluline on see, et puuetega inimesi ei pea kartma, häbemnema ega muretsema, et nad sporti teevad või elus hakkama saavad. Jätke virisemine, võrdsed võimalused. Rohkemat leiad siit blogisissekandest.

Arko Vool, Invaspordiliidu juhatuse liige, vastas küsimsele:
Miks on vaja korraldada puuetega inimestele suuri avalikke spordiüritusi?

nii: Üks asi on igapäevase treeningud kuskil spordisaalis, aga teine asi on võistlustele kohale tulla, omasugustega jõudu proovida, ennast selles mõttes proovile panna. Proovilepanekut on meile vaja nagu tervetelegi inimestele. Enese proovilepanek annab nii hingele kui ka füüsilisele vormile midagi, mida nagu ei oskagi seletada.

Tuleb meelde kevadine ratastooliralli Schnelli tiigi ääres. Sinna tuli üks noormees Astangu koolist, pealtvaatajaks. Kohapeal ta otsustas, et ta proovib ka. Tal olid muidugi käed nõrgad, ta ei suutnud tervet distantsi läbida, ta läbis ainult ühe ringi. Aga hiljem ma sain selle noormehega kokku Astangul, ta kiitis seda üritust väga ja ütles et ta ei oleks uskund, et ta julgeb niimoodi rahva ees kaasa lüüa. Kohapeal aga oli see emotsioon nii võimas, et ta otsustas võistelda. Ta ületas ennast.

Mõju on väga võimas, selles mõttes, et tavainimesed kui näevad sellist üritust, nad peatuvad, vaatavad ja küsivad, et millega on tegu. Nii tutvustavad ka puudega inimesed iseendid, nad näitavad ennast. Et nad on ka maailmas olemas ja ei istu ainult nelja seina vahel. Seda on ühiskonnale väga vaja. See jõuab parimal juhul isegi Riigikogusse või linnavalitsustesse ,kus saadakse aru et on ka meie kõrval inimesed kes võib-olla vahest vajaksid nagu rohkem tähelepanu.

Kommentaare ei ole: